Eesti Looduse fotov�istlus
2012/02



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Maailma loodus EL 2012/02
Iilekstammed Alpides

Esimest korda ngin iilekstamme 2007. aastal Edela-Kuramaal. Ilmar Graudin tutvustas teda kui Preneedest prit liiki; tema Grobiņa linna aias on seda liiki tamm vastu pidanud kmme aastat.

Tegelikult tundub uskumatu, et see soojalembene tammeliik viks meie lhikonnas kasvada. Iilekstamm ehk vahemere tamm (Quercus ilex) kuulub parimal juhul taimede klmakindluse 7. kliimatsooni; madalaim temperatuur, mida ta talub, on 18 C. Seega viks tal pisikese psana seal Kuramaa soojas nurgas isegi pisut lootust olla. Teada on niteks ka psasjas iilekstamm Wrocławi botaanikaaias: seal lagunes tema kasvuhoone ra, aga iilekstamm ji sellest hoolimata ellu.
Siiski on iilekstamm ennekike lhistroopiliste vahemereliste igihaljaste metsade tunnusliik. Muide, praeguse arvamuse jrgi polegi igihaljad iilekstammemetsad tenoliselt arenenud looduslikul teel, vaid pigem inimese mjul kujunenud kooslus. Looduslike koosluste vahetudes lisandub mingi aja prast heitlehiseid liike, niteks karvane tamm (Quercus pubescens).

Iilekstamme looduslik levik. Igihalja iilekstamme soojusnudlust iseloomustab hsti Krki saar Aadria meres. Enamasti on saar kaetud heitlehiste humalpgisegametsadega, too igihaljas tamm ilmub nhtavale alles lunaserva kaljunlvadel.
Meile lhim pideva areaali piir ulatub Aadria mere phjarannikule. Kirde-Itaalias Duino linna lhedal asuval matkarajal on levinud soojemale Kesk-Euroopale omane, niteks Balatoni-rseid metsi meenutav issaare, musta mnni ja parukapuu mets. Kuid siin-seal lisandub vahemerelisi nansse: peale tihedate iilekstamme kogumike laialehised fillread (Phillyrea latifolia) ja kareda smiilaksi (Smilax aspera) rippuvad kardinad.
Enamjaolt hoidub iilekstamm oma areaalis rannikulhedastele aladele: Provence, Itaalia ja Aadria mere mbrus, Kreeka, Trgi, kaasa arvatud tolle Musta mere rannik. Levila ulatub Liibanoni ja Liibani, hlmates ulatuslikult Tuneesia, Aleeria ja Maroko phjaosa.
Peale selle kasvab iilekstamm suuremas osas Prenee poolsaarest, muu hulgas kaugel sisemaal, ning Edela-Prantsusmaal. ldjuhul ei taha ta kasvada merepinnast le 600 meetri krgemal, ent niteks Apenniinides vib teda leida kuni 1500 meetri krguselt mgedest. Kultuuri viiduna ja seal kodunenuna on vahemere tamm laialt levinud Inglismaa lunarannikul.
Sellel kirjul levikukaardil on ks erandlik laiguke Phja-Itaalias, kus Garda jrv likub jaegsete liustike lihvitud fjordikeelena Alpidesse. Med, mille suhteline krgus on suisa le 2000 meetri, loovad suurejoonelise krgusvndilisuse. Jrve kaldal vohavad troopikale omaselt palmid, kuid lal kuusemetsade vtme kohal laiuvad mginiidud.
Muide, Garda mbruse elanikud nikse kuusest ja ka kasest vga lugu pidavat. Sestap haljendavad jrversetes aedades kanaari datlipalmide ja lipuude krval kodused kuused ja kased. Vaatepilt on rmiselt veider.
Garda jrve res leidub suurepraseid lhisvahemerelisi segametsi, niteks Vigilio poolsaarel, mis meid mullu vlus eesktt vanade lipuude ja ohtrate ties ies lillatavate juudapuudega. Harilik juudapuu (Cercis siliquastrum) on levinud kitsa ribana piki Alpide lunajalamit, judes siin oma areaali phjapiirile.
Suureprase kliimaga Garda kaldad on sna leasustatud. Ehitamisest on psenud vaid jrsud nlvad. Neid jagub nneks ohtralt ja nii neb kikjal taustaks rohelist metsapanoraami. ks vheseid tasasema ala loodusmaastiku oaase asub jrve lnekaldal Manerbas. Kohatine paeplatoo kpalisterikaste puisniitudega, kus domineeris karvane tamm, meenutas suuresti Lne-Eesti kauneimaid paiku.
Krge panga rusukalde metsas andsid tooni humalpgid (Ostrya carpinifolia) ja issaared (Fraxinus ornus), samuti ngime trpentinipistaatsiaid (Pistacia terebinthus), loorbereid, ruskuseid ja palju teisi liike. Tasapisi pangapealsed puisniidud kahjuks vsastuvad. ks julisi pealetungijaid on ka iilekstamm.
Omaprane iilekstammede kasvuala jb pris Garda phjatippu Rivasse: psad-puukesed klammerduvad krgele, peagu pstloodsele lubjakiviseinale. Vis eeldada, et olime judnud iilekstamme loodusliku levila phjaservale. Kuid teline llatus oli alles varuks.

Tenno jrve kaldail. Itaalia Alpidesse, Trento provintsi Tenno jrve rde viis meid soov nha kastanimetsi. Garda jrve pind asub vaid 64 meetrit merepinnast krgemal. Need alad on harilikule kastanipuule (Castanea sativa) liiga soojad. Tema tahab seal Alpide lunanlvul jahedamat ning ilmub taimkattesse alates 400500 meetri krgusel.
Liinibuss vuras mda looklevaid mgiteid, ha terrassistatud nlvu pidi les. Sarca oru tasandik ja Garda veepeegel jid aina allapoole. htkki olime juba nii krgel, et sinakashbejad lipuud kadusid maastikupildist, igihaljas eksootika asendus keskeuroopalikuma heitlehise metsaga. Luitunud, ent seda maalilisem terrakotakatustega Tenno klagi ji allapoole. Viimaks pugesime Lago di Tenno peatuses bussist vlja.
Tenno jrv asub umbes 570 meetrit merepinnast krgemal. See sna vike, kahe ja poole ruutkilomeetrine jrv on tekkinud on alles 14. sajandil rusuvoolu tagajrjel. Veetase kigub vga palju, suisa 15 meetrit, seetttu klmuvat jrv talviti haruharva kinni.
Esimene pilk veepeeglile pani imestama: niisugust ebamaist, rohekas-trkiissiniselt kumavat, kuidagi seebiselt hgust jrve ei saa ju olemas olla? Pisut lepakutud, ebaloomulik nis ta algul.
Maastik tundus jrvest mrksa kodusemana. Mingis mttes nagu levimendatud Lne-Eesti maikuu lpus, kui kik on hiirekrvul, itsev ja lhnu tis. Tooni andsid paekiviterrassid ja itsevate puude, arvatavasti maguskirsipuude rnvalevad laigud. Sel 12. jrikuu peval olid unapuud ide puhkemas. Rohustus valitsesid vililled, nurmenukud, kobarliiliad, piimalilled, tulikad, kuldkannid, aga ka mingid veel iteta orhideed ning tkati hiigelsuurte vaipadena euroopa alpikannid.
Metsatukas tervitasid sarapuud, humalpgid, lehised, kuused, noored jugapuud, luuderohi, jlle alpikannid, sekka sinililli, mets-seaherneid, punaseid eerikaid. Luuderohustel paekivimridel tundsid end hsti meie kodumaised pruun ja mr-raunjalg, peale selle lunaeurooplane soomus-raunjalg. Vsas mrkasime kreeka phklipuid, mooruspuid, kontpuid, parajasti itsevaid ja magusat lhna levitavaid lhnavaid ehk mahaleb-kirsipuid. See on ks lhisvahemereliste lehtmetsade tunnusliike, levinud phja pool kuni Slovakkiani.
Jrve idakaldal valitses rusukaldel humalpgimets, kus leidus ka issaari, harilikku ja villast lodjapuud, kikkapuud, samuti mni pk.
Jrve phjakalda menlval leidsime otsitava kastanimetsa. See viljapuumets oli vsast hredaks raiutud ja meenutas mneti Eesti paealade tammikut. Kuid kastan on siiski kastan, oma heade ja varjuklgedega. Varjupoolele jid maas vedelevad liogalised viljakestade siilid. Sestap matsime mtte kastanimetsas telkimisest ruttu maha.
Teisel pool Kastanimge, phjapoolses jrakus, kasvasid peamiselt pgid, kuused ja jugapuud, krgemal valitses suisa kuusik. Jugapuid leidsime jrve mber llatavalt arvukalt, mni neist pris krge, lausa kmnemeetrine. Kastanimetsast avanes vaade le Tenno jrve kagusse Monte Baldo 2200-meetrisele lumisele harjale.

Tagurpidi krgusvndilisus. Tenno jrve idaservas ootas meid aga teline llatus: rusunlva kohal kerkis kaheastmeline paljas kaljusein, mille laservadel olid klammerdunud mistatuslikud tumedad mtakad. Kas mingid okaspuud? Siiski nisid need igati lehtsed, eristudes samas selgelt alles kevadrnadest heitlehistest puudest. Ega ometi iilekstammed?
On thelepanuvrne, et vahemerelise iilekstamme levila ulatub kllaltki phjas asuva Garda jrve rde. Seal kasvab ta umbes 300 meetri krguseni. Kuid Tenno kohal sirguvad nad suisa 600 meetri krgusel, kusjuures eemal aasta ringi jvaba Garda otsesest soojendavast mjust. Krgusvtmed ei paiknenud nagu tavaliselt, vaid tagurpidi: allpool heitlehine mets ksikute kuuskedega, leval seevastu igihaljad lhistroopilised tammed.
Ronisime alumisele kaljujalamile. Tepoolest, seal nad olid. Tumerohelist nahkjat lehestikku kandvad peened psjad tved knitasid end kaljupragudest tkati rhtsaina eemale. Allpool humalpgikus sirgus ohtralt iilekstamme hakatisi, kes olid trganud sinna veerenud trudest. Kui poleks teist liiki puude konkurentsi, viks iilekstamm selle alpijrve res kasvada palju laialdasemaltki.
Seni aga paistab seal tema ainus kasvupaik olevat kaljuseinad. Need pikesele avatud paigad on kindlasti soodsa mikrokliimaga. Aga mis saab talviti? Pstloodseid kaljusid ei kata lumi, mis kaitseks juuri. Kui klmaks vib Tenno jrve res talvel minna, seda ma paraku ei tea. Kllap parasjagu, arvestades kuuskede, lehiste ja pkide leidumist.
Need Alpides kasvavad iilekstammed jvadki mulle omamoodi looduse imeks ja mistatuseks. Melda vaid: koht, kus saavad looduslikult kokku iilekstammed ja kuused. Vga huvitav oleks Hiiumaal katsetada nende puude jrglastega. Ehk elavad nad isegi mne meie talve le?
Jrgmisel hommikul vara bussi peale kiirustades ngime iilekstammi ka Kastanime jalamil, otse jrvepiiril. Mned igihaljad iilekstammepuud vaheldumisi hiirekrvul harilike valgepkidega lid vee kohale naaldudes tlemata meeldiva koosluse. See leid oli Tenno jrve lahkumiskingitus.

Tapio Vares (1976) ttab Hiiu Lehe toimetuses, kirjutab looduslugusid ja joonistab.



TAPIO VARES
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012