Eesti Looduse fotov�istlus
2012/3



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Polaaralad EL 2012/3
Kapten Scott ei rutanud

Linud aasta detsembris kirjutati thelepanuvrsest sndmusest ajaloos: mdus sada aasta esimesest nnestunud ekspeditsioonist lunapoolusele. Peakangelase Roald Amundseni ja teisena lunapoolusele judnud Robert Scotti retke on lbi aegade kajastatud kui suurt vidujooksu. Ometi see pris nii ei olnud.

Lunapoolkera geograafilisse keskpunkti judsid briti merevekapten Robert Falcon Scott, zooloog dr. Edward Wilson, rittmeister Lawrence Oates, allohvitser Edgar Evans ja leitnant Henry Bowers 18. jaanuaril 1912 peaaegu kuu jagu hiljem kui Roald Amundseni salk. Scott pdis ra arvata, milliseid vaatlusi norralased teel tegid ja pidas oluliseks ra mrkida, et Amundseni telki olid koos magamiskottide, labakinnaste ja sokkidega maha jetud mned mteriistad: ks sekstant, ks norra kunstlik horisont, ks hpsomeeter, millel puuduvad termomeetrid keemistpi mtmiseks, ja Inglismaal valmistatud sekstant ning hpsomeeter.
Sekstandi ja tehishorisondi abil mrati asukohti taevakehade jrgi. Hpsomeetriga sai aga vga tpselt mta vee keemistemperatuuri, mille jrgi omakorda arvutada hurhku ja selle alusel laagri krgust merepinnast. Scott jreldas: Pole kahtlust, et meie eelkijad olid oma poolusethise asukohas tiesti kindlad ja on oma programmi tielikult titnud. Arvan, et poolus on umbes 9500 jala krgusel, see vrib thelepanu, kui arvestada, et 88. laiuskraadil olime umbes 10 500 jala krgusel [2].
Ei oska elda, milles seisnes Amundseni uurimisprogramm. Aga Scotti juhitud ekspeditsioonil oli kindlasti kaalukas osa ilmavaatlustel, geoloogial ja topograafilistel mtmistel. Niteks nudis ta pooluse- ja saaterhma ohvitseridelt, et need oskaksid ksitseda teodoliiti ning mrata laius- ja pikkuskraadi. Kigil oli kohustus aidata topograafil mta reljeefivormide krgust, samuti pidid meeskonnaliikmed teadma kurssi he toidulao juurest teiseni [2]. Kivimeid tuli korjata kikjalt, sealhulgas platoolt. Fotograafiat peeti aga thtsamaks, kui me arvata oskame. Lugedes raamatut Scotti viimne ekspeditsioon ja vaadates trkis halvasti vlja tulnud mustvalgeid fotosid, ei mtle me sellele, mis oludes ja miks need pildid on tehtud.

Viduajamine lks kik plaanid segi ... Scotti meeskonna juhitud ekspeditsioonilaev Terra Nova randus McMurdo vinas 2. jaanuaril 1911. Meri oli Roydsi neeme taga kikide llatuseks jst vaba. Alguses kasutas osa liikmeid eelmise, Discovery ekspeditsiooni onni. Nad vaatlesid ilma ja uurisid, kuidas meri jtub ranniku selles piirkonnas, ja kaardistasid. Teine osa elas ja ttas telkides Phjalahes ning ehitas teise komandri Evansi auks nimetatud neemele talvekorterit. Paik oli kaetud jmedateralise liivaga ja asus kngaste varjus. Kapten selgitas: Minu suurimaks sooviks oli leida selline koht, mis ei oleks nii kergesti barjrist raligatav. McMurdo vina kaardi jrgi voolab selle neeme ligidal merre mandriliustik [2].
Scotti eelmise uurimisreisi (aurikul Discovery 19011904) kige mrkimisvrsem tulemus oli kahtlemata McMurdo lahe ala loodusgeograafiline kirjeldus. Selleks tusis ta koos Ernest Shackletoniga 4. veebruaril 1902 hupalli abil esimesena maailmas jbarjri kohale, et saada ettekujutust, milline see on. Gaasiga tidetud hupalli oli varem kasutatud Kningsbergi geograafi ja geofsiku Erich von Drygalski Saksamaa Gaussi ekspeditsioonil lunapoolusele 19011903. Drygalski pildistas laeva paakjs hust ja tusis maapinnast 1600 jala (488 m) krgusele. Sidet maaga pidas ta telefoni teel. Scott ja Drygalski olid tuttavad ning mte hupall ja telefon kaasa vtta viski tulla Drygalskilt.
Novembrist jaanuarini rndasid Scott ja Shackleton kuni 8217, le terve elfiliustiku ja tegid kindlaks, et see ujub mereveel. Ferrari liustikule ja polaarplatoole tusis esimesena Scotti tollane asetitja Albert Armitage. Teisel retkel liustikule avastas Scott Taylori oru: esimese mandrile iseloomuliku lumevaba oaasi. Prast kojusaabumist andis Cambridgei likool kaptenile nende avastus- ja uurimistde eest igustatult audoktori kraadi [1].
Niisiis oli koht neile tuttav. hinal tahtsid nad tid jtkata. Ette oli nhtud retked Rossi mere rannikule, et koguda andmeid geoloogia, fsika, zooloogia, vulkanoloogia ja teiste teadusalade tarvis. Vimaluste piires tuli teadustid teha ka pooluseretkel. Ekspeditsiooni 65 liikme seas oli 12 kaldarhma teadusttajat, laeval tegutsesid aga meteoroloog ja bioloog.
Scott teadis vga hsti, et Amundsen pidi koertega sites kindlasti varem poolusele judma. Vhimgi katse hakata temaga vidu ajama lks kik mu plaanid segi, pealegi nib mulle, et ma ei ole mitte selleks siia tulnud [2].
Asjaolul, et Robert Scotti salk judis poolusele teisena, ei ole enam kuigi palju thtsust. Juba 20. sajandi algupoole Belgica, Discovery, Antarctica ja teised uurimisreisid lunasse testasid, et mereve maadeavastusreis ja kangelaste ideoloogia oli oma aja ra elanud. Antartikat uuriti nd riigi rahadega korraldatud teadusekspeditsioonidel.

Fotograaf Herbert Ponting andis retkele teistsuguse thenduse. Vaid mned kuud tagasi ilmusid esimest korda trkis Robert Scotti pildistatud hmmastavad fotod. le 70 aasta peeti neid kadunuiks [3]. Ei jnud enam kahtlust, et juht tahtis anda ekspeditsiooni kigust ja teadustdest hlmava levaate. Peale dr. Edward Wilsoni, zooloogi ja andeka kunstniku, palkas ta meisterfotograaf Herbert Pontingi.
Muutuva ilma ja valgusolude tttu oli pildistamine Antarktikas vaevaline ja aeganudev t. Niteks tuli Pontingil lahendada olukord, kuidas saada fotole ilma varjudeta peva.
Ehkki Ponting vis pildistada filmile, eelistas ta kunstilistel ja tehnilistel phjustel klaasist fotoplaate. Veel kasutas ta kroomist fotoplaate ja tegi jl esimesed vrvilised pildid. Ta oli ks esimesi uuendusmeelseid fotograafe, kes ttas Antarktise pinnal kokkupandava filmikaameraga, mida toona kutsuti inglise keeles cinematographiks.
Kui Scott Discovery Hut Pointi neemelt 13. aprillil teiste juurde Evansi laagriplatsile tagasi saabus, oli maja peaaegu valmis. Esimest korda Antarktikas said retkelised mlemas onnis pidada sidet telefoni teel (vahe 24 km). Simpsoni meteoroloogianurk oli korras, parasitoloogidel ja bioloogidel oli oma nurk, fsikutel tlaud. Samuti oli Pontingil vike, ent suurepraselt varustatud ja sisse seatud pimik. Lhikese suvega oli ta juba pildistanud ja vndanud palju materjali, sh. kinniklmuv meri, lumevired, suure jbarjri lpp Crozieri neemel, pilved ja Erebuse vulkaan.
Ta ruttas mulle nitama suve jooksul tehtud vtteid. Selle krval oli mul aega pilk heita korralikele riiulitele, kus paradeerisid kaamerad ja nende juurde kuuluvad esemed [---] peaaegu kik, mis ta oma ajus oli vlja melnud, oli ta ise ka ktega teostanud, on kirjutanud kapten.
Pontingi suureprase t nhtavasti kige imeteldavamaks kljeks on oskus leida vaateid ja meisterlikkus j mitmesuguste vormide jdvustamisel. Enamikul tema piltidel on erakordselt hea kompositsioon [---] ta oskab tuua oma piltidesse elu. Suure tehnilise vilumusega kasutab ta mitmesuguseid filtreid ja erisuguseid valgustusaegu ning saavutab seda, et lume rnad varjud ja hulisus on piltidel imetlusvrselt edasi antud [2].
Raskete ja kohmakate aparaatidega tuli ttada konarlikul jl kva klma ja vinge tuule kes. Pildistamist takistasid ka pikese tugev vastuhelk lumel ja jl, mere kohal psiv klmavine ning niiskus. Et saada head tulemust, tuli lbi teha mitu sammu ja htegi neist ei tohtinud vahele jtta. Iga lesvte nudis aega, pingsat thelepanu, kannatust ja vastupidavust.
Lks aega, enne kui komandr mistis, et meistrile pidi fotograafiast saama teaduse abivahend. Ta ei nidanud teed mitte ksnes meie aja loodusfotograafidele, vaid ka loodusfilmitegijatele.
1911. aasta talvel tegi Ponting omajagu pilte Scottist ja teistest meeskonnaliikmetest ts ja puhkehetkedel: ta ise filmiaparaadiga Jaapanist loengut pidamas, bioloog Edward Nelson jl alt proove vtmas, leitnant Edward Evans kaardistamas neljatollise teodoliidiga, mida kasutati lunapooluse asukoha mramiseks [2] jpm.
Biolooge ja zoolooge Edward Wilsonit, Edward Nelsonit ja Apsley Cherry-Garrardi huvitasid linnud ja suurte Antarktise loomade kitumine. Ponting jdvustas hlgerasva prast kisklevaid nne ja hljest liustiku tusulhes. Ta pdis mkvaalu, pingviine ning hlgeid fotodele ja filmile tabada nii, et vaatajal tekiks ettekujutus nende elukeskkonnast. Sama oluline oli talletada ekspeditsioonivarustust, tvahendeid, provianti, kuid ka retkel ette tulnud tervisehdasid. hel lesvttel on dr. Atkinsoni klmavetud srmed [2].
Tema piltidelt saab uudistada ka pooluserhma igapevast ski, mille hulka kuulus muu hulgas rasvarikas lihatoit pemmikan, kakao, tkksuhkur, kuivikud, vi ja tee. Samuti on fotodel jdvustatud lapi saapad, neile pealetmmatavad suusasaapad, allohvitser Edgar Evansi vljameldud jrauad ning retkeliste abilised koerad ja ponid [2].
Fotograaf jtkas td polaars, pildistas taldrikjd ja ist liustikku lhele tekkinud hukese lumesillaga. Scotti pevikust: 29. mai [1911]. Prast lunaski time kelgu ja viisime oma saagi [hlge] ra ning pildistasime seda vlkvalgusel. Ponting teeb vlkvalguse abil pildistamisel suuri edusamme ning tnu sellele on tal avanenud uus vimalus valmistada kunstipraseid fotosid ka talvel. 22. juuni. Talvine pripev. Ponting oli vga arukalt valinud selle hetke, et nidata meile endavalmistatud valguspiltide, mis kujutasid meie mbrust ja elu-olu. Alles neid imeilusaid pilte nhes ppisin Pontingi td igesti hindama. Publik avaldas oma kiitust krarikkalt [2].

Kiirkursused enne poolusernnakut. Valgus tuli Antarktikasse tagasi juuli lpus. Algas kelguhooaeg. Pea- ja abirhmad asusid peagi pikale teekonnale polaarplatoole. Ponting vntas viimased filmid ja tegi viimased lesvtted meestest ponide ja kelkudega Vaguvaalasaarte (Small Razorback ja Big Razorback) ja Onnineemiku juures oktoobri lpul ja novembri alguses. Veetnud 14 kuud Rossi mere rannal, lahkus fotograaf koos kaheksa mehega 12. veebruaril 1912 Terra Noval kodumaale.
Scott palus, et fotograaf petaks enne lahkumist kigi kelgumeeskondade he ohvitseri aparaate ksitsema, et pilte saaks teha ka teel poolusele. Nnda vetigi ette pperetki itta ja lnde Crozieri neemele, Koettlitzi ja Ferrari liustikule, moreenkngastele, Vaguvaalasaartele ja mujale mbrusesse.
Juba talviste loengute ajal sai heaks tavaks tiendada illustreerivat materjali kohapeal tehtud fotodega. Loenguid peeti kolm korda ndalas ja need ajendasid elavaid mttevahetusi. Ksitleti meteoroloogia, glatsioloogia, vulkanismi, geoloogia, parasitoloogia, bioloogia, topograafia jt. valdkondade eri teemasid.
Juba 9. mail 1911 on Scott pevikus nentinud: Debenham [geoloog] nitas tna (teisipeval) mulle fotosid, mis ta oli teinud retkel lnde. Koos Taylori [meteoroloog] ja Wrighti [fsik] tehtud fotodega moodustavad need erakordselt huvitava kogu. J vormid on ainulaadsed, eriti Koettlitzi liustiku rajoonis [2].
26. augustil pidas Taylor loengu j erosioonist ja nitas slaide, mis ta oli teinud koos Pontingiga. Tnu piltidele saime hsti vrrelda siinsete mgede pinnavorme ning jliustike kontuure nende omadega, millele mujal on nii palju thelepanu phendatud.
Muu hulgas on pevikus 10. septembril mrgitud: Juba ainuksi oma loengute tttu on Ponting vga kasulikuks ekspeditsiooni liikmeks, kuid selle krval saab iga pevaga selgemaks, et thtis on ta t meie sndmustest pildikroonika valmistajana. Seni ei ole hestki ekspeditsioonist nii rikkalikult pilte [2].

Kige innukam pilane oli Robert Scott. hel retkel lnde vaatlesid Scott, Henry Bowers, George Simpson ja Edgar Evans j liikumist Wrighti liustikul ja proovisid jrele, kuidas nad saavad jl hakkama fotoaparaatidega. See oli rmiselt thtis t esmakordne rannaliustiku liikumiskiiruse mtmine [---] Kulutasime Bowersiga liustikul hulga plaate ja filme, mis vga hsti vlja tulid. Nad kogusid ka kivimite proove ja pildistasid Bernacchi neemel.
Oktoobris kirjutas Robert Scott oma pevikusse: Minu fotograafiaharrastus viis mind Pontingiga tihedasse kontakti [---] Ta ei pane htki vaeva paljuks, kui on vaja teisi abistada ja petada [---].
Mnedel fotodel on Herbert Ponting pildistanud ekspeditsioonijuhti seismas jkuhjatise juures krgete jalgadega aparaadi taga. Teistel on Scott pildistanud telgi krval istuvat Edward Wilsonit, kes joonistab Beardmorei liustikku. Ilmselt harjutas kapten nii kaug- kui ka lhivtteid, ttas kohmakate statiiviga kaameratega ja viksemate aparaatidega.
Tema kindlus kasvas kiiresti. Paar kaamerat vttis Scott liustikubarjrile ja platoole kaasa. Alguses jdvustas Scott ka ponisid.

Fotod nitavad: Scott ei rutanud. 1911. aasta septembri-detsembri fotod on ekspeditsiooni otsustava ligu kroonika. Kui Beardmorei liustikuni ji 12 miili (19 km), ei suutnud ponid enam liikuda. Nad hukati 9. detsembril. Mned pevad hiljem, 84. lunalaiuskraadil, peatas Scott koerad ja varustus laaditi mber inimeste kelkudele. Koerad ajajatega prdusid tagasi.
Rnnumeeste mber oli juba ndal keerelnud lumemaru ja tuul puhunud aina vastu. Temperatuur psis nullkraadi lhedal. Lumi oli pehme ja sulas. 13. detsembril tegi kapten mitu lesvtet. hel on kelgu ees rakmetes neli meest: Apsley Cherry-Garrard, leitnant Bowers, alamleitnandid Patrick Keohane ja Thomas Crean. Pingul veorihmad mber kehade, rhklevad nad suuskadel sgavas lumes, higised ja hingetud. Tagant tukab kelku ks inimene, kes vib olla doktor Wilson, kapten Oates vi alamohvitser Evans. Kelgule on laotud suur hulk kaste ja nende peale muu kraam [3].
Tend selle kohta, et Scott vtab aega vaatlusteks ja pildistamiseks, on ka 20. detsembril tehtud pilt laagrist Whitei mgede all Beardmorei liustiku lemises osas. Foto eesmrk oli jdvustada lumest katmata kaljudel paljastuvaid selgepiirilisi rbitisi kivimikihte. hel mehel kahest (Wilson ja Cherry-Garrard) vib olla kes joonistusplokk, mlema nod on pratud mgede poole. Nhtavasti on thoos Edward Wilson.
Peale selle, et fotol on jdvustatud oluline teave lunakontinendi mgede asukoha ja ehituse kohta, nitab see Scotti suhtumist teadusesse ja fotograafiasse. Teda huvitas paljaste kngaste ja kaljude, eriti vdilise tekstuuriga mgede koostis. Tenoliselt pildistas tema Beadmorei liustikul Elisabethi ja Kyffini mge (vt. fotot tlkeraamatust [2]). Samuti pdis ta platool teha seda, mida Herbert Ponting ja teadlased olid teinud rannikul: vtta filmile kike, mis viks olla huvitav teaduse jaoks; samuti tuua kaasa liivakivi, graniidi jt. kivimite proove. Seda tendavad mrkmed pevikus [2]:
18. detsember. Paremal avaneb meile suureprane vaade Adams Marshalli ja Wildi mgedele ning paistab silma nende vga kummaline horisontaalne kihistis. Wright leidis tuulest allapuhutud murendi hulgast he puhta liivakivi killu ja tki musta basalti. Enne kui liustikult lplikult lahkume, tuleb meil siinset geoloogiat veel palju lhemalt tundma ppida [---] Kogu peva jooksul ngime vga harva liustiku idaserva. Ka liustiku lneserva polnud nii selgesti nha, et oleks saanud seda peatuste ajal fotografeerida.
19. detsember. Meie mber nad paistavad ige lhedal olevat on platooni ulatuvad memassiivid. Luna ajal tegime pikema peatuse, et teha mtmisi, fotosid ja skitse mbrusest.
20. detsember Kogu peva imetlesime kaljude imekaunist vdilist tekstuuri; tna htul on Darwini me kohal tore, selge taevas.
Varsti prast foto tegemist Whitei mgede all saatis ta suure kaugvtete kaamera Atkinsoni, Wrighti, Cherry-Garrardi ja Keohaneiga baaslaagrisse tagasi. Scotti ksul prdusid prast aastavahetust, 4. jaanuaril 8732 lunalaiusel tagasi ka Teddy Evans, William Lashly ning Thomas Crean. Lunapoolusele liikus edasi vaid vike salk, vaatlused ja fotograafikohustused vttis enda peale Henry Bowers [2, 3]. Vib elda, et Scott ei hoolinud kaaslastest. Kuninglik merevgi kasvatas ohvitsere ennast salgama: kohus le kige.

Antarktika teaduse ajalugu. Muidugi tegi Scott juhtimises vigu. Salga traagiline surm on varjutanud ekspeditsiooni saavutusi. See, et nad jid poolusele hiljaks, ei ole Antarktika ajaloo seisukohalt kuigi thtis. Scotti pevikuid tiendavad Wilsoni jt. liikmete ettekanded rnnakuist ja teadustdest (raamatu teine osa).
Scotti negatiivid ja fotod ti Inglismaale Frank Debenham. 1930. aastaks olid need Herbert Pontingi kes, kes valmistas negatiividelt hulga fotosid. Nende saatusest ei teadnud keegi kaua aega midagi, kuid eelmisel aastal ilmusid need Londonis oksjonile. Osa ostis polaarajaloo hea tundja kollektsionr Richard Kossow. Asjast sai teada Scotti polaaruuringute instituut ja omandas kapteni fotod selle aasta alguses.
Richard Kossowi ja David Wilsoni, dr. Edward Wilsoni lapselapselapse koostna ilmus mullu oktoobris raamat The Lost Photographs of Captain Scott [3].htlasi taastati mdunud aastal Herbert Pontingi 1924. aastal tehtud tummfilm The Great White Silence.


1. Fogg, Gordon Elliott 1992. A History of Antarctic Science. Cambridge University Press.
2. Scott, Robert Falcon 1959. Scotti viimne ekspeditsioon. 1. osa. Eesti riiklik kirjastus. Tallinn.
3. Wilson, David M. 2011. The Lost Photographs of Captain Scott BBC History Magazine 12 (11): 4448.


Tiiu Speek (1958) on inglise filoloog, vabakutseline keelepetaja ja literaat. Avaldanud tlkeid ja kirjatid Suurbritannia ja Eesti maadeavastajate osast polaaralade uurimises, keskkonnamrkidest avastusretkedel ja tnapeva Arktikas. Alates tnavusest aastast ttanud Otto von Kotzebue misas Kuel.



Tiiu Speek
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012