Eesti Looduse fotovõistlus
2012/3



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Polaaralad EL 2012/3
Kapten Scott ei rutanud

Läinud aasta detsembris kirjutati tähelepanuväärsest sündmusest ajaloos: möödus sada aasta esimesest õnnestunud ekspeditsioonist lõunapoolusele. Peakangelase Roald Amundseni ja teisena lõunapoolusele jõudnud Robert Scotti retke on läbi aegade kajastatud kui suurt võidujooksu. Ometi see päris nii ei olnud.

Lõunapoolkera geograafilisse keskpunkti jõudsid briti mereväekapten Robert Falcon Scott, zooloog dr. Edward Wilson, rittmeister Lawrence Oates, allohvitser Edgar Evans ja leitnant Henry Bowers 18. jaanuaril 1912 – peaaegu kuu jagu hiljem kui Roald Amundseni salk. Scott püüdis ära arvata, milliseid vaatlusi norralased teel tegid ja pidas oluliseks ära märkida, et Amundseni telki olid koos magamiskottide, labakinnaste ja sokkidega maha jäetud mõned mõõteriistad: „üks sekstant, üks norra kunstlik horisont, üks hüpsomeeter, millel puuduvad termomeetrid keemistäpi mõõtmiseks, ja Inglismaal valmistatud sekstant ning hüpsomeeter.”
Sekstandi ja tehishorisondi abil määrati asukohti taevakehade järgi. Hüpsomeetriga sai aga väga täpselt mõõta vee keemistemperatuuri, mille järgi omakorda arvutada õhurõhku ja selle alusel laagri kõrgust merepinnast. Scott järeldas: „Pole kahtlust, et meie eelkäijad olid oma poolusetähise asukohas täiesti kindlad ja on oma programmi täielikult täitnud. Arvan, et poolus on umbes 9500 jala kõrgusel, see väärib tähelepanu, kui arvestada, et 88. laiuskraadil olime umbes 10 500 jala kõrgusel” [2].
Ei oska öelda, milles seisnes Amundseni uurimisprogramm. Aga Scotti juhitud ekspeditsioonil oli kindlasti kaalukas osa ilmavaatlustel, geoloogial ja topograafilistel mõõtmistel. Näiteks nõudis ta pooluse- ja saaterühma ohvitseridelt, et need oskaksid käsitseda teodoliiti ning määrata laius- ja pikkuskraadi. Kõigil oli kohustus aidata topograafil mõõta reljeefivormide kõrgust, samuti pidid meeskonnaliikmed teadma kurssi ühe toidulao juurest teiseni [2]. Kivimeid tuli korjata kõikjalt, sealhulgas platoolt. Fotograafiat peeti aga tähtsamaks, kui me arvata oskame. Lugedes raamatut „Scotti viimne ekspeditsioon” ja vaadates trükis halvasti välja tulnud mustvalgeid fotosid, ei mõtle me sellele, mis oludes ja miks need pildid on tehtud.

Võiduajamine lööks kõik plaanid segi ... Scotti meeskonna juhitud ekspeditsioonilaev Terra Nova randus McMurdo väinas 2. jaanuaril 1911. Meri oli Roydsi neeme taga kõikide üllatuseks jääst vaba. Alguses kasutas osa liikmeid eelmise, Discovery ekspeditsiooni onni. Nad vaatlesid ilma ja uurisid, kuidas meri jäätub ranniku selles piirkonnas, ja kaardistasid. Teine osa elas ja töötas telkides Põhjalahes ning ehitas teise komandöri Evansi auks nimetatud neemele talvekorterit. Paik oli kaetud jämedateralise liivaga ja asus küngaste varjus. Kapten selgitas: „Minu suurimaks sooviks oli leida selline koht, mis ei oleks nii kergesti barjäärist äralõigatav.” McMurdo väina kaardi järgi voolab selle neeme ligidal merre mandriliustik [2].
Scotti eelmise uurimisreisi (aurikul Discovery 1901–1904) kõige märkimisväärsem tulemus oli kahtlemata McMurdo lahe ala loodusgeograafiline kirjeldus. Selleks tõusis ta koos Ernest Shackletoniga 4. veebruaril 1902 õhupalli abil esimesena maailmas jääbarjääri kohale, et saada ettekujutust, milline see on. Gaasiga täidetud õhupalli oli varem kasutatud Köningsbergi geograafi ja geofüüsiku Erich von Drygalski Saksamaa „Gaussi” ekspeditsioonil lõunapoolusele 1901–1903. Drygalski pildistas laeva paakjääs õhust ja tõusis maapinnast 1600 jala (488 m) kõrgusele. Sidet maaga pidas ta telefoni teel. Scott ja Drygalski olid tuttavad ning mõte õhupall ja telefon kaasa võtta võiski tulla Drygalskilt.
Novembrist jaanuarini rändasid Scott ja Shackleton kuni 82°17’, üle terve šelfiliustiku ja tegid kindlaks, et see ujub mereveel. Ferrari liustikule ja polaarplatoole tõusis esimesena Scotti tollane asetäitja Albert Armitage. Teisel retkel liustikule avastas Scott Taylori oru: esimese mandrile iseloomuliku lumevaba oaasi. Pärast kojusaabumist andis Cambridge’i ülikool kaptenile nende avastus- ja uurimistööde eest õigustatult audoktori kraadi [1].
Niisiis oli koht neile tuttav. Õhinal tahtsid nad töid jätkata. Ette oli nähtud retked Rossi mere rannikule, et koguda andmeid geoloogia, füüsika, zooloogia, vulkanoloogia ja teiste teadusalade tarvis. Võimaluste piires tuli teadustöid teha ka pooluseretkel. Ekspeditsiooni 65 liikme seas oli 12 kaldarühma teadustöötajat, laeval tegutsesid aga meteoroloog ja bioloog.
Scott teadis väga hästi, et Amundsen pidi koertega sõites kindlasti varem poolusele jõudma. „Vähimgi katse hakata temaga võidu ajama lööks kõik mu plaanid segi, pealegi näib mulle, et ma ei ole mitte selleks siia tulnud” [2].
Asjaolul, et Robert Scotti salk jõudis poolusele teisena, ei ole enam kuigi palju tähtsust. Juba 20. sajandi algupoole Belgica, Discovery, Antarctica ja teised uurimisreisid lõunasse tõestasid, et mereväe maadeavastusreis ja kangelaste ideoloogia oli oma aja ära elanud. Antartikat uuriti nüüd riigi rahadega korraldatud teadusekspeditsioonidel.

Fotograaf Herbert Ponting andis retkele teistsuguse tähenduse. Vaid mõned kuud tagasi ilmusid esimest korda trükis Robert Scotti pildistatud hämmastavad fotod. Üle 70 aasta peeti neid kadunuiks [3]. Ei jäänud enam kahtlust, et juht tahtis anda ekspeditsiooni käigust ja teadustöödest hõlmava ülevaate. Peale dr. Edward Wilsoni, zooloogi ja andeka kunstniku, palkas ta meisterfotograaf Herbert Pontingi.
Muutuva ilma ja valgusolude tõttu oli pildistamine Antarktikas vaevaline ja aeganõudev töö. Näiteks tuli Pontingil lahendada olukord, kuidas saada fotole ilma varjudeta päeva.
Ehkki Ponting võis pildistada filmile, eelistas ta kunstilistel ja tehnilistel põhjustel klaasist fotoplaate. Veel kasutas ta kroomist fotoplaate ja tegi jääl esimesed värvilised pildid. Ta oli üks esimesi uuendusmeelseid fotograafe, kes töötas Antarktise pinnal kokkupandava filmikaameraga, mida toona kutsuti inglise keeles cinematograph’iks.
Kui Scott Discovery Hut Pointi neemelt 13. aprillil teiste juurde Evansi laagriplatsile tagasi saabus, oli maja peaaegu valmis. Esimest korda Antarktikas said retkelised mõlemas onnis pidada sidet telefoni teel (vahe 24 km). Simpsoni meteoroloogianurk oli korras, parasitoloogidel ja bioloogidel oli oma nurk, füüsikutel töölaud. Samuti oli Pontingil väike, ent suurepäraselt varustatud ja sisse seatud pimik. Lühikese suvega oli ta juba pildistanud ja vändanud palju materjali, sh. kinnikülmuv meri, lumevired, suure jääbarjääri lõpp Crozieri neemel, pilved ja Erebuse vulkaan.
„Ta ruttas mulle näitama suve jooksul tehtud võtteid. Selle kõrval oli mul aega pilk heita korralikele riiulitele, kus paradeerisid kaamerad ja nende juurde kuuluvad esemed [---] peaaegu kõik, mis ta oma ajus oli välja mõelnud, oli ta ise ka kätega teostanud,” on kirjutanud kapten.
„Pontingi suurepärase töö nähtavasti kõige imeteldavamaks küljeks on oskus leida vaateid ja meisterlikkus jää mitmesuguste vormide jäädvustamisel. Enamikul tema piltidel on erakordselt hea kompositsioon [---] ta oskab tuua oma piltidesse elu. Suure tehnilise vilumusega kasutab ta mitmesuguseid filtreid ja erisuguseid valgustusaegu ning saavutab seda, et lume õrnad varjud ja õhulisus on piltidel imetlusväärselt edasi antud” [2].
Raskete ja kohmakate aparaatidega tuli töötada konarlikul jääl kõva külma ja vinge tuule käes. Pildistamist takistasid ka päikese tugev vastuhelk lumel ja jääl, mere kohal püsiv külmavine ning niiskus. Et saada head tulemust, tuli läbi teha mitu sammu ja ühtegi neist ei tohtinud vahele jätta. Iga ülesvõte nõudis aega, pingsat tähelepanu, kannatust ja vastupidavust.
Läks aega, enne kui komandör mõistis, et meistrile pidi fotograafiast saama teaduse abivahend. Ta ei näidanud teed mitte üksnes meie aja loodusfotograafidele, vaid ka loodusfilmitegijatele.
1911. aasta talvel tegi Ponting omajagu pilte Scottist ja teistest meeskonnaliikmetest töös ja puhkehetkedel: ta ise filmiaparaadiga Jaapanist loengut pidamas, bioloog Edward Nelson jääl alt proove võtmas, leitnant Edward Evans „kaardistamas neljatollise teodoliidiga, mida kasutati lõunapooluse asukoha määramiseks” [2] jpm.
Biolooge ja zoolooge Edward Wilsonit, Edward Nelsonit ja Apsley Cherry-Garrardi huvitasid linnud ja suurte Antarktise loomade käitumine. Ponting jäädvustas hülgerasva pärast kisklevaid änne ja hüljest liustiku tõusulõhes. Ta püüdis mõõkvaalu, pingviine ning hülgeid fotodele ja filmile tabada nii, et vaatajal tekiks ettekujutus nende elukeskkonnast. Sama oluline oli talletada ekspeditsioonivarustust, töövahendeid, provianti, kuid ka retkel ette tulnud tervisehädasid. Ühel ülesvõttel on dr. Atkinsoni külmavõetud sõrmed [2].
Tema piltidelt saab uudistada ka pooluserühma igapäevast sööki, mille hulka kuulus muu hulgas rasvarikas lihatoit pemmikan, kakao, tükksuhkur, kuivikud, või ja tee. Samuti on fotodel jäädvustatud lapi saapad, neile pealetõmmatavad suusasaapad, allohvitser Edgar Evansi väljamõeldud jäärauad ning retkeliste abilised koerad ja ponid [2].
Fotograaf jätkas tööd polaaröös, pildistas taldrikjääd ja öist liustikku lõhele tekkinud õhukese lumesillaga. Scotti päevikust: „29. mai [1911]. Pärast lõunasööki tõime kelgu ja viisime oma saagi [hülge] ära ning pildistasime seda välkvalgusel. Ponting teeb välkvalguse abil pildistamisel suuri edusamme ning tänu sellele on tal avanenud uus võimalus valmistada kunstipäraseid fotosid ka talvel.” „22. juuni. Talvine pööripäev. Ponting oli väga arukalt valinud selle hetke, et näidata meile endavalmistatud valguspiltide, mis kujutasid meie ümbrust ja elu-olu. Alles neid imeilusaid pilte nähes õppisin Pontingi tööd õigesti hindama. Publik avaldas oma kiitust kärarikkalt” [2].

Kiirkursused enne pooluserännakut. Valgus tuli Antarktikasse tagasi juuli lõpus. Algas kelguhooaeg. Pea- ja abirühmad asusid peagi pikale teekonnale polaarplatoole. Ponting väntas viimased filmid ja tegi viimased ülesvõtted meestest ponide ja kelkudega Vaguvaalasaarte (Small Razorback ja Big Razorback) ja Onnineemiku juures oktoobri lõpul ja novembri alguses. Veetnud 14 kuud Rossi mere rannal, lahkus fotograaf koos kaheksa mehega 12. veebruaril 1912 Terra Noval kodumaale.
Scott palus, et fotograaf õpetaks enne lahkumist kõigi kelgumeeskondade ühe ohvitseri aparaate käsitsema, et pilte saaks teha ka teel poolusele. Nõnda võetigi ette õpperetki itta ja läände Crozieri neemele, Koettlitzi ja Ferrari liustikule, moreenküngastele, Vaguvaalasaartele ja mujale ümbrusesse.
Juba talviste loengute ajal sai heaks tavaks täiendada illustreerivat materjali kohapeal tehtud fotodega. Loenguid peeti kolm korda nädalas ja need ajendasid elavaid mõttevahetusi. Käsitleti meteoroloogia, glatsioloogia, vulkanismi, geoloogia, parasitoloogia, bioloogia, topograafia jt. valdkondade eri teemasid.
Juba 9. mail 1911 on Scott päevikus nentinud: „Debenham [geoloog] näitas täna (teisipäeval) mulle fotosid, mis ta oli teinud retkel läände. Koos Taylori [meteoroloog] ja Wrighti [füüsik] tehtud fotodega moodustavad need erakordselt huvitava kogu. Jää vormid on ainulaadsed, eriti Koettlitzi liustiku rajoonis” [2].
26. augustil pidas Taylor loengu jää erosioonist ja näitas slaide, mis ta oli teinud koos Pontingiga. „Tänu piltidele saime hästi võrrelda siinsete mägede pinnavorme ning jääliustike kontuure nende omadega, millele mujal on nii palju tähelepanu pühendatud.”
Muu hulgas on päevikus 10. septembril märgitud: „Juba ainuüksi oma loengute tõttu on Ponting väga kasulikuks ekspeditsiooni liikmeks, kuid selle kõrval saab iga päevaga selgemaks, et tähtis on ta töö meie sündmustest pildikroonika valmistajana. Seni ei ole ühestki ekspeditsioonist nii rikkalikult pilte” [2].

Kõige innukam õpilane oli Robert Scott. Ühel retkel läände vaatlesid Scott, Henry Bowers, George Simpson ja Edgar Evans jää liikumist Wrighti liustikul ja proovisid järele, kuidas nad saavad jääl hakkama fotoaparaatidega. „See oli äärmiselt tähtis töö – esmakordne rannaliustiku liikumiskiiruse mõõtmine [---] Kulutasime Bowersiga liustikul hulga plaate ja filme, mis väga hästi välja tulid.” Nad kogusid ka kivimite proove ja pildistasid Bernacchi neemel.
Oktoobris kirjutas Robert Scott oma päevikusse: „Minu fotograafiaharrastus viis mind Pontingiga tihedasse kontakti [---] Ta ei pane ühtki vaeva paljuks, kui on vaja teisi abistada ja õpetada [---].”
Mõnedel fotodel on Herbert Ponting pildistanud ekspeditsioonijuhti seismas jääkuhjatise juures kõrgete jalgadega aparaadi taga. Teistel on Scott pildistanud telgi kõrval istuvat Edward Wilsonit, kes joonistab Beardmore’i liustikku. Ilmselt harjutas kapten nii kaug- kui ka lähivõtteid, töötas kohmakate statiiviga kaameratega ja väiksemate aparaatidega.
Tema kindlus kasvas kiiresti. Paar kaamerat võttis Scott liustikubarjäärile ja platoole kaasa. Alguses jäädvustas Scott ka ponisid.

Fotod näitavad: Scott ei rutanud. 1911. aasta septembri-detsembri fotod on ekspeditsiooni otsustava lõigu kroonika. Kui Beardmore’i liustikuni jäi 12 miili (19 km), ei suutnud ponid enam liikuda. Nad hukati 9. detsembril. Mõned päevad hiljem, 84. lõunalaiuskraadil, peatas Scott koerad ja varustus laaditi ümber inimeste kelkudele. Koerad ajajatega pöördusid tagasi.
Rännumeeste ümber oli juba nädal keerelnud lumemaru ja tuul puhunud aina vastu. Temperatuur püsis nullkraadi lähedal. Lumi oli pehme ja sulas. 13. detsembril tegi kapten mitu ülesvõtet. Ühel on kelgu ees rakmetes neli meest: Apsley Cherry-Garrard, leitnant Bowers, alamleitnandid Patrick Keohane ja Thomas Crean. Pingul veorihmad ümber kehade, rähklevad nad suuskadel sügavas lumes, higised ja hingetud. Tagant tõukab kelku üks inimene, kes võib olla doktor Wilson, kapten Oates või alamohvitser Evans. Kelgule on laotud suur hulk kaste ja nende peale muu kraam [3].
Tõend selle kohta, et Scott võtab aega vaatlusteks ja pildistamiseks, on ka 20. detsembril tehtud pilt laagrist White’i mägede all Beardmore’i liustiku ülemises osas. Foto eesmärk oli jäädvustada lumest katmata kaljudel paljastuvaid selgepiirilisi rööbitisi kivimikihte. Ühel mehel kahest (Wilson ja Cherry-Garrard) võib olla käes joonistusplokk, mõlema näod on pööratud mägede poole. Nähtavasti on tööhoos Edward Wilson.
Peale selle, et fotol on jäädvustatud oluline teave lõunakontinendi mägede asukoha ja ehituse kohta, näitab see Scotti suhtumist teadusesse ja fotograafiasse. Teda huvitas paljaste küngaste ja kaljude, eriti vöödilise tekstuuriga mägede koostis. Tõenäoliselt pildistas tema Beadmore’i liustikul Elisabethi ja Kyffini mäge (vt. fotot tõlkeraamatust [2]). Samuti püüdis ta platool teha seda, mida Herbert Ponting ja teadlased olid teinud rannikul: võtta filmile kõike, mis võiks olla huvitav teaduse jaoks; samuti tuua kaasa liivakivi, graniidi jt. kivimite proove. Seda tõendavad märkmed päevikus [2]:
„18. detsember. Paremal avaneb meile suurepärane vaade Adams Marshalli ja Wildi mägedele ning paistab silma nende väga kummaline horisontaalne kihistis. Wright leidis tuulest allapuhutud murendi hulgast ühe puhta liivakivi killu ja tüki musta basalti. Enne kui liustikult lõplikult lahkume, tuleb meil siinset geoloogiat veel palju lähemalt tundma õppida [---] Kogu päeva jooksul nägime väga harva liustiku idaserva. Ka liustiku lääneserva polnud nii selgesti näha, et oleks saanud seda peatuste ajal fotografeerida.”
„19. detsember. Meie ümber – nad paistavad õige lähedal olevat – on platooni ulatuvad mäemassiivid. Lõuna ajal tegime pikema peatuse, et teha mõõtmisi, fotosid ja skitse ümbrusest.”
„20. detsember Kogu päeva imetlesime kaljude imekaunist vöödilist tekstuuri; täna õhtul on Darwini mäe kohal tore, selge taevas.”
Varsti pärast foto tegemist White’i mägede all saatis ta suure kaugvõtete kaamera Atkinsoni, Wrighti, Cherry-Garrardi ja Keohane’iga baaslaagrisse tagasi. Scotti käsul pöördusid pärast aastavahetust, 4. jaanuaril 87°32’ lõunalaiusel tagasi ka Teddy Evans, William Lashly ning Thomas Crean. Lõunapoolusele liikus edasi vaid väike salk, vaatlused ja fotograafikohustused võttis enda peale Henry Bowers [2, 3]. Võib öelda, et Scott ei hoolinud kaaslastest. Kuninglik merevägi kasvatas ohvitsere ennast salgama: kohus üle kõige.

Antarktika teaduse ajalugu. Muidugi tegi Scott juhtimises vigu. Salga traagiline surm on varjutanud ekspeditsiooni saavutusi. See, et nad jäid poolusele hiljaks, ei ole Antarktika ajaloo seisukohalt kuigi tähtis. Scotti päevikuid täiendavad Wilsoni jt. liikmete ettekanded rännakuist ja teadustöödest (raamatu teine osa).
Scotti negatiivid ja fotod tõi Inglismaale Frank Debenham. 1930. aastaks olid need Herbert Pontingi käes, kes valmistas negatiividelt hulga fotosid. Nende saatusest ei teadnud keegi kaua aega midagi, kuid eelmisel aastal ilmusid need Londonis oksjonile. Osa ostis polaarajaloo hea tundja kollektsionäär Richard Kossow. Asjast sai teada Scotti polaaruuringute instituut ja omandas kapteni fotod selle aasta alguses.
Richard Kossowi ja David Wilsoni, dr. Edward Wilsoni lapselapselapse koostööna ilmus mullu oktoobris raamat „The Lost Photographs of Captain Scott” [3].Ühtlasi taastati möödunud aastal Herbert Pontingi 1924. aastal tehtud tummfilm „The Great White Silence”.


1. Fogg, Gordon Elliott 1992. A History of Antarctic Science. Cambridge University Press.
2. Scott, Robert Falcon 1959. Scotti viimne ekspeditsioon. 1. osa. Eesti riiklik kirjastus. Tallinn.
3. Wilson, David M. 2011. The Lost Photographs of Captain Scott – BBC History Magazine 12 (11): 44–48.


Tiiu Speek (1958) on inglise filoloog, vabakutseline keeleõpetaja ja literaat. Avaldanud tõlkeid ja kirjatöid Suurbritannia ja Eesti maadeavastajate osast polaaralade uurimises, keskkonnamürkidest avastusretkedel ja tänapäeva Arktikas. Alates tänavusest aastast töötanud Otto von Kotzebue mõisas Kõuel.



Tiiu Speek
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet