Eesti Looduse fotovõistlus
2012/04



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Märgalad EL 2012/04
Soode taastamine Eestis

Viimasel ajal on ajakirjandusse jõudnud teateid soode taastamise kohta Eestis, peamiselt on see algatatud kaitsealadel. Üldsusele pole aga antud ülevaadet töö põhjustest ega ulatusest. Püüame lünka täita ning heita pilgu ka tulevikku.

Soo mõiste. Geoloogiliste uuringute põhjal, mis on keskendunud turbale kui maavarale, on järeldatud, et ligikaudu 22% Eesti pinnast on kaetud turbaga. Selle arvu leiab ka paljudest kooliõpikutest, kahjuks tihti sõnastuses: „22% Eesti pindalast on soo”. Niisugune väide on vale, sest võrdsustab turbaala ja soo mõiste. Tegelikult arvutatakse turbaala pindala nullpaksusjoone järgi, soo piiriks on aga turba 30 cm paksusjoon: soo mõiste alla käivad vaid need alad, kus turbakihi paksus on üle 30 cm [9].
Teine oluline kriteerium on jätkuv turbateke. Isegi kui ala on kaetud üle 30 cm paksuse turbaga, pole see soo, kui sinna turvast mingil põhjusel enam juurde ei ladestu.

Muutused eelmisel sajandil. Eestimaa looduse fondi (ELF) soode inventuuri esialgse kokkuvõtte põhjal on Eesti maismaast sooga kaetud ligikaudu 5,5%. Inventuuri andmeid võib võrrelda 1935.–1955. aasta Eesti taimkatte kaardistamise andmetega [3] (# 1). Selgub, et Eesti soode pindala on alla sajandi jooksul vähenenud ligikaudu 2,7 korda. Eriti tugevalt on kahanenud madalsoode pindala (7,1 korda), rabade ehk kõrgsoode puhul on muutus tagasihoidlikum (1,7 korda).
Enamikus Euroopa riikides on olukord veelgi hullem, sest soo-ökosüsteemid on sealt enamjaolt hävinud. Pindala järgi on näiteks Saksamaal praeguseks säilinud suhteliselt puutumatuna vaid 14% ja Suurbritannias 2–6% kunagisi rabasid [4].
Et Eestis on võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega veel palju soid alles, on nende tähtsus seda kaalukam ka rahvusvaheliselt, eelkõige rabasid ja liigirikkaid madalsoid silmas pidades. Rabade pindala poolest on Eesti Euroopas Rootsi ja Läti järel kolmandal kohal [9]. Praeguseni säilinud soodest on Eestis looduskaitse all 72,5 %, nendest omakorda 89% on suure looduskaitseväärtusega. Ent 8% suure väärtusega soodest on meil kaitsmata (# 2). Soo alamtüüpidest on Eestis kõige halvemini kaitstud nõmmrabad, allikasood ja liigivaesed madalsood [9]. Võib väita, et säilinud sood on Eestis siiski paremini hoitud kui mõnigi väärtuslik rohumaa või metsa kasvukohatüüp [9]. Niisuguse olukorra eest võlgneme tänu ka 1970. aastate nn. soodesõjale, mida peeti muu hulgas Eesti Looduse veergudel [5].

Muutuste põhjus on inimene. Enamasti oleme märgalade veere˛iimi mõjutanud teadlikult, et kasutada neid alasid põllumajanduse, turbakaevandamise või metsanduse tarbeks.
Esimese Eesti vabariigi lõpuks oli kuivendatud ligikaudu 350 000 ha. Suurem osa sellest oli tõenäoliselt liigniiske mineraalmaa, soid kuivendati tollal peamiselt põllumaaks, kuid täpsed andmed puuduvad. Pärast Teist maailmasõda loodud võimsad masinad lubasid väga tööjõumahukat kraavitööd tunduvalt hoogustada ning üha rohkem hakati kuivendama ka selleks, et kasvatada metsa. 1970. aastatel kuivendati igal aastal metsa tarbeks 15 000 – 20 000 ha. 1980. aastate lõpuks oli Eestis maaparandusvõrguga kaetud 1 006 300 ha, sealhulgas 338 400 ha metsa- ja 584 400 ha põllumaad. Selleks ajaks oli maaparandus mõjutanud ligikaudu 70% Eesti kunagistest sooaladest sedavõrd, et seal enam turvast juurde ei ladestunud.
Mõne aasta taguse turbakaevandusalade revisjoni esialgsete tulemuste järgi on mahajäetud ja tegutsevate freesväljade pindala vastavalt 9371 ja 19 574 ha [10]. Võttes arvesse kuivenduse mõju ümbruskonnale, saame turbatootmisest ja sellega paratamatult kaasnevast kuivendusest mõjutatud ala suuruseks kokku ligikaudu 70 000 ha.
Praegu hõlmab tüüpiline Eesti soo vaid kuivenduskraaviga ümbritsetud rabalaama. Looduslikult peaks raba ümbritsema siirde- ja madalsoovöönd, kuid need on praeguseks valdavalt kuivendusvõrguga kaetud ning turvast seal enam ei ladestu. Puutumatut siirde- ja madalsood leiab enamasti vaid suuremate rabalaamade vaheliste laikude või vöönditena. Enam-vähem terviklikult on säilinud vaid üksikud erandid, näiteks siirdesood Emajõe Suursoos ning liigirikkad madalsood Avastes.
Eripärast inimmõju leiab Ida-Virumaa soodest. Elektrijaamade ning Kunda tsemenditehase ümber on soid umbes 30 kilomeetri laiuselt kohati väga tugevalt mõjutanud leeliseline õhusaaste. Eriti ilmekas on see rabades, mille pinnas loomupäraselt on väga happeline: seal on leitud arvukalt lubjalembeseid ja muidu rabadele mitteomaseid taimeliike. Praeguseks on leeliseline õhusaaste suuresti vähenenud ning rabadele eriomane taimkate taastub aegamisi.

Soode tähtsust võib kirjeldada inimkeskselt, nn. ökosüsteemi teenuste kompleksina. Soo kogub ja hoiab endas süsinikku ning vett, korraldab aineringet, kätkeb elupaiku ja elurikkust. Inimene saab siit hüvesid ka turba, marjade ja ravimtaimedena ning puhates, siit saab hõlvata metsa-, põllumajandus-, asula- ja sõjandusmaad. Paraku rajatakse soomaad kasutusele võttes peaaegu alati ka kuivendusvõrgud ning seetõttu häirub või hoopis lakkab soo ökoloogiline talitlus.
Näitena võib käsitleda kuivenduse mõju süsinikuringele. Põllumajanduslikult kasutatavate turbaalade pikaajaline seire on näidanud, et mineraliseerumise tõttu võib igal aastal hävida hektari kohta 10–15 tonni orgaanilist ainet. See mass on vähemalt neli-viis korda suurem sama aja jooksul looduslikus soos juurdetekkiva turba massist. Eesti turbaaladelt eraldub aastas ligikaudu viis miljonit tonni süsinikdioksiidi. Seega on kuivendatud turbaalad üks meie olulisemaid kasvuhoonegaaside (eelkõige CO2) allikaid. Ühe aasta jooksul CO2 koostises lendunud süsiniku hulk Eesti kuivendatud turbaaladelt ületab ligikaudu kümme korda looduslikena säilinud soodes sama aja kestel fotosünteesi käigus seotud süsiniku koguse [8]. Metsakuivenduse paljutahulisest keskkonnamõjust annab hea ülevaate ELF-i 2009. aastal koostatud teavik, mis on internetis vabalt kättesaadav [1].
Soode väärtusest rääkides ei tohi kindlasti unustada ka inimeste moraalset kohust hoida Maa kaaskondlasi ja nende elupaiku, aga ka lihtsalt soode ilu. Viktor Masing on kirjutanud: „Soode osatähtsus meie looduse kõige ilusama, kõige ülevama säilitamiseks peaks olema vaieldamatu. Ilu hindamine on esteetiline nähtus, ilu hoidmine aga eetiline ülesanne. Seda ei saa enam edasi lükata. Meie põlvkonna tegusid ei hinnata mitte ainult selle järgi, mida me oleme oma kätega loonud, vaid ka selle järgi, mida oleme suutnud lõhkumata jätta” [6].

Taastamistööde valik oleneb taastatava märgala tüübist, veere˛iimist, kuivenduse mõju tugevusest ning kestusest. Alustatakse tavaliselt sellest, et fikseeritakse kuivendussüsteemide ning mõjutatud ala topograafia, taimestiku, hüdroloogilise, hüdrogeokeemilise jms. seisund: selle järgi tuleb valida taastamisvõtted ja saab hinnata edu. Seejärel koostatakse taastamiskava, kus ala eri osadele määratakse seisundi järgi erisugused taastamisvõtted. Taastamiskava põhjal koostatakse ehitamiseks vajaliku tehnilise projekti lähteülesanne, mis tuleb kooskõlastada omavalitsustes ja riigiasutustes. Tehnilisele projektile tehakse vajaduse korral ka keskkonnamõjude hindamine. Peale taastamistöid peaks kindlasti järgnema vähemalt hüdrogeoloogiline ja botaaniline seire, et oleks võimalik hinnata kuluka taastamise edu ning aja jooksul kujundada välja optimaalsed, Eestile sobivad taastamisvõtted.
Märgalade taastamise võtmetegur on vesi. Üldiselt tuleb veetaset tõsta ühtlaselt üle kogu mõjutatud ala maapinna lähedale. Selleks rajatakse tavaliselt kraavidele paisud iga 20–30 cm langu kohta. Paise võib seega vaja minna üpris palju, eriti järsul rabarinnakul. Üldjuhul ei piisa, kui sulgeme paisudega vaid kraavisuudmed: paisutuse mõju ei ulatu siis taastatava ala kõrgemate osadeni. Tähtsad on ka veega taastatavale alale viidavad toitained: kui juhime turbaalale toitainerikka vee, ei saa toitainevaese raba taastumisest asja.

Paisud ehitatakse tavaliselt turbast, puidust või plastist. Neid võib ka kombineerida, näiteks
turbaga täidetud kahekordne puitpais. Kõige soodsam lahendus tundub olevat turbapaisud,
kuid see eeldab kohapeal leiduvat sobivat turvast. Näiteks kuivenduse mõjul kõdusoometsaks muutunud endises madal- või siirdesoos ei pruugi enam sobivat turvast leiduda. Niisugustes kohtades tuleb rajada paisud kas puust või kasutada näiteks Iirimaal populaarseid plastist sulundseinu. Plastseinu saab kohapeal mootorsaega parajaks lõigata ning kummihaamriga turbasse kinnitada. Üldiselt peaks aga eelistama looduslikke materjale ning mitte paigaldama sohu plasti.

Kõige keerulisem on märgala taastada vanadel kaevandusväljadel ehk jääksoodes, kus kogu eriomane sootaimestik ning pinnase ülemises kihis olnud seemnepank on hävitatud. Siin ei piisa vaid veetaseme tõstmisest, vaja on tuua tagasi ja kaitsta ka turbasamblaid kui turbatekke võtmeliike. Selleks lõigatakse doonoraladelt turbasambla ülemine, 20–30 cm paksune elav osa ning külvatakse levimisalged ehk diaspoorid ettevalmistatud turbapinnale. Ühelt ruutmeetrilt doonoralalt pärit turbasamblaga saab katta kümme ruutmeetrit jääksood ning paari aastaga taastub samblakate ka doonoralal. Et hoida külvatud samblas niiskust ja püsivat temperatuuri, kaetakse see põhu või heinaga. Taastamist peetakse edukaks, kui kuue-seitsme aasta jooksul pärast leviste külvi jõuab turbasammalde katvus 60%-ni. Mahajäetud kaevandusalade taastamise võimalusi ja eeltöid tutvustab keskkonnainvesteeringute keskuse toel välja antud ja internetis vabalt kättesaadav „Jääksoode korrastamise käsiraamat” [8].

Puude eemaldamine. Et märgala taastuks kiiremini, on tihtilugu vaja hõrendada või lausa eemaldada kuivenduse mõjul tihenenud puurinne. Nimelt aurub puude kaudu suur hulk vett, nii et metsa kasvades alaneb pinnase veetase tunduvalt. Alanenud veetase soodustab omakorda puurinnet, nii et see laieneb aegamööda soo keskosa poole.
Samuti takistab tihe puurinne valguse levikut maapinnale, eriti oluline on see valguslembeste turbasammalde jaoks. Kui puurinne on maha raiutud, tuleb veel mitme aasta vältel eemaldada uuesti kasvama hakanud (juure)võsud, kuni kõrgenev veetase ning tekkiv samblavaip hakkavad iseenesest puude juurdekasvu pidurdama.

Igal juhul taastuvad märgalad väga visalt, veere˛iim muutub looduslike alade omaga sarnaseks alles kümmekonna aasta jooksul. Taimestik paraneb veelgi aeglasemalt. Hiljuti avaldatud järelanalüüs 621 märgala taastamise kohta [7] näitas, et isegi sajand pärast taastamist on märgalade taimestik ning biokeemiline toime (peamiselt süsiniku sidumine) keskmiselt neljandiku võrra kehvem kui looduslikel võrdlusaladel. Eriti vaevaliselt taastuvad väikesed (alla 100 ha), külmas kliimas ning eraldatuma hüdroloogilise re˛iimiga märgalad. Nimetatud tööst järeldub ka üsna otseselt, et põhirõhk peaks olema hoida praeguseni säilinud märgalasid, sest kord rikutud märgalad taastuvad väga kaua.
Märgalasid taastada on küllaltki kulukas. Siiski pakuvad märgalad nõnda palju väärtuslikku ning nende pindala on vähenenud niivõrd drastiliselt, et taastamiskatsed on muutunud üsna tavaliseks isegi meie lähiümbruses. Näiteks Lätis on Läti looduse fondi eestvõttel kraave paisutatud ning teisi taastamisvõtteid proovitud juba kümmekond aastat üsna laialdaselt. Ka Eesti märgaladega tegelevad inimesed on käinud nii Lätis kui ka mujal Euroopas taastamistöödega tutvumas. Talgute korras on mitme aasta jooksul käsitsi suletud Ruunasood ümbritsevaid kraave Sookuninga looduskaitsealal.

Eestis on vähe pööratud tähelepanu jääksoodele ehk turbakaevandamisega rikutud aladele. Siiani pole plaanidest ega üksikutest teadustöödest (näiteks Tallinna ülikooli turbasammalde katsekülvid Viru raba endisel freesturbaväljal Lahemaa rahvuspargis) kaugemale jõutud.
Ligikaudu 6200 ha mahajäetud kaevandusalasid oleks vaja kohe korrastada, sest kaevandada pole sealt enam midagi, looduslik taastaimestumine on kohati äärmiselt aeglane ning turvas mineraliseerub endiselt. Eesti geoloogiakeskus tegi 2005–2007. aastal mahajäetud turbatootmisalade revisjoni. Selle põhjal püstitas keskkonnaministeerium 2010. aastal eesmärgi: aastaks 2011 korrastada mahajäetud jääksoodest 1,8% ja jõuda 2013. aastaks 3%-ni [2]. Selleks telliti 2009. aastal Ida-Virumaal asuva Adraku mahajäetud ala korrastamise projekt ning mullu projekt Pärnumaal asuva Alu mahajäetud ala kohta. Kumbagi projekti ei ole kahjuks tänini ellu viidud.

Soode taastamine Eestis. Lähiajal hakkab riigimetsa majandamise keskus (RMK) Euroopa regionaalarengu fondi (ERF) rahaga teoks tegema mitut pikka aega plaanitud suuremat projekti.
Praegu taastatakse Soomaa rahvuspargis kuivendusest mõjutatud Kuresoo raba kagunurka. Mets on sel alal maha võetud ning välja veetud, kraavidesse hakatakse paise rajama tänavu suvel. Tööd põhinevad ELF-i 2006.–2007. aastal teostatud INTERREG projekti „Märgalade taastamine” raames valminud taastamiskaval ning ehitusprojektil, mida enne tööde algust vähesel määral ajakohastati. Taastamistöödele eelnes ulatuslik taimestiku seire, mis võimaldab nüüd teaduslikult hinnata tehtu edukust.
Aastatel 2011–2013 on plaanitud taastada Lahemaa rahvuspargis Hara soo ja Viru raba jääksood ning Rannu (Kestla) raba jääksoo Aseri maastikukaitsealal. Ehitusprojektid on valmis või valmimas, töödega tehakse mitmel pool algust veel sel aastal. Veetasemete seireks on neil aladel paigaldatud automaatsed veetasememõõtjad ehk piesomeetrid.
Endla looduskaitseala mõne sihtkaitsevööndi kohta koostas ELF möödunud aasta lõpus taastamiskava, kus on märgitud esmajärjekorras taastamist vajavad piirkonnad. Selle töö põhjal on teeb RMK eeltöid ehitusprojekti koostamiseks, et parandada Endla looduskaitseala Toodiksaare raba kuivendusest mõjutatud äärealade seisukorda. Sealsete taastamistöödega plaanitakse alustada tuleval aastal.
Peale mainitud, ERF rahastatud projektide valmistub RMK tellima projekti Muraka looduskaitseala kohta, et taastada Eesti ühe suurema märgalade kompleksi metsakuivendusest mõjutatud äärealasid.
Seega on Eestis mitmel pool tehtud algust enneolematu märgalade taastamisega. Koostöös teadusasutustega on ennekõike RMK asunud esimesi suuremahulisi projekte teoks tegema. Loodetavasti lubab planeeritud seire korralikult hinnata taastamiste edukust ning hiljem kohendada taastamismetoodikat Eesti oludele kõige sobivamaks ja ökonoomsemaks. Mõneti mõru pillina tuleb aga alla neelata tõsiasi, et niisuguseid mujal maailmas juba laialt levinud töid tehakse meil vaid Euroopa Liidu rahade toel ning Eesti riigi enda rahakoti rauad ei kipu siin eriti avanema.

Tulevik? Kuna märgalasid taastada on kulukas ja lähitulevikus saab seda teha vaid üsna väikeses mahus, on tähtis võtta ette just kõige väärtuslikumad alad. See küsimus on aga Eestis läbi arutamata: kas korrastada eelkõige kaevandusest rikutud jääksoid või seada peaeesmärgiks taastada maastikuliselt ning looduskaitseliselt palju väärtuslikumad sookompleksid looduskaitsealadel või nende naabruses?
Jääksoode taastaimestamise raha võiks tulla eelkõige turba ressursimaksu osana turbatööstusest. See majandusharu on ju jääksoode tekke põhjus ning peaks kandma ühisvastutust nendegi jääksoode korrastamise eest, mis on jäänud riigikorra muutuse ja pankrottide tõttu omanikuta. Osa turbatootjate ressursimaksust võiks minna sihtotstarbelisse märgalade taastamise fondi. Samamoodi peaks maksusüsteemi muutma ka lähiriikides – Lätis, Rootsis, Soomes, Valgevenes –, kus turba kaevandamine on senini pigem arenev kui hääbuv ettevõtlusharu.
Esimesed katsetused soid taastada on Eestis tehtud kõrgsoodes ehk rabades. Madalsoode kohta, mida me oleme kuivenduse tõttu kõige rohkem kaotanud, on aga kogemusi palju napimalt ka mujal maailmas ning korralikku, teaduslikult põhjendatud taastamismetoodikat praegu ei olegi. Peamiselt põhjaveest toituvate madalsoode veere˛iimi on palju raskem taastada kui sademeveest toituvatel rabadel. Küllap tuleb siin oodata ülikoolide algatust, kes võiksid teha madalsoode teaduslikult põhjendatud taastamiskatseid.

Autorid tänavad Kaidi Jakobsoni (RMK) täienduste ja paranduste eest.

1. Kaisel, Mari; Kohv, Kaupo 2009. Metsakuivenduse keskkonnamõju. Ülevaade. Eestimaa looduse fond, Tartu.
2. Keskkonnaministeerium 2010. Keskkonnaministeeriumi arengukava aastateks 2011–2014. Tallinn.
3. Laasimer, Liivia 1965. Eesti NSV taimkate. Valgus, Tallinn.
4. Lode, Elve 1999. Wetland restoration: a survey of options for restoring peatlands. Studia Forestalia Suecica 205.
5. Marvet, Ann 2003. Rabas targu talita. – Eesti Loodus 54 (2/3).
6. Masing, Viktor 1997. Ürgsed sood kui loodusmälestised. Eesti entsüklopeediakirjastus.
7. Moreno-Mateos, David et al. 2012. Structural and Functional Loss in Restored Wetland Ecosystems. PLoS Biol 10(1): e1001247. doi:10.1371/journal.pbio.1001247
8. Paal, Jaanus (koost.) 2007. Jääksoode korrastamise käsiraamat. Tartu.
9. Paal, Jaanus; Leibak, Eerik 2011. Estonian Mires: Inventory of Habitats. Tartu.
10. Ramst, Rein; Orru, Mall 2009. Eesti mahajäetud turbatootmisalade taastaimestumine. – Eesti Põlevloodusvarad ja -jäätmed 1–2: 6–7.

Marko Kohv (1977) on Tartu ülikooli geoloogiateadur ning ELF-i märgalade taastamise ekspert. On koostanud taastamiskavu, seireprojekte ning nõustanud taastamistegevuste ehitusprojektide koostamist alates 2006. aastast.
Jüri-Ott Salm (1976) on olnud ELF-i juhatuse liige ja tegevjuht alates 2004. aastast. Üks töökohustusi on korraldada soode taastamist ja inventeerimist. Alates 2008. aastast Tartu ülikooli geograafiaosakonna doktorant, uurimisteema „Kasvuhoonegaaside CO2, CH4 ja N2O vood soodes: kuivenduse ja maakasutuse muutuse mõju”.



Marko Kohv, Jüri-Ott Salm
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet