Eesti Looduse fotov�istlus
2012/04



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Mrgalad EL 2012/04
Soode taastamine Eestis

Viimasel ajal on ajakirjandusse judnud teateid soode taastamise kohta Eestis, peamiselt on see algatatud kaitsealadel. ldsusele pole aga antud levaadet t phjustest ega ulatusest. Pame lnka tita ning heita pilgu ka tulevikku.

Soo miste. Geoloogiliste uuringute phjal, mis on keskendunud turbale kui maavarale, on jreldatud, et ligikaudu 22% Eesti pinnast on kaetud turbaga. Selle arvu leiab ka paljudest koolipikutest, kahjuks tihti snastuses: 22% Eesti pindalast on soo. Niisugune vide on vale, sest vrdsustab turbaala ja soo miste. Tegelikult arvutatakse turbaala pindala nullpaksusjoone jrgi, soo piiriks on aga turba 30 cm paksusjoon: soo miste alla kivad vaid need alad, kus turbakihi paksus on le 30 cm [9].
Teine oluline kriteerium on jtkuv turbateke. Isegi kui ala on kaetud le 30 cm paksuse turbaga, pole see soo, kui sinna turvast mingil phjusel enam juurde ei ladestu.

Muutused eelmisel sajandil. Eestimaa looduse fondi (ELF) soode inventuuri esialgse kokkuvtte phjal on Eesti maismaast sooga kaetud ligikaudu 5,5%. Inventuuri andmeid vib vrrelda 1935.1955. aasta Eesti taimkatte kaardistamise andmetega [3] (# 1). Selgub, et Eesti soode pindala on alla sajandi jooksul vhenenud ligikaudu 2,7 korda. Eriti tugevalt on kahanenud madalsoode pindala (7,1 korda), rabade ehk krgsoode puhul on muutus tagasihoidlikum (1,7 korda).
Enamikus Euroopa riikides on olukord veelgi hullem, sest soo-kossteemid on sealt enamjaolt hvinud. Pindala jrgi on niteks Saksamaal praeguseks silinud suhteliselt puutumatuna vaid 14% ja Suurbritannias 26% kunagisi rabasid [4].
Et Eestis on vrreldes paljude teiste Euroopa riikidega veel palju soid alles, on nende thtsus seda kaalukam ka rahvusvaheliselt, eelkige rabasid ja liigirikkaid madalsoid silmas pidades. Rabade pindala poolest on Eesti Euroopas Rootsi ja Lti jrel kolmandal kohal [9]. Praeguseni silinud soodest on Eestis looduskaitse all 72,5 %, nendest omakorda 89% on suure looduskaitsevrtusega. Ent 8% suure vrtusega soodest on meil kaitsmata (# 2). Soo alamtpidest on Eestis kige halvemini kaitstud nmmrabad, allikasood ja liigivaesed madalsood [9]. Vib vita, et silinud sood on Eestis siiski paremini hoitud kui mnigi vrtuslik rohumaa vi metsa kasvukohatp [9]. Niisuguse olukorra eest vlgneme tnu ka 1970. aastate nn. soodesjale, mida peeti muu hulgas Eesti Looduse veergudel [5].

Muutuste phjus on inimene. Enamasti oleme mrgalade veereiimi mjutanud teadlikult, et kasutada neid alasid pllumajanduse, turbakaevandamise vi metsanduse tarbeks.
Esimese Eesti vabariigi lpuks oli kuivendatud ligikaudu 350 000 ha. Suurem osa sellest oli tenoliselt liigniiske mineraalmaa, soid kuivendati tollal peamiselt pllumaaks, kuid tpsed andmed puuduvad. Prast Teist maailmasda loodud vimsad masinad lubasid vga tjumahukat kraavitd tunduvalt hoogustada ning ha rohkem hakati kuivendama ka selleks, et kasvatada metsa. 1970. aastatel kuivendati igal aastal metsa tarbeks 15 000 20 000 ha. 1980. aastate lpuks oli Eestis maaparandusvrguga kaetud 1 006 300 ha, sealhulgas 338 400 ha metsa- ja 584 400 ha pllumaad. Selleks ajaks oli maaparandus mjutanud ligikaudu 70% Eesti kunagistest sooaladest sedavrd, et seal enam turvast juurde ei ladestunud.
Mne aasta taguse turbakaevandusalade revisjoni esialgsete tulemuste jrgi on mahajetud ja tegutsevate freesvljade pindala vastavalt 9371 ja 19 574 ha [10]. Vttes arvesse kuivenduse mju mbruskonnale, saame turbatootmisest ja sellega paratamatult kaasnevast kuivendusest mjutatud ala suuruseks kokku ligikaudu 70 000 ha.
Praegu hlmab tpiline Eesti soo vaid kuivenduskraaviga mbritsetud rabalaama. Looduslikult peaks raba mbritsema siirde- ja madalsoovnd, kuid need on praeguseks valdavalt kuivendusvrguga kaetud ning turvast seal enam ei ladestu. Puutumatut siirde- ja madalsood leiab enamasti vaid suuremate rabalaamade vaheliste laikude vi vnditena. Enam-vhem terviklikult on silinud vaid ksikud erandid, niteks siirdesood Emaje Suursoos ning liigirikkad madalsood Avastes.
Eriprast inimmju leiab Ida-Virumaa soodest. Elektrijaamade ning Kunda tsemenditehase mber on soid umbes 30 kilomeetri laiuselt kohati vga tugevalt mjutanud leeliseline husaaste. Eriti ilmekas on see rabades, mille pinnas loomupraselt on vga happeline: seal on leitud arvukalt lubjalembeseid ja muidu rabadele mitteomaseid taimeliike. Praeguseks on leeliseline husaaste suuresti vhenenud ning rabadele eriomane taimkate taastub aegamisi.

Soode thtsust vib kirjeldada inimkeskselt, nn. kossteemi teenuste kompleksina. Soo kogub ja hoiab endas ssinikku ning vett, korraldab aineringet, ktkeb elupaiku ja elurikkust. Inimene saab siit hvesid ka turba, marjade ja ravimtaimedena ning puhates, siit saab hlvata metsa-, pllumajandus-, asula- ja sjandusmaad. Paraku rajatakse soomaad kasutusele vttes peaaegu alati ka kuivendusvrgud ning seetttu hirub vi hoopis lakkab soo koloogiline talitlus.
Nitena vib ksitleda kuivenduse mju ssinikuringele. Pllumajanduslikult kasutatavate turbaalade pikaajaline seire on nidanud, et mineraliseerumise tttu vib igal aastal hvida hektari kohta 1015 tonni orgaanilist ainet. See mass on vhemalt neli-viis korda suurem sama aja jooksul looduslikus soos juurdetekkiva turba massist. Eesti turbaaladelt eraldub aastas ligikaudu viis miljonit tonni ssinikdioksiidi. Seega on kuivendatud turbaalad ks meie olulisemaid kasvuhoonegaaside (eelkige CO2) allikaid. he aasta jooksul CO2 koostises lendunud ssiniku hulk Eesti kuivendatud turbaaladelt letab ligikaudu kmme korda looduslikena silinud soodes sama aja kestel fotosnteesi kigus seotud ssiniku koguse [8]. Metsakuivenduse paljutahulisest keskkonnamjust annab hea levaate ELF-i 2009. aastal koostatud teavik, mis on internetis vabalt kttesaadav [1].
Soode vrtusest rkides ei tohi kindlasti unustada ka inimeste moraalset kohust hoida Maa kaaskondlasi ja nende elupaiku, aga ka lihtsalt soode ilu. Viktor Masing on kirjutanud: Soode osathtsus meie looduse kige ilusama, kige levama silitamiseks peaks olema vaieldamatu. Ilu hindamine on esteetiline nhtus, ilu hoidmine aga eetiline lesanne. Seda ei saa enam edasi lkata. Meie plvkonna tegusid ei hinnata mitte ainult selle jrgi, mida me oleme oma ktega loonud, vaid ka selle jrgi, mida oleme suutnud lhkumata jtta [6].

Taastamistde valik oleneb taastatava mrgala tbist, veereiimist, kuivenduse mju tugevusest ning kestusest. Alustatakse tavaliselt sellest, et fikseeritakse kuivendusssteemide ning mjutatud ala topograafia, taimestiku, hdroloogilise, hdrogeokeemilise jms. seisund: selle jrgi tuleb valida taastamisvtted ja saab hinnata edu. Seejrel koostatakse taastamiskava, kus ala eri osadele mratakse seisundi jrgi erisugused taastamisvtted. Taastamiskava phjal koostatakse ehitamiseks vajaliku tehnilise projekti lhtelesanne, mis tuleb koosklastada omavalitsustes ja riigiasutustes. Tehnilisele projektile tehakse vajaduse korral ka keskkonnamjude hindamine. Peale taastamistid peaks kindlasti jrgnema vhemalt hdrogeoloogiline ja botaaniline seire, et oleks vimalik hinnata kuluka taastamise edu ning aja jooksul kujundada vlja optimaalsed, Eestile sobivad taastamisvtted.
Mrgalade taastamise vtmetegur on vesi. ldiselt tuleb veetaset tsta htlaselt le kogu mjutatud ala maapinna lhedale. Selleks rajatakse tavaliselt kraavidele paisud iga 2030 cm langu kohta. Paise vib seega vaja minna pris palju, eriti jrsul rabarinnakul. ldjuhul ei piisa, kui sulgeme paisudega vaid kraavisuudmed: paisutuse mju ei ulatu siis taastatava ala krgemate osadeni. Thtsad on ka veega taastatavale alale viidavad toitained: kui juhime turbaalale toitainerikka vee, ei saa toitainevaese raba taastumisest asja.

Paisud ehitatakse tavaliselt turbast, puidust vi plastist. Neid vib ka kombineerida, niteks
turbaga tidetud kahekordne puitpais. Kige soodsam lahendus tundub olevat turbapaisud,
kuid see eeldab kohapeal leiduvat sobivat turvast. Niteks kuivenduse mjul kdusoometsaks muutunud endises madal- vi siirdesoos ei pruugi enam sobivat turvast leiduda. Niisugustes kohtades tuleb rajada paisud kas puust vi kasutada niteks Iirimaal populaarseid plastist sulundseinu. Plastseinu saab kohapeal mootorsaega parajaks ligata ning kummihaamriga turbasse kinnitada. ldiselt peaks aga eelistama looduslikke materjale ning mitte paigaldama sohu plasti.

Kige keerulisem on mrgala taastada vanadel kaevandusvljadel ehk jksoodes, kus kogu eriomane sootaimestik ning pinnase lemises kihis olnud seemnepank on hvitatud. Siin ei piisa vaid veetaseme tstmisest, vaja on tuua tagasi ja kaitsta ka turbasamblaid kui turbatekke vtmeliike. Selleks ligatakse doonoraladelt turbasambla lemine, 2030 cm paksune elav osa ning klvatakse levimisalged ehk diaspoorid ettevalmistatud turbapinnale. helt ruutmeetrilt doonoralalt prit turbasamblaga saab katta kmme ruutmeetrit jksood ning paari aastaga taastub samblakate ka doonoralal. Et hoida klvatud samblas niiskust ja psivat temperatuuri, kaetakse see phu vi heinaga. Taastamist peetakse edukaks, kui kuue-seitsme aasta jooksul prast leviste klvi juab turbasammalde katvus 60%-ni. Mahajetud kaevandusalade taastamise vimalusi ja eeltid tutvustab keskkonnainvesteeringute keskuse toel vlja antud ja internetis vabalt kttesaadav Jksoode korrastamise ksiraamat [8].

Puude eemaldamine. Et mrgala taastuks kiiremini, on tihtilugu vaja hrendada vi lausa eemaldada kuivenduse mjul tihenenud puurinne. Nimelt aurub puude kaudu suur hulk vett, nii et metsa kasvades alaneb pinnase veetase tunduvalt. Alanenud veetase soodustab omakorda puurinnet, nii et see laieneb aegamda soo keskosa poole.
Samuti takistab tihe puurinne valguse levikut maapinnale, eriti oluline on see valguslembeste turbasammalde jaoks. Kui puurinne on maha raiutud, tuleb veel mitme aasta vltel eemaldada uuesti kasvama hakanud (juure)vsud, kuni krgenev veetase ning tekkiv samblavaip hakkavad iseenesest puude juurdekasvu pidurdama.

Igal juhul taastuvad mrgalad vga visalt, veereiim muutub looduslike alade omaga sarnaseks alles kmmekonna aasta jooksul. Taimestik paraneb veelgi aeglasemalt. Hiljuti avaldatud jrelanals 621 mrgala taastamise kohta [7] nitas, et isegi sajand prast taastamist on mrgalade taimestik ning biokeemiline toime (peamiselt ssiniku sidumine) keskmiselt neljandiku vrra kehvem kui looduslikel vrdlusaladel. Eriti vaevaliselt taastuvad vikesed (alla 100 ha), klmas kliimas ning eraldatuma hdroloogilise reiimiga mrgalad. Nimetatud tst jreldub ka sna otseselt, et phirhk peaks olema hoida praeguseni silinud mrgalasid, sest kord rikutud mrgalad taastuvad vga kaua.
Mrgalasid taastada on kllaltki kulukas. Siiski pakuvad mrgalad nnda palju vrtuslikku ning nende pindala on vhenenud niivrd drastiliselt, et taastamiskatsed on muutunud sna tavaliseks isegi meie lhimbruses. Niteks Ltis on Lti looduse fondi eestvttel kraave paisutatud ning teisi taastamisvtteid proovitud juba kmmekond aastat sna laialdaselt. Ka Eesti mrgaladega tegelevad inimesed on kinud nii Ltis kui ka mujal Euroopas taastamistdega tutvumas. Talgute korras on mitme aasta jooksul ksitsi suletud Ruunasood mbritsevaid kraave Sookuninga looduskaitsealal.

Eestis on vhe pratud thelepanu jksoodele ehk turbakaevandamisega rikutud aladele. Siiani pole plaanidest ega ksikutest teadustdest (niteks Tallinna likooli turbasammalde katseklvid Viru raba endisel freesturbavljal Lahemaa rahvuspargis) kaugemale jutud.
Ligikaudu 6200 ha mahajetud kaevandusalasid oleks vaja kohe korrastada, sest kaevandada pole sealt enam midagi, looduslik taastaimestumine on kohati rmiselt aeglane ning turvas mineraliseerub endiselt. Eesti geoloogiakeskus tegi 20052007. aastal mahajetud turbatootmisalade revisjoni. Selle phjal pstitas keskkonnaministeerium 2010. aastal eesmrgi: aastaks 2011 korrastada mahajetud jksoodest 1,8% ja juda 2013. aastaks 3%-ni [2]. Selleks telliti 2009. aastal Ida-Virumaal asuva Adraku mahajetud ala korrastamise projekt ning mullu projekt Prnumaal asuva Alu mahajetud ala kohta. Kumbagi projekti ei ole kahjuks tnini ellu viidud.

Soode taastamine Eestis. Lhiajal hakkab riigimetsa majandamise keskus (RMK) Euroopa regionaalarengu fondi (ERF) rahaga teoks tegema mitut pikka aega plaanitud suuremat projekti.
Praegu taastatakse Soomaa rahvuspargis kuivendusest mjutatud Kuresoo raba kagunurka. Mets on sel alal maha vetud ning vlja veetud, kraavidesse hakatakse paise rajama tnavu suvel. Td phinevad ELF-i 2006.2007. aastal teostatud INTERREG projekti Mrgalade taastamine raames valminud taastamiskaval ning ehitusprojektil, mida enne tde algust vhesel mral ajakohastati. Taastamistdele eelnes ulatuslik taimestiku seire, mis vimaldab nd teaduslikult hinnata tehtu edukust.
Aastatel 20112013 on plaanitud taastada Lahemaa rahvuspargis Hara soo ja Viru raba jksood ning Rannu (Kestla) raba jksoo Aseri maastikukaitsealal. Ehitusprojektid on valmis vi valmimas, tdega tehakse mitmel pool algust veel sel aastal. Veetasemete seireks on neil aladel paigaldatud automaatsed veetasememtjad ehk piesomeetrid.
Endla looduskaitseala mne sihtkaitsevndi kohta koostas ELF mdunud aasta lpus taastamiskava, kus on mrgitud esmajrjekorras taastamist vajavad piirkonnad. Selle t phjal on teeb RMK eeltid ehitusprojekti koostamiseks, et parandada Endla looduskaitseala Toodiksaare raba kuivendusest mjutatud realade seisukorda. Sealsete taastamistdega plaanitakse alustada tuleval aastal.
Peale mainitud, ERF rahastatud projektide valmistub RMK tellima projekti Muraka looduskaitseala kohta, et taastada Eesti he suurema mrgalade kompleksi metsakuivendusest mjutatud realasid.
Seega on Eestis mitmel pool tehtud algust enneolematu mrgalade taastamisega. Koosts teadusasutustega on ennekike RMK asunud esimesi suuremahulisi projekte teoks tegema. Loodetavasti lubab planeeritud seire korralikult hinnata taastamiste edukust ning hiljem kohendada taastamismetoodikat Eesti oludele kige sobivamaks ja konoomsemaks. Mneti mru pillina tuleb aga alla neelata tsiasi, et niisuguseid mujal maailmas juba laialt levinud tid tehakse meil vaid Euroopa Liidu rahade toel ning Eesti riigi enda rahakoti rauad ei kipu siin eriti avanema.

Tulevik? Kuna mrgalasid taastada on kulukas ja lhitulevikus saab seda teha vaid sna vikeses mahus, on thtis vtta ette just kige vrtuslikumad alad. See ksimus on aga Eestis lbi arutamata: kas korrastada eelkige kaevandusest rikutud jksoid vi seada peaeesmrgiks taastada maastikuliselt ning looduskaitseliselt palju vrtuslikumad sookompleksid looduskaitsealadel vi nende naabruses?
Jksoode taastaimestamise raha viks tulla eelkige turba ressursimaksu osana turbatstusest. See majandusharu on ju jksoode tekke phjus ning peaks kandma hisvastutust nendegi jksoode korrastamise eest, mis on jnud riigikorra muutuse ja pankrottide tttu omanikuta. Osa turbatootjate ressursimaksust viks minna sihtotstarbelisse mrgalade taastamise fondi. Samamoodi peaks maksussteemi muutma ka lhiriikides Ltis, Rootsis, Soomes, Valgevenes , kus turba kaevandamine on senini pigem arenev kui hbuv ettevtlusharu.
Esimesed katsetused soid taastada on Eestis tehtud krgsoodes ehk rabades. Madalsoode kohta, mida me oleme kuivenduse tttu kige rohkem kaotanud, on aga kogemusi palju napimalt ka mujal maailmas ning korralikku, teaduslikult phjendatud taastamismetoodikat praegu ei olegi. Peamiselt phjaveest toituvate madalsoode veereiimi on palju raskem taastada kui sademeveest toituvatel rabadel. Kllap tuleb siin oodata likoolide algatust, kes viksid teha madalsoode teaduslikult phjendatud taastamiskatseid.

Autorid tnavad Kaidi Jakobsoni (RMK) tienduste ja paranduste eest.

1. Kaisel, Mari; Kohv, Kaupo 2009. Metsakuivenduse keskkonnamju. levaade. Eestimaa looduse fond, Tartu.
2. Keskkonnaministeerium 2010. Keskkonnaministeeriumi arengukava aastateks 20112014. Tallinn.
3. Laasimer, Liivia 1965. Eesti NSV taimkate. Valgus, Tallinn.
4. Lode, Elve 1999. Wetland restoration: a survey of options for restoring peatlands. Studia Forestalia Suecica 205.
5. Marvet, Ann 2003. Rabas targu talita. Eesti Loodus 54 (2/3).
6. Masing, Viktor 1997. rgsed sood kui loodusmlestised. Eesti entsklopeediakirjastus.
7. Moreno-Mateos, David et al. 2012. Structural and Functional Loss in Restored Wetland Ecosystems. PLoS Biol 10(1): e1001247. doi:10.1371/journal.pbio.1001247
8. Paal, Jaanus (koost.) 2007. Jksoode korrastamise ksiraamat. Tartu.
9. Paal, Jaanus; Leibak, Eerik 2011. Estonian Mires: Inventory of Habitats. Tartu.
10. Ramst, Rein; Orru, Mall 2009. Eesti mahajetud turbatootmisalade taastaimestumine. Eesti Plevloodusvarad ja -jtmed 12: 67.

Marko Kohv (1977) on Tartu likooli geoloogiateadur ning ELF-i mrgalade taastamise ekspert. On koostanud taastamiskavu, seireprojekte ning nustanud taastamistegevuste ehitusprojektide koostamist alates 2006. aastast.
Jri-Ott Salm (1976) on olnud ELF-i juhatuse liige ja tegevjuht alates 2004. aastast. ks tkohustusi on korraldada soode taastamist ja inventeerimist. Alates 2008. aastast Tartu likooli geograafiaosakonna doktorant, uurimisteema Kasvuhoonegaaside CO2, CH4 ja N2O vood soodes: kuivenduse ja maakasutuse muutuse mju.



Marko Kohv, Jri-Ott Salm
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012