Eesti Looduse fotov�istlus
09/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
immunoloogia EL 09/2003
Autoimmuunhaigused: omad muutuvad vrasteks

Immuunssteemi thtsaim eesmrk on kaitsta organismi vlismaailma patogeenide, viiruste, bakterite ja parasiitide eest. Peale selle on immuunssteemil oluline osa vimalike kasvajate mahasurumisel. Nende positiivsete omaduste tttu oleme harjunud mtlema immuunreaktsioonist kui organismi kaitsest. Samas vib immuunssteem prduda vahel vaenlasena inimese enda vastu. Autoimmuunsus ongi olukord, kus immuunssteem ei suuda enam vahet teha oma ja vra vahel ning kujuneb vlja immuunreaktsioon enese kudede vastu.

Oma ja vra eristamine on keeruliste valikuprotsesside tulemus ja seetttu on esmapilgul isegi llatav, et immuunssteem ldse suudab talle antud lesannet normaalselt tita. Molekule, mille vastu immuunssteem oma reaktsiooni kujundab, nimetatakse antigeenideks. Enamik antigeene on valgud, mis oma bioloogiliselt lesehituselt on sarnased nii viirustes, mikroobides kui ka inimeses. Hoolimata sellest, et valke on vga mitmesuguseid, leidub neis alati ka sarnaseid aminohappelisi jrjestusi. Sageli on htmoodi talitlevad valgud oma struktuurilt sarnased. Nii vib juhtuda, et patogeensetes mikroobides leiduvad valgud on struktuuri vi aminohappelise ehituse poolest sarnased meie enda valkudega.

Immuunssteemi eriprasuse aluseks on antigeenide tpne ratundmine ja immunoloogiline mlu. Tavaliselt toimib immuunssteem tpselt ja on vimeline ra tundma ka ainult kmmekonna aminohappe pikkusi valgujrjestusi. Sellest hoolimata vib antigeenide ratundmises tulla ette vigu, mis vivad esile kutsuda nn. autoimmuunse reaktsiooni, kus inimese immuunssteem rndab omaenda rakke ja kudesid. Iseenese organismi vastu suunatud immuunreaktsioonil vivad olla traagilised tagajrjed: see vib phjustada kroonilisi haigusi ning lppeda isegi surmaga.

Autoimmuunhaigusi on mitmesuguseid. Kuigi autoimmuunne reaktsioon vib olla suunatud peaaegu mis tahes inimese koe vi organi vastu, on mned neist haigustest haaratud sagedamini kui teised. Tuntumad autoimmuunhaigused on niteks liigeseid kahjustav reumatoidartriit, kesknrvissteemi rndav hulgikoldeline skleroos (sclerosis multiplex) vi pankrease insuliini tootvaid rakke hvitav lapseea suhkurtbi. Ka kige pealiskaudsemal pilgul on selge, et kik need haigused erinevad ksteisest oluliselt, kahjustuse tagajrjed on erisugused ja vajavad seetttu eriomast ravi.

Tagajrgede erinevusest hoolimata on autoimmuunsete haiguste tekkes mitu sarnast joont, andes alust arvata, et haiguste phjustes ja arengus mngivad rolli samalaadsed tegurid. Sageli on hel haigel mitu autoimmuunset haigust vi avaldub lhisugulastel eri laadi autoimmuunseid haigusi. See kinnitab samade mehhanismide osalust haiguste tekkes. Kokku teatakse umbes 7080 autoimmuunset haigust, ent tenoliselt kuuluvad nende hulka ka mitmed muud seni tundmata patogeneesiga haigused.

Kuidas autoimmuunhaigused tekivad? Igasuguses immuunreaktsioonis mngivat thtsat rolli T-lmfotsdid ja antikehad. T-lmfotsdid on oma ja vra antigeeni ratundmise aluseks. Nemad koos antikehi tootvate B-lmfotstidega vastutavad selektiivse kaitse eest vrastest mikroobidest prit valkude ja muude antigeenide vastu, samal ajal kui oma organismi antigeenid jetakse puutumata. Samamoodi on nad kesksel kohal autoimmuunse reaktsiooni tekkes, sest sel juhul on nad kaotanud oma orientiiri ja kituvad vastupidi fsioloogiliselt normaalsele olukorrale.

Niteks vib tuua suhkurtve (insuliinsltuv ehk I tpi diabeet), mis kahjustab pankrease Langerhansi saarekestes asetsevaid insuliini tootvaid beeta-rakke. Insuliini vajab organism ssivesikute ainevahetusel: insuliinita ei suuda rakud omandada verest ssivesikuid (suhkruid) ja nlgivad, samal ajal kui veresuhkru tase on krge. Suhkurhaigete veres tekivad T-lmfotsdid, mis tungivad pankreasse ja hakkavad hvitama insuliini tootvaid rakke.

On selgunud, et sellised T-lmfotsdid tunnevad ra beeta-rakkudes olevaid valke kui vraid, millest ks on insuliin ise. Samas tungivad pankreasse ka teised immuunrakud, vimendades veelgi alanud pletikku. Peale selle hakkavad autoimmuunsete T-lmfotstide mjutusel tle ka antikehi tootvad B-lmfotsdid, mis sekreteerivad samade valkude suhtes antikehi, svendades kudede kahjustusi veelgi.

Niisuguse pletikulise protsessi lpptulemusena hvitatakse insuliini tootvad rakud ja pankreas kaotab vime toota insuliini, mis omakorda phjustab suhkurtvele omaseid haigusnhte. Mingil phjusel tekkinud viga T-lmfotstide ning antikehade eripras toob kaasa enesehvituse. Erinevalt suhkurtvest, mille puhul on kahjustatud vaid ks kude, vib mne teise autoimmuunhaiguse, niteks ssteemse lupus erythematodus (SLE) puhul olla kahjustatud mitu kude korraga. SLE puhul areneb immuunreaktsioon valkude vastu, mida leidub enamikus organismi kudedes ja seetttu on haigusesse haaratud paljud organid.


Autoimmuunsus on eelkige phjus, millest need eri laadi haigused alguse saavad. Selles mttes sarnaneb autoimmuunsus teise immuunssteemi haigusrhma allergiaga. Ka allergia puhul vib olla tegemist erisuguste allergiavormidega, nagu nina- (allergiline nohu ehk heinanohu), kopsu- (astma) vi nahaallergia (atoopiline dermatiit vi ekseem), kuid kigil neil haigustel on samasugune phjus ehk etioloogia. Sama kehtib ka autoimmuunhaiguste puhul: etioloogia on sama, aga tagajrjed erinevad. Ainuke viis selliseid haigusi thusalt ravida on tegelda nende haiguste phjustega.

Juba mitu aastakmmet on ptud aru saada, kuidas tekivad immuunssteemis niisugused vead. Vlja on pakutud mitu hpoteesi ja nende kombinatsioone, millest osa on ka kinnitust leidnud. Tenoliselt on autoimmuunsuse teke kompleksne protsess: mitme eri laadi teguri ja haigusmehhanismi koosmju.


Geneetiliste ja keskkonnamjutuste koostoime. Peaaegu kik autoimmuunhaigused kujunevad nende kahe teguri koostoime tagajrjel. Kindlasti on prilikkusel thtis osa autoimmuunhaiguste tekkes, kuigi autoimmuunhaigusi ei saa liigitada klassikaliste geneetiliste haiguste hulka.

Autoimmuunhaiguste puhul enamasti puudub ks kindel geneetiline mutatsioon, mis phjustaks haigust. Selle asemel on tegemist paljude geenide koostoimega ja oluline thtsus on eri geenide vikestel erinevustel ehk polmorfismidel. Geneetilistele tegurite kasuks rgib ka asjaolu, et kolmandikul kuni pooltel (eri haigustel erisugune) geneetiliselt identsetel hemunakaksikutel, kellest ks on haigestunud, areneb autoimmuunhaigus ka teisel kaksikul. Kuid autoimmuunhaigus vib kaksikutel olla erinev. Seeprast ei saagi elda, et geenid mjutavad teatud kindla haiguse teket, pigem on tegemist autoimmuniteedi eelsoodumusega, millest omakorda vib areneda mingi autoimmuunhaigus.


Autoimmuunhaiguste tekkes on eriline thtsus inimese kuuendas kromosoomis asetsevatel HLA (human leukocyte antigen) geenide polmorfismil. HLA rhma geenid kodeerivad koesobivusantigeene (MHC I ja MHC II) ning vastutavad seega immuunreaktsiooni kujunemise eest ja on aluseks inimestevahelistele erinevustele, mis takistavad kudede transplantatsiooni helt inimeselt teisele. Transplantatsiooniks vajalik koesobivus on vimalik ainult siis, kui HLA-geenide polmorfism on kahe inimese vahel sarnane. Ka kik thtsamad autoimmuunsed haigused seonduvad teatud HLA- geenide polmorfismiga.

Seega on nii autoimmuunsuse kui ka transplantatsiooni korral tegemist immuunreaktsiooniga, mis kasutab selleks HLA-molekule. Niteks 90100% insuliinsltuva suhkurtve haigetel on vljendunud teatud HLA- eenide polmorfism. Hoolimata sellisest korrelatsioonist ei toimi see vastupidi, kuna samasugust suhkurtvespetsiifilist HLA-geenide polmorfismi teatakse populatsioonis peaaegu 20% inimestel, kellest ainult vhesed haigestuvad.

Peale HLA-geenide on leitud ka teisi polmorfseid geene. ks nide on CTLA-4 geen, mis samamoodi nagu HLA vastutab immuunreaktsiooni talitlemise eest. Eri autoimmuunsete haiguste koos mjuvaid geene on tenoliselt umbes 2030.

Arvatakse, et kui geneetilised tegurid loovad eelsoodumuse, siis keskkonnamjutused toimivad sageli n-. pstikuna, mille tagajrjel haigus vallandub. Kahjuks on veel paljuski ebaselge, kuidas keskkonnategurid tpselt toimivad. Teatavasti vib osa ravimeid mjutada haiguste teket. Peale selle seonduvad mitme autoimmuunse haiguse tekkega ka viiruslikud ja bakteriaalsed infektsioonid. Viiruste ja bakterite valgud, mis oma ehituselt sarnanevad sageli inimese enda valkudega, phjustavad immuunreaktsiooni. Hiljem, kui valkude sarnasus osutub piisavaks, vib immuunreaktsioon le kanduda ka organismi valkudele, algatades niimoodi autoimmuunse reaktsiooni.

Ka stress vi trauma vib tekitada autoimmuunhaiguse. he teooriana on pakutud, et autoimmuunse protsessi aluseks on koes vi organis tekkiv lokaalne stress, mis tekitab omamoodi ohusignaali, millele immuunssteem reageerib. Stressi seondatakse ka hormonaalsete kikumistega.

Risk haigestuda autoimmuunhaigustesse on naistel mrgatavalt suurem kui meestel. Nii avaldub Sjgreni sndroom (kahjustab pisara- ja sljenrmeid) naiste hulgas kmme korda sagedamini kui meestel. Naiste suurema osakaalu phjuseks peetakse eelkige naissuguhormooni strogeeni. Ka vivad teiste, eelkige steroidsete hormoonide kikumised mjutada autoimmuunsete haiguste teket.

Igasugune autoimmuunne reaktsioon ei pruugi alati lppeda haigusega. Enamikul inimestel leidub mingil kujul autoreaktiivseid T-lmfotste vi autoantikehasid, kuid haigust ei teki kunagi. See muudab autoimmuunhaiguste diagnoosimise vahel raskeks. Siiski on autoimmuunhaigusi pdevatel haigetel selgelt tugev autoantikehade reaktsioon. Tnapeval kasutatakse diagnoosimisel ha enam geneetilistel markeritel phinevaid analse, niteks mratakse HLA polmorfisme.

Autoimmuunhaiguste praegune ravi tegeleb peamiselt tagajrgedega. Tuleviku eesmrk ongi paremini mista, kuidas immuunssteem toimib ja kuidas sellised haigused tekivad. Mistes paremini autoimmuunseid mehhanisme, tekib uusi vimalusi neid haigusi tielikult ravida ja thusamalt vltida.


Prt Peterson (1966) on Tartu likooli molekulaarpatoloogia erakorraline professor, uurib autoimmuunsuse phjuseid.



Prt Peterson
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012