Eesti Looduse fotovõistlus
2012/6-7



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Eesti jõed EL 2012/6-7
Kui looklevad on Eesti jõed?

Eesti Looduse eelmise aasta oktoobrinumbris kirjutas kalahuviline Kalle Kroon pikalt jõgede loogetest ning jõgede-ojade kalade elupaikade mitmekesisusest. Mida enam jõgi lookleb, seda erinevamalt voolab vesi nii piki jõge kui ka selle ristlõikes. Milline aga on Eesti jõgede looklevus ja kuidas looklevust mõõta, seda pole teadaolevalt varem uuritud.

Jõe looklevuse all võib mõista voolusängi või oru kulgemises ilmnevat kõrvalekallet sirgjoonelisest trajektoorist. Hüdroloog David Rosgeni järgi on looklevus teist järku morfoloogiline näitaja, mis ei kirjelda niivõrd jõge ümbritsevat keskkonda, kuivõrd kitsamalt sängi ja voolutingimusi [1]. Jõe sängis saab vaadelda tugevama, s.t. kiirema vooluga trajektoorlooklevust, kus põhivool kulgeb ühe kalda põrkeveerust teise kalda põrkeveeruni. Tegemist on sel juhul voolujoomega. Voolujoom on seega joon, mis ühendab piki jõge suurima voolukiirusega punkte.
Kvantitatiivselt on looklevust käsitletud alates 20. sajandi keskpaigast, senimaani oli seda tehtud peamiselt seletavalt. Tavalisim meetod looklevust määrata on eristada kaardipildi järgi jõelõike. Looklevust iseloomustatakse harilikult looklevusteguriga, mis on jõelõigu pikkuse ja selle otspunktide vahelise sirg- või murdjoone pikkuse suhe. Seega sirge jõelõigu looklevust iseloomustab looklevustegur 1,00 ja mida suurem on looklevustegur, seda rohkem jõgi lookleb.

Eesti keeles on jõe looke ja looklevuse mõiste kõrval tarvitusel sisult samatähenduslikud võõrkeelsed mõisted meander ja meandreerumine. Soovitatav on kasutada omakeelseid mõisteid, mis annavad looduses toimuvaid protsesse ja nende tagajärgi, nt. jõe kuju piisavalt täpselt edasi. Seega on meandreerumine ja looklemine sünonüümid.
Jõgede kujutamine kaardil oleneb suuresti mõõtkavast. Väikese mõõtkavaga hüdrograafilist teavet edasi andval kaardil paistavad silma tihedama ja hõredama vetevõrguga piirkonnad. Keskmise mõõtkavaga kaardil hakkab silma vooluveestiku mustriline struktuur ja mõnevõrra suurema mõõtkava puhul pikemate jõelõikude looklev säng. Veel suurema mõõtkava korral (tavaliselt alates 1 : 20 000) on võimalik uurida üksikuid jõelookeid.
Jõgedega enam kokku puutunud inimesed võivad teada, kus leidub suhteliselt palju suure läbimõõduga lookeid ja kus jõgi lookleb vähem või rohkem. Näiteks Emajõgi lookleb Rannu-Jõesuu ja Kärevere vahel olulisel määral, kesk- ja alamjooksul jällegi vähe.
Et objektiivsemalt öelda, kas Emajõe looklevus on ülemjooksul mõne suurema jõe ja paljude väiksemate jõgede looklevate lõikudega võrreldes suhteliselt suur, tuleks siiski võrrelda looklevust arvuliselt. Samuti on arvandmeid vaja, et hinnata, millisesse looklevusklassi jääb jõgi tervikuna. Seepärast on oluline leida looklevuse määramiseks kvantitatiivne meetod. Üksiti peaks meetod võimaldama analüüsida arvukalt jõgesid, et teha piisavalt usaldusväärseid üldistusi.

Jõgede jagunemine. Enim uuritud jõgede klass on alluviaalsed jõed, mille sängid on kujunenud pinnakattesse. Alluviaalsed jõed jaotatakse tavaliselt kolme rühma: a) jõgi on harunev ning jõeharud paiknevad ajutiste settesaarekeste vahel, b) sirged jõelõigud, c) meandreeruvad ehk looklevad jõed. Säärane kolmikjaotus põhineb peamiselt äravoolu ja jõe langu erinevustel.
Peale selle võib igasse kolme klassi kuuluval jõel olla harusid, mis allpool taas kokku saavad ja mida eraldavad üksteisest püsivad jõesaared [2]. Selline maailma alluviaalsete jõgede liigitus põhineb küll üldisematel morfoloogilistel tunnustel, aga kirjeldab siiski ka jõgede looklevuse peamisi erisusi.
Ka Eesti jõed on peamiselt alluviaalsed ehk settelised. Kolmikjaotuse esimese tüübi jõgesid Eestis tavaliselt ei leidu, sest heljumi sisaldus on jõevees väike ja äravool ei ole väga suure muutlikkusega. Samuti pole Eestis suure languga varases arengujärgus jõelõike, kus jõgi võiks suhteliselt pikalt sirges sängis voolata. Küll on paljud Eesti jõed osaliselt või täielikult õgvendatud ja seetõttu tehistingimustes sirged.
Loodusoludes on Eesti jõed peamiselt looklevad. Kui jätta kõrvale paar suuremat jõge, siis leidub meil väga vähe ka sänge, millel on mitu pikka paralleelset haru, mis kulgevad ümber jõesaarte. Seega on Eesti jõgedele omane vaid väike osa maailma jõekujude mitmekesisusest.

Kuidas looklevust iseloomustada? Vooluveekogu looklevust on otstarbekas määrata looklevusteguri abil. Selle arvutamiseks jagatakse jõgi lõikudeks ja mõõdetakse lõikude otspunkte ühendava sirglõigu pikkus ja jõelõigu pikkus; jõelõigu looklevustegur arvutatakse jõelõigu pikkuse ja sirglõigu pikkuse suhtena. Jõgi on lõikudeks jagatud nii, et igal lõigul jääks voolusäng enam-vähem sirge orulõigu piiresse. Kui org ei eristu maastikust kuigivõrd, siis voolab jõgi kujuteldava oru piires.
Looklevusteguri põhiliseks puuduseks on ennekõike peetud asjaolu, et eri autorid on seda erinevalt määratlenud. Vähem olulisem erinevus on tingitud jõelõigu pikkuse mõõtmisest nii mööda sängi keskjoont kui ka mööda voolunõva ehk sängi sügavaimat osa. Kuna harilikult mõõdetakse jõelõigu pikkust kaardil ja ei pruugi olla selge, kust kulgeb voolunõva, soovitatakse lihtsuse huvides sängi pikkust mõõta siiski piki keskjoont. Mõõtmistulemuste suuremad erinevused on tingitud valitud jõelõigu pikkusest.
Üldiselt on püütud looklevust iseloomustada jõelõikude kaupa, et tuua esile erinevused jõe kujus ja pikiprofiilis. Jõelõigud eristatakse sel juhul visuaalselt kaardipildi järgi. Osa uurijaid on soovitanud valida mõõdetavaks lõiguks sinusoidse jõe ühe lainepikkuse ehk kaks järjestikust looget, ent on soovitatud mõõta ka ühe looke pikkuse lõigu looklevust. Enamasti on mõõdetud siiski mõne kuni mõnesaja kilomeetri pikkusi jõelõike. Seetõttu ei ole eri uurimuste mõõtmistulemused alati võrreldavad.
Et jõelõikude moodustamine ei oleneks uurija suvast, kasutatakse algoritmi, mille abil on jõelõigud määratud algandmete ja ühe parameetriga. Et sellised lõigud tekitada, kasutatakse valdavalt üht kahest ArcMapi pakutavast põhilisest generaliseerimisalgoritmist, mille avaldasid 1973. aastal David Douglas ja Thomas Peucker (vt. # 1). Algoritmi ainus parameeter on jõe suurim määratud kaugus tuletatud võrdlusjoonest, mis võib eri piirkondade puhul olla erisugune.

Uurides Eesti jõgede looklevust, katsetasime sobiva maksimaalse kõrvalekalde ehk eespool nimetatud algoritmi ainsa parameetri leidmiseks erinevaid ümardatud väärtusi vahemikus 100–500 meetrit ja võrdlesime tulemusi kaardipildis. Joonisel 2 on näidatud tulemused parameetri eri väärtuste korral. Põhikaardi mõõtkavas esile tulevad lokaalsed erinevused oru kulgemises või jõe üldises voolusuunas paistavad valdava osa Eesti jõgede jaoks kõige paremini esile tulevat, kui kasutada generaliseerimisalgoritmi parameetrina kõrvalekallet 300 meetrit.
Joonisel 3 on näha, millised on arvutustulemused parameetri 300 m puhul. Väiksema kõrvalekalde korral kasvavad andmemahud tarbetult suureks, ent suurema kõrvalekalde puhul tekitatud jõelõikude abil arvutatud looklevustegurid ei iseloomusta jällegi kuigi hästi looklevuse lokaalseid erinevusi.
Kaheldav on, kui hästi sobib kirjeldatud meetod Eesti suuremate jõgede (Narva, Emajõgi ja Pärnu jõe alamjooks) looklevuse määramiseks. Suure vooluhulga ja laiuse tõttu on nende jõgede looklevus hoomatav pikematel jõelõikudel. Eraldatud lõikude piiresse ei jää neil jõgedel alati terveid lookeid ja seetõttu on nende looklevustegur teiste looduslikus sängis voolavate jõgedega võrreldes väga väike. Võimalik, et nende jõgede looklevust tuleks vaadelda pikemate lõikude kaupa ja analüüsida teistest Eesti jõgedest eraldi. Nende looklevust sobiks võrrelda sama suurusega jõgedega mujal maailmas.

Jõe kogulooklevuse määramine. Kuna jõed ei ole kogupikkuses ühesuguse looklevusega, siis võib kogulooklevuse leidmiseks kasutada eri võtteid. Kõige lihtsamal juhul jäetakse jõgi lõikudeks jagamata: kogulooklevus arvutatakse jõe pikkuse ning lähte ja suudme vahelise kauguse suhtena. Kui jõe algus ja lõpp paiknevad teineteisele lähedal ning jõgi teeb pika kaare, siis ei ole saadud tulemus objektiivne. Näiteks Veisjärvest alguse saava Õhne jõe lähte ja suudme vaheline kaugus on veidi alla 20 km, jõe pikkus aga 105 km ja looklevustegur on sel juhul ebatavaliselt suur: 5,30.
Kuid niiviisi on sageli võrreldud maailma suuremate jõgede looklevust. Põhjendatud on aga kogulooklevuse arvutamine eristatud lõikude looklevusteguri kaudu kaalutud keskmisena, kus kaaluks on lõigu pikkus. Niiviisi on antud juhul arvutatud ka Eesti jõgede kogulooklevus.

Kasutatud valim. Kaardikiht, millelt jõelõigud mõõdeti, pärineb Eesti topograafilisest andmekogust. Seega on jõgede kuju niisama täpne nagu põhikaardil. Jõed on kaardile märgitud keskjoonena. Jõgede keskjooned omakorda on Eesti topograafilises andmekogus jagatud põhi- ja sekundaarseteks telgedeks, millest antud juhul võtsime lihtsuse huvides vaatluse alla esimesed. Põhitelg tähistab jõe peamist, üldjuhul selgelt suurema vooluhulgaga või laiemat haru.
Uurimiseks valisime kümnest kilomeetrist pikemad jõed ja ojad, peale selle mõnikümmend peakraavi; kokku 475 vooluveekogu. Osa jõgedest ja ojadest on õgvendatud suures ulatuses, kas ülem- või alamjooksul või peaaegu kogu pikkuses. Kaldaerosiooni tõttu võivad ka väga väikese looklevusega lõigud muutuda pikapeale rohkem looklevaks. Arvukamalt oli valimis Emajõe ja Pärnu jõgikonna jõgesid. Need jõgikonnad on teistega võrreldes pindalalt suuremad ja tihedama vooluveestikuga.
475 Eesti jõe jagamisel eristasime 5311 jõelõiku. Pikim jõgi Võhandu koosneb sajast lõigust, kaks valikus olevat peakraavi jagati vaid kaheks lõiguks. Jõelõikude pikkused on vahemikus 0,3–11,2 km, neist valdav osa, umbes 80%, jääb 0,8 ja 3,8 km vahemikku. Lõikude looklevusteguri väärtused jäävad vahemikku 1,00–2,73, mediaanväärtusega 1,12.
Looklevusteguri jaotuse järgi on jõelõigud jagatud viide rühma (tabel 1). Need on loodud põhimõttel, et igasse rühma jääks enam-vähem sama arv jõelõike. Et rühmapiirid oleksid lihtsasti hoomatavad, on need ümardatud viiega ja kümnega jaguvate arvudeni. Kuna enim leidub väiksema looklevusega lõike, on kahe väiksema looklevusteguri väärtustega rühma piirid suhteliselt lähestikused.

Eesti jõgede looklevus. Põhja-Eestis jääb valdav osa suure looklevusega ja väga looklevatest jõelõikudest Jägala jõgikonda, eelkõige Kõrvemaale; Lõuna-Eestis kõrgustikelt alguse saavatele jõgedele ning Pärnu jõe keskjooksu piirkonda. Märksa vähem looklevad jõed on Kasari jõgikonnas ja Lääne-Eesti saartel. Väikese looklevusega on ka Harju ja Viru lavamaa jõed.
Seaduspärasus, et suure languga jõelõigud on vähem looklevad kui väikese languga jõed, pigem ei kehti ei Põhja-Eesti jõgedel, mis on üldiselt suurema languga alamjooksul ja seal ka kõige looklevamad, ega ka Lõuna-Eesti jõgedel, mis on suurema languga ja enam looklevamad just ülemjooksul, näiteks Emajõe pikemad parempoolsed lisajõed, nagu Elva, Porijõgi ja Ahja, mis on eriti looklevad ülem- ja keskjooksul. Soome lahte suubuvad jõed on suurema looklevusega allpool klindiastangut, kus Vainupea ja Vääna jõe alamjooks kuuluvad Eesti enim looklevate jõelõikude hulka.
Kirjeldatud metoodika järgi mõõdetuna on Eesti jõgede keskmine looklevustegur 1,23 ning kõige looklevamad jõed on Tõramaa ja Mustvee jõgi, mille looklevustegur on vastavalt 1,71 ja 1,70. Üle saja kilomeetri pikkustest jõgedest on suurima looklevusega Piusa ja Õhne jõgi – mõlema looklevustegur on 1,58 (tabel 2). Pikki väga suure looklevusega jõelõike leidub veel Pedja ja Vääna jõe alamjooksul, Raudna jõe ülemjooksul, Halliste ja Reiu jõe keskjooksul ning Põltsamaa jõe ülemjooksu lisajõgedel, näiteks Preedi jõel.
Eesti pikima jõe Võhandu kõige looklevamad lõigud on Kanepi ümbruses, vahetult enne suubumist Vagula järve ja umbes 15 km pikkuselt enne Leevaku paisjärve. Piusa jõgi on tähelepanuväärne selle poolest, et väga suure looklevusega on ta Lindorast allavoolu Võru-Petseri orundis, kus ligi 50 km pikkusel lõigul jääb looklevustegur vahemikku 1,53–2,35 (# 4). Ülemjooksu vähe looklevate ja kohati õgvendatud lõikude tõttu on Piusa jõgi tervikuna Eesti jõgede seas siiski kogulooklevuselt alles seitsmendal kohal.
Suure vooluhulga ja laia sängiga Emajõest hõlmavad sirged ja vähelooklevad jõelõigud 63%. Teiste jõgedega võrreldaval viisil loodud lõigud pole Emajõel silmatorkavalt suure looklevusega ka Kärevere ja Rannu-Jõesuu vahel, kus looked on üldiselt suure läbimõõduga ja 1,50-st suurema looklevusteguriga jõelõike on vaid 3,9 km ulatuses.
Üldiselt võib tõdeda, et võrreldes sama suurusjärku jõgedega mujal maailmas on need Eesti jõed, mis voolavad looduslikes sängides, suhteliselt suure looklevusega, kuid looklevuse piirkondlikud erinevused on küllaltki suured. Aastakümneid tagasi õgvendatud jõed aga muutuvad inimese vahelesegamiseta pikapeale taas looklevamaks, mis suurendab nende elupaikade mitmekesisust.

Artikkel põhineb TÜ geograafiaüliõpilase Madis Jaanuse bakalaureusetööl.

1. Rosgen, David L. 1994. A Classification of Natural Rivers. – Catena 22: 169–199.
2. Schumm, Stanley A. 2005. River Variability and Complexity. Cambridge University Press.

Arvo Järvet (1948) on Tartu ülikooli geograafia osakonna hüdroloogia- ja loodusgeograafia lektor.
Madis Jaanus (1989) on Tartu ülikooli geograafiaüliõpilane, kaitses 2012. aasta mais edukalt bakalaureusetöö.



Arvo Järvet, Madis Jaanus
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet