Eesti Looduse fotovõistlus
2012/6-7



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Ajalugu EL 2012/6-7
Magasiaidad päästsid elusid ja lõid soodsa pinnase ühistegevuseks

Eestimaal ringi liikudes näeb mitmel pool vanu magasiaitu, mis on ümber ehitatud toidukohtadeks, kultuurimajadeks jm. Magasiait tagas omal ajal talurahva ellujäämise ja toimetuleku sagedaste ikalduste korral. Ligi 150 aastat tagasi tõid vallamagasid külarahva ellu ühtekuuluvustunde ja usalduse.

Inimkonna põhitoit on teravili. Kuna veel paarsada aastat tagasi ei tuntud eesti taludes kartulikasvatust, siis oli teraviljast saadud leib ja kört talupoja põhitoit, millest sõltus siinse põlisrahva saatus.
Muistse vabaduspõlve järel peeti eestlastele kuulunud aladel mitmel korral vallutussõdu, mille tagajärjel vahetusid maa haldajad ja riigikord. Liivi sõja (1558–1583) vintsutused vältasid 25 aastat, Rootsi-Poola sõda (1600–1629) aga 29 aastat, peale selle 1601.–1602. aasta ikaldus, näljahäda ja taudid.
17. sajandi lõpul algas suur näljaaeg, mis saavutas haripunkti täieliku ikaldusega aastail 1696–1697, kui ohtrate sadude tõttu jäi saak koristamata [8] ja vili roiskus põllul. Aastail 1700–1721 järgnes Põhjasõda, mil inimesi tapeti, neid suri nälga, veeti sõjasaagina kaasa ning talud ja külad jäid tühjaks, põllud sööti ja võssa. Omakorda laastas meie maad ja rahvast 1712. aasta katk. Ent ometi suutsid vähesed ellu jäänud naised ja mehed nüüd juba Vene tsaaririigi alamatena rahvaarvu enam-vähem sajandiga taastada ning maarahvas ja maaelu kestsid edasi [6].
Põhjasõjale järgnes mitu viljaikalduse aastat: 1731, 1736, 1737, 1741, 1748 ja 1749. Pideva näljaohu olukorras hakkasid maa isandad, algul küll ainult üksikud ja haritumad, suurema tähelepanuga hoolitsema oma põhiliste või lausa ainsate kasumiloojate – talupoegade eluolu parandamise eest. Eeskätt peeti vajalikuks tagada talupoegadele teraviljavarud.
Nii andiski Liivimaa kubermanguvalitsus 18. sajandi teisel poolel, 1763.–1800. aastal 17 määrust ehk patenti, millega kohustati mõisnikke looma ja hoidma talupoegade jaoks teatavat viljatagavara, mida neile anda näljaajal seemne- ja toiduvilja laenuks [12].

Sõna magasi tuleneb araabiakeelsest sõnast magasin ja tähendab varaaita, ladu, tänapäeval ka kaubamaja, suurt kauplust. Varaaidad ehk magasinisüsteem kui sõjaväe toiduainete ja hobusesöödaga varustamise viis oli Euroopa riikides olemas juba 17.–18. sajandil. Lahingupiirkonna lähedusse rajati riiklikud laod, magasinid, ka leivavabrikud jm., mis lubasid vägedel eemalduda 5–10 päevateekonna ehk 100–250 kilomeetri kaugusele.
Et tagada toit Euroopa suurematele linnade elanikele, loodi esimesed tagavarad juba 12. sajandil. 16. sajandil olid alalised ühiskondlikud magasiaidad Firenzes, Veneetsias, Londonis ja mujal [10].
Vajadus rajada viljamagasid Eesti talurahvale kerkis teravamalt juba Rootsi aja lõpul. Kuningas Karl XII andiski 1698. aastal korralduse need Liivimaal asutada. Korralduse otsene täideviija Erik Dahlberg esitas kava, mille kohaselt tulnuks ühe võimaliku lahendusena muretseda iga revisjoni adramaa kohta vähemalt 10–12 vakka rukkeid, sama palju otri ja 5–6 vakka kaeru [8, 10].
17. sajandi lõpul oli adramaa suurus olenevalt maa viljakusest 60–120 tündrimaad põlispõllul ja 120–360 tündrimaad võsamaal, seega võis adramaa suurus kõikuda põlispõllul 31–62 ja võsamaadel umbes 62–192 hektari piires [11].
Dahlbergi teise variandi järgi pidanuks kroonumõisate talupojad ise looma varud nii, et headel saagiaastatel anda ära neljandik või pool vakka vilja, mis oleks magasiaitades kolme luku taga varjul. Kuid kuningas viivitas otsuse langetamisega ning järgnev Põhjasõda ei andnud selleks enam võimalust [8].

tekstikast
1 riia vakk (vana mahuühik) = 6 külimittu = 54 toopi = u. 58,7 liitrit
1 riia tündrimaa = u. 0,52 hektarit
1 setvert (vene mahuühik) = 8 setverikku = u. 210 liitrit
1 setverik = 8 karnitsat = u. 26,24 liitrit
1 karnits = u. 3,28 liitrit
1 süld (vene pikkusmõõt) = 3 arssinat = 7 jalga = u. 2,13 m

Arhitekt Raivo Mändmaa järgi andis tsaar Peeter I 1718. aastal mõisnikele korralduse tagada kogukonna vaestele toiduvili ja ikalduse korral talupoegadele vajalik seemnevilja varu [9].
Möödus aastakümneid, kuni 1. märtsist 1762. aastal määrati Liivimaa kindralkuberneriks iiri päritolu George von Browne (1698–1792), kes püüdis talupoegade olukorda mitmeti parandada. Browne andis muu hulgas Liivimaa kroonu- ja eramõisate omanikele korralduse luua talupoegade tarbeks alaline viljavaru.
Kuid Browne’i tegevusel ei olnud suurt mõju. Mõisnikud olid kavalad: selle asemel et ise oma kulul tagada hädavilja varu, veeretasid nad selle kohustuse abivajajate talupidajate endi õlule.
Katariina II (1729–1796) tegi 1764. aastal ringsõidu Liivimaal ja nähes oma silmaga talupoegade rasket eluolu, nõudis agraarsuhete reguleerimist. Liivimaa rüütelkond valmistas 1798. aastal ette seaduseelnõu talurahva magasiaitade kohta. Peeter I korraldusest 81 aastat hiljem, 29. novembril 1799. aastal antigi keiser Paul I valitsemise ajal ukaas, millega pandi viljatagavara loomise ja ületalve hoidmise kohustus talupoegadele üle kogu Venemaa.
Kohe järgmine, 1800. aasta 30. juuli määrus kohustas kõiki kroonu- ja eramõisaid ning taludega pastoraate asutama magasiaidad, kuhu tuua juba sama aasta lõikuse järel ja edaspidi iga aasta 1. oktoobriks iga revisjonihinge kohta pool setverikku rukist ja pool karnitsat suvivilja, millest omakorda olgu pool otra ja pool kaera. Nii tuli toimida seni, kuni saadakse kokku iga meeshinge kohta kolm setverti rukist ja kolm setverikku suvivilja. Tegelikkuses osutusid kogused mõisati muidugi üsnagi erinevateks [10].
Liivimaa esimese magasiaida talupoegadele viljalaenu andmiseks rajas tõenäoliselt 1760. aastatel Väikevenemaa Kolleegiumi president ja kindralkuberner, feldmarssal Pjotr Rumjantsev (1725–1796) Burtnieki mõisas [12].

Eesti magasiaidad. Esimene talurahva magasiait Eestis teatakse olevat ehitatud Saaremaal 1766. aastal Kuressaares ja riigimagasid mandril alates 1780. aastatest (Paides 1786 või 1789).
Vili koguti esialgu kiriku- või mõisaaitadesse. Juba mõned aastad hiljem hakkasid talupojad ise oma kuludega valdadesse magasiaitasid ehitama. Esimesed Eesti magasid meenutasid väikseid taluaitu, need olid ehitatud palkidest, õlgkatusega, pindalaga 4 x 3 sülda ehk umbes 55 m2, ees oli varikatus, trepp ja platvorm. Hiljem tehti magasiaitu juba maakivist, Põhja-Eestis ka paekivist, Saaremaal Kaarmal dolomiidist, näiteks Loone vallamaja juures. Katusematerjalina kasutati laaste, sindleid, kive jm. Aida valgustamiseks ja õhustamiseks olid seinas kõrgemal aknad. Salve kõrgus ulatus kuni poolteise süllani ehk umbes kolme meetrini[5].
1802. aasta juunis esitatud magasiaitade aruandes oli Eestimaal, s.o. Põhja-Eestis, 548 magasiaita, neist Harjumaal 163, Virumaal 146, Järvamaal 92 ja Läänemaal 147, kuid kõik aidad olevat olnud tühjad, kuna 1800. aastal kogutud vili oli talupoegadele välja laenatud [7]. Liivimaal (Lõuna-Eesti koos Läti aladega) oli Baltikumi alade uurija Otto von Huhni järgi 1823. aastal peaaegu kõigis valdades kokku 932 vallamagasihoonet [10].
Magasiaidad olid suuruse poolest erinevad, suurus olenes elanike arvust magasimaal. 19. sajandi keskel ehitatud suuremad aidad mahutasid täissalve puhul 600–1000 m3 vilja, tänapäeva mõistes umbes 400–600 tonni. 1865. aasta aruandes on märgitud, et Vastemõisa magasiaidas oli tali- ja suvivilja kokku ligi 4400 setverti ehk ligi 550 tonni. See tähendas Vastemõisa puhul iga inimese kohta umbes 50 kilo tagavaravilja.
Magasiaida tähtsus hakkas 19. sajandi teisel poolel aegamööda vähenema, sest toiduolud olid tunduvalt paranenud. Kogunenud tagavarasid hakati müüma ning 20. sajandi algul olid ühisaidad oma tähtsuse valdades sootuks minetanud.

Magasiaida tegevus. Arvestades nüüdisaegse ühistegevuse üht põhiprintsiipi – liikmete koostöö toimugu vabatahtlikkuse alusel – tekib kahtlus, kas sundkorras loodud magasiait, magasivilja kogumine oli ühistegevus.
Siiski, juba 19. sajandi algul ei olnud kogukonna, hiljem valla magasiait, rahvasuus ka magasi, mitte riigi, mõisa ega mõisniku eraomand, vaid valla talurahva ühisomand.
Sügisel tuli magasist laenatud vili tagasi tuua mõistliku protsendiga, mis ei käinud üle jõu. Niimoodi kasvas magasiaida vilja kogus, mida kasutati talupoegade endi hulgast valitud valla volikogu ehk omavalitsuse otsuse alusel ka valla vaeste tarbeks, hiljem ka koolmeistri või mõne teise vallaametniku töötasuks, loodi toitluskapitale jm.
Selleks oli loodud vallalaegas ehk kogukonnalaegas, kuhu muu kõrval laekus magasivilja müügitulu. Sealt anti abivajajatele toetust ja 19. sajandil ka väikest laenu. Vallavolikogu taotlusel võidi laenuvilja tagasitoomise tähtaegu pikendada. Kui muidu ei saadud, siis nõuti võlglastelt laenuvili tagasi vallakohtu kaudu.
Valla magasi tööd korraldasid kogukonna talupojad ise, tavaliselt valiti endi hulgast aidamees ja kaks kohtunikku. Pärimuse järgi tulnud Olustveres magasiaita vilja juurde pääsemiseks avada kolm lukku, mille võtmed asusid kolme valitud usaldusmehe käes, kes siis pidid kõik olema kohal. Kuni 1866. aastani andsid magasiaida järelevalves tooni mõisa, teisena kogukonna ja selle kohtu esindaja, viimaseid valisid ametisse vallainimesed ise. Samal aastal, seoses vallaseaduse või valdade moodustamise seaduse väljaandmisega, lahendas näiteks Vastemõisas juba magasiaida küsimusi ja tegi otsuseid suhteliselt iseseisev vallavolikogu.
Vilja laenati magasiaidast kindlatel magasipäevadel, kevadel peamiselt külviks, vajaduse korral ka leivaviljaks. Enne uudsevilja vastuvõttu tühjendati salved ja puhastati ait.
Mõisnikul oli küll õigus teha järelevalvet magasivilja korrapärase laekumise, säilitamise ja kasutamise üle, kuid mitte ise selle hüve kasutada. Alles hilisemast ajast on andmeid, et valla magasiaidast sai vilja ka mõis, sest 19. sajandi teisel poolel olid magasisse kogutud suuremad varud ning vilja värskendamise nimel lubati seda müüa ja laenutada ka kohalikule mõisnikule [5: EAA f. 3886, n. 1, s. 93].

Vallakohtu järelevalve. Vallakohtud seati sisse 1803.–1806. aastal kõigis eramõisates Eesti- ja Liivimaal, välja arvatud Saaremaal, et lahendada talupoegade omavahelisi asju [12]. Kuna talupoegadelt nõuti ühisvastutust magasivõlgnike eest, siis algul kujuneski vallakohtute üheks peamiseks ülesandeks magasiaida võlgade sissenõudmine. Selleks valiti magasiaida eestseisjad, vöörmündrid (Liivimaal 1820–1863 vallakogukonna esindus- ja halduskohustusi täitnud isik), kes vajaduse korral otsustasid magasilaenu võlglaste andmise vallakohtusse.
Kevaditi ei jätkunud enamikus mõisapiirkondades talupoegadel ei seemne- ega toiduvilja ja kuna riigivalitsus pidas seda mõisa süüks, nõuti neilt puudujäägi katmist. Mõisnikud omakorda sundisid talupoegade endi hulgast valitud vallakohtumehi võlglasi karistama igasuguste vahenditega, ka peksuga, talu täisealiste poegade või poisslaste nekrutiksvõtmise hirmutamisega jms., et aga viljalaenu võlad saaks sisse nõutud [12].
Liivimaal anti magasiaidad vallakohtutele üle kubermanguvalitsuse korraldusega 1810. aastal ja Eestimaal 1818. aastal.

Magasiait kui ettevõte osutus vallakohtu ja vaeste abikassa kõrval üheks omavalitsuse kujunemise eelduseks, tulevase ühistegevuse proovikiviks.
Seadusjärgne vilja kogus magasiaidas määrati meeshingede arvu järgi. Magasilaenude ja nende tagastamise arvestust peeti esmalt magasipulkadel ehk pügalpulkadel, mis koosnesid kahest kokkupandavast, üksteise sisse lükatavast poolest, mille külgedele lõigati kriipsudega magasiaidast laenatud vilja kogused. Üks pulgapool jäi aidamehele, teine võlgnikule. Võla tasumisel lõigati täkked siledaks, nii aastati mitu korda, kuni tehti uus pulk.
19. sajandi keskel hakati laenatud ja tagastamisele kuuluva magasivilja koguseid koos laenuprotsendiga – nn. kasuvili – kandma magasiraamatusse. Veel hiljem märgiti neid raamatusse ka rahalise väärtuse järgi.
Magasiaida tegevus süvendas vallaelanike omavahelist suhtlemist ja ühtsustunnet. Talupoegadele endile kuuluv magasiait, olgugi riigi sunnil asutatud, muutus aja jooksul algeliseks ühistegevuse ettevõtteks, mis arendas ausust, vastastikust kohusetunnet ja süvendas usaldust.


1. EAA f. 1285, n. 1, s. 479. Toimik magasiaida asjus 1800–1833 (Ew. Luteriusu Püha Jaani kirik Kolga-Jaanis, magasiaida protokollid 1801–1826, 1830–1833).
2. EAA f. 932, n. 1, s. 113. Vastemõisa vallalaeka ja magasiaida aruanded 1848–1889.
3. EAA f. 932, n. 1, s. 107. Olustvere vallalaeka ja magasiaida aruanded 1848–1889.
4. ERA f. 63, n. 9, s. 2942. Olustvere vallavalitsuse kirjakogu.
5. Fuchs, Veera 2000. Magasiaidad ja magasivili. – Suitsutare 2: valitud artiklid 1975–1999. Eesti vabaõhumuuseum, Tallinn: 83–103.
6. Joandi, Aimur 2011. Maaelust. – Eesti Agraarökonomistide Assotsiatsiooni väljaanne 18: 175–191.
7. Konks, Jaan 1960. Eestimaa feodaal-pärisorjuslik põllumajandus ja talurahva olukord XVIII saj. lõpul ning XIX saj. 1. aastakümnel. TÜ Toimetised 96. Tartu.
8. Liiv, Otto 1938. Suur Näljaaeg Eestis 1695–1697. Loodus, Tallinn.
9. Mändmaa, Arvo 2011. Mälestised. 14585 Olustvere mõisa magasiait. Riiklik kultuurimälestiste register. – http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=14585
10. Seppel, Marten 2008. Näljaabi Liivi- ja Eestimaal 17. sajandist 19. sajandi alguseni. Tartu ülikooli kirjastus, Tartu.
11. Tarvel, Enn 1972. Adramaa. Eesti talurahva maakasutuse ja maksustuse
alused 13.–19. sajandil. Eesti Raamat, Tallinn.
12. Traat, August 1980. Vallakohus Eestis. Eesti NSV Teaduste Akadeemia, Ajaloo Instituut, Tallinn.

Aimur Joandi (1948) on agronoomikutsega ajaloohuviline.



Aimur Joandi
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet