Eesti Looduse fotovõistlus
2012/9



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2012/9
Üks vihmametsaunistus sai teoks

Üldjuhul jäävad tõsised teadlased aastakümneteks uurima üht ja sama nähtust või uurimisobjekti, süüvides selle olemusse ja toimimisse ülima põhjalikkusega. Sinagi olid väga lootustandev noorteadlane taimeökoloogia erialal, kui otsustasid kümmekond aastat tagasi teha kannapöörde: lõpetada kevadise seaherne morfoloogilise plastilisuse uurimine ja sinilille lehtede erikaalu mõõtmine ning hakata hoopis vihmametsauurijaks. Millest selline meelemuutus?

Ju ma siis ei ole päris tõsine teadlane (naerab). Tegelikult, tahtsin troopikasse, selle suure elurikkuse keskele, mida olin saanud imetleda vaid õpikutest ja ajakirjapiltidelt. Pärast magistrantuuri lõpetamist soovisin kõike õpitut oma silmaga näha.
Nüüd võin tagasivaataja pilguga öelda, et mind valdas tavaline pealt kahekümneaastaste noorte seiklusjanu. Tundus, et see, mida parasjagu tegin, ei saanud olla kõik, mida maailmal pakkuda on. Lisaks enese ja elu mõtte otsimise vaev: äkki on kuskil midagi põnevamat? Eks minus kees ka teatav mässulisus: tundus võimatuna teha asju edasi samamoodi nagu eelkäijad, kontrollimata, kas see on ikka parim tee.
Minu toonase hulljulge käitumise – kandideerida juhuslikule internetist leitud doktorantuurikohale – kasulikke tagajärgi on muu hulgas see, et mõistan praegu hästi omaenese juhendatavaid, noori ülikooli lõpetajaid, kes pärast bakalaureusetöö kaitsmist „head aega” ütlevad ja seiklema lähevad. Las nad vaatavad maailma. Tean, et kes tahab tagasi tulla, see tuleb ja jääb.

Seik, et sul õnnestus saada Saksamaal Kaiserslauterni ülikooli juures doktorantuurikoht, et hakata uurima muutusi lehelõikajasipelgate elus vihmametsade hävimisel, keeras kogu su senise elu pea peale. Tuli õppida uut keelt, taimede asemel uurida sipelgaid, asuda elama uuele maale. Kas need olid need muutused, millest olid unistanud?

Jah, need olidki just täpselt need muutused, mida tahtsin. Olin tabanud omaenese unistuste märklaual kümnesse. Saksa keelt ma juba oskasin, jäi üle maadelda veel portugali keele ja kohalike murretega.
Igasuguste eksootiliste viperuste kiuste – maanteeröövlid ja mürgimaod, sekka opossumid, ninakarud, anakondad ning kitse keha ja mao sabaga kollid –, mida raamatus kirjeldan, olin sellel eluperioodil üliõnnelik ja väga rahul. Mitte sugugi alati sellega, mis ümberringi toimus, vaid iseendaga. Sellega, et olin julgenud hüpata pea ees tundmatusse, teha teoks täpselt selle, millest kõige pöörasemates mõtetes unistanud olin, ja sealt edasi otsustada ja vastutada sama kartmatult ning ihuüksi iga oma järgmise sammu eest.
Nende otsustus- ja vastutusülesannete tõttu tundsin end väga täiskasvanuna ja see meeldis mulle.

Kuidas see sipelgate uurimine käis? Kas tõesti elasid paksus vihmametsas ja käisid sipelgate kannul?

Täpselt nii. Mets oli paks ja suur, umbes 3500 hektari suurune, ning kottpime – selle kandi lehelõikajasipelgate öise eluviisi tõttu töötasin öösiti.
Elasin vaheldumisi kahes kohas: elanike arvu poolest Eesti-suuruses metropolis Recifes ja kohaliku ülikooli välibaasis, mis asus pärapõrgus – kaardistamata ja läbipääsmatute mudaste teede lõpus keset kümne majaga suhkrurootööliste küla.
Öösiti uurisin kas kohalike tudengitega või üksi lehelõikajasipelgaid ja kaudselt ka sipelgapesades kasvavat seent, sest sipelgad ei söö mitte taimi, vaid seda seent. Fakt on see, et laastatud vihmametsas on lehelõikajasipelgaid millegipärast rohkem kui puutumatus metsas ja meie ülesanne oli välja selgitada, miks.
Tahtsime teada, milliste taimede lehti, õisi ja vilju sipelgad pessa viivad ja kas neid taimi kasvab laastatud metsas rohkem ja tihedamalt, kas sipelgatel on seetõttu nendes metsades pesa läheduses rikkalik toidulaud ja nad ei pea kaugemale minema, ning kas pesad kasvavad ehk kokku hoitud energia arvelt kiiremini.
Mina isiklikult pidin kaardistama pruunil metsakõdul erkrohelisi, roosasid, lillasid või kollaseid pessa suubuvaid sipelgaradu. Need on keskmiselt kümme sentimeetrit laiad ja mitusada meetrit pikad „sipelgajõed” ning seda värvi, mis värvi lehetükikesi, õisi või vilju sipelgad mööda neid oma seljas pessa kannavad.
Sipelgaradade kaardistamiseks tuleb, kaevurilamp ja sääsemask peas, mööda metsaalust roomata, pika rohu ja liaanide alt läbipugemiseks tunneleid uuristada või raiuda ning kompassisuuna ja omaenese sammude arvu kohta hariliku pliiatsiga niiskele paberile märkmeid teha.

Elu Brasiilias pakkus kindlasti rohkesti ootamatusi ja üllatusi. Kuidas kohanesid ja millised olid suuremad üllatused?

Brasiilias sain aru, et tegelikult ei olegi ma kõige parem kohaneja. Võtan elu liialt tõsiselt ja isiklikult, eriti brasiillastega kõrvutades. Niisiis oli esimene samm hüpata üle omaenese varjust ja õppida kollektiivsust, kasuks tuli ka asjadega leppimine ja teistsugune vaatenurk. Kõike seda kergendas asjaolu, et muud ei jäänud üle: kodu oli kümne tuhande kilomeetri kaugusel ja sinna oli lootust tagasi saada ühe-kahe aasta pärast.
Üllatusena tuli see, et minu troopikatöö raskus ei hakanud seisnema mitte käega katsutavates ja ületatavates probleemides, nagu öised käigud ihuüksi paksus vihmametsas ja hirmuäratavad röövloomad, vaid kõige raskem oli toime tulla ootamise ja rutiiniga. Päevade kaupa tuli oodata, et vihm lakkaks, korrupeerunud ametnikud paberid korda ajaks ja mañana-mentaliteediga tudengid välja ilmuks, et saaks ülepea tööle hakata.
Raske oli säilitada motivatsiooni, kui olin nädalate kaupa ja ööpäevad läbi viibinud viieteistkümne lärmaka brasiillasega viiekümneruutmeetrises välibaasis, millel polnud ei privaatsust pakkuvaid tube ega ümbritseva küla elanike uudistavate pilkude eest kaitsvaid seinu, süüa kolm korda päevas makaroni-riisi-kartuliputru ja käia end mitme kilomeetri kaugusel vihmametsa sügavuses taskulambi, mudaste kummikute ja päevitusriiete väel pesemas.

Oma hiljuti ilmunud raamatus „Minu Brasiilia” kirjeldad kirkalt ja emotsionaalselt sekeldusi, mille elu Brasiilia moodi sulle teele paiskas. Eriti jäi mulle meelde, kuidas sa lõpuks adusid, et troopikateadlased lihtsalt ei saagi töötada sama efektiivselt kui parasvöötmes tegutsevad teadlased. Räägi sellest natuke lähemalt.

Ökoloogiateaduse „teevad ära” Euroopa ja Põhja-Ameerika teadlased, sest nad on kõige viljakamad: avaldavad mõjukates teadusajakirjades kõige rohkem artikleid. Mina kogesin omal nahal, et peale ajalooliste põhjuste – troopikapiirkondades on nooremad koolkonnad ja selle tõttu nõrgem hariduslik taust – mängivad rolli looduslikud ja ühiskondlikud tegurid. Eestis pääseb ka kõige suuremate metsade ja soode ligi autoga, paadiga või jalgsi, rääkimata Saksamaast, kus uuritava niiduni viib tõenäoliselt rong.
Brasiilias võivad uurimistööd viibida või hoopis luhta minna selle tõttu, et teed ei ole ühegi sõiduvahendiga ega ka jalgsi läbitavad, et suurmaaomanik ei luba metsa minna, et teadlasi tabavad tundmatud troopilised haigused, et ülikoolid streigivad kuude kaupa ja on jalgpallimatšide ajal sootuks suletud ning et iga uue veebilehe ja sealse teadusartikli avamiseks kulub vähemalt viis minutit.

Igatahes kirjutasid sa oma doktoritöö lehelõikajasipelgatest lõpuks valmis. Millised olid peamised teaduslikud tulemused?

Leidsime, et laastatud vihmametsas on rohkem lehelõikajasipelgaid seetõttu, et
selliste metsade taimed maitsevad sipelgapesas kasvavale seenele paremini: tegemist on kiirekasvuliste pioneerpuudega, mis sisaldavad rohkelt suhkruid ja vähe kaitseaineid.
Mõõtsime, et laastatud metsas viivad sipelgad ajaühikus pessa rohkem taimset materjali – peaaegu kaks korda rohkem kui puutumatus metsas. See on omakorda võimalik sellepärast, et laastatud metsas on sipelgatel lühemad rajad: pioneerpuude külluse tõttu ei pea nad kaugele minema. Kõige selle pärast kasvavad laastatud metsas sipelgapesad kiiremini.
Kirjandusest on teada ka teisi põhjuseid. On leitud, et laastatud metsas on lehelõikajasipelgatel vähem vaenlasi: metsa maharaiumisel kaovad kõigepealt suuremad loomad, nagu sipelgaõgijaid. Arvatakse ka, et kõrgel õhus pulmlevad sipelgakuningannad ei suuda läbi puutumatu vihmametsa tiheda võrastiku maapinnani jõuda, et hakata pesa rajama.

Sinu kirjeldatud Brasiilia on vastuolude maa. Raamatust jääb kõlama mure brasiillaste suhtumise pärast, eelkõige sellesse, mis puudutab suhkrurooistandusi, mis vihmametsade üle kiirelt võimust võtavad. Samas hakkasid sa seda oma Brasiilias veedetud aastate jooksul teatud paratamatusena võtma: ka brasiillased peavad end toitma ning neil on õigus oma metsade kasutamise eest ise vastutada.

Ma ei väida, et brasiillased on oma looduse vastu hoolimatud. See ühiskond toimib hoopis teistmoodi. Üksikul brasiillasel ei ole kübetki sõnaõigust, kui käputäiele suurmaaomanikele (paar protsenti rahvastikust) kuulub tervelt pool riigi pindalast ja nad teevad endale kuuluva maaga, mida tahavad: raiuvad metsa maha, pagendavad inimesed oma kodudest ja kasvatavad kätte võidetud maal suhkruroogu, puuvilla, kakaod, soja ja muud.
Sellist olukorda ei suuda mina ega tohiks keegi paratamatusena võtta. Küll aga hakkasin paratamatusena võtma iseenda ja mind ümbritsenud inimeste reaalset (ja mitte idealiseerivat!) rolli maailma asjade muutmisel. Olen veendunud, et suurmaaomaniku ikke all kannataval seitsme lapsega suhkrurootööliste küla pereisal peab olema võimalus oma kodumetsas jahti pidada, et lapsed nälga ei sureks ja siinkohal peab looduskaitse olema paindlik. Looduse range kaitsmine oleks sel juhul kuritegu. Brasiilias ei tule loodust kaitsta mitte üksikisiku, vaid suurmaaomanike eest.

Oli sul kahju Brasiiliast tagasi tulla: soojast troopikast sombusele põhjamaale? Kas tagasi ei kipu?

Õhutemperatuur ei mängi siin rolli, sest põhjamaa on sisemiselt soojemgi kui lõuna. Mul ei olnud kahju Brasiiliast lahkuda, sest olin pärast kaheaastast vihmametsatööd ja lõunaameerikalikku külaelu füüsiliselt ja emotsionaalselt väsinud ning tühjaks pigistatud nagu käsn.
Brasiiliat hakkasin mõneti tagasi igatsema hiljem, siis, kui hall argipäev peale tuli, aga see juhtus sellepärast, et ikka kipub kõik raske meeltes ununema ja ilus säilima. Olin harjunud, et iga päev toob endaga kaasa mõne põneva ja eksootilise seikluse. Ka see tunne läks aga mööda, sest Eestis on midagi asendamatut: siin on kodu. Siin on looduspildid, millega olen üles kasvanud, ja inimesed, kes mõistavad mind tihti sõnadetagi.
Brasiiliasse tahaksin korraks külla minna küll, aga mitte praegu. Mul on pere ja väikeste heledanahaliste lastega Kirde-Brasiiliasse reisida oleks vastutustundetu. Recife on Brasiilia kuritegelikem linn: umbes sada tapmist saja tuhande inimese kohta, röövimistest ja haigustest rääkimata.

Sa ütled raamatu sissejuhatuses toredasti, et oled aru saanud, et globaalses mõttes on täiesti ükskõik, kas uurida lehtede kaldenurki või vihmametsasipelgaid: me kõik anname väikeste sipelgate kombel oma panuse selle suure maailma pöörlemisse.

Seda õppisin ma brasiillastelt. Sellel ühel maailma probleemseimal maal elavad maailma õnnelikemad inimesed. Nende rõõmsa meele saladus ei seisne milleski muus kui olevikus elamises. See imetrikk koosneb kadestamisväärsest oskusest
nautida praegust hetke, sest iial ei või teada, mida homne päev toob (eriti Brasiilias), suurest improvisatsioonitalendist puhuks, kui kõik ei lähe nii, nagu plaanitud (Brasiilias pigem reegel kui erand), ning parandamatust optimismist, entusiasmist
ja lootusest helgemale tulevikule.
Sellest järeldan, et kui uurida veendunult lehtede kaldenurki, panustan täpselt sama palju nagu entusiastlik vihmametsa uurija. Kui ma ei tee kumbagi tööd südamega, on aeg valida endale mõttekam tegevus.

Nüüd oledki sa taas taimeökoloog ja uurimissuunad sarnanevad pigem Brasiilia-eelse ajaga.
Jah. Brasiilias tuleb uurida lehelõikajasipelgaid, Eestis sinilillelehtede kaldenurka.
Nagu Brasiilias, ei tööta ma ka Eestis üksi, vaid kuulun toredasse makroökoloogia töörühma, mille eestvedaja on professor Meelis Pärtel.
Tegeleme suureskaalaliste ökoloogiliste protsessidega: miks kasvavad ühel niidul just sellised taimeliigid, samas kõrval asuval niidul aga teised? Ja kuidas on lugu samalaadse niiduga teisel mandril? Kui suurel määral juhivad liikide kooseksisteerimist kohapealsed ökoloogilised suhted, geograafiline levik, ajaloolised tegurid ja evolutsioonilised sugulussidemed? Kuidas see kõik muutub laial skaalal: millised seaduspärad kehtivad ühes maailmajaos ja millised ühel ruutmeetril, kuidas on lugu maa all ja maa peal.
Uurime mitmesuguseid taimekooslusi. Paljudele liikide kooseksisteerimise reeglitele saab paremini jälile dünaamilistes kooslustes – nendes, kust liigid kiirelt kaovad ja kuhu juurde tulevad. Esimesed on näiteks kinnikasvavad Eesti loopealsed ehk alvarid, teised taimkattega taastuvad karjäärid. Looduslikku liikide kadumist-tulemist saab võrrelda katseliselt loodud olukorraga. Seda uurime Ahja jõe äärsel nn. Trassi niidul, mida väetatakse, et osa liike hääbuks, ning töödeldakse suhkruga, et soodustada liikide tulekut.
Meie töörühma uusim uurimissuund põhineb faktil, et taimed ei kasva ainult inimsilmale nähtavalt maa peal, vaid suurem osa on hoopis varjatult juurte kujul maa all, keerulistes suhetes mullaseente ja bakteritega.
Seega on meil alust arvata, et maa all kehtivad teistsugused liikide kooseksisteerimise reeglid kui maa peal. Neid reegleid ei ole varem uuritud, sest maa-alust loodust on raskem ja tülikam vaadelda: juuri on tüütu puhastada ja neid liikideks määrata oli seni peaaegu võimatu. Meie kasutame uusimaid molekulaarseid meetodeid. Põhilise töö on ära teinud Inga Hiiesalu.

Üks teie töörühma uurimissuundi on selgitada dünaamiliste taimekoosluste fülogeneetilise mitmekesisuse muutusi. Fülogeneetiline mitmekesisus on taimeökoloogias suhteliselt uus uurimisvaldkond. Mida see moodsa kõlaga valdkond hõlmab ja uurib?

Fülogeneetiline mitmekesisus näitab, kas koosluses kasvavad pigem lähisugulasliigid (see on fülogeneetiliselt vaene kooslus) või kaugelt suguluses olevad liigid (fülogeneetiliselt mitmekesine kooslus), kusjuures liikide arv võib mõlema koosluse tüübi puhul olla sama. Fülogeneetilisele mitmekesisusele keskendumine võimaldab kooslusi uurida laiema nurga alt kui senini liigirikkuse kaudu. Koosluse fülogeneetilise mitmekesisuse taga on mitmesugused ökoloogilised protsessid, nagu liigifondi kujunemine, kasvukoha filtreerimine ja mitmed konkurentsi tüübid.
Fülogeneetiline sugulus on tihti seotud funktsionaalse sarnasusega: lähisugulastel on sarnased tunnused. Nii võimaldab fülogeneetilise mitmekesisuse uurimine tegeleda taimekooslustega kogu maailmas. Saame uurida liigilise koosseisu poolest paratamatult erinevaid, kuid ökoloogiliselt sarnaseid kooslusi kasvõi eri mandritel, mõistmaks, kas sarnased ökoloogilised protsessid põhjustavad sarnaste üleilmsete mustrite teket.

Olete selgitanud, et fülogeneetiliselt vaesemad kooslused on vastuvõtlikumad võõrliikide sissetungi suhtes. Kas võime öelda, et teatud tüüpi evolutsiooniga kooslused ongi selles mõttes nõrgemad?

Jah. Klassikaline näide on siin juba Charles Darwini uuritud ookeanisaared, mille kooslusi on geograafilises eraldatuses kujundanud kohapealne liigiteke ja vähem levik maismaalt. Tagajärjeks on fülogeneetiliselt vaene elustik ja fülogeneetiliselt vaene elustik, kellel puuduvad kaitsekohastumused kooseluks võõrliikidega. Selliste suhteliselt isoleeritud saarte, nagu Uus-Meremaa, Madagaskar, Seišellid, Mauritius, Saalomoni saared jpt., loodus on esmase inimasustuse ja sellega kaasnevate võõrliikide tõttu kõvasti kannatanud.
Meie leidsime, et samalaadne seaduspära kehtib väiksemal määral kõigis taimekooslustes: mida fülogeneetiliselt vaesem kooslus, seda kergemini kinnitavad seal kanda invasiivsed liigid.

Teie töörühma tegevust iseloomustavad väga huvitavad märksõnad „väljasuremisvõlg” ja „sisserändekrediit”, mida on vähe käsitletud. Mida need endast kujutavad?

Väljasuremisvõlg on nähtus, mille puhul keskkonnatingimuste muutumisel (näiteks reostus, metsaraie, niitude kinnikasvamine, isolatsioon, koosluse pindala vähenemine) liikide arv ei kahanegi veel märgatavalt, kuid populatsioonid nõrgenevad ja liikide kadumist hakatakse registreerima alles mõne aja pärast. Enamasti on siis juba hilja aega tagasi pöörata.
Seega on väljasuremisvõlas liigid, mis kaovad keskkonnaolude muutumise hetkest palju hiljem, mõnikord alles mõnekümne aasta pärast. Selle ärahoidmiseks uuritakse populatsioonide elukäiguomadusi ja püütakse ennustada, kas liik on väljasuremisohus või mitte.
Sisserändekrediit on vastupidine nähtus. Samal ajal kui keskkonnaolude halvenemisel kaovad kooslustest ajalooliselt iseloomulikud liigid, võivad teised liigid leida muutunud kooslustes uue kasvukoha. Ajaloolisesse liigifondi mittekuuluvate liikide sisseränne on aeganõudev, nii nagu liikide kaduminegi, eelkõige liikide piiratud levimisvõime või koosluse enda vastupanuvõime tõttu. Ajalist nihet uute liikide kolonisatsioonil nimetatakse sisserändekrediidiks.
Nende teemadega tegeleb meie töörühma rakuke Aveliina Helmi juhatusel.

Meie traditsiooniline lõpuküsimus puudutab su muid huvisid ja vaba aega. Millega tegeled, kui pea taimeökoloogiast puhata tahab?

Mulle meeldib kõige rohkem mitte midagi teha. Selleks tuleb vahel lausa teadlikult laiselda ja igavleda. Kui ma enam töötada ei jõua või ei taha, meeldib mulle lihtsalt olla: vaadata elu eri tahke ja inimesi. Otium reficit vires – puhkus taastab jõu!

tekstikast 1:
Olen üks neid biolooge, kes ülikooli astudes unistas Aafrika savannides uitavatest kaelkirjakukarjadest, papagoiparvedest vihmametsades, koaaladest, kängurutest ja paljust muust ega saanud üldse aru, kuidas küll kõrgema matemaatika loengud meid unistustele lähemale viivad.
Kui noorele bioloogiatudengile, kes on maandunud koolipinki sügavast huvist ja armastusest looduse vastu, anda esimesel kursusel kätte kõrgema matemaatika ja keemia ainekava, küsivad paljud endalt veidi kõhklevalt: „Kas ma olen ikka õigel teel?”
Nii ka mina. Ma ei saanud tükk aega aru, kuidas on integraalid ja diferentsiaalvõrrandid seotud toreda äraolemisega looduses, mida ju bioloogi elukutse võimaldama peaks.
Pärast ülikooli lõpetamist olid minu kahtlused ainult süvenenud. Globaalses mõttes peaks ju ometigi olema põletavamaid probleeme kui kevadise seaherne morfoloogiline plastilisus, mis oli minu lõputöö teema.
„Minu Brasiilia”, lk. 9


tekstikast 2 :
Brasiilias saan ma oma looduskaitseja-suhtumisega mitmel korral külma duši osaliseks, seda nii suurmaaomanikega vaieldes kui kahjuks mitmel korral ka ülikoolis tudengitega vesteldes. Brasiillased ei räägi vihmametsast maailma mastaabis. Neid ei huvita selle hävimise mõju kliima soojenemisele. Nad ütlevad „meie mets” ja lisavad ridade vahel lugemiseks või päris avalikult:
„See on meie mets ja me teeme sellega, mis tahame. Teil on omad metsad. Olete need maha raiunud, nüüd kahetsete ja tahate meid õpetada? Ei, aitäh! Meil on õigus oma metsast saadava kasu abil – väärispuit, põllumaa, elektrijõujaamad, kiirteed, infrastruktuur – riik ja majandus sama kõrgele upitada, nagu teie seda mõnisada aasta tagasi oma maailmas tegite.”
„Minu Brasiilia”, lk. 181



Taimeökoloog Pille Gerholdi küsitlenud Helen Külvik
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet