Eesti Looduse fotov�istlus
2012/9



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2012/9
ks vihmametsaunistus sai teoks

ldjuhul jvad tsised teadlased aastakmneteks uurima ht ja sama nhtust vi uurimisobjekti, svides selle olemusse ja toimimisse lima phjalikkusega. Sinagi olid vga lootustandev noorteadlane taimekoloogia erialal, kui otsustasid kmmekond aastat tagasi teha kannaprde: lpetada kevadise seaherne morfoloogilise plastilisuse uurimine ja sinilille lehtede erikaalu mtmine ning hakata hoopis vihmametsauurijaks. Millest selline meelemuutus?

Ju ma siis ei ole pris tsine teadlane (naerab). Tegelikult, tahtsin troopikasse, selle suure elurikkuse keskele, mida olin saanud imetleda vaid pikutest ja ajakirjapiltidelt. Prast magistrantuuri lpetamist soovisin kike pitut oma silmaga nha.
Nd vin tagasivaataja pilguga elda, et mind valdas tavaline pealt kahekmneaastaste noorte seiklusjanu. Tundus, et see, mida parasjagu tegin, ei saanud olla kik, mida maailmal pakkuda on. Lisaks enese ja elu mtte otsimise vaev: kki on kuskil midagi pnevamat? Eks minus kees ka teatav mssulisus: tundus vimatuna teha asju edasi samamoodi nagu eelkijad, kontrollimata, kas see on ikka parim tee.
Minu toonase hulljulge kitumise kandideerida juhuslikule internetist leitud doktorantuurikohale kasulikke tagajrgi on muu hulgas see, et mistan praegu hsti omaenese juhendatavaid, noori likooli lpetajaid, kes prast bakalaureuset kaitsmist head aega tlevad ja seiklema lhevad. Las nad vaatavad maailma. Tean, et kes tahab tagasi tulla, see tuleb ja jb.

Seik, et sul nnestus saada Saksamaal Kaiserslauterni likooli juures doktorantuurikoht, et hakata uurima muutusi lehelikajasipelgate elus vihmametsade hvimisel, keeras kogu su senise elu pea peale. Tuli ppida uut keelt, taimede asemel uurida sipelgaid, asuda elama uuele maale. Kas need olid need muutused, millest olid unistanud?

Jah, need olidki just tpselt need muutused, mida tahtsin. Olin tabanud omaenese unistuste mrklaual kmnesse. Saksa keelt ma juba oskasin, ji le maadelda veel portugali keele ja kohalike murretega.
Igasuguste eksootiliste viperuste kiuste maanteervlid ja mrgimaod, sekka opossumid, ninakarud, anakondad ning kitse keha ja mao sabaga kollid , mida raamatus kirjeldan, olin sellel eluperioodil linnelik ja vga rahul. Mitte sugugi alati sellega, mis mberringi toimus, vaid iseendaga. Sellega, et olin julgenud hpata pea ees tundmatusse, teha teoks tpselt selle, millest kige prasemates mtetes unistanud olin, ja sealt edasi otsustada ja vastutada sama kartmatult ning ihuksi iga oma jrgmise sammu eest.
Nende otsustus- ja vastutuslesannete tttu tundsin end vga tiskasvanuna ja see meeldis mulle.

Kuidas see sipelgate uurimine kis? Kas testi elasid paksus vihmametsas ja kisid sipelgate kannul?

Tpselt nii. Mets oli paks ja suur, umbes 3500 hektari suurune, ning kottpime selle kandi lehelikajasipelgate ise eluviisi tttu ttasin siti.
Elasin vaheldumisi kahes kohas: elanike arvu poolest Eesti-suuruses metropolis Recifes ja kohaliku likooli vlibaasis, mis asus praprgus kaardistamata ja lbipsmatute mudaste teede lpus keset kmne majaga suhkrurootliste kla.
siti uurisin kas kohalike tudengitega vi ksi lehelikajasipelgaid ja kaudselt ka sipelgapesades kasvavat seent, sest sipelgad ei s mitte taimi, vaid seda seent. Fakt on see, et laastatud vihmametsas on lehelikajasipelgaid millegiprast rohkem kui puutumatus metsas ja meie lesanne oli vlja selgitada, miks.
Tahtsime teada, milliste taimede lehti, isi ja vilju sipelgad pessa viivad ja kas neid taimi kasvab laastatud metsas rohkem ja tihedamalt, kas sipelgatel on seetttu nendes metsades pesa lheduses rikkalik toidulaud ja nad ei pea kaugemale minema, ning kas pesad kasvavad ehk kokku hoitud energia arvelt kiiremini.
Mina isiklikult pidin kaardistama pruunil metsakdul erkrohelisi, roosasid, lillasid vi kollaseid pessa suubuvaid sipelgaradu. Need on keskmiselt kmme sentimeetrit laiad ja mitusada meetrit pikad sipelgajed ning seda vrvi, mis vrvi lehetkikesi, isi vi vilju sipelgad mda neid oma seljas pessa kannavad.
Sipelgaradade kaardistamiseks tuleb, kaevurilamp ja ssemask peas, mda metsaalust roomata, pika rohu ja liaanide alt lbipugemiseks tunneleid uuristada vi raiuda ning kompassisuuna ja omaenese sammude arvu kohta hariliku pliiatsiga niiskele paberile mrkmeid teha.

Elu Brasiilias pakkus kindlasti rohkesti ootamatusi ja llatusi. Kuidas kohanesid ja millised olid suuremad llatused?

Brasiilias sain aru, et tegelikult ei olegi ma kige parem kohaneja. Vtan elu liialt tsiselt ja isiklikult, eriti brasiillastega krvutades. Niisiis oli esimene samm hpata le omaenese varjust ja ppida kollektiivsust, kasuks tuli ka asjadega leppimine ja teistsugune vaatenurk. Kike seda kergendas asjaolu, et muud ei jnud le: kodu oli kmne tuhande kilomeetri kaugusel ja sinna oli lootust tagasi saada he-kahe aasta prast.
llatusena tuli see, et minu troopikat raskus ei hakanud seisnema mitte kega katsutavates ja letatavates probleemides, nagu ised kigud ihuksi paksus vihmametsas ja hirmuratavad rvloomad, vaid kige raskem oli toime tulla ootamise ja rutiiniga. Pevade kaupa tuli oodata, et vihm lakkaks, korrupeerunud ametnikud paberid korda ajaks ja maana-mentaliteediga tudengid vlja ilmuks, et saaks lepea tle hakata.
Raske oli silitada motivatsiooni, kui olin ndalate kaupa ja pevad lbi viibinud viieteistkmne lrmaka brasiillasega viiekmneruutmeetrises vlibaasis, millel polnud ei privaatsust pakkuvaid tube ega mbritseva kla elanike uudistavate pilkude eest kaitsvaid seinu, sa kolm korda pevas makaroni-riisi-kartuliputru ja kia end mitme kilomeetri kaugusel vihmametsa sgavuses taskulambi, mudaste kummikute ja pevitusriiete vel pesemas.

Oma hiljuti ilmunud raamatus Minu Brasiilia kirjeldad kirkalt ja emotsionaalselt sekeldusi, mille elu Brasiilia moodi sulle teele paiskas. Eriti ji mulle meelde, kuidas sa lpuks adusid, et troopikateadlased lihtsalt ei saagi ttada sama efektiivselt kui parasvtmes tegutsevad teadlased. Rgi sellest natuke lhemalt.

koloogiateaduse teevad ra Euroopa ja Phja-Ameerika teadlased, sest nad on kige viljakamad: avaldavad mjukates teadusajakirjades kige rohkem artikleid. Mina kogesin omal nahal, et peale ajalooliste phjuste troopikapiirkondades on nooremad koolkonnad ja selle tttu nrgem hariduslik taust mngivad rolli looduslikud ja hiskondlikud tegurid. Eestis pseb ka kige suuremate metsade ja soode ligi autoga, paadiga vi jalgsi, rkimata Saksamaast, kus uuritava niiduni viib tenoliselt rong.
Brasiilias vivad uurimistd viibida vi hoopis luhta minna selle tttu, et teed ei ole hegi siduvahendiga ega ka jalgsi lbitavad, et suurmaaomanik ei luba metsa minna, et teadlasi tabavad tundmatud troopilised haigused, et likoolid streigivad kuude kaupa ja on jalgpallimatide ajal sootuks suletud ning et iga uue veebilehe ja sealse teadusartikli avamiseks kulub vhemalt viis minutit.

Igatahes kirjutasid sa oma doktorit lehelikajasipelgatest lpuks valmis. Millised olid peamised teaduslikud tulemused?

Leidsime, et laastatud vihmametsas on rohkem lehelikajasipelgaid seetttu, et
selliste metsade taimed maitsevad sipelgapesas kasvavale seenele paremini: tegemist on kiirekasvuliste pioneerpuudega, mis sisaldavad rohkelt suhkruid ja vhe kaitseaineid.
Mtsime, et laastatud metsas viivad sipelgad ajahikus pessa rohkem taimset materjali peaaegu kaks korda rohkem kui puutumatus metsas. See on omakorda vimalik selleprast, et laastatud metsas on sipelgatel lhemad rajad: pioneerpuude klluse tttu ei pea nad kaugele minema. Kige selle prast kasvavad laastatud metsas sipelgapesad kiiremini.
Kirjandusest on teada ka teisi phjuseid. On leitud, et laastatud metsas on lehelikajasipelgatel vhem vaenlasi: metsa maharaiumisel kaovad kigepealt suuremad loomad, nagu sipelgagijaid. Arvatakse ka, et krgel hus pulmlevad sipelgakuningannad ei suuda lbi puutumatu vihmametsa tiheda vrastiku maapinnani juda, et hakata pesa rajama.

Sinu kirjeldatud Brasiilia on vastuolude maa. Raamatust jb klama mure brasiillaste suhtumise prast, eelkige sellesse, mis puudutab suhkrurooistandusi, mis vihmametsade le kiirelt vimust vtavad. Samas hakkasid sa seda oma Brasiilias veedetud aastate jooksul teatud paratamatusena vtma: ka brasiillased peavad end toitma ning neil on igus oma metsade kasutamise eest ise vastutada.

Ma ei vida, et brasiillased on oma looduse vastu hoolimatud. See hiskond toimib hoopis teistmoodi. ksikul brasiillasel ei ole kbetki snaigust, kui kputiele suurmaaomanikele (paar protsenti rahvastikust) kuulub tervelt pool riigi pindalast ja nad teevad endale kuuluva maaga, mida tahavad: raiuvad metsa maha, pagendavad inimesed oma kodudest ja kasvatavad ktte videtud maal suhkruroogu, puuvilla, kakaod, soja ja muud.
Sellist olukorda ei suuda mina ega tohiks keegi paratamatusena vtta. Kll aga hakkasin paratamatusena vtma iseenda ja mind mbritsenud inimeste reaalset (ja mitte idealiseerivat!) rolli maailma asjade muutmisel. Olen veendunud, et suurmaaomaniku ikke all kannataval seitsme lapsega suhkrurootliste kla pereisal peab olema vimalus oma kodumetsas jahti pidada, et lapsed nlga ei sureks ja siinkohal peab looduskaitse olema paindlik. Looduse range kaitsmine oleks sel juhul kuritegu. Brasiilias ei tule loodust kaitsta mitte ksikisiku, vaid suurmaaomanike eest.

Oli sul kahju Brasiiliast tagasi tulla: soojast troopikast sombusele phjamaale? Kas tagasi ei kipu?

hutemperatuur ei mngi siin rolli, sest phjamaa on sisemiselt soojemgi kui luna. Mul ei olnud kahju Brasiiliast lahkuda, sest olin prast kaheaastast vihmametsatd ja lunaameerikalikku klaelu fsiliselt ja emotsionaalselt vsinud ning thjaks pigistatud nagu ksn.
Brasiiliat hakkasin mneti tagasi igatsema hiljem, siis, kui hall argipev peale tuli, aga see juhtus selleprast, et ikka kipub kik raske meeltes ununema ja ilus silima. Olin harjunud, et iga pev toob endaga kaasa mne pneva ja eksootilise seikluse. Ka see tunne lks aga mda, sest Eestis on midagi asendamatut: siin on kodu. Siin on looduspildid, millega olen les kasvanud, ja inimesed, kes mistavad mind tihti snadetagi.
Brasiiliasse tahaksin korraks klla minna kll, aga mitte praegu. Mul on pere ja vikeste heledanahaliste lastega Kirde-Brasiiliasse reisida oleks vastutustundetu. Recife on Brasiilia kuritegelikem linn: umbes sada tapmist saja tuhande inimese kohta, rvimistest ja haigustest rkimata.

Sa tled raamatu sissejuhatuses toredasti, et oled aru saanud, et globaalses mttes on tiesti kskik, kas uurida lehtede kaldenurki vi vihmametsasipelgaid: me kik anname vikeste sipelgate kombel oma panuse selle suure maailma prlemisse.

Seda ppisin ma brasiillastelt. Sellel hel maailma probleemseimal maal elavad maailma nnelikemad inimesed. Nende rmsa meele saladus ei seisne milleski muus kui olevikus elamises. See imetrikk koosneb kadestamisvrsest oskusest
nautida praegust hetke, sest iial ei vi teada, mida homne pev toob (eriti Brasiilias), suurest improvisatsioonitalendist puhuks, kui kik ei lhe nii, nagu plaanitud (Brasiilias pigem reegel kui erand), ning parandamatust optimismist, entusiasmist
ja lootusest helgemale tulevikule.
Sellest jreldan, et kui uurida veendunult lehtede kaldenurki, panustan tpselt sama palju nagu entusiastlik vihmametsa uurija. Kui ma ei tee kumbagi td sdamega, on aeg valida endale mttekam tegevus.

Nd oledki sa taas taimekoloog ja uurimissuunad sarnanevad pigem Brasiilia-eelse ajaga.
Jah. Brasiilias tuleb uurida lehelikajasipelgaid, Eestis sinilillelehtede kaldenurka.
Nagu Brasiilias, ei tta ma ka Eestis ksi, vaid kuulun toredasse makrokoloogia trhma, mille eestvedaja on professor Meelis Prtel.
Tegeleme suureskaalaliste koloogiliste protsessidega: miks kasvavad hel niidul just sellised taimeliigid, samas krval asuval niidul aga teised? Ja kuidas on lugu samalaadse niiduga teisel mandril? Kui suurel mral juhivad liikide kooseksisteerimist kohapealsed koloogilised suhted, geograafiline levik, ajaloolised tegurid ja evolutsioonilised sugulussidemed? Kuidas see kik muutub laial skaalal: millised seadusprad kehtivad hes maailmajaos ja millised hel ruutmeetril, kuidas on lugu maa all ja maa peal.
Uurime mitmesuguseid taimekooslusi. Paljudele liikide kooseksisteerimise reeglitele saab paremini jlile dnaamilistes kooslustes nendes, kust liigid kiirelt kaovad ja kuhu juurde tulevad. Esimesed on niteks kinnikasvavad Eesti loopealsed ehk alvarid, teised taimkattega taastuvad karjrid. Looduslikku liikide kadumist-tulemist saab vrrelda katseliselt loodud olukorraga. Seda uurime Ahja je rsel nn. Trassi niidul, mida vetatakse, et osa liike hbuks, ning tdeldakse suhkruga, et soodustada liikide tulekut.
Meie trhma uusim uurimissuund phineb faktil, et taimed ei kasva ainult inimsilmale nhtavalt maa peal, vaid suurem osa on hoopis varjatult juurte kujul maa all, keerulistes suhetes mullaseente ja bakteritega.
Seega on meil alust arvata, et maa all kehtivad teistsugused liikide kooseksisteerimise reeglid kui maa peal. Neid reegleid ei ole varem uuritud, sest maa-alust loodust on raskem ja tlikam vaadelda: juuri on ttu puhastada ja neid liikideks mrata oli seni peaaegu vimatu. Meie kasutame uusimaid molekulaarseid meetodeid. Philise t on ra teinud Inga Hiiesalu.

ks teie trhma uurimissuundi on selgitada dnaamiliste taimekoosluste flogeneetilise mitmekesisuse muutusi. Flogeneetiline mitmekesisus on taimekoloogias suhteliselt uus uurimisvaldkond. Mida see moodsa klaga valdkond hlmab ja uurib?

Flogeneetiline mitmekesisus nitab, kas koosluses kasvavad pigem lhisugulasliigid (see on flogeneetiliselt vaene kooslus) vi kaugelt suguluses olevad liigid (flogeneetiliselt mitmekesine kooslus), kusjuures liikide arv vib mlema koosluse tbi puhul olla sama. Flogeneetilisele mitmekesisusele keskendumine vimaldab kooslusi uurida laiema nurga alt kui senini liigirikkuse kaudu. Koosluse flogeneetilise mitmekesisuse taga on mitmesugused koloogilised protsessid, nagu liigifondi kujunemine, kasvukoha filtreerimine ja mitmed konkurentsi tbid.
Flogeneetiline sugulus on tihti seotud funktsionaalse sarnasusega: lhisugulastel on sarnased tunnused. Nii vimaldab flogeneetilise mitmekesisuse uurimine tegeleda taimekooslustega kogu maailmas. Saame uurida liigilise koosseisu poolest paratamatult erinevaid, kuid koloogiliselt sarnaseid kooslusi kasvi eri mandritel, mistmaks, kas sarnased koloogilised protsessid phjustavad sarnaste leilmsete mustrite teket.

Olete selgitanud, et flogeneetiliselt vaesemad kooslused on vastuvtlikumad vrliikide sissetungi suhtes. Kas vime elda, et teatud tpi evolutsiooniga kooslused ongi selles mttes nrgemad?

Jah. Klassikaline nide on siin juba Charles Darwini uuritud ookeanisaared, mille kooslusi on geograafilises eraldatuses kujundanud kohapealne liigiteke ja vhem levik maismaalt. Tagajrjeks on flogeneetiliselt vaene elustik ja flogeneetiliselt vaene elustik, kellel puuduvad kaitsekohastumused kooseluks vrliikidega. Selliste suhteliselt isoleeritud saarte, nagu Uus-Meremaa, Madagaskar, Seiellid, Mauritius, Saalomoni saared jpt., loodus on esmase inimasustuse ja sellega kaasnevate vrliikide tttu kvasti kannatanud.
Meie leidsime, et samalaadne seaduspra kehtib viksemal mral kigis taimekooslustes: mida flogeneetiliselt vaesem kooslus, seda kergemini kinnitavad seal kanda invasiivsed liigid.

Teie trhma tegevust iseloomustavad vga huvitavad mrksnad vljasuremisvlg ja sisserndekrediit, mida on vhe ksitletud. Mida need endast kujutavad?

Vljasuremisvlg on nhtus, mille puhul keskkonnatingimuste muutumisel (niteks reostus, metsaraie, niitude kinnikasvamine, isolatsioon, koosluse pindala vhenemine) liikide arv ei kahanegi veel mrgatavalt, kuid populatsioonid nrgenevad ja liikide kadumist hakatakse registreerima alles mne aja prast. Enamasti on siis juba hilja aega tagasi prata.
Seega on vljasuremisvlas liigid, mis kaovad keskkonnaolude muutumise hetkest palju hiljem, mnikord alles mnekmne aasta prast. Selle rahoidmiseks uuritakse populatsioonide elukiguomadusi ja ptakse ennustada, kas liik on vljasuremisohus vi mitte.
Sisserndekrediit on vastupidine nhtus. Samal ajal kui keskkonnaolude halvenemisel kaovad kooslustest ajalooliselt iseloomulikud liigid, vivad teised liigid leida muutunud kooslustes uue kasvukoha. Ajaloolisesse liigifondi mittekuuluvate liikide sissernne on aeganudev, nii nagu liikide kaduminegi, eelkige liikide piiratud levimisvime vi koosluse enda vastupanuvime tttu. Ajalist nihet uute liikide kolonisatsioonil nimetatakse sisserndekrediidiks.
Nende teemadega tegeleb meie trhma rakuke Aveliina Helmi juhatusel.

Meie traditsiooniline lpuksimus puudutab su muid huvisid ja vaba aega. Millega tegeled, kui pea taimekoloogiast puhata tahab?

Mulle meeldib kige rohkem mitte midagi teha. Selleks tuleb vahel lausa teadlikult laiselda ja igavleda. Kui ma enam ttada ei jua vi ei taha, meeldib mulle lihtsalt olla: vaadata elu eri tahke ja inimesi. Otium reficit vires puhkus taastab ju!

tekstikast 1:
Olen ks neid biolooge, kes likooli astudes unistas Aafrika savannides uitavatest kaelkirjakukarjadest, papagoiparvedest vihmametsades, koaaladest, kngurutest ja paljust muust ega saanud ldse aru, kuidas kll krgema matemaatika loengud meid unistustele lhemale viivad.
Kui noorele bioloogiatudengile, kes on maandunud koolipinki sgavast huvist ja armastusest looduse vastu, anda esimesel kursusel ktte krgema matemaatika ja keemia ainekava, ksivad paljud endalt veidi khklevalt: Kas ma olen ikka igel teel?
Nii ka mina. Ma ei saanud tkk aega aru, kuidas on integraalid ja diferentsiaalvrrandid seotud toreda raolemisega looduses, mida ju bioloogi elukutse vimaldama peaks.
Prast likooli lpetamist olid minu kahtlused ainult svenenud. Globaalses mttes peaks ju ometigi olema pletavamaid probleeme kui kevadise seaherne morfoloogiline plastilisus, mis oli minu lput teema.
Minu Brasiilia, lk. 9


tekstikast 2 :
Brasiilias saan ma oma looduskaitseja-suhtumisega mitmel korral klma dui osaliseks, seda nii suurmaaomanikega vaieldes kui kahjuks mitmel korral ka likoolis tudengitega vesteldes. Brasiillased ei rgi vihmametsast maailma mastaabis. Neid ei huvita selle hvimise mju kliima soojenemisele. Nad tlevad meie mets ja lisavad ridade vahel lugemiseks vi pris avalikult:
See on meie mets ja me teeme sellega, mis tahame. Teil on omad metsad. Olete need maha raiunud, nd kahetsete ja tahate meid petada? Ei, aith! Meil on igus oma metsast saadava kasu abil vrispuit, pllumaa, elektrijujaamad, kiirteed, infrastruktuur riik ja majandus sama krgele upitada, nagu teie seda mnisada aasta tagasi oma maailmas tegite.
Minu Brasiilia, lk. 181



Taimekoloog Pille Gerholdi ksitlenud Helen Klvik
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012