Eesti Looduse fotov�istlus
2012/11



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Plevkivi ajalugu EL 2012/11
Esimene eestlasest plevkiviuurija oli Wilhelm Johanson

Eesti olulisima maavara plevkivi uurimisloo algusaastatel on thelepanu plvinud eelkige baltisaksa geoloogid ja insenerid. Teenimatult on jnud nende varju koolipetaja Wilhelm Johanson, keda vib pidada esimeseks eesti soost plevkiviuurijaks.

Eestis leiduvat plevkivi on uuritud juba 19. sajandil, kui sellega tegelesid kige aktiivsemalt baltisaksa geoloogid Gregor von Helmersen ja Friedrich Schmidt; eestikeelses kirjanduses on sellest palju kirjutatud [nt. 1; 2; 21]. Samas ei ole thelepanu pratud sellele, kes vis olla esimene eestlasest plevkiviuurija. Oma panuse poolest viks selleks pidada Eesti plevkivitstuse rajajat Mrt Rauda, kes ttas 1918. aasta algul vene plevkiviuurija Nikolai Pogrebovi juhatusel Peterburis (toonases Petrogradis) geoloogiakomitee raamatukogus. Vi ka keemik Paul Kogermanni, kes 1917. aastal tegeles Tartu likoolis professor Aleksandr Bogojavlenski juhendusel kildkivi destilleerimisega. Samuti on meie plevkivi uurimises oluline osa olnud geoloog Hendrik Bekkeril: 1917. aasta suvel uuris ta Jrve klas Eesti plevkivis silinud paleontoloogilisi leide.
Tegelikult ei saa neist htki pidada plevkivi esmauurijaks: see au kuulub hoopis Jhvis ja Tallinnas koolipetajana tegutsenud Wilhelm (Villem) Johansonile.
Wilhelm Johansoni elust. Wilhelm Johanson sndis 17. juunil 1875. aastal (ukj.) Narva-Jesuus. Ta lpetas 1894. aastal Tartu petajate seminari ning prast aastapikkust td Sellikla ministeeriumikoolis asus ta 1895. aastal ametisse ksitpetajana Jhvi vene ppekeelega kaheklassilises ministeeriumikoolis (kokku ppeaeg viis aastat). Selle krvalt tegutses Johanson ka ministeeriumikooli juurde asutatud pedagoogikaklassis, valmistades ette vallakoolide petajaid (# 1). Eesti kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis talletatavad Johansoni kirjad venemeelse Oleviku toimetajale Ado Grenzsteinile nitavad, et ta kaitses gedalt ministeeriumikoole Postimehe asjaomaste rnnakute eest.
1900. aastal asus Johanson ametisse Tallinna Johann Umblia erakooli ning 1903 mrati ta Tallinna II kroonualgkooli, hilisema linna 21. algkooli juhatajaks (praeguse Tallinna 21. kooli eelkija). Selle kooli arendamisega oli ta seotud le paarikmne aasta [6; 11: 6; 12; 9: 267268].
Pensionile lks Johanson 1924. aasta lpul ja oma vanaduseaastad veetis ta snnilinnas Narva-Jesuus. Johanson suri 12. jaanuaril 1930 Tallinnas, ta on maetud Rahume kalmistule. Johansoni kohta on teada, et tal oli nnetu pereelu: seda on esile toodud mitmes teda ksitlevas artiklis [6; 12]. Nib, et see asjaolu oli tema hingeelu vga tugevasti mjutanud.

Plevkivi kui riprojekt? 1897. aasta oktoobri keskel ilmus ajalehes Sn Otetestva teade, mille avaldas 16. oktoobril (ukj.) ka ajaleht Revelskije Izvestija [25] ning mittetielikult 18. oktoobril ka kuukiri Pllumees.
Ajalehes Revelskije Izvestija oli kirjutatud: Jhvis Balti raudteel Gatina ja Rakvere vahel elav ministeeriumikooli petaja Wilhelm Johanson kirjutab ajalehes Sn Otetestva: Elades sel suvel Jrve klas 13 versta Jhvist, kuulsin ma sageli, et kohalikud talupojad meenutavad oma vestlustes mingisugust plevat kivi. Seoses sellega plev kivi huvitas mind. Tegutsedes kivimurdudes kivististe vljakaevamisega, ei olnud ma mitte midagi srast kohanud. kskord olid kohaliku [Jrve] vallamaja juurde kogunenud mned talupojad ning vallavanem. Jutt kis vallamaja remondist. Ahi on ka ra lagunenud, tles vallavanem, sest kasak on seda terve kuu aega kividega ktnud. Sekkusin siis ise jutuajamisse ja ksisin: Kas kividega saab ahju ktta? Vallavanem vastas: Jah, on selline plev kivi [горючий камень]. Kas ma ei saaks seda nha? ksisin. Vallavanem vastas: Nii palju kui tahate! Kaevu juures on neid terve hunnik. Lksin siis kaevu juurde, kus testi ngin tervet hulka pruunikaid, murtud pae sarnaseid kive. Valinud he vikese tki, proovisin seda sdata ning minu llatuseks kivi sttiski tiku tmbest, ajades vlja tugevat haisu, mis ei sarnanenud ei nafta, trva ega ka kivisega. Seejrel sain veel teada, et seda kivi saab hankida 58 jala sgavuselt maa seest, kus seda leiduvat tervete kihtidena. Tpsemaid andmeid, kust, ei nnestunud mul hankida. Kui keegi krgesti austatud lugejatest huvitub sellest plevast kivist, siis saan nudmisel seda mned tkikesed saata, kuna mul on sellest olemas [vikene] varu.
Selle teate phjal saab jreldada, et Johanson kogus kivistisi. Tollast aega arvestades oli he eesti koolipetaja huvi paleontoloogia vastu pigem ebaharilik, kuid seda suuremat austust plvib see praegusajal. Samas tekitab Johansoni teate lpuosa ksitavusi. Selle asemel et pda koguda lugejatelt andmeid pleva kivi leidumise kohta Eestimaal, pakkus Johanson hoopis seda huvilistele kaubana. ksiti andis ta teada, et kusagil ja sna maapinna lhedal leidub plevat kivi lausa kihtidena.
Seega viitab kik pigem asjaolule, et Johanson soovis plevate kividega kasu teenida. Seda oletust kinnitab ka baltisaksa loodusteadlase Karl Kupfferi 1911. aastal koostatud menukas entsklopeediline levaateteos Baltische Landeskunde. ks kogumiku autoreid geoloog August von Mickwitz on kirjutanud, et 19. sajandi lpul ja 20. sajandi algul pakkusid eestlased vhemalt Lne-Eestis kivistisi mgiks [14: 163]. Seeprast vib arvata, et ka Johanson ei olnud niivrd paleontoloogiahuviline, vaid tegu oli tema jaoks thtsa lisateenimisvimalusega.
Oma teates ei ole Johanson tenoliselt meelega maininud pleva kivi kihtide tpsemat asukohta: arvatavasti soovis ta selle enda teada jtta, et huvilised prduksid otse tema poole.
Seda plevat kivi leidus kihtidena Jrve klast vaid kolme kilomeetri kaugusel Kukruse misa kuivenduskraavil (vt. krvallugu). See kraav plvis 1897. aasta augustis kohalike inimeste seas tavaprasest enam thelepanu, sest 27. augustil (ukj.) kis seda baltisaksa geoloogide Friedrich Schmidti (# 6) ja August von Mickwitzi (# 7) juhatusel vaatamas 25 geoloogi mitmest riigist [20: 27]. Geoloogide ekskursiooni kulgu kajastati phjalikult baltisaksa pevalehtedes Revalsche Zeitung ja Drptsche Zeitung ning ks teade ilmus ka 20. augusti (ukj.) Postimehes. Vimalik, et see sndmus ajendas Johansoni saatma teated pleva kivi kohta ka Peterburi ajalehtedele. Igal juhul jb mulje, et Johanson soovis teate avaldamise jrel hakata ri ajama: ega muidu olnuks vaja kirjutada sellest venekeelses lehes. Huvi oligi suur ning Johansoni teade ilmus veel mitmes teiseski vene lehes (nt. Novoje Vremja).
Ajalehes Narvski Listok on 1898. aasta algul kirjutatud, et Johansoni teade .. ratas suurt huvi tsturite seas, kes tegelevad maavarade kaevandamise ja uurimisega. Nii on tnase pevani prdutud hr. Johansoni poole mitte ainult emakese Venemaa eri nurkadest, vaid isegi Saksamaalt palvetega saada kivist nidiseid [27].
Teadaanne ilmuski ajalehes Revalsche Zeitung: teade prines hest Berliini kohalikust ajalehest, kus loo autor insener Hafenzahl oli maininud, et ta oli plevate kividega kokku puutunud juba 1880. aastatel KundaKabala raudteel vedurijuhina ttades. Ta mrkis, et toona kasutasid vagunilaadijad ksikuid leitud plevkivitkke selleks, et sooja saada ja sa keeta. Hafenzahl oli plevkiviga teinud ka katse, proovides seda kivise asemel rongikatlas pletada. Rongile ei jagunud siis aga vajalikku aurujudu, pealegi oli aurukatlas prast palju lakki. Sestap pidas Hafenzahl plevkivi vikese kttevrtuse tttu kasutuks [22].
Johansoni vitel olevat tema teated ilmunud ka Hollandi ja Belgia lehtedes [6], kuid see asjaolu vajaks kontrollimist.
Ent ks vene firma, nimelt Jekaterinoslavli (Dnipropetrovski) Krivogorski raudtee- ja kiviseaktsiaselts suhtus asjasse tsisemalt, arvates, et tegu vib siiski olla kivisega. Lademed asusid ju Balti raudtee lhedal, kust Peterburi ei olnud palju maad. Tenoliselt palusid nad Johansonil vlja uurida, kus siis leiduvad 58 jala sgavusel maa sees terved kihid plevat kivi. Ajalehes Narvski Listok oli kirjutatud, et juba enne 1897. aasta jule kis Jrvel aktsiaseltsi agent V. J. Kirsanov ja seejrel sama firma insener Songailo. Songailo tuli kohale kahel korral .. ja mlemal korral sitis mitu korda kivi leiukohta [kuivenduskraavi?] ja Kukruse misa omaniku parun [Hermann von] Tolli juurde, saades talt loa [kivimi]kihte uurida. Uuringuid kavatseti alustada juba 1898. aasta talvel. Kaevandamist aga juba 1898. aasta suvel, kui analside tulemused osutunuks positiivseks, sest geoloogide uuringute jrgi olevat plevkivi levikuala suur [26; 27]. Geoloogilisi eeluuringuid kavatseti teha Tollile kuuluvatel Edise misa maadel Kukruse misast ida pool [26; 6].
Johansoni mlestustest vib lugeda, et ta olevat viibinud lbirkimistel Tolli ning Songailo vahel [6]. Seega pidi ta teada saama, et Hermann von Tolli isa Robert von Toll oli plevkivi oma viinakgis juba kasutanud. htlasi pidanuks tema krvu judma teave plevkiviuuringute kohta: niteks, et plevkivi kttevrtust olid uurinud Gregor von Helmersen [5], Aleksander amarin [17] ja Richard Hehn [4]; Friedrich Schmidti [18] uurimus hlmas aga plevkivi geoloogilist levikut ja vikest paksust, mis Schmidti arvates takistas plevkivi kasutuselevttu [19: 28; 14: 162]. Songailo pidi seda infot teadma. Samas Johansoni kirjutatud artiklis plevkivi kohta ei ole nendest seikadest juttu, mistttu vib jreldada, et tenoliselt Johanson siiski ei osalenud lbirkimistel.

Wilhelm Johanson plevkiviuurijana. Johansoni artikkel Plewast kiwist ilmus Postimehes 14. veebruaril 1898 (ukj.). See on esimene eestikeelne artikkel plevkivi ja selle keemilise koostise kohta. Toonaste andmete phjal oli plevkivis ssinikku 65 jagu, hapnikku 9 jagu, vesinikku 7 jagu, vvlit, merevaigu haput ja teisi olusid 1 jagu, tuhka 18 jagu. Seega pidi Songailo vi keegi teine siiski jagama talle mingit teavet plevkivianalside kohta. Pealegi on Johanson kirjutanud: Ple selle on asjatundjad oma arvamisi avaldanud, et temast vib parahvini, valgustamise gaasi ja petroleumi vlja ajada. Kui plevas kivis petroleumi ol[l]useid saab olema, siis vib arvata, et siin mberkaudu vahest ka koguni nahvta hallikad varjul seisavad [7]. Sellest kigest lootis Johanson Postimehe lugejatele prast geoloogilist eeluuringut teada anda. Jrge aga artiklile ei tulnud, sest Jekaterinoslavli kivisefirma loobus kaevandamisest.
See-eest tlgiti Johansoni artikkel saksa keelde ja see ilmus 18. veebruaril 1898 (ukj.) ajalehes Revalsche Zeitung [8]. Kirjutist kritiseeris sama ajalehe veergudel Mickwitz: ta kirjeldas Eestimaa plevkivi uurimise tegelikku ajalugu ja plevkivi kasutusvimalusi, vlistades naftaallikate olemasolu Eestimaa pinnases [13]. Saksa ajaleht soovitas avaldada Mickwitzi artikli ka eesti keeles, kuid seda siiski ei tehtud. Seeprast vib kahelda, kas Johanson ldse sai Mickwitzi artikli sisust teada. Johansoni edasine t nitas, et ta tegutses pigem ksi.
Eesti ajakirjanduses ilmunud kirjutiste phjal nhtub, et kuigi sefirmade huvi plevkivi vastu lahtus, ei lakanud terase koolimehe Johansoni huvi plevkivi vastu. Tema huvi alles tegelikult tekkis, sest ndsest prast ta rohkem thelepanu teaduslikule poolele. Seda kinnitab ka asjaolu, et Johansonile saadeti tagasi plevkiviproovide tulemused ning Tallinnas inseneride antud hinnangud plevkiviproovide pritolu kohta. Johanson sai plevkivi keemilise koostise kohta juba tpsemaid andmeid: analsid olid tehtud Peterburi meinstituudi laboratooriumis [15, 23].
Innustunud uurimistulemustest, jtkas Johanson plevkiviuuringuid ka Tallinna koolmeistrina. See vimaldas tal kindlaks teha plevkivi levikut Eestimaal ja oletada, et Tallinna ja Baltiski plevat kivi [graptolliitargilliiti] ning Wirumaa plevat kivi [kukersiiti] leidub kogu Eestimaa kubermangu alal ning et kindlasti leidub selle lademeid Kohtla, Ereda ja Pssi misa ning Jhvi, Pada ja Kalvi valla maal [15, 23].
Erisugustes Eesti piirkondades vliuuringutel kies tekkis Johansonil sna suur plevkivinidiste kollektsioon [10], kuid see kogu sai hiljem peretlides kannatada. Johansoni kaasaegne Kohtlast prit kodu-uurija ja arhiivindusttaja Tiido Laur (18821930) pidas teda esimeseks .. kes tervele teaduseilmale ja ka meie keskvalitsusele siinse pleva kivi olemasolemise le teada andis [10]. Samal arvamusel olid ka paljud teised, kes 20. sajandi algul eesti ajakirjanduses plevkivi uurimise teemal sna vtsid.
Aastatel 1908 ja 1909 tegid Lganuse ja Jhvi kihelkonnas plevkivi eeluuringuid ka venelased, et koguda andmeid selle kohta, kas siinsest plevkivist saaks toota li. Need uuringud plvisid toona Eesti ajakirjanduse suurt huvi; kogu teave plevkivi koostise ja plemisomaduste kohta prines nendes artiklites Wilhelm Johansonilt [15, 23]. Temalt osati sedasorti teavet ksida, mis aga viitab sellele, et paljud eestlased pidasid Johansoni autoriteediks plevkivi alal.
1930. aastal kirjutati Johansoni nekroloogis, et ta .. suure innukusega ning lakkamatusega propageeris [plevkivi ktteainena], olles tihedas kirjavahetuses mitmete tolleaegsete nimekate Vene, Hollandi ja Belgia inseneeride ning teadusemeestega. Tsedad kirjavahetuse aktid, mida V. Johanson tol ajal omas, on osaliselt silinud senini, ent suurem osa plevkivi leiu kohta kivat materjali mitmesuguse kirjavahetuse nol on kaduma linud ha vltavate perekondliste lahkhelide tttu [6].
Seega vib Johansoni igusega pidada esimeseks eestlasest plevkiviuurijaks vi nagu tema nekroloogis on mrgitud: .. V. Johanson oli esimene [eestlane], kes konstateeris plevkivi tululikkust majanduselus [ja see] on vastuvaidlematu [6].

1. Aaloe, Aasa 1989. Kukersiidi geoloogilise uurimise ja kasutamise ajaloost. Teaduse ajaloo leheklgi Eestist 7: 2542.
2. Aarna, Agu 1989. Plevkivi. Tallinn.
3. Haljaste, Ester 2012. Viljapuuaiast Allikani. Revino. Kohtla-Jrve.
4. Hehn, Richard 1871. Die Produkte der trockenen Destillation des Brandschiefers. Baltische Wochenschrift 9 (12): 2228, 3538.
5. Helmersen, Gregor von 1838. ber den bituminsen Tonschiefer und ein neuentecktes, brennbares Gestein der bergangsformation Ehstlands, mit Bemerkungen ber einige geologische Erscheinungen neuerer Zeit. Bulletin scientifique publi par lAcadmie Impriale des Sciences de Saint-Ptersbourg 5 (45): 5673.
6. Huvitav leheklg plevkivi ajaloost: eestlasest-koolipetaja Vilhelm Johanson plevkivi leiutaja?! Phja Eesti, 1930, nr. 23, 01.03.
7. Johan[n]son, Wilhelm 1898. Plewast kiwast. Postimees, nr. 26, 02./14.02.
8. [Johanson, Wilhelm] 1898. Ueber den brennenden Stein in Jewe. Tageschronik. Revalsche Zeitung, nr. 30, 06./18.02.
9. Kiirats, Mart; Pld, Peeter; Tork, Juhan 1929. Tartu petajate seminar 18281928. Tartu.
10. Laur, Tiido 1916. Eestimaa plewast kiwist. Pevaleht, nr. 152, 08./21.07.
11. Leht, Viive (toim.) 1993. Tallinna 21. Keskkool 19031993. Tallinn.
12. m [Martinson, Ernst] 1924. petaja Wilhelm Johansoni 30-aastane ametijuubel. Kasvatus 11: 348349.
13. M. A. [Mickwitz, August von] 1898. Nochmals der sog. brennende Stein bei Jewe. Revalsche Zeitung, Nr. 31, 07./19.02.
14. Mickwitz, August von 1911. Silurische Formation. Brandschiefer oder Kuckersche Schicht. Jewesche Schicht. Baltische Landeskunde (Hrsg. K. R. Kupffer). Riga: 161164.
15. Plewast kiwist 1909. Plewast kiwist. Wirulane, nr. 114, 26. 05./08.06.
16. [Raud, Mrt] 1928. Riigi plevkivitstus 19181928. Tagasivaade tstuse tegevusele ja saavutustele tstuse X aastapeva puhul 25. XI 1928. Tallinn.
17. Schamarin, Alexander 1870. Chemische Untersuchung des Brandschiefers von Kuckers. Dorpat.
18. Schmidt, Friedrich 1858. Untersuchungen ber die Silurische Formation von Ehstland, Nord-Livland und Oesel. Archiv fr die Naturkunde Liv-, Ehst- und Kurlands, I. Serie, Bd. 2.
19. Schmidt, Friedrich 1881. Revision der ostbaltischen silurischen Trilobiten nebst geognostischer bersicht des ostbaltischen Silurgebietes. Abth. I. Phacopiden, Cheiruriden, Encrinuriden. Mmoires de lAcadmie Impriale des Sciences de St.-Ptersbourg, VII. Serie, 30 (1).
20. Schmidt, Friedrich 1898. Bericht an den Verein fr Naturkunde Ehstlands ber die bei Gelegenheit des VII. internationalen geologischen Congresses ausgefhrte Exkursion durch Ehstland. Ревел.
21. Sepp, Mait 2009. Piiludes plevkivitstuse hlli. Eesti Loodus 60 (11): 596599.
22. Ueber einen brennenden Stein. Revalsche Zeitung, Nr. 252, 06./18.11.1897.
23. W-ch.[Veidenstrauch, Johan]. 1909. Plew kiwi. Pevaleht, nr. 221, 28. 09./11.10.
24. Алексеев, Павел 1878. О балтийском горючем сланце и сравнении его с Олонецким антрацитом и другими горючими материалами близ С.-Петербурга. Записки Императорского Русского технического общества 1: 2639.
25. Внутренния 1897. Внутренния известия. Иевве. Ревельские Известия, № 224, 04./16.10.
26. Иевве, 1898. Ревельские Известия, № 21, 27. 01./08.02.
27. Корреспонденция 1898. Корреспонденция. Иевве. Нарвский Листок, № 5, 24. 01./05.02.
28. Функ, Карл 1869. Открытие залежей гуано в Эстляндии. Земледельческая газета (35) 27: 420421.
29. Шмидт, Федор. 1879. Взгляд на новейшее состояние наших познаний о силурийской системе С.-Петербургской и Эстляндской губерний и острова Эзеля. Труды С.-Петербургского общества естествоиспытателей 10: 4248.



Artikkel jtkub detsembrinumbris.



Erki Tammiksaar, Taavi Pae
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012