Eesti olulisima maavara põlevkivi uurimisloo algusaastatel on tähelepanu pälvinud eelkõige baltisaksa geoloogid ja insenerid. Teenimatult on jäänud nende varju kooliõpetaja Wilhelm Johanson, keda võib pidada esimeseks eesti soost põlevkiviuurijaks.

Eestis leiduvat põlevkivi on uuritud juba 19. sajandil, kui sellega tegelesid kõige aktiivsemalt baltisaksa geoloogid Gregor von Helmersen ja Friedrich Schmidt; eestikeelses kirjanduses on sellest palju kirjutatud [nt. 1; 2; 21]. Samas ei ole tähelepanu pööratud sellele, kes võis olla esimene eestlasest põlevkiviuurija. Oma panuse poolest võiks selleks pidada Eesti põlevkivitööstuse rajajat Märt Rauda, kes töötas 1918. aasta algul vene põlevkiviuurija Nikolai Pogrebovi juhatusel Peterburis (toonases Petrogradis) geoloogiakomitee raamatukogus. Või ka keemik Paul Kogermanni, kes 1917. aastal tegeles Tartu ülikoolis professor Aleksandr Bogojavlenski juhendusel „kildkivi destilleerimisega”. Samuti on meie põlevkivi uurimises oluline osa olnud geoloog Hendrik Bekkeril: 1917. aasta suvel uuris ta Järve külas Eesti põlevkivis säilinud paleontoloogilisi leide.
Tegelikult ei saa neist ühtki pidada põlevkivi esmauurijaks: see au kuulub hoopis Jõhvis ja Tallinnas kooliõpetajana tegutsenud Wilhelm (Villem) Johansonile.
Wilhelm Johansoni elust. Wilhelm Johanson sündis 17. juunil 1875. aastal (ukj.) Narva-Jõesuus. Ta lõpetas 1894. aastal Tartu õpetajate seminari ning pärast aastapikkust tööd Selliküla ministeeriumikoolis asus ta 1895. aastal ametisse käsitööõpetajana Jõhvi vene õppekeelega kaheklassilises ministeeriumikoolis (kokku õppeaeg viis aastat). Selle kõrvalt tegutses Johanson ka ministeeriumikooli juurde asutatud pedagoogikaklassis, valmistades ette vallakoolide õpetajaid (# 1). Eesti kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis talletatavad Johansoni kirjad venemeelse Oleviku toimetajale Ado Grenzsteinile näitavad, et ta kaitses ägedalt ministeeriumikoole Postimehe asjaomaste rünnakute eest.
1900. aastal asus Johanson ametisse Tallinna Johann Umblia erakooli ning 1903 määrati ta Tallinna II kroonualgkooli, hilisema linna 21. algkooli juhatajaks (praeguse Tallinna 21. kooli eelkäija). Selle kooli arendamisega oli ta seotud üle paarikümne aasta [6; 11: 6; 12; 9: 267–268].
Pensionile läks Johanson 1924. aasta lõpul ja oma vanaduseaastad veetis ta sünnilinnas Narva-Jõesuus. Johanson suri 12. jaanuaril 1930 Tallinnas, ta on maetud Rahumäe kalmistule. Johansoni kohta on teada, et tal oli õnnetu pereelu: seda on esile toodud mitmes teda käsitlevas artiklis [6; 12]. Näib, et see asjaolu oli tema hingeelu väga tugevasti mõjutanud.

Põlevkivi kui äriprojekt? 1897. aasta oktoobri keskel ilmus ajalehes Sõn Otetšestva teade, mille avaldas 16. oktoobril (ukj.) ka ajaleht Revelskije Izvestija [25] ning mittetäielikult 18. oktoobril ka kuukiri Põllumees.
Ajalehes Revelskije Izvestija oli kirjutatud: „Jõhvis – Balti raudteel Gatšina ja Rakvere vahel – elav ministeeriumikooli õpetaja Wilhelm Johanson kirjutab ajalehes Sõn Otetšestva: Elades sel suvel Järve külas 13 versta Jõhvist, kuulsin ma sageli, et kohalikud talupojad meenutavad oma vestlustes mingisugust põlevat kivi. Seoses sellega põlev kivi huvitas mind. Tegutsedes kivimurdudes kivististe väljakaevamisega, ei olnud ma mitte midagi säärast kohanud. Ükskord olid kohaliku [Järve] vallamaja juurde kogunenud mõned talupojad ning vallavanem. Jutt käis vallamaja remondist. „Ahi on ka ära lagunenud,” ütles vallavanem, „sest kasak on seda terve kuu aega kividega kütnud.” Sekkusin siis ise jutuajamisse ja küsisin: „Kas kividega saab ahju kütta?” Vallavanem vastas: „Jah, on selline „põlev kivi” [горючий камень].” „Kas ma ei saaks seda näha?” küsisin. Vallavanem vastas: „Nii palju kui tahate! Kaevu juures on neid terve hunnik.” Läksin siis kaevu juurde, kus tõesti nägin tervet hulka pruunikaid, murtud pae sarnaseid kive. Valinud ühe väikese tüki, proovisin seda süüdata ning minu üllatuseks kivi süttiski tiku tõmbest, ajades välja tugevat haisu, mis ei sarnanenud ei nafta, tõrva ega ka kivisöega. Seejärel sain veel teada, et seda kivi saab hankida 5–8 jala sügavuselt maa seest, kus seda leiduvat tervete kihtidena. Täpsemaid andmeid, kust, ei õnnestunud mul hankida. Kui keegi kõrgesti austatud lugejatest huvitub sellest põlevast kivist, siis saan nõudmisel seda mõned tükikesed saata, kuna mul on sellest olemas [väikene] varu.”
Selle teate põhjal saab järeldada, et Johanson kogus kivistisi. Tollast aega arvestades oli ühe eesti kooliõpetaja huvi paleontoloogia vastu pigem ebaharilik, kuid seda suuremat austust pälvib see praegusajal. Samas tekitab Johansoni teate lõpuosa küsitavusi. Selle asemel et püüda koguda lugejatelt andmeid põleva kivi leidumise kohta Eestimaal, pakkus Johanson hoopis seda huvilistele „kaubana”. Üksiti andis ta teada, et kusagil ja üsna maapinna lähedal leidub põlevat kivi lausa kihtidena.
Seega viitab kõik pigem asjaolule, et Johanson soovis põlevate kividega kasu teenida. Seda oletust kinnitab ka baltisaksa loodusteadlase Karl Kupfferi 1911. aastal koostatud menukas entsüklopeediline ülevaateteos „Baltische Landeskunde”. Üks kogumiku autoreid geoloog August von Mickwitz on kirjutanud, et 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul pakkusid eestlased vähemalt Lääne-Eestis kivistisi müügiks [14: 163]. Seepärast võib arvata, et ka Johanson ei olnud niivõrd paleontoloogiahuviline, vaid tegu oli tema jaoks tähtsa lisateenimisvõimalusega.
Oma teates ei ole Johanson tõenäoliselt meelega maininud põleva kivi kihtide täpsemat asukohta: arvatavasti soovis ta selle enda teada jätta, et huvilised pöörduksid otse tema poole.
Seda põlevat kivi leidus kihtidena Järve külast vaid kolme kilomeetri kaugusel Kukruse mõisa kuivenduskraavil (vt. kõrvallugu). See kraav pälvis 1897. aasta augustis kohalike inimeste seas tavapärasest enam tähelepanu, sest 27. augustil (ukj.) käis seda baltisaksa geoloogide Friedrich Schmidti (# 6) ja August von Mickwitzi (# 7) juhatusel vaatamas 25 geoloogi mitmest riigist [20: 27]. Geoloogide ekskursiooni kulgu kajastati põhjalikult baltisaksa päevalehtedes Revalsche Zeitung ja Dörptsche Zeitung ning üks teade ilmus ka 20. augusti (ukj.) Postimehes. Võimalik, et see sündmus ajendas Johansoni saatma teated põleva kivi kohta ka Peterburi ajalehtedele. Igal juhul jääb mulje, et Johanson soovis teate avaldamise järel hakata äri ajama: ega muidu olnuks vaja kirjutada sellest venekeelses lehes. Huvi oligi suur ning Johansoni teade ilmus veel mitmes teiseski vene lehes (nt. Novoje Vremja).
Ajalehes Narvski Listok on 1898. aasta algul kirjutatud, et Johansoni teade „.. äratas suurt huvi töösturite seas, kes tegelevad maavarade kaevandamise ja uurimisega. Nii on tänase päevani pöördutud hr. Johansoni poole mitte ainult emakese Venemaa eri nurkadest, vaid isegi Saksamaalt palvetega saada kivist näidiseid” [27].
Teadaanne ilmuski ajalehes Revalsche Zeitung: teade pärines ühest Berliini kohalikust ajalehest, kus loo autor insener Hafenzahl oli maininud, et ta oli põlevate kividega kokku puutunud juba 1880. aastatel Kunda–Kabala raudteel vedurijuhina töötades. Ta märkis, et toona kasutasid vagunilaadijad üksikuid leitud põlevkivitükke selleks, et sooja saada ja süüa keeta. Hafenzahl oli põlevkiviga teinud ka katse, proovides seda kivisöe asemel rongikatlas põletada. Rongile ei jagunud siis aga vajalikku aurujõudu, pealegi oli aurukatlas pärast palju šlakki. Sestap pidas Hafenzahl põlevkivi väikese kütteväärtuse tõttu kasutuks [22].
Johansoni väitel olevat tema teated ilmunud ka Hollandi ja Belgia lehtedes [6], kuid see asjaolu vajaks kontrollimist.
Ent üks vene firma, nimelt Jekaterinoslavli (Dnipropetrovski) Krivogorski raudtee- ja kivisöeaktsiaselts suhtus asjasse tõsisemalt, arvates, et tegu võib siiski olla kivisöega. Lademed asusid ju Balti raudtee lähedal, kust Peterburi ei olnud palju maad. Tõenäoliselt palusid nad Johansonil välja uurida, kus siis leiduvad „5–8 jala sügavusel maa sees „terved kihid” põlevat kivi”. Ajalehes Narvski Listok oli kirjutatud, et juba enne 1897. aasta jõule käis Järvel aktsiaseltsi agent V. J. Kirsanov ja seejärel sama firma insener Songailo. Songailo tuli kohale kahel korral „.. ja mõlemal korral sõitis mitu korda kivi leiukohta [kuivenduskraavi?] ja Kukruse mõisa omaniku parun [Hermann von] Tolli juurde, saades talt loa [kivimi]kihte uurida”. Uuringuid kavatseti alustada juba 1898. aasta talvel. Kaevandamist aga juba 1898. aasta suvel, kui analüüside tulemused osutunuks positiivseks, sest geoloogide uuringute järgi olevat põlevkivi levikuala suur [26; 27]. Geoloogilisi eeluuringuid kavatseti teha Tollile kuuluvatel Edise mõisa maadel Kukruse mõisast ida pool [26; 6].
Johansoni mälestustest võib lugeda, et ta olevat viibinud läbirääkimistel Tolli ning Songailo vahel [6]. Seega pidi ta teada saama, et Hermann von Tolli isa Robert von Toll oli põlevkivi oma viinaköögis juba kasutanud. Ühtlasi pidanuks tema kõrvu jõudma teave põlevkiviuuringute kohta: näiteks, et põlevkivi kütteväärtust olid uurinud Gregor von Helmersen [5], Aleksander Šamarin [17] ja Richard Hehn [4]; Friedrich Schmidti [18] uurimus hõlmas aga põlevkivi geoloogilist levikut ja väikest paksust, mis Schmidti arvates takistas põlevkivi kasutuselevõttu [19: 28; 14: 162]. Songailo pidi seda infot teadma. Samas Johansoni kirjutatud artiklis põlevkivi kohta ei ole nendest seikadest juttu, mistõttu võib järeldada, et tõenäoliselt Johanson siiski ei osalenud läbirääkimistel.

Wilhelm Johanson põlevkiviuurijana. Johansoni artikkel „Põlewast kiwist” ilmus Postimehes 14. veebruaril 1898 (ukj.). See on esimene eestikeelne artikkel põlevkivi ja selle keemilise koostise kohta. Toonaste andmete põhjal oli põlevkivis „süsinikku 65 jagu, hapnikku 9 jagu, vesinikku 7 jagu, väävlit, merevaigu haput ja teisi olusid 1 jagu, tuhka 18 jagu”. Seega pidi Songailo või keegi teine siiski jagama talle mingit teavet põlevkivianalüüside kohta. Pealegi on Johanson kirjutanud: „Pääle selle on asjatundjad oma arvamisi avaldanud, et temast võib parahvini, valgustamise gaasi ja petroleumi välja ajada. Kui põlevas kivis petroleumi ol[l]useid saab olema, siis võib arvata, et siin ümberkaudu vahest ka koguni nahvta hallikad varjul seisavad” [7]. Sellest kõigest lootis Johanson „Postimehe” lugejatele pärast geoloogilist eeluuringut teada anda. Järge aga artiklile ei tulnud, sest Jekaterinoslavli kivisöefirma loobus kaevandamisest.
See-eest tõlgiti Johansoni artikkel saksa keelde ja see ilmus 18. veebruaril 1898 (ukj.) ajalehes Revalsche Zeitung [8]. Kirjutist kritiseeris sama ajalehe veergudel Mickwitz: ta kirjeldas Eestimaa põlevkivi uurimise tegelikku ajalugu ja põlevkivi kasutusvõimalusi, välistades naftaallikate olemasolu Eestimaa pinnases [13]. Saksa ajaleht soovitas avaldada Mickwitzi artikli ka eesti keeles, kuid seda siiski ei tehtud. Seepärast võib kahelda, kas Johanson üldse sai Mickwitzi artikli sisust teada. Johansoni edasine töö näitas, et ta tegutses pigem üksi.
Eesti ajakirjanduses ilmunud kirjutiste põhjal nähtub, et kuigi söefirmade huvi põlevkivi vastu lahtus, ei lakanud „terase koolimehe” Johansoni huvi põlevkivi vastu. Tema huvi alles tegelikult tekkis, sest nüüdsest pöörast ta rohkem tähelepanu teaduslikule poolele. Seda kinnitab ka asjaolu, et Johansonile saadeti tagasi põlevkiviproovide tulemused ning Tallinnas inseneride antud hinnangud põlevkiviproovide päritolu kohta. Johanson sai põlevkivi keemilise koostise kohta juba täpsemaid andmeid: analüüsid olid tehtud Peterburi mäeinstituudi laboratooriumis [15, 23].
Innustunud uurimistulemustest, jätkas Johanson põlevkiviuuringuid ka Tallinna koolmeistrina. See võimaldas tal kindlaks teha põlevkivi levikut Eestimaal ja oletada, et „Tallinna ja Baltiski põlevat kivi [graptolliitargilliiti] ning Wirumaa põlevat kivi [kukersiiti]” leidub kogu Eestimaa kubermangu alal ning et kindlasti leidub selle lademeid Kohtla, Ereda ja Püssi mõisa ning Jõhvi, Pada ja Kalvi valla maal [15, 23].
Erisugustes Eesti piirkondades väliuuringutel käies tekkis Johansonil üsna suur põlevkivinäidiste kollektsioon [10], kuid see kogu sai hiljem peretülides kannatada. Johansoni kaasaegne Kohtlast pärit kodu-uurija ja arhiivindustöötaja Tiido Laur (1882–1930) pidas teda esimeseks „.. kes tervele teaduseilmale ja ka meie keskvalitsusele siinse põleva kivi olemasolemise üle teada andis” [10]. Samal arvamusel olid ka paljud teised, kes 20. sajandi algul eesti ajakirjanduses põlevkivi uurimise teemal sõna võtsid.
Aastatel 1908 ja 1909 tegid Lüganuse ja Jõhvi kihelkonnas põlevkivi eeluuringuid ka venelased, et koguda andmeid selle kohta, kas siinsest põlevkivist saaks toota õli. Need uuringud pälvisid toona Eesti ajakirjanduse suurt huvi; kogu teave põlevkivi koostise ja põlemisomaduste kohta pärines nendes artiklites Wilhelm Johansonilt [15, 23]. Temalt osati sedasorti teavet küsida, mis aga viitab sellele, et paljud eestlased pidasid Johansoni autoriteediks põlevkivi alal.
1930. aastal kirjutati Johansoni nekroloogis, et ta „.. suure innukusega ning lakkamatusega propageeris [põlevkivi kütteainena], olles tihedas kirjavahetuses mitmete tolleaegsete nimekate Vene, Hollandi ja Belgia inseneeride ning teadusemeestega. Tüsedad kirjavahetuse aktid, mida V. Johanson tol ajal omas, on osaliselt säilinud senini, ent suurem osa põlevkivi leiu kohta käivat materjali mitmesuguse kirjavahetuse näol on kaduma läinud – üha vältavate perekondliste lahkhelide tõttu” [6].
Seega võib Johansoni õigusega pidada esimeseks eestlasest põlevkiviuurijaks või nagu tema nekroloogis on märgitud: „.. V. Johanson oli esimene [eestlane], kes konstateeris põlevkivi tululikkust majanduselus [ja see] on vastuvaidlematu” [6].

1. Aaloe, Aasa 1989. Kukersiidi geoloogilise uurimise ja kasutamise ajaloost. – Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist 7: 25–42.
2. Aarna, Agu 1989. Põlevkivi. Tallinn.
3. Haljaste, Ester 2012. Viljapuuaiast Allikani. Revino. Kohtla-Järve.
4. Hehn, Richard 1871. Die Produkte der trockenen Destillation des Brandschiefers. – Baltische Wochenschrift 9 (1–2): 22–28, 35–38.
5. Helmersen, Gregor von 1838. Über den bituminösen Tonschiefer und ein neuentecktes, brennbares Gestein der Übergangsformation Ehstlands, mit Bemerkungen über einige geologische Erscheinungen neuerer Zeit. – Bulletin scientifique publié par l’Académie Impériale des Sciences de Saint-Pétersbourg 5 (4–5): 56–73.
6. Huvitav lehekülg põlevkivi ajaloost: eestlasest-kooliõpetaja Vilhelm Johanson – põlevkivi leiutaja?! – Põhja Eesti, 1930, nr. 23, 01.03.
7. Johan[n]son, Wilhelm 1898. Põlewast kiwast. – Postimees, nr. 26, 02./14.02.
8. [Johanson, Wilhelm] 1898. Ueber den brennenden Stein in Jewe. Tageschronik. – Revalsche Zeitung, nr. 30, 06./18.02.
9. Kiirats, Mart; Põld, Peeter; Tork, Juhan 1929. Tartu Õpetajate seminar 1828–1928. Tartu.
10. Laur, Tiido 1916. Eestimaa põlewast kiwist. – Päevaleht, nr. 152, 08./21.07.
11. Leht, Viive (toim.) 1993. Tallinna 21. Keskkool 1903–1993. Tallinn.
12. –m [Martinson, Ernst] 1924. Õpetaja Wilhelm Johansoni 30-aastane ametijuubel. – Kasvatus 11: 348–349.
13. M. A. [Mickwitz, August von] 1898. Nochmals der sog. „brennende Stein” bei Jewe. – Revalsche Zeitung, Nr. 31, 07./19.02.
14. Mickwitz, August von 1911. Silurische Formation. Brandschiefer oder Kuckersche Schicht. Jewesche Schicht. – Baltische Landeskunde (Hrsg. K. R. Kupffer). Riga: 161–164.
15. Põlewast kiwist 1909. Põlewast kiwist. – Wirulane, nr. 114, 26. 05./08.06.
16. [Raud, Märt] 1928. Riigi põlevkivitööstus 1918–1928. Tagasivaade tööstuse tegevusele ja saavutustele tööstuse X aastapäeva puhul 25. XI 1928. Tallinn.
17. Schamarin, Alexander 1870. Chemische Untersuchung des Brandschiefers von Kuckers. Dorpat.
18. Schmidt, Friedrich 1858. Untersuchungen über die Silurische Formation von Ehstland, Nord-Livland und Oesel. – Archiv für die Naturkunde Liv-, Ehst- und Kurlands, I. Serie, Bd. 2.
19. Schmidt, Friedrich 1881. Revision der ostbaltischen silurischen Trilobiten nebst geognostischer Übersicht des ostbaltischen Silurgebietes. Abth. I. Phacopiden, Cheiruriden, Encrinuriden. – Mémoires de l’Académie Impériale des Sciences de St.-Pétersbourg, VII. Serie, 30 (1).
20. Schmidt, Friedrich 1898. Bericht an den Verein für Naturkunde Ehstlands über die bei Gelegenheit des VII. internationalen geologischen Congresses ausgeführte Exkursion durch Ehstland. Ревел.
21. Sepp, Mait 2009. Piiludes põlevkivitööstuse hälli. – Eesti Loodus 60 (11): 596–599.
22. Ueber einen „brennenden Stein”. – Revalsche Zeitung, Nr. 252, 06./18.11.1897.
23. W-ch.[Veidenstrauch, Johan]. 1909. Põlew kiwi. – Päevaleht, nr. 221, 28. 09./11.10.
24. Алексеев, Павел 1878. О балтийском горючем сланце и сравнении его с Олонецким антрацитом и другими горючими материалами близ С.-Петербурга. – Записки Императорского Русского технического общества 1: 26–39.
25. Внутренния … 1897. Внутренния известия. Иевве. – Ревельские Известия, № 224, 04./16.10.
26. Иевве, 1898. – Ревельские Известия, № 21, 27. 01./08.02.
27. Корреспонденция … 1898. Корреспонденция. Иевве. – Нарвский Листок, № 5, 24. 01./05.02.
28. Функ, Карл 1869. Открытие залежей гуано в Эстляндии. – Земледельческая газета (35) 27: 420–421.
29. Шмидт, Федор. 1879. Взгляд на новейшее состояние наших познаний о силурийской системе С.-Петербургской и Эстляндской губерний и острова Эзеля. – Труды С.-Петербургского общества естествоиспытателей 10: 42–48.



Artikkel jätkub detsembrinumbris.