Eesti Looduse fotovõistlus
2012/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta puu EL 2012/12
Õunapuu nimetuse saladus

Õunapuu on olnud eestlastele tuntud ja omakeelse sõnaga nimetatud juba siis, kui eestlaste esivanemad ei olnud koondunud üheks rahvaks. Õunapuud tähistavad eri päritoluga sõnad põhjaeesti ja lõunaeesti murretes viitavad sellele, et õunapuud õpiti tundma ajal, kui elati veel eraldi hõimudena.

Lõunaeesti uibo on esialgu arvatavasti tähendanud metsõunapuud, põhjaeesti õunapuu osutab õunale kui kultuurpuuviljale. Õunad ja inimeste kasvatatud õunapuud jõudsid Kesk-Aasiast, nähtavasti Kasahstani idaosa eelmäestikest Almatõ – õunte linna – piirkonnast Euroopasse ja ka läänemeresoomlaste juurde koos iidsete nimetustega.
Õunapuule on andnud nime selle vili – õun. Eesti keeles nagu enamasti teisteski Euroopa keeltes on sõna „õunapuu” põhiehituse poolest kaheosaline, koosnedes viljanimest ja puu-sõnast üldliigitajana. Nii saab nimetada ka teisi viljapuid, näiteks pirni- või ploomipuud. Samas ei ole õun erinevalt teistest puuviljanimetustest hiline laensõna. Häälikulise kuju ja etümoloogilise läbipaistmatuse poolest kuulub „õun” eesti keele põhisõnavarasse samamoodi kui muud meie kliimavöötmes tavaliste puude ja marjade nimetused.

Põhiliste marjade ja puude nimetused on läänemeresoome keeltes enamasti sama algupära. Siiski „õuna” ja „õunapuuga” pole see päriselt nii. Suuremad erinevused tulevad esile läänemeresoome keelte lõunarühmas, nagu osutab läänemeresoome keelte atlases õuna nimetuste levikukaart [1, kaart 110].
Soome keeles ja murretes on „õun” üldiselt omena ja „õunapuu” vastavalt omenapuu, leidub ka rootsi keelest laenatud eppeli ’õun’. Idaserva murretes, nagu ka karjala ja vepsa keeles, on õuna nimetus võetud vene keelest: jaaplukka ~ jaaplokki jms. Põhjaeesti murretes ja vadja keeles on aga levinud õun ~ oun, 18. sajandi põhjaeesti allikates ka aun ja vastavalt aunapuu [5: 418], kõigis lõunaeesti murretes ubin(a) ~ upin, nii kura- kui ka salatsiliivi keeles umār(z).
Neil lõunapoolseimatel nimetustel pole selget laenuetümoloogiat, ehkki liivi keele sõnale on head vasted mordva keeltes (ersa umaŕ, mokša maŕ). Kõikjal läänemeresoome keeltes on õunapuu nimetuse tuumosaks õuna tähistav sõna.
Ainult lõunaeesti puhul pole asi päris kindel. Siin tuleb oletada, et sõna ubin on kulunud mitmes järgus ja ammu kokku sulanud puu-sõnaga. On ju kõigis lõunaeesti murretes „õunapuu” levinuimad vormid uibu ~ uibo, millele võidakse veel uuesti lisada sõna „puu”: uibopuu jms. Lõuna-Eestis on levinud õuna nimetusena uiboupin, seega ’õunapuu õun’ (vrd maaupin ‚maaõun ehk kartul’). Kas lõunaeesti ui ning liivi ja ersa keele õun-sõna esisilbi u on sama algupära, jääb lahtiseks (vrd ersa maŕ ’mari’).

Paljudes Euroopa ja Kesk-Aasia keeltes algavad õuna ja seega ka õunapuud märkivad sõnad labiaalse vokaaliga (å ~ o ~ u), üsna tavaline on samuti järgnev labiaalne ehk huultega hääldatud tüvekonsonant (m ~ p), näiteks indoeuroopa vana *abol-, läti ābols ’õun’, ābele ’õunapuu’; turgi *alma, kus on oletatud metateesi algvormist *amla; sellise põhikujuga on ka soome omena, lõunaeesti ubin, liivi umār, algul nähtavasti ka eesti õun < *omna.
Mõnes keeles sõna alguses vokaal puudub. Siis algab sõna labiaalse konsonandiga: näiteks ladina mālum ja kreeka mêlon, mis arvatakse pärinevat tundmatust protoeuroopa keelest. Sellistes sõnakujudes on mõni lingvist püüdnud näha imiteerivat, huulte ümardamisega taotletavat õuna ümmarguse kuju markeerimist, vrd eesti ümar, sellise uba- ja ubin-sõna seletuse on esitanud Julius Mägiste [4].
Seda, et laial Euroopa alal on õuna ja õunapuud tähistavad sõnad suuresti sarnased, märgati juba sajandeid tagasi. 19. sajandil väitis Tartus sündinud õpetlane Viktor Hehn, et õuna-sõnapere on kogu Euroopas pärit samast allikast ja see lähtevorm võiks olla soome keele omena [2].
Hilisemal ajal on võrreldud soome sõna mõnede iraani keelte õuna-sõnaga, nagu åmuno ja amun. Kõige tõenäolisem ongi, et tegemist on iidse kultuursõnaga, mis on levinud aegade jooksul koos õunte ja õunapuudega Kesk-Aasia mäestike jalamilt üle Euraasia [3].

Eesti keelealal jagunevad õuna tähistavad sõnad kõigepealt kahte suurde rühma. Põhjaeesti murretes on levinud kirjakeele õunapuuga päritolu poolest seotud sõnakujud.
Põhjaeesti rannamurdes, Lääne-Saaremaal, Hiiumaal ja üksikutes kohtades ka mandri murdekeeles on õunapuud nimetatud ounapuu, ounpuu, ombu. o-algulised vormid on ilmselt vanimad. Saarte murdes on levinud ka ö-lised öunpuu ja öunapuu.
Kõige laialdasema levikuga on põhjaeesti murretes õ-algulised sõnad, kusjuures Lääne-Eestis on harilik nimetavalise moodustusega õunpuu. Vanas Kihnu ja Muhu murrakus on olnud tarvitusel lühivorm õmbu. Kesk- ja Ida-Eestis on õunapuu kõrval tuntud assimileerunud diftongiga õõnapuu ja lõpuvokaali kaotanud õunap ja õõnap.
Lõuna-Eestis on tavalisim sõna õunapuu kohta uibu ja ida pool uibo. Lõuna-Mulgimaal ja Leivu keelesaarel on levinud ka konsonandikaoline uiju ja Leivus kõige tugevamalt lühenenud uju. Setumaal on olnud tuntud ka h-ga lõppev uiboh.
Lõunaeesti sõnakujudest nähtub, et kõnelejad ei ole enam tajunud, et tegu on liitsõnaga, ega ole säilitanud puu-sõnaga seostuvat sõnalõppu. Ka kesk- ja idaeesti õunap ~ õõnap näitab, et liitsõna struktuuri pole alal hoitud. Selliste kinnistunud sõnade kõrval on kasutatud puuvilja nimetusega aktiivselt moodustatud kaheosalisi nimetusi, nagu põhjaeesti keeles õuna-puu ja lõunaeesti ubina-puu.

Viimastel sajanditel eesti maarahvalt üles kirjutatud nimetused näitavad, et kodu- ehk aed-õunapuu (Malus domestica) on muutunud primaarseks ja mets-õunapuu (Malus sylvester) nimetus tuletatakse enamasti sellest [5: 418–419].
Mets-õunapuud on üldjuhul tähistatud mingi täpsustava sõnaga õunapuu nimetuse ees. Põhjaeesti murde alal on näiteks Saaremaal kasutatud nimetust maaöunpuu, mandril laial alal metsõunapuu ~ metsõunap, kitsamalt alalt on üles kirjutatud põldõunapuu, taliõunapuu, kitseõunapuu, undiõunapuu jms.
Lõuna-Eestis on paiguti uibu märgitud üles siiski just metsõunapuu tähenduses, kuid ka seal on tavalisem, et nimetust markeeritakse mingi täiendiga. Tuntuim on lõunaeesti murde alal mõtsuibu, selle kõrval ka soeuibu, hapneubinapuu, mõro uibo jm. Mets-õunapuud on nimetatud ka üksi kasutatud metsa-tüveliste tuletistega, nagu põhjaeesti (Muhu) metsus ja lõunaeesti mõtsik.
Lõuna-Eestis on võrreldes teiste Eesti murdealadega olnud produktiivsem õunapuud tähistava uibu-sõna kasutamine teiste taimenimetuste moodustamisel. Näiteks Mulgimaal on kummel olnud uibuein, türnpuu ja samuti paakspuu kitsiuibu. Ka Tartu ja Võru murrakus on paakspuu nimetus kitseuibu ~ kitsõuibu. Tartu- ja Võrumaal on upinhain olnud tarvitusel ka ristikheina nimetusena. Rõuges ja Vastseliinas on kitsõuibu öeldud samuti metsiku õunapuu kohta.
Õunapuu kui iidse sümboli tähtsust lõunaeesti maakultuuris näitavad kudumites kasutatud uibukiri, uibulehine kiri ning muud õunapuud ja selle lehti jäljendavad mustrid.


1. ALFE II = Atlas Linguarum Fennicarum 2. Suomalaisen Kirjallisuuden Seura 2007. Helsinki.
2. Hehn, Viktor 1870. Kulturpflanzen und Hausthiere in ihren Übergang aus Asien nach Griechenland und Italien sowie in das übrige Europa: historisch-linguistische Skizzen. Gebrüder Borntraeger.
3. Joki, Aulis J. 1963. Omenan vaellus. – Virittäjä 67: 134–142.
4. Mägiste, Julius 1973. Uibopuu ja ubin. – Finsk-ugriska småskrifter utgivna av Seminariet för finsk-ugriska språk vid Lunds Universitet 2. Lund: 14–17.
5. Vilbaste, Gustav 1993. Eesti taimenimetused. Emakeele Selts. Tallinn.



Karl Pajusalu
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet