Eesti Looduse fotovõistlus
10/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
toimetaja veerg EL 10/2003
Kanepil on palju ahvatlusi

Kanep, keda narkopolitsei tänapäeval kasvuhoonetest, pööningutelt või saradest otsib ja leitud taimed enne hävitamist üle loeb, kasvas veel minu lapsepõlve aegu vabalt talumaadel. Tema kiust valmistati igapäeva tarbeks nööri ja köit. Karjapoisid ei märganud kanepilehti samblapläru sisse panna, küll aga osati lugu pidada tema seemnetest.

Paaril viimasel kolhoosieelsel suvel käisin oma tädi talus karjas. Mäletan hästi köögiviljaaia servas rohelise müürina kasvavat kanepit, sest sinna sai suve lõpupoole ikka lipatud, isegi varahommikul enne pudulojustega luhale minekut: peotäie kanepiseemnete järele. Meie, lapsed, hindasime neid vähemalt samaväärseks pähklitega, mida aiamaad piirav sarapuuhekk poetas. Kanep oli isegi etem, sest tema seemned olid pähklitest rasvasemad. Nüüdseks olen unustanud kanepi maitse, aga lugedes siit ajakirjanumbrist lugu tema seemnete toiteväärtusest (lk. 12), on mul tuliselt kahju, et meie lapsed ja lapselapsed on ilma jäetud sellest ülimalt tervislikust ja kosutavast loodusannist.

Paljuräägitud pahede kõrval on kanepil veel hulk häid omadusi, mis teda kasvatama ahvatlevad: aias meelitab ta ligi linde, kes muid kultuure kahjureist puhastavad, ise ei vaja kanep herbitsiide, fungitsiide ega pestitsiide; ta annab pindalaühiku kohta rohkem kiudu kui puit, ning see kiud on pikem ja tugevam kui puuvillal jne. (vt. lk. 6). Seetõttu on kanepi tööstuslik kasvatus paljudes riikides taas lubatud.

Kanepi kui väga vana kultuurtaimega haakub mõtteliselt siinsamas (lk. 20) tutvustatav eripärane kaitseala – Jalase maastikukaitseala, kus tahetakse hoida ja taastada üht väga vana küla tema loomulikus looduskeskkonnas. Turvalise ja mitmekesise elukeskkonna loojaina, marja- ja seenemaadena kuuluvad mets ja soo lahutamatult küla juurde. Vahelduv maastik sobib elupaigaks mõnelegi Euroopa haruldasele liigile – näiteks konnakotkastele (eelkõige väike-konnakotkale), kellest samuti käesolevas ajakirjanumbris lugeda saab (lk. 30). Jalase loopealsed ja niidud on ikka olnud liigirikkad (niitudest üldse saab huvitavat teada lk. 34), koplitesse ja karjamaadele sobiksid tänapäevalgi eesti hobune ja kohalikku tõugu pudulojused, ka eesti maalammas, kui ta ikka olemas oleks (lk. 18). Küla põldudel vaheldusid vanasti eri kultuurid: leivaviljast kiudtaimedeni. Küllap on Jalaselgi kunagi kanepinööri tehtud ja peret jursi, kanepipiima või -pudruga turgutatud.

Loodud kaitsealal ei hakata elama arhailisel moel, küll aga võiksid sealsetel põllulappidel ja köögiviljaaedades taas koha leida mõnedki vanad, nüüdseks eri põhjustel välja tõrjutud kultuurid. Kas kunagi taas ka kanep?



Ann Marvet
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet