Eesti Looduse fotovõistlus
11/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
euroharuldus EL 11/2003
Rohe-tondihobu

Rohe-tondihobu on üks neist kiilidest, kelle käekäigu vastu tuntakse huvi Lääne-Euroopas. Sellepärast, et sealt on ta koos talle omaste elupaikadega kadumas.

Eesti 54 kiililiigist on Euroopa Liidu loodusdirektiivi lisadesse kantud seitse: rohe-tondihobu, valgelaup-rabakiil, hännak-rabakiil, suur-rabakiil, rohe-jõgihobu, ida-jõgihobu ja pronkskõrsik. Eesti suurimad putukad – kiililiste seltsi kuuluvad tondihobud – on väga osavad ja kiired nii maanteel ja metsalagendikul kui ka rabas ja mitmesuguste veekogude kallastel, kus nad jahivad toiduks väiksemaid putukaid.

Peale kiire lennu ja osavate manöövrite tõmbavad kiilid tähelepanu ka oma säravate värvidega. Ent erinevalt liblikatest, kel märkame eeskätt värvikirevaid tiibu, on kiilidel kõige erksamad pikk tagakeha ning suured helklevad mosaiiksilmad.

Seekord saame lähemalt tuttavaks rohe-tondihobuga, kes on alates 2003. aasta kevadest Eestis kaitse all.


Kuidas teda ära tunda? Rohe-tondihobu (Aeshna viridis) on suur kiil: tema tiibade siruulatus küünib 90 millimeetrini ja kehapikkus 70 millimeetrini. Tiivad on läbipaistvad, mustade soontega ning õrnalt pruunika varjundiga. Teistest tondihobudest eristub see liik rohelise rindmiku poolest: rindmiku küljed on üleni rohelised, seljal kaks laia rohelist triipu vaheldumisi mustadega. Tagakeha on isastel sale, mustjaspruun, külgedelt erksate siniste laikudega. Ka silmad on isastel eresinised.

Emased on palju rohelisemad, teenides auga ära rohe-tondihobu liiginimetuse. Nende silmad on rohelised, rindmik külgedelt roheline ning ka tumepruunil tagakehal rohelised laigud.

Lendava kiili liiki pole kerge määrata. Lihtne oleks rohe-tondihobu teistest eristada talle otsa vaadates (vt. joonist 1). Ent kiilidega tõtt vaadata õnnestub harva, sest just suured silmad annavad neile väga laia nägemisulatuse, nii et neile naljalt ligi ei hiili. Kui aga õnnestub rohe-tondihobu kinni püüda, siis pole liigi määramiseks optilisi abivahendeid vaja: palja silmaga näeb nii rohelisi rindmikukülgi kui ka laubajoonist.


Bioloogia ja elupaik. Kui suve jooksul võib näha kiile lendamas kõikjal, siis paaritumise ajaks suunduvad nad alati veekogude juurde. Rohe-tondihobu valib sigimiseks kergelt happelised seisuveekogud: kinnikasvavad järved või turbaaugud. Isased kaitsevad paaritumise ajal oma territooriumi teiste isaste eest. Sama liigi emased aga püütakse kinni: isane haarab oma tagakeha jätketega emase kukla tagant ning paar moodustab lendava tandemi. Paaritumine toimubki lennu ajal, kui emane on oma tagakeha painutanud isase alla, nii et tekib silmus (joonis 2). Emased munevad hämarikus, torgates tagakeha tipus asuva muneti abil munad vesikarika veealustesse lehtedesse. Kuigi ta võib muneda ka hundinuia või turbasambla sisse, eelistab ta võimaluse korral alati vesikarikat. Teistel tondihobudel ei ole teada nii tugevat munemistaime eelistust. Ilmselt on see ka vähemalt üks põhjus, miks rohe-tondihobu on sattunud ohtu: kõige haavatavamad keskkonnamuutuste suhtes on just kitsalt spetsialiseerunud liigid.

Taimelehe kudedesse paigutatud kiilimunast koorub ussikesesarnane eelvastne, kellest juba mõne sekundi pärast koorub vastne ehk nümf. Sellelgi pole välimuselt midagi ühist oma värvikirevate vanematega (joonis 3). Kiilivastne elab kogu oma elu vees, kasvab ja kestub mitu korda. Olles saavutanud täiskasvu, ronib vastne mööda taimevart veest välja ja temast koorub tiibadega putukas.

Äsja vastsekestast väljunud kiil on väga nõrk ning kergesti haavatav. Tema tagakeha on kahvatu, tiivad kortsus ja pehmed. Kulub mitu tundi, enne kui kiil suudab lendu tõusta, ja mitu päeva, kuni ta omandab täiskasvanud kiilile omase värvierksuse. Tondihobu elutsükkel kestab tavaliselt kaks aastat, tiivulise valmikuna elab ta ainult kaks-kolm suvekuud.

Kiilid on röövtoidulised loomad. Nii vastsed kui ka valmikud toituvad väiksematest putukatest, kellele nad aktiivselt jahti peavad. Vastsed varitsevad veetaimede vahel ning ründavad veekogu põhjas kõike, mis neile söödavana tundub ning kellest jõud üle käib, isegi kalamaime. Valmikud toituvad lendavatest putukatest: sääskedest, kärbestest, liblikatest ja ka väiksematest kiilidest. Rohe-tondihobu tavatseb toidujahile lennata hämarikus, enne päikeseloojangut.

Levik. Rohe-tondihobu on levinud Siberist Põhja-Euroopani, tema levila põhjapiir kulgeb läbi Soome ja Rootsi. Euroopas leidub teda veel Taanis, Hollandis, Põhja-Saksamaal, Poolas, Austrias, Ungaris ja Rumeenias; samuti Venemaal. Ta on laialt levinud Lõuna-Aasias ja levila ulatub idas kuni Vaikse ookeanini. Ent Lääne-Euroopas on ta haruldane ja tema sealne levila väheneb peamiselt sobivate elupaikade kadumise tõttu.

Eestis on rohe-tondihobu leitud paiguti: Palmse ja Matsalu kandist, Saaremaalt, Kirde- ja Kagu-Eestist ning Emajõe ümbrusest. Seni on Eestis leitud ainult valmikuid ning Lääne-Eestist pole üldse uuemaid andmeid. Et valmikut märgata, peab tundma kiili käitumise eripära: keskpäeval rohe-tondihobu tavaliselt ei näe, ta ilmub välja alles päikeseloojangul ning toimetab hämaras. Selline käitumine on kiilide hulgas väga omapärane.

Ohud ja vaenlased. Kuigi kiilid on ise aplad röövputukad, peetakse jahti neilegi. Väiksemaid kiilivastseid söövad suuremad röövputukad, kalad ja konnad. Hiljuti koorunud abituid valmikuid nopivad taimevartelt roolinnud, toites nendega oma järglasi. Tugevaid tiivulisi täiskasvanud kiile püüavad lennult kärbsenäpid ja pääsukesed.

Selline on looduslik toiduahel, mis tasakaalustatud keskkonnas ei ohusta ühtki liiki. Looduslikest vaenlastest ohtlikumad on inimtegevuse tagajärjel toimunud pöördumatud muutused looduses – terve elukeskkonna häving: märgalad kuivendatakse, veekogulähedasi põlde väetatakse ja väikeveekogud kasvavad kinni.

Autor tänab kolleege Mati Martinit ja Jaan Luigi uusimate levikuandmete ning nõuannete eest, mis olid abiks artikli koostamisel.

1. Askew, R. R. 1988. The Dragonflies of Europe. Harley Books. Colchester, England.
2. Gibbons, Bob 1986. Dragonflies and Damselflies of Britain and Northern Europe. Country Life Books. Twickenham, England.
3. Heijden, Antoine van der 2001. Dragonflies and Damselflies of Europe http://www.fly.to/dragonflies (26.03.2003).

4. Martin, Mati; Luig, Jaan 2002. Potentsiaalsed Natura 2000 alad Euroopa Liidu loodusdirektiivi II lisa putukaliikide kaitseks. Aruanne keskkonnaministeeriumis.

5. Ruusmaa, Janika 1990. Kiilide (Odonata) levik Eestis. – Käsikiri Tartu ülikooli zooloogia ja hüdrobioloogia instituudi raamatukogus.

Janika Ruusmaa (1968) on hariduselt zooloog, töötab TÜ zooloogia ja hüdrobioloogia instituudis spetsialistina.



Janika Ruusmaa
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet