Eesti Looduse fotovõistlus
11/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
intervjuu EL 11/2003
Maa ja mets ei saa olla üksnes eraasi

Kevadel sõlmitud koalitsioonilepingu keskkonnaosa toonitab jätkusuutlikku arengut – igas valdkonnas. Ministriks naastes tõttasite kohe päästma metsa ülemäärase raie käest, sellest tõusis üpris suur kära. Kuidas on lood nüüd, pool aastat hiljem?

Jätkusuutlikule arengule ei ole alternatiivi. Eestis eriti, sest meil ei ole ammendamatuid loodusvarasid. Tõsi on ka see, et üleminekuajal satuvad sageli löögi alla eeskätt taastuvad ressursid: mets, kala, jahifauna, turvas. Eestis on praegu kõige rohkem kannatanud mets.

Seisukohad, mis ma kevadel välja ütlesin, on nüüdseks kõigepealt arusaamist leidnud ministeeriumis endas. Siingi oli eri seisukohti. 1997. aastal kinnistatud metsapoliitikas on kahtlemata ajaloolise tähtsusega asju. Näiteks see, et riigimetsi ei erastata. Samuti oli seal kirjas, et üle 7,8 miljoni tihumeetri ei raiuta. Aga juba 1999. aastal see piir ületati ja nüüd raiutakse ligikaudu 12 miljonit tihumeetrit aastas. Tegelikult ei olegi põhiküsimus raie mahus, vaid selles, mida raiutakse: kuuske raiutakse praegu kaks, mändi poolteist korda rohkem, kui tohiks. Põhiliselt käib patustamine erametsades.

Praegu töös olev metsaseadus sätestab metsateatise uue vormi, mis sarnaneb senise raiepiletiga. Aga tegelikult tuleb raiet kavandades mõelda ka kultiveerimisele, metsateede ehitusele ja kõigele muule metsamajanduse juurde kuuluvale. Enam ei saa nii, et metsaomanik teatab riigile kavandatud harvendusraiest, aga pärast on plats lage.

Ministri määrusega sai lõpetatud nooremate kui saja-aastaste männikute ja kaheksakümneaastaste kuusikute raie diameetri alusel, sest see võimaldas manipulatsioone kolmnurgas boniteet–vanus–rinnasdiameeter. Tulemusi võib juba märgata.

Hea meel on, et ka metsatööstuse tipptegijad on mõistnud: säästval metsandusel ei ole alternatiivi, ning teevad meiega koostööd.

Riigimetsad on usaldatud riigimetsa majandamise keskuse (RMK) hoolde. Kas tema on parem peremees?

Riigimetsas ei raiuta rohkem, kui majanduskava ette näeb, ei tehta lageraiet millegi muu nime all, ei jäeta raielanke kultiveerimata. Euroopas on RMK unikaalne, paljud tahavad seda järele teha. Ta on praegu Euroopas efektiivsemaid: maksab riigile ühe hektari kohta üheksa eurot, ainult Austrias makstakse rohkem – üksteist eurot; Soomes näiteks ainult viis.

Peale selle edendab RMK oma kasumi arvel puhkemajandust ja toetab looduskaitset: ehitab matkajate tarvis laudteid, puhkemajakesi, lõkkekohti. See kõik toimib ka loodushoiu kasuks. Mitte ükski erainvestor ei investeeri niisugustesse asjadesse, mis otsest tulu tagasi ei too.

Looduskaitse ja metsamajandajate koostööst on head kogemused juba okupatsiooniajast, aga viimased kümmekond aastat on tõestanud, et loodus püsib riigi maal tunduvalt kindlamini kui eramaal. See, et eramaal võib mets ohtu sattuda, on mõneti isegi mõistetav: kui küsimus on ikka selles, kas langeb mets või jääb pere nälga, siis loomulikult minnakse metsa kallale.

Ka metsa kultiveerimine ei edene erakätes nii, nagu loodetud. Omal ajal oli arvamus: tuleb pikk turumajanduse käsi ja kasvatab kõigile metsa kultiveerimiseks vajalikud taimed. See käsi osutus aga hoopis lühikeseks. RMK on oma valdustes metsade uuendamisega toime tulnud.

Läinud kevadel kuulutas RMK oma metsades raierahu, mis kutsus esile nii puidutöötlejate kui ka osa erametsaomanike pahameele. Kas RMK jätkab seda joont ka edaspidi ja kas on loota järgijaid?

Asjad arenevad aegamööda. RMK kui säästva metsamajanduse lipulaev on metsas hea peremees, kes rakendab visalt kõike seda, mis tuleb kasuks metsale ja loodusele tervikuna. See ei tähenda muidugi, et erametsanduses kõik röövmajandust harrastaksid: on väga auväärseid ja eetilisi metsamehi, kelle valdustes on asjad sama korras nagu riigimetsadeski. Nemad mõistavad ka kevadise raierahu vajadust, seda enam, et sellest tõuseb ka otsene kasu metsaomanikule: metsateed jäävad lõhkumata. Metsaomanike seas on aga paraku ka neid, kes tegelikult metsast ei hooli, nähes selles vaid rahaallikat. Sellised tuleb pihtide vahele võtta.

Me peame natuke kasvatama oma rahvast: maa ja metsaga seotud küsimused ei saa kunagi olla ainult inimese eraasi. Põhjamaades teavad seda kõik, aga meil on suures vabaduse- ja liberalismituhinas mõeldud: omanik teeb oma metsas, mida tahab. Nii lihtsad need asjad pole.

Et inimestele olulisi asju selgitada, oleme algatanud päris ulatusliku keskkonnateadlikkust edendava programmi kõikides telekanalites: ETV-s on “Tasakaal”, kanal 2-s tulevad “Rohelised uudised”, TV3 hakkab edastama Peeter Ernitsa mõtisklusi – hindan seda meest kui eetilist keskkonnaintellektuaali.


Kuidas murda metsaröövlite väge?

Tugevdasime lisaeelarvega oluliselt keskkonnainspektsiooni (KKI): üle kahe ja poole miljoni krooni panime juurde, ka keskkonninvesteeringute keskus (KIK) andis lisaraha. Uues eelarveprojektis oleme järelevalvet veelgi tõhusamalt toetanud.

Sel aastal on metsale tehtud kahju tunduvalt vähenenud: kui eelmise aasta esimesel poolel oli kahju kuuskümmend miljonit, siis sel aastal nelikümmend miljonit. Kaasatud on politseiamet, prokuratuur, siseministeerium, kaitsepolitsei. Haarame kaasa maksuameti. See on ühistöö. Sel aastal oleme võtnud ära viis väga kallist metsamasinat. Metsalaastajad on saanud selge signaali: ega siin nalja ei tehta! Edaspidi hakkab politsei tee peal hoopis tihedamalt metsaveomasinaid kontrollima. Siia tuleb investeerida, sest ka nelikümmend miljonit poole aasta kohta on üüratu summa.

Mets on ühine vara. Oleks hea, kui kõik seda tunnetaksid: kolmkümmend tihumeetrit palki ei saa ju põuetaskusse peita. Kui palgikoorem tuleb metsast välja, siis keegi ikka näeb: kust ta tuli, kuhu läks, millal? Metsaski peaks kehtima naabrivalve – KIK eraldas selleks kolmsada tuhat krooni –, et me iseenda ja ka üksteise varandust valvaksime.

Pole loota, et metsavastased kuritööd päris kaovad, sest asjal on ka sügav sotsiaalne tagapõhi.


Koalitsioonilepingus lubatakse karmistada karistusi metsateede lõhkumise eest. Kas kedagi on ka karistatud ja kui rangelt?

Uus metsaseadus pöörab sellele tähelepanu. Põhiline on tegelikult siin taastamiskulude hüvitamine. Määrad lõhkujale viiskümmend tuhat trahvi – sellega lõhutud teed korda ei saa.

Metsas kurikaelu jahtides peab arvestama, et metsanduses liigub viisteist miljardit krooni. Ja raha räägib ka – see polegi nii vaikne raha: kurikaelu kaitsevad vilunud tippadvokaadid, vastaspool on üsna väikeste rahaliste võimalustega. Sellegipoolest ei tunnista riik mitte mingil juhul seda, et me kurikaeltega võidelda ei suuda. Kui riigil on poliitilist tahet, mida kinnitavad ka materiaalsed eraldised, siis sellist jõudu, kes talle vastu julgeb hakata, Eestis siiski ei ole.


Koalitsioonilepingus on lubatud suurendada rangelt kaitstavate metsade pindala. Kui suureks?

Üle kümne protsendi kaitstavaid metsi ei kannataks Eesti majanduslikult välja. Aga asja idee on tegelikult selles, et suudaksime kõige väärtuslikumad metsatükid üles leida ja siis neid ka tõepoolest kaitsta: pole mõtet mängida kaitset paberil. Teiselt poolt, mõne koha peal oleme ehk ka natuke üle pingutanud. Võtame näiteks hooldusraiekeelu Lahemaal: sealsed paljukäidavad metsad muutuvad ääretult tuleohtlikuks. Peame hoolikalt kaaluma – kus kohal, mida ja kuidas kaitseme, millist režiimi ühes või teises kohas rakendame.


Kuidas on lood igameheõigusega metsas ja ka mujal – randades näiteks?

Ka neid asju saab hõlpsamini lahendada riigimaal. On küll ütlejaid, et see on ükskõik, kellele maa kuulub. Ei ole. Indiaanlaste tarkus ütleb, et kellele kuulub maa, sellele kuuluvad ka tema pojad. Juba praegu võib näiteks põhjarannikul sattuda olukorda, et lähed-lähed... ja äkki on püssimees vastas.

Igameheõiguse peab tagama riik. Riigil on peale veenmisõiguse ka natuke jõudu. Kõik ei saa jutust aru. Riigil on trahvisanktsioonid ja avamise võimalused.


Miks riik ei ava kallasrada rahvasuus “Uusmeremaana“ tuntud neemel?

Kahju, et elitaarid ei mõista probleemi sügavust.

Üks olulisi eesmärke ongi meil hoida randu avatuna kõigi jaoks. Tegelikult patustavad siin kõige rohkem kohalikud omavalitsused: annavad lubadusi ega järgi seadusi. Mõnedki neist taotlevad sotsiaalmaad – et ehitada näiteks laste mänguväljakuid, edendada sporti, arendada kultuurset ajaviidet. Ja saavadki maa kätte. Kui läheme poole aasta pärast vaatama, siis mis me näeme? Valla volikogu on muutnud selle maa sihtotstarbe: teinud elamumaaks, mis juba ammu ka kruntideks jagatud. Selline teguviis ei ärata usaldust.

Hiljutine näide Pakri poolsaarelt: kinnisvaraarendaja müüb merevaatega eramukrunte kaitsealal. Tõsi, planeeringut võib ju arendada maa omandist olenemata. Aga nii palju võiks siiski teada, et seal on kaitseala. Ja aimata sedagi, et meie seda ei kooskõlasta.


Kas kusagil on ka mõni valesse kohta ehitatud hoone maha lõhutud?

Nihutatud on. Lõõdla järve ääres Võrumaal, ja Hiiumaal. Mahalõhkumise pretsedendid veel tulevad. Aga siingi on sageli süüdi vald, ehitaja aga lihtsalt vale asjaajamise ohver, nagu näiteks palju jutuks olnud Kanajev oma suvilaga. Kohalikud omavalitsused lubavad seda, mis pole neile lubatud.


Kui Kanajev jäi lihtsameelselt vahele, siis Viktor Kaasik oleks ju võinud teada?

Kaasik mitte ei oleks võinud, vaid oleks pidanud teadma.

Paraku me ei või ka oma jõudu üle hinnata: meie riik tähistas küll 85. aastapäeva, aga tegelikkuses on ta praegu kaheteistkümneaastane poisike, kellelt ei saa atleedivõimeid nõuda.

Seepärast on ka parem, mida rohkem ranna- ja metsamaid jääb riigi omandisse. Praegu inventeerime jätkuvalt usinasti riigi omanduses olevaid metsi, mida pole kellelegi tagastatud või mille eest on EVP-d välja antud. Sealt läheb osa riigimetsa kätte, ja see on hea, sest peame mõtlema ka üldiste huvide peale, tuleviku peale.


Räägime turbast ka. Lääne-Euroopa on oma turbavarud jäägitult kulutanud, aga vajadus selle järele üha suureneb. Meie ehitame juurde uusi turbakaisid ja muudkui müüme. Samas ju teame, et teoreetiliselt on turvas küll taastuv loodusvara, aga tegelik turba bilanss on Eestis tugevalt negatiivne. Kas on plaanis midagi ette võtta turba säästmiseks?

Et ta taastuv on, selles pole kahtlust, sest niikaua kui turbasammal kasvab, tekib ka turvast. Aga bilanssi tuleb kontrollida ja jälgida. Limiidid on pandud paika maakondade viisi ja mõned projektid on juba kümme aastat vanad: Tartu soojalaen on ju turbaprojekt. Olen küll seda meelt, et kaevandamisel tuleb silm peal hoida. Kui on tehtud vigu, siis tuleb need parandada. Kui ikka ei ole nii palju, nagu arvatud, peame tagasi tõmbuma.


Limiidid on küll maakondade viisi määratud, aga neist ei peeta kinni: Pärnumaal ületati mullu lubadega määratud turba kogus 144 000 tonni võrra, samal ajal Ida-Virumaa jättis kasutamata 229 000 tonni. Ometi teame hästi, et Pärnu kaudu käib suur osa turba ekspordist, aga Ida-Virumaal tõstetakse kaevandamata turvast endiselt puistangutesse. Kus on siin säästev majandus?

Eks me pea säästlikkusele mõtlema igal pool. Aga elu on selline, et kõigil on raha teenimisega kole kiire: mõistuspärast käitumist pole alati loota. Kipub valitsema moraal: kõigepealt saame rikkaks, siis vaatame, mis edasi. Need, kellel sellealast mõistust sutsuke on, kipuvad olema väikeses vähemuses. Meil on Riigikogus kolmteist kohta, aga neil, kes väidavad, et kõige mõõdupuu on raha, üheksateist kohta, ning neil, kes lubasid kõike uut – kakskümmend kaheksa.

Peame saama rahva kaasa, et hakataks põhiväärtusi hindama. Põhiliselt on ju kõrgeima võimu kandja see, kes poliitilised vead kinni maksab.


Põlevkivikaevanduste laiendamise plaanid teevad muret looduskaitsjatele: mõned kavandatud kaevandusväljad kas kattuvad looduskaitsealadega või tulevad neile liiga lähedale. Mida vastate Eestimaa Looduse Fondile (ELF), kes kaebas keskkonnaministeeriumi kohtusse kaevandamisloa andmise pärast OÜ-le Merko Kaevandused?

ELF käib kogu maailmaga kohut. Praegu kaevandatakse Puhatu looduskaitsealale palju lähemal, kui on lubatud kõnesoleva dokumendiga. Me ei saa suvaliselt öelda, et meile ei meeldi – ei luba. Keskkonnamõju hindamine tehti ja leiti, et ei ole suurt mõju karta. Mina ootan ELF-ist partnerit, kahjuks pole leidnud.


Jäätmemajandus on viimasel ajal sageli kõne all. Säästva arengu suund eeldab prügimäele ladestatavate koguste pidevat vähenemist, samas hädaldavad uute europrügilate haldajad alakoormuse üle ja soovivad, et prügi toodaks rohkem: muidu äri ei edene. Kuidas seda vastuolu lahendada?

Praegu panustatakse tugevasti sorteerimisjaamade väljaehitamisse. Väätsale eraldas KIK 1,9 miljonit krooni sorteerimisjaama laiendamiseks. Jäätmemajandusse investeeritakse sadu miljoneid.

Uus jäätmeseadus on Riigikogus: kas sellest pärast tuliseid vaidlusi jääb ka midagi sellist järele, millest kasu on, seda ma ei julge lubada – seal on uus suund ja palju isemõtlejaid.


Kurdetakse, et rahvas ei viitsi prügi sortida, aga kuhu peaks hoolas inimene panema näiteks plastjäätmed, mida kodudes tekib kõige rohkem?

Kogumissüsteemi arendatakse, plaanis on suurendada tagatismaksu, et korduvkasutatavat taarat kätte saada. Ega peale majandusliku stiimuli midagi muud ei ole. Pakendiaktsiisi üle käivad vaidlused, siin on ka vastaseid. Ühed tahavad jäätmemajanduse korraldamiseks kehtestada üleriigilise jäätmemaksu, teised pole nõus, sest see suurendab üldist maksukoormust. Tegelikult poleks see maksukoormuse suurendamine: igaüks tekitab ju prügi ja jäätmemaksuna laekuv raha läheb otseselt tagajärgede likvideerimisele. Põhimõte on, et saastaja maksab.

Meie tavajäätmete hulk on praegu väiksem kui Euroopa Liidus: 260–270 kg inimese kohta aastas, Euroopas 400 ja rohkem. See tuleb muidugi sellest, et me oleme vaesed, me ei saagi nii palju prügi tekitada kui rikaste riikide kodanikud. Meie keskmist prügihulka inimese kohta suurendab põlevkivi põletamine.


Kui suur peaks olema sorditud jäätmete osa?

Üle 20–30 protsendi ei tohiks prügimäele minna. Näiteks tagastatavast pakendist peaks vähemalt pool minema korduvkasutusse. Oleme seni läinud rohkem ladestamise teed, sest platsi meil on, ladestamine tuleb suhteliselt odavam – eriti kui teised prügila ehituse kinni maksavad.


Vaikusest kui loodusvarast räägivad vaid mõned isemõtlejad. Ja nemadki pigem linnakeskkonda silmas pidades. Aga enam pole ju ka looduses kohta, kus vaikust kuulata: ATV-d, lumesaanid, skuutrid ja muud müramasinad jõuavad kõikjale. Kas on abi loota?

Piirangud sõltuvad kohalikest omavalitsustest: maavanem otsustab, kas ta lubab ühele või teisele veekogule skuutreid, ATV-dega on sama asi. Muidugi, tarbimisühiskonna häda seisneb selles, et rahamehed – aga just nemad lustivad müra tekitavate masinatega – vajuvad lihtsalt peale: näiteks Otepää on selline koht, kus elu keeb nii suvel kui ka talvel, ja rahapada podiseb ka kogu selle aja.


Kohalik omavalitsus ju sõltub rahameestest. Kas siis võib arvata, et ta hakkab neid ohjeldama?

Omavalitsuse kujundab valimistel kohalik rahvas. Eks seesama rahvas kannatab ka müra käes kõige rohkem. Järgmiste valimiste eel tuleks need küsimused üles võtta ning valida volikogu, kes inimeste normaalsete elutingimuste eest seistes paneb tööle mõistusega omavalitsuse.


Mis on loodusvastane jõmlus, mille vastu praegune koalitsioon lubas üles astuda?

See on ülbe suhtumine kõigesse ja kõigisse. See ongi nii, et mina tulen ja olen: müristan, kisan, loobin prahti, ehitan – kuhu meeldib, kaevandan – kus tulus. Mina olen peremees ja teen, mis tahan! Sellist käitumist tuleb meil paraku ette üsna sageli ja selle vastu saame ainult üldist hoiakut kujundades.

Villu Reiljan on sündinud 1953. aastal Võrumaal. Lõpetanud 1975. aastal cum laude Eesti põllumajanduse akadeemia metsainsenerina. Juba viimasel õpinguaastal alustas tööd Eesti metsamajanduse ja looduskaitse teadusliku uurimise instituudis ning jätkas juhtivatel ametikohtadel metsanduslikes õppeasutustes Jõgevamaal, viimati (1991–1995) Luua kõrgema metsakooli direktorina. Aastail 1995–1999 Eesti Vabariigi keskkonnaminister, 1999–2003 Riigikogu liige. Selle aasta märtsist taas keskkonnaminister. Keskkonnaministrina ja Eestimaa Rahvaliidu esimehena on seadnud eesmärgiks edendada säästvat arengut, eeskätt metsamajanduses.



Keskkonnaminister Villu Reiljanit küsitlenud Ann Marvet
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet