Eesti Looduse fotov�istlus
01/2004



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
euroharuldus EL 01/2004
Ebaprlikarp

Inimtegevuse tagajrjel on ebaprlikarbile sobivad veekogud kogu Euroopas enamasti kadunud. Seda liiki saab psta ksnes tema viimaseid teadaolevaid elupaiku nii jgesid kui ka nende valgalasid vga rangelt kaitstes.


Ebaprlikarp (Margaritifera margaritifera) on saanud oma nime ebaprlite jrgi, mida ta sisenest vib leida. Harva on seal ka pris ehtsaid, kuni hernetera suurusi maraid prleid. Prlisarnased moodustised vivad haigusliku nhtusena tekkida teistelgi karbilistel: mantline vigastuste vi sinna sattunud vrkehade mber kujunenud prlmutrikiht annab sageli prlisarnase likiva mgarakese, mida nimetatakse ebaprliks. Harvadel juhtudel vib see omandada suurema vrtuse, kaunistades kauneid inimesi.

Ebaprlikarp on Eestis esimese kategooria kaitsealune liik, kuid siingi ohustab teda vljasuremine. Kaitsta pole seda loomakest sugugi lihtne, sest peale tema enda ja ta eluala peame ebaprlikarbi omaprase arengubioloogia tttu hoolitsema ka vaheperemeheks olevate liikide ning nende elukeskkonna eest.

Ebaprlikarbi neerjat (vaid noorelt elliptilist) ja tugeva paksuseinalise kojaga karpi, mis kasvab kuni 15 sentimeetri pikkuseks, vib meie veekogudes segi ajada ainult paksukojalise jekarbi (Unio crassus) suuremate isenditega. Tavaliselt on paksukojaline jekarp tunduvalt viksem ning pole neerja kujuga.

Levik. Ebaprlikarp on ajalooliselt vana liik: elanud maakeral juba sada miljonit aastat [8]. Ta on vlja kujunenud klmas holarktilises vees ja psinud tnapevani vaid jahedates puhastes ning kalarikastes looduslikes veekogudes. Ebaprlikarbi levila hakkas mrgatavalt kahanema eelmise sajandi algusaastail, kui rohkele, kohati lausa rvellikule pgile lisandusid muutused veekogudes ja nende valgaladel: jrjest laienev intensiivne pllumajandus saastas veekogusid vetiste ja mrkkemikaalidega, tstus heitveega, ulatuslik metsaraie soodustas reoainete valgumist vette. Tsiselt kahjustas ebaprlikarbi veekogusid nende svendamine ja melioratsioonitd valgalal.

Tnapeval leidub seda liiki vaid ksikutes Lne-Euroopa jgedes, eesktt otimaal, samuti Phjamaades [2, 7, 8, 12]. Veel elab ta Valgesse merre ja Phja-Jmerre suubuvates jgedes ning Koola poolsaarel [4, 6]. Selgusetu on selle liigi levik Ida-Euroopas ja Siberi aladel.

Eestis on andmeid ebaprlikarbi ajaloolise leviku kohta kahes piirkonnas: Koiva ja Pudisoo jgikonnas [1, 15]. Gustav Vilbaste [13] on tsiteerinud Fr . Chr. Jetze artiklit: Eesti- ja Liivimaal on ldse 45 oja ja seisvat jrve, millest prleid ptakse; Liivimaal siiski rohkem kui Eestimaal. Samast selgub, et tuntumad prlipgi jed olid Pudisu (Pudisoo) jgi Phja-Eestis ja Hupeli teadete jrgi Mustjgi Valga kreisis.

Veel pool sajandit tagasi leidis Juhan Vilbaste ebaprlikarpi Luna-Eestis Prlijes (Mustje lisajgi). Ka Enno Kalde, kelle kodu on Prlije alamjooksul, kinnitab, et viiekmnendate aastate keskel elas jes kaht liiki karpe: hed olid suured ja kverad, teised aga vikesed ja kanamuna kujuga. Vikseid karpe oli palju, teisi vhe.

1994. aasta suvel ebaprlikarpi Prlijest ja teistest Mustje lisajgedest ei leitud. Ka viksema, kanamuna kujuga paksukojalise jekarbi levikuala ja arvukus on tugevasti kahanenud.

Praegu leidub ebaprlikarpi meil vaid Pudisoo jes. Luna pool on ta siiani psinud veel ksikutes Lti jgedes Koiva jgikonnas.

Sigimine. Ebaprlikarp on lahksuguline, kuigi vib leiduda ka ksikuid liitsugulisi isendeid [10]. Viimase aja uuringutega on kindlaks tehtud, et ebaprlikarbi emasloomad vivad muutuda kahesugulisteks (hermafrodiitseteks) ja viljastada siis ennast ise. Arvatavasti aitas see vime liigil le elada jaja [3].

Sugukpseks saab ebaprlikarp eri piirkondades eri vanuses: Leningradi oblasti Peipi ja Kereti jgedel 1011-aastaselt [4], Kesk-Euroopas 1215-aastasena, Soomes alles 1520-aastaselt [9].

Soojal suvel viljastuvad nad juba juulis, jahedamatel aastatel augustis [9]. Isasloom eritab suures koguses seemnerakke vette, kust nad satuvad sifoonide kaudu emaslooma sisemusse ja viljastavad lpuslehtedele kinnitunud mune. Et isaslooma seemnerakud satuksid ikka emaslooma lpuslehtedele, elab ebaprlikarp talle sobivatel jelikudel koloniaalsete seltsingutena. Ebaprlikarp on vga viljakas, eritades he sigimisperioodi jooksul kuni miljon muna [5, 14]. Ent tenoliselt ei valmi munad igal aastal, vaid 210-aastase intervalliga. See ilmneb kasvuringide (kasvukihtide) eripra reegliprase kordumisena ebaprlikarbil koja struktuurides: suure koguse seemne- ja munarakkude valmimine nuab organismilt suuri energeetilisi kulutusi ja muutusi ainevahetuses, see omakorda kajastub kasvukihtides.

Munadest arenevad haakekidakestega glohhiidid ehk pihtvastsed. Imepisikesi, alla 0,2 mm suurusi glohhiide vljutab emasloom koos hingamisveega siis, kui nad on kasvanud umbes millimeetriseks [3]. Edasiseks arenguks peavad nad leidma sobiva vaheperemehe: kala, kelle lpustele kinnituda. Need, kel see nnestub, kasvavad ja arenevad ning teevad kevadeks lbi moonde.

Nd pudenevad noored karbid veekogu phja. nne on vaid neil, kelle peremeeskala liigub karpide eraldumise aegu sreda liivakas-kruusase phjaga kiirevoolulises, seega hapnikurikka veega jeligus. Just seetttu on osutunud sobivaimaks vaheperemeheks jeforell. Harvem vivad seda osa tita ka teiste lheliste samasuvised vi aastased maimud (thnikud), mnikord lepamaim ja ahven [9], on pakutud ka rnti. Tenoliselt vivad ebaprlikarbi glohhiidid kinnituda veel lutsu, vldase ja vhi lpuskaartele.

Esimesed kaks aastat elavad karbid kuni poole meetri sgavusele liiva kaevununa. Kui nende koda on kasvanud juba kahe sentimeetri pikkuseks, siirduvad nad jephja pindmisse liivakihti [3], alustades vanemate liigikaaslastega sarnast elu (vt. joonist).


Elupaik. Ebaprlikarp elab klmaveelistes puhastes, elustiku poolest rikastes vooluveekogudes. Vee pH peab olema vahemikus 67. Loomake kaevub phjaliiva, nii et vlja jb vaid karbi peenem ots.

ks olulisemaid nudlusi ongi, et vee temperatuur psiks allpool 14 ˚C; juba 18 ˚C peetakse ebaprlikarbile kriitiliseks [9, 10]. Eriti ohtlik on see sigimisperioodi algul: soojas vees jb glohhiidide eluiga lhikeseks, nad surevad enne, kui juavad kinnituda vaheperemehe lpustele. Soe vesi on ka hapnikuvaesem, pealegi on soojas glohhiidide ainevahetus kiirem, mis omakorda suurendab vajadust toidu ja hapniku jrele.

Veetemperatuuril on ka kaudne mju: selle tustes ja kllaldase pikesevalguse ja biogeenide rohke sisalduse korral hakkavad vohama vetikad. Liiv, kivid, oksad, veetaimed ja ka karpide kojad veekogu phjas kattuvad vetikakihiga. Vetikate vohamine mjutab veekogu pH ja pevase hapnikureiimi dnaamikat. Vetikad vivad ummistada karpide sifoonid ning raskendada organismi varustamist hapnikurikka veega. Loomad vivad seetttu isegi hukkuda.

Vetikate vohamist theldati Prlijel 1990. ja 1991. aasta juulis-augustis, vhemas ulatuses ka jrgmistel aastatel.

Vga tundlik on ebaprlikarp, eriti glohhiidid, ka vee muude omaduste suhtes. Kui pH langeb alla viie, siis karbid surevad [9]. Vee rauasisaldus peab olema sedavrd vike, et veekogu phja ei tekiks limoniidikoorikut. See takistab karpide liikumist ja noorjrkude kaevumist. Oluline on, et vee lubjasisaldus ei oleks liialt suur: karbid ei talu vga karedat vett, milles nende kojad kipuvad kasvama liiga kiiresti [5].

Ebaprlikarbile vivad saatuslikuks saada ka liigsed setted. Rikkumata looduskeskkonnas prineb suur osa setetest jest endast: veevool paigutab mber je kalda- ja phjamaterjali. Teine osa setetest seondub inimtegevusega, eelkige melioratsiooniga. Jgesid ja nendesse suubuvaid ojasid-kraave svendades ning gvendades muudetakse oluliselt hdroloogilisi tingimusi ja soodustatakse rohke sette sisseuhtumist. Jmedamad setted vivad ajapikku kinni matta isegi peenkiviseid krestikke ja kaldaaluseid svikuid. Aga just seal on ebaprlikarbi kige soodsamad elupaigad. Kolooniad mattuvad setete alla ja surevad. Liiva- ja kruusapadjanditele settiv peenem materjal tihendab neid, vhendades tunduvalt lbiimbuva vee hulka. Seetttu halveneb nendesse padjanditesse kaevunud noorte karpide varustamine toidu ja hapnikurikka veega.

Maaparandusobjektilt vi je svendamise kohast lhtuvate setete mju on suurim 500- meetrisel ligul, kuid vib ulatuda kmne kilomeetri kaugusele. Sgavale kaevunud noorte karpide elutingimusi halvendavad ka orgaanilised setted, mis tsementeerivad je phja materjali.


Seisund. Ebaprlikarbi Eestis ainsa teadaoleva populatsiooni arvukus ja asustustihedus on viimastel aastakmnetel tugevasti kahanenud. 1995. aastal hinnati Pudisoo je asurkonna suuruseks umbes 35 000 isendit. Ebaprlikarbi suremus oli eriti suur aastatel 198991, kui je valgalal tehti maaparandust. See tingis orgaaniliste ja mineraalsete setete lemrase koormuse, tugevalt suurenes ka biogeenide sisaldus vees. Olukord paranes kll aastatel 199397, kuid on nd taas halvenenud. Hvitavalt mjus ebaprlikarbile 2002. aasta puane ja kuum suvi.

Ohud. Nagu juba eldud, kardab ebaprlikarp eelkige veetemperatuuri lemrast tusu, vee reostust, rohke sette pealeuhtmist ning veereiimi muutusi. Suurim oht on maaparandustd nii jel kui ka selle valglal.

Viimastel aastatel on seda liiki ohustanud koprad, kes vett paisutades ning urge kaevates suurendavad settekoormust ning muudavad oluliselt veekogu hdroloogilisi tingimusi. Paisutatud aladel vheneb voolu kiirus ja vooluga kaasa toodud setted kuhjuvad esmajoones je phja, kus vool aeglustub. Paisutuse piirkonnas mattuvad karbid setete alla. See phjustab enamasti nende hukkumise. 2003. aasta sgisel kontrolliti koprapaisu lhkumise jrel setete paiknemist ja nende mju karpidele: karbid olid mattunud ja setete all surnud ligikaudu poole kilomeetri ulatuses. Esmase hinnangu kohaselt suri le 5000 ebaprlikarbi.

Je orgaaniliste setete koormust suurendab kaldapuistutest pudenev lehemass. Veel eelmise sajandi viiekmnendatel aastatel niideti ja kasutati karjamaadena Prlije kaldaid umbes pooles ulatuses. Kaldapuistutest varuti ktet, seetttu oli vette varisenud puid vhe ja ligi kolmandik voolusngist avatud valgusele. Jes elas rohkesti jeforelli ja lepamaimu ning isegi vhki. Praegu ujub siin vaid ksikuid meriforelle ja jeforelle. Kalade hulka vhendavad rvpk elektriga, samuti mrrapk kudemisrnde ajal Pudisoo je suudmes. Nii kaovad ebaprlikarbile sobivad vaheperemeesliigid.

Soovitused. Selle liigi kaitseks (pigem pstmiseks) oleks vaja:

* pda Pudisoo jgikonnast vlja koprad;

* korrastada jekalda puistud, et vheneks je risustatus;

* vhendada valgalalt tulevat settekoormust ja vimalikku biogeenset ning muud reostust;

* taastada jeforelli elujuline asurkond.

Olukorraga aitaks kursis olla ebaprlikarbi asurkonna pidev seire. Et liigi kaitset korraldada ja je koloogilist olukorda parandada, vajame ksikasjalikku tegevuskava.

Suur osa praegu Pudisoo jes elavatest ebaprlikarpidest on siin elanud juba enne meie sndi. Nad jvad oma kodujkke prast meidki, kui me neid hoolimatusest ra ei tapa.


1. Braun, Max 1884. Beitrge zur Kenntniss der Fauna baltica. II. Die Land- und Ssswassermollusken der Ostseeprovinzen. Archiv fr die Naturkunde Liv-, Ehst- und Kurlands. Ser. II, 9 (5): 1102.

2. Carell, Brigitta et al. 1987. Can Mussel Shells Reveal Enviromental History? A Journal of the Human Environment. AMBIO, 16 (1): 210.

3. Pohl-Apel, Gunvor 1991. Die Flussperlmuschel. WWF-journal 2: 2.

4. Семенова M. Н. и др. 1992. Сравнительный анализ темпов роста Eвропейской жемчужины Margaritifera margaritifera (Bivalvia, Margaritiferidae) в различных водоемах. Зоологический журнал 71 (5): 1927.

5. Soveri, Jarmo 1954. Elinten maailma IV. Selkrankatomat elimet, Helsinki.

6. Starobogatov, Yaroslav 1995. The pearly freshwater mussels (Mollusca, Unionoida, Margaritiferidae) of Russia. Proceedings of the 9th International Colloquium of the European Invertebrate Survey, Helsinki, 3.4. September 1993. WWF Finland Report, 7: 109112.

7. Valovirta, Ilmari 1980. Jokihelmisimpukka, virtavien vesien rauhoitettu, mutta uhanalainen laji. Luonnon Tutkija 84 (3): 137139.

8. Valovirta, Ilmari 1984a. Raakku raukka. Suomen Luonto 1: 6467.

9. Valovirta, Ilmari 1984b. Matalus-Pinsijoki jokihelmisimpukan elinympristn ja lajin suojeluun liityvt toimenpide-ehdotukset. Raakkuraportti, 3. Yliopiston monistuspalvelu. Helsinki: 120.

10. Valovirta, Ilmari 1990a. Livojoen ja Loukusenjoen entisinti-alueiden jokihelmisimpukkakannat ja niiden suojelu. Raakuraportti, 5. Yliopistupaino, Helsinki: 1 36.

11. Valovirta, Ilmari 1990b. htnjoen jokihelmisimpukkakannan tutkimus ja suojelutoimet 19791989. Raakuraportti, 6. Yliopistupaino, Helsinki: 114.

12. Valovirta, Ilmari et al. 2003. Jokihelmisimpukan ja sen elinmpristn suojelun taso LIFE-Luonto-projektissa. Helsinki.

13. Vilbaste, Gustav 1924. Prlite pdmisest Eestis. Loodus 3 (8): 426428.

14. Vilbaste, Juhan 1960. Ebaprlikarp. Meie loomastiku looduskaitsest. Abiks loodusvaatlejale. Tartu: 5459.

15. Wahl, Eduard 1855. Ssswasser-Bivalven Livlands. Dorpat: 74.


Nikolai Laanetu (1946) on zooloog, uurib veeliste ja poolveeliste imetajate bioloogiat ja elutingimusi.



Nikolai Laanetu
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012