Eesti Looduse fotovõistlus
04/2004



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
euroharuldus EL 04/2004
Rabakonn

Kuigi rabakonn on meil üsna tavaline loomake, peame tedagi kaitsma, sest mujal Euroopas on tema elupaigad enamasti hävitatud.


Rabakonn (Rana arvalis) on üsna väike (umbes kaheksa sentimeetri pikkune), terava ninamiku ning valkja kõhuga konn, kelle heaks eristustunnuseks peetakse veel suurt ja tugevat pöiaköbrukest tagajala esimesel varbal. Teda võib üsna kergesti segi ajada rohukonnaga [1], ent see on rabakonnast suurem, ümara ninamiku, kirju kõhu ning väikese pöiaköbrukesega [2].

Kuigi rabakonna värvus varieerub tugevasti, on ta enamasti siiski pruunikas, tumedamate laikude ja täppidega. Vaid kevadisel sigimisajal, aprillikuus, võib veekogudes näha erksiniseid rabakonna isasloomi. Sel ajal kuuldub üleujutatud jõeluhtadelt ja niitudelt, väikestest veesilmadest rabaserval ja siirdesoos, kinnikasvavatest järvedest ja tiikidest isaste rabakonnade laulu: see on mulksuv, väikese koera haukumisega sarnanev heli. Suuremas kooris võib rabakonna laul meenutada pudrukatla podinat. Emasloom koeb kudu ühe pallina, mis jääb veetaimede vahele hõljuma. Paari nädala pärast kooruvad pruunikad pronksjate täppidega kullesed.

Levik. Euroopas on rabakonn idapoolse levikuga liik: Kirde-Prantsusmaast lääne pool teda ei ole. Põhjas küünib rabakonna levila Rootsi ja Soomeni ning lõunas Alpide ja Põhja-Rumeeniani. Ida poole jätkub levila Siberini [1].

Eestis leidub rabakonna peaaegu kõikjal, puudub vaid kohati Edela-Eestis ning üksikutel saartel, samas on ta aga mõnel pool Tartumaal, Läänemaal ja Hiiumaal isegi arvukam kui meie teine pruun konn – rohukonn.

Rabakonn elab Eestis väga erisugustes paikades: niisketel heinamaadel, lamminiitudel, soos, turbarabades, valgusküllastes metsades, aedades ja mitmel pool mujalgi. Sageli asustab rabakonn samu elupaiku rohukonnaga, kuid eelistab siiski märjemaid alasid.

Kaitse. Lääne-Euroopas on rabakonn elupaikade hävimise tõttu muutunud üsna haruldaseks. Temale sobilikud kudemis- ja toitumisalad on kadunud märgalade laialdase kuivenduse, jõgede kraavitamise ning intensiivse põllumajanduse tõttu. Siin peitubki põhjus, miks see liik on ranget kaitset vajavana kantud loodusdirektiivi neljandasse lisasse. Selle lisa liikide puhul pööratakse suurt tähelepanu nende sigimisalade kaitsele. Kuigi Eestis on rabakonn üks tavalisemaid kahepaikseid, on meil siiski põhjust tema edasise käekäigu suhtes tähelepanelik olla: juba praegu on suur osa rabakonna endisi kudemispaiku kadunud. Seda on põhjustanud niitude ja loopealsete võsastumine ning mõnel pool ka niiskete metsaalade kraavitus. Kuigi intensiivse põllumajandusega kaasnevad ohud pole praegu Eestis eriti tuntavad, võivad need päevakorda tõusta lähitulevikus, kui Eesti astub Euroopa Liitu.


1. Arnold Edwin N.; Burton, John A. 1980. Reptiles and Amphibians of Britain and Europe. London

2. Pappel, Piret 2000. Kuu loom – rohukonn. – Eesti Loodus 51 (4): 152–153.


Riinu Rannap (1966) on zooloog, keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna spetsialist.



Riinu Rannap
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet