Eesti Looduse fotovõistlus
04/2004



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
retsensioon EL 04/2004
Tõlkeõnnetus ehk kohutav lugu sellest, kuidas katoliiklased angerjaid vägistavad

DR TATJANA SEKSINÕUANDED IGASUGUSTELE OLENDITELE

Olivia Judson. Tõlkinud Helje Heinoja, toimetanud Külli Suurevälja, konsultant Peeter Vissak. Pegasus, 2003. 274 lk.


Seksi ja vägivalla abiga saab müüa vist enamikku laiatarbekaupu, autost hambapastani. Selles ei ole midagi imelikku: ei surnud ju meie kellegi esivanemad järeltulijaid jätmata. Sestap on teravdatud huvi surma ja soojätkamisega seonduva vastu sügavalt inimlik. Tore, et teaduse populariseerijad on avastanud, et seksi abil saab edukalt levitada ka teadmisi maailma toimimise kohta. Seda eesmärki on mõeldud täitma ka kõnealune raamat, kus “jutt on see kooruke, aga õpetus on see iva”. Teos on üles ehitatud dr. Tatjana vastustena eri olendite kirjadele, kus kurdetakse inimvaatepunktist kummaliste probleemide üle nende suguelus.

Lugu esitatakse niimoodi: enamasti on autoril vaja selgitada ilmset paradoksi, kuidas mingi olendi jaoks ebameeldivad ja ellujäämist ilmselt mitte soodustavad tunnused on saanud evolutsiooni käigus tekkida. Seejuures ei alusta ta sugugi sellest, et lugejale kõigepealt tutvustada evolutsioonibioloogia algtõdesid, näiteks et looduslik valik soosib alati kõike, mis viib sigimisedukuse suurenemisele. Selle asemel astub lavale emane palvetajaritsikas, kes kurdab, et talle meeldib seks rohkem, kui ta hammustab kallimal kõigepealt pea otsast. See annab dr. Tatjanale võimaluse erutada lugejat kirjeldusega, kuidas ärahammustatud peaga isane palvetajaritsikas satub meeletusse seksuaalsesse ekstaasi, ja võrrelda teda metsikult ringi tormava peata kanaga (lk. 108). Olles haaranud lugeja tähelepanu selle õõvastava stseeniga, jõuab ta paari lehekülje pärast üpriski asjaliku seletuseni, kuidas kannibalismi soosivad geenid saavad populatsioonis levida.

Kes meist ei oleks selliste müüginippidega kokku puutunud: selleks et anda televaatajale aimu, mis tore peapesuvedelik on N-šampoon, tuleb tal lasta eelnevalt kuulata lennukitualetist kostvaid orgastilisi oigeid. Judsoni raamat on mõeldud tänapäevasele lugejale, kes on üles kasvanud reklaamist küllastunud meediakeskkonnas, kus kaupade müügiedu garantii on osav manipuleerimine tarbija ürginstinktidega. Iseenesest ju tänuväärne ettevõte. Mis võiks olla toredam, kui ka Kroonika ja Õhtulehe lugejad kogeksid eluslooduse toimemehhanismide imelist salapära ning – miks ka mitte – arutleksid õhtusöögilauas emase tähnikhüääni hiiglasliku pseudofallose tekkepõhjuste üle!

Kas kaup, mida pakutakse, on ka aus? Nii ja naa. Eeldades, et lugeja suudab iseseisvalt kõik tõlkija põhjustatud loogikaapsud ära parandada, on näiteks viimane peatükk igati vahva ülevaade soolisuse tekkest ning soota sigimist piiravatest evolutsiooniteguritest. Harivaid arutluskäike leiab mujaltki, nagu lk. 162 jj., kus saame teada, milliseid evolutsioonilisi seletusi on võimalik leida homoseksuaalsuse kohta, ning lk. 122, kus tuletatakse seletus, miks paarituvad isased võivad mõnikord partnerile tõsiseid kehavigastusi tekitada.

Raamatust leiab ohtralt muidki õnnestunud näiteid selle kohta, kuidas elu täis sugupooltevahelisi konflikte, kannatusi ja vägivalda ei ole takistanud ühe või teise liigi aastamiljoneid kestvat õitsvat eksistentsi. Eks ole ju selline äratundmine suur samm edasi, võrreldes vaid mõne aastakümne eest domineerinud usuga looduses valitsevasse harmooniasse ja üksmeelesse!

Liiatigi, mõnede olendite kirjad dr. Tatjanale on päris liigutavad: “Olen raisamardikas. Kohtasin oma naist, kui töötasime koos vöötorava matustel. See oli armastus esimesest pilgust ja pärast tormilist romanssi arvasin, et olen leidnud paradiisi. Kuid nüüdseks on temast saanud hirmus vanamoor. Vahetpidamata käib üks närimine… Mida ma olen teinud, et mulle saaks osaks niisugune saatus, ja kuidas saaksin ta oma kaelast ära?” No kas pole armas! Lugejale, kes tahab teada, mis veidraid probleeme eri elukatel soojätkamise käigus ette tuleb, on see raamat ammendamatu kullaauk.

Samas ei saa ilmselt mitte iga bioloog Judsoni kirjutatuga lõpuni nõusse jääda. Esimeses peatükis, mille algus on originaalkeeles ka Internetis kättesaadav, rünnatakse aplombiga Batemani printsiipi, mis kuulutatakse iganenuks. Batemani printsiibi alusel piirab emaste sigimisedukust nende võime munarakke toota ja/või järglaste eest hoolitseda, samal ajal kui isaste sigimisedukust piirab peaasjalikult nende võime paarituda võimalikult paljude emastega (sperma on odav!). Seetõttu peaksid emased oma sigimispartnereid hoolikalt valima, et lähetada oma geenid järgmistesse põlvkondadesse koos võimalikult kvaliteetsete isaste omadega. Isased aga peaksid keskenduma pigem sigimispartnerite hulga maksimeerimisele ning olema partnerite kvaliteedi suhtes vähem valivad.

See printsiip koos oma tuletistega on olnud tõepoolest käitumisökoloogias oluline paradigma, mis on aastakümneid mõjutanud teadlaste arusaamu sugulisest valikust, paarumissüsteemide evolutsioonist ning vanemlikest investeeringutest. Kuigi Batemani printsiibist saab tõesti järeldada, et emased peaksid olema oma sugukäitumises keskmiselt kasinamad kui isased, siis vaevalt mõni tänapäeva evolutsioonibioloog tõemeeli usub, et Batemani printsiip põhjustab emastel eksklusiivset monogaamiat.

Pigem on asja tuum siiski selles, et juhul kui emased panustavad oma järglastesse rohkem kui isased, peaksid nad oma sigimispartnerite suhtes olema suhteliselt valivamad kui isased. Loomulikult tuntakse hulgaliselt liike, kelle isased pingutavad järglaste saamise nimel rohkem kui emased. Ootuspäraselt on nad seejuures ka valivamad. Kes maksab, see tellib ka muusika. Vara veel Batemani koos pesuveega välja visata! Samuti ei või sugugi nõustuda väitega, et “inimese moraalsus pole ühegi loodusseaduse peegeldus” (lk. 135). Loetagu vaid Matt Ridley suurepärast raamatut “Vooruse lätted” (e. k. 2002, kirjastus Tänapäev).


Ka antropomorfismide mõõdutundetu kasutamine teeb natuke murelikuks. Mitte et antropomorfismid looduse kirjeldamisel üldse kohatud oleksid – näiteks Richard Dawkins oskab neid suurepäraselt doseerida –, aga kuhugi võiks ju piiri tõmmata. Mida arvata hooravatest (originaalis tõepoolest fornication) konnadest (lk. 19) ja vesineitsikutest ning lustiliselt liiderdavatest nööbimardikatest (lk. 191)? Või mida häbistavat on haide paaritumispoosis, kus emane isast suguakti ajal ninast hammustab (lk. 128)? Miks võtab autor endale vanajumala positsiooni, nimetades kääbusherilase käitumist halvaks (lk. 191) ainuüksi seepärast, et ta oma lastele verist pidusööki pakub ning seejärel oma poja ja pojapojaga paaritub? Ning mille poolest on paarituvate kingtigude hunnik häbiväärne (lk. 218)? Kui lugejatega suheldakse sellises stiilis, jääb mulje, et neid peetakse debiilikuteks, kellele ei ole võimalik ühestki tõsisemast asjast rääkida, laskumata seejuures publiku vaimsele tasemele ega pudikeeles lällutamata. Sellist suhtumist oleme harjunud kogema mõnede ameerikalike ususektide koosolekutel, koolituskursustel ja pesupulbrireklaamides. Nüüd siis on järg aimekirjanduse käes.


Mis kõige hullem – tõlkija pole mõistnud kirjutatut. Aimeraamatud on mõeldud eelkõige rahva valgustamiseks. Kui tõlkija ei saa kirjutatust aru, on tulemus vastupidine. Nii on paraku juhtunud ka seekord. Üks raamatu läbiv idee on selgitada, miks emased paarituvad sageli rohkem kui ühe partneriga, ehk mis kasu saavad nad promiskuitiivsusest. Nüri järjekindlusega, vähemalt 19 korral, on Helje Heinoja tõlkinud promiskuitiivsuse valimatuseks.

Seetõttu on autori sõnum pea peale pööratud. Enamasti on just nimelt emaste hoolikas partnerivalik promiskuitiivsuse põhjuseks! Raamatust leiame aga selliseid vasturääkivusi: “Tõsi, teie liigi emased kärbsed on massiliselt valimatud. Kuid neil on range maitse” (lk. 56) ja “.. geneetilise sobimatuse vältimine võib olla ka põhjuseks, miks paljude liikide emasloomad on seksuaalselt valimatud” (lk. 62). Kui bioloogiakauge lugeja hakkab siitpeale uskuma, et teadlased seletavad loomade käitumist mingisuguse äraspidise loogika abil, siis on tal täielik õigus neid idiootideks pidada. 1:0 pimeduse kasuks!

Ülalkirjeldatud mõttemoonutuste taustal tunduvad ülejäänud möödalaskmised suhteliselt kahjututena. Näiteks kasutab tõlkija järjekindlalt evolutsiooni ja arengut sünonüümidena. Ega sellest igakord suurt kahju sünnigi, lihtsalt koomiline, kui geniaalset evolutsionisti Bill Hamiltoni nimetatakse arengubioloogiks (lk. 195). Lugeja saab pead murda ka selle üle, mismoodi näeb välja kolme nurgaga ratas (ämbliku suguti; lk. 225). Õienduseks veel, et erinevalt lk. 21 väidetust ei hau kivisisalik oma mune välja: ta ju kõigusoojane. Eukarüoot ei ole rakuline organism (lk. 236), vaid organism, kelle rakul või rakkudel on tuumad. Moth (lk. 101) ei ole enamasti koiliblikas, vaid ööliblikas. Evolutsioonil pole taotlusi (lk. 159), vajalike eelduste kokkulangemise korral ta lihtsalt toimub.

Keelest veel seda, et sexual selection’i vastena soovitavad loomaökoloogid kasutada ilusat eestikeelset terminit suguline valik (pro seksuaalne valik). Viimati nimetatud varianti, või lausa seksuaalset selektsiooni kohtame paraku küll ka paljudes teistes aimeraamatutes. Tõlkijad ja toimetajad, küsige ometi erialateadlaste käest nõu!


Isegi tava-inglise keel valmistas tõlkijale raskusi. Common cold ei ole tavaline külm (lk. 252), antud kontekstis võinuks selle väga hästi näiteks nohuks tõlkida. Lk. 142 ei ole ära tuntud käibeväljendit koogi ärasöömisest ja samal ajal allesjätmisest. Stiilinäiteks sobib lause lk. 138: “Kuid isased meelitavad emaseid, nõristades ohtralt einet, mida nad toodavad koos geenidega, nii et kevadel on õietolmu nappus topeltpõmakas…”

Õnneks (loodetavasti) enamik lugejaid selliste õudusteni ei jõua, sest mõistlik inimene paneb raamatu käest juba 21. leheküljel, kus ta saab teada, et “Nagu me hiljem näeme – kui emane paaritub rohkem kui ühe isasega, kepsutab sõda kärmelt läbi buduaaride, lahkhelide tiivad viskamas vempe selle kannul”.

Lugeja, kellel polnud taipu 21. leheküljel peatuda, saab aga teada midagi tõeliselt jubedat ühe vaga ja auväärse kristliku konfessiooni kohta. Lk. 160: “Afaliin ehk silmikdelfiin on seksuaalpartnerite valikus katoliiklane. Isaseid on tihti nähtud kopuleerimas kilpkonnadega (nad pistavad oma sugutid ohvri tagakeha pehmetesse kudedesse), haidega ja isegi angerjatega. Angerjatega? Jah, kui delfiini suguti on erekteerunud, tekib sinna otsa konks – paljud isased kasutavad seda, et väänlevat ning vastupunnivat angerjat külge haakida.” Tegelikult ei ole muidugi Pühal Toolil põhjust oma alamate käitumise pärast muret tunda: catholic (väikse algustähega) ei tähenda mitte katoliiklast, vaid antud kontekstis lihtsalt vabameelset tegelast.

Kuna raamatupoodides asub dr. Tatjana nõuanderaamat kuskil “Kamasuutra” ja tantaristliku seksi õpikute vahel, siis kardetavasti ei ole mitte kõik lugejad võimelised pakutud teri sõkaldest eristama. Nende jaoks võib selle raamatu lugemine nüüdisaegse evolutsioonibioloogia mõtteviisi tõsiselt diskrediteerida. Kui tahate evolutsiooni, käitumise ja seksi kohta maakeeles midagi tõeliselt harivat lugeda, siis võtke kätte Richard Dawkinsi, Matt Ridley ja Susan Blackmore’i raamatud. Kirjastusel Pegasus on paraku õnnestunud külvata vaimuvalguse asemel vaimupimedust.



Peeter Hõrak
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet