Eesti Looduse fotov�istlus
04/2004



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
retsensioon EL 04/2004
Tlkennetus ehk kohutav lugu sellest, kuidas katoliiklased angerjaid vgistavad

DR TATJANA SEKSINUANDED IGASUGUSTELE OLENDITELE

Olivia Judson. Tlkinud Helje Heinoja, toimetanud Klli Suurevlja, konsultant Peeter Vissak. Pegasus, 2003. 274 lk.


Seksi ja vgivalla abiga saab ma vist enamikku laiatarbekaupu, autost hambapastani. Selles ei ole midagi imelikku: ei surnud ju meie kellegi esivanemad jreltulijaid jtmata. Sestap on teravdatud huvi surma ja soojtkamisega seonduva vastu sgavalt inimlik. Tore, et teaduse populariseerijad on avastanud, et seksi abil saab edukalt levitada ka teadmisi maailma toimimise kohta. Seda eesmrki on meldud titma ka knealune raamat, kus jutt on see kooruke, aga petus on see iva. Teos on les ehitatud dr. Tatjana vastustena eri olendite kirjadele, kus kurdetakse inimvaatepunktist kummaliste probleemide le nende suguelus.

Lugu esitatakse niimoodi: enamasti on autoril vaja selgitada ilmset paradoksi, kuidas mingi olendi jaoks ebameeldivad ja ellujmist ilmselt mitte soodustavad tunnused on saanud evolutsiooni kigus tekkida. Seejuures ei alusta ta sugugi sellest, et lugejale kigepealt tutvustada evolutsioonibioloogia algtdesid, niteks et looduslik valik soosib alati kike, mis viib sigimisedukuse suurenemisele. Selle asemel astub lavale emane palvetajaritsikas, kes kurdab, et talle meeldib seks rohkem, kui ta hammustab kallimal kigepealt pea otsast. See annab dr. Tatjanale vimaluse erutada lugejat kirjeldusega, kuidas rahammustatud peaga isane palvetajaritsikas satub meeletusse seksuaalsesse ekstaasi, ja vrrelda teda metsikult ringi tormava peata kanaga (lk. 108). Olles haaranud lugeja thelepanu selle vastava stseeniga, juab ta paari leheklje prast priski asjaliku seletuseni, kuidas kannibalismi soosivad geenid saavad populatsioonis levida.

Kes meist ei oleks selliste mginippidega kokku puutunud: selleks et anda televaatajale aimu, mis tore peapesuvedelik on N-ampoon, tuleb tal lasta eelnevalt kuulata lennukitualetist kostvaid orgastilisi oigeid. Judsoni raamat on meldud tnapevasele lugejale, kes on les kasvanud reklaamist kllastunud meediakeskkonnas, kus kaupade mgiedu garantii on osav manipuleerimine tarbija rginstinktidega. Iseenesest ju tnuvrne ettevte. Mis viks olla toredam, kui ka Kroonika ja htulehe lugejad kogeksid eluslooduse toimemehhanismide imelist salapra ning miks ka mitte arutleksid htusgilauas emase thnikhni hiiglasliku pseudofallose tekkephjuste le!

Kas kaup, mida pakutakse, on ka aus? Nii ja naa. Eeldades, et lugeja suudab iseseisvalt kik tlkija phjustatud loogikaapsud ra parandada, on niteks viimane peatkk igati vahva levaade soolisuse tekkest ning soota sigimist piiravatest evolutsiooniteguritest. Harivaid arutluskike leiab mujaltki, nagu lk. 162 jj., kus saame teada, milliseid evolutsioonilisi seletusi on vimalik leida homoseksuaalsuse kohta, ning lk. 122, kus tuletatakse seletus, miks paarituvad isased vivad mnikord partnerile tsiseid kehavigastusi tekitada.

Raamatust leiab ohtralt muidki nnestunud niteid selle kohta, kuidas elu tis sugupooltevahelisi konflikte, kannatusi ja vgivalda ei ole takistanud he vi teise liigi aastamiljoneid kestvat itsvat eksistentsi. Eks ole ju selline ratundmine suur samm edasi, vrreldes vaid mne aastakmne eest domineerinud usuga looduses valitsevasse harmooniasse ja ksmeelesse!

Liiatigi, mnede olendite kirjad dr. Tatjanale on pris liigutavad: Olen raisamardikas. Kohtasin oma naist, kui ttasime koos vtorava matustel. See oli armastus esimesest pilgust ja prast tormilist romanssi arvasin, et olen leidnud paradiisi. Kuid ndseks on temast saanud hirmus vanamoor. Vahetpidamata kib ks nrimine Mida ma olen teinud, et mulle saaks osaks niisugune saatus, ja kuidas saaksin ta oma kaelast ra? No kas pole armas! Lugejale, kes tahab teada, mis veidraid probleeme eri elukatel soojtkamise kigus ette tuleb, on see raamat ammendamatu kullaauk.

Samas ei saa ilmselt mitte iga bioloog Judsoni kirjutatuga lpuni nusse jda. Esimeses peatkis, mille algus on originaalkeeles ka Internetis kttesaadav, rnnatakse aplombiga Batemani printsiipi, mis kuulutatakse iganenuks. Batemani printsiibi alusel piirab emaste sigimisedukust nende vime munarakke toota ja/vi jrglaste eest hoolitseda, samal ajal kui isaste sigimisedukust piirab peaasjalikult nende vime paarituda vimalikult paljude emastega (sperma on odav!). Seetttu peaksid emased oma sigimispartnereid hoolikalt valima, et lhetada oma geenid jrgmistesse plvkondadesse koos vimalikult kvaliteetsete isaste omadega. Isased aga peaksid keskenduma pigem sigimispartnerite hulga maksimeerimisele ning olema partnerite kvaliteedi suhtes vhem valivad.

See printsiip koos oma tuletistega on olnud tepoolest kitumiskoloogias oluline paradigma, mis on aastakmneid mjutanud teadlaste arusaamu sugulisest valikust, paarumisssteemide evolutsioonist ning vanemlikest investeeringutest. Kuigi Batemani printsiibist saab testi jreldada, et emased peaksid olema oma sugukitumises keskmiselt kasinamad kui isased, siis vaevalt mni tnapeva evolutsioonibioloog temeeli usub, et Batemani printsiip phjustab emastel eksklusiivset monogaamiat.

Pigem on asja tuum siiski selles, et juhul kui emased panustavad oma jrglastesse rohkem kui isased, peaksid nad oma sigimispartnerite suhtes olema suhteliselt valivamad kui isased. Loomulikult tuntakse hulgaliselt liike, kelle isased pingutavad jrglaste saamise nimel rohkem kui emased. Ootuspraselt on nad seejuures ka valivamad. Kes maksab, see tellib ka muusika. Vara veel Batemani koos pesuveega vlja visata! Samuti ei vi sugugi nustuda vitega, et inimese moraalsus pole hegi loodusseaduse peegeldus (lk. 135). Loetagu vaid Matt Ridley suureprast raamatut Vooruse ltted (e. k. 2002, kirjastus Tnapev).


Ka antropomorfismide mdutundetu kasutamine teeb natuke murelikuks. Mitte et antropomorfismid looduse kirjeldamisel ldse kohatud oleksid niteks Richard Dawkins oskab neid suurepraselt doseerida , aga kuhugi viks ju piiri tmmata. Mida arvata hooravatest (originaalis tepoolest fornication) konnadest (lk. 19) ja vesineitsikutest ning lustiliselt liiderdavatest nbimardikatest (lk. 191)? Vi mida hbistavat on haide paaritumispoosis, kus emane isast suguakti ajal ninast hammustab (lk. 128)? Miks vtab autor endale vanajumala positsiooni, nimetades kbusherilase kitumist halvaks (lk. 191) ainuksi seeprast, et ta oma lastele verist piduski pakub ning seejrel oma poja ja pojapojaga paaritub? Ning mille poolest on paarituvate kingtigude hunnik hbivrne (lk. 218)? Kui lugejatega suheldakse sellises stiilis, jb mulje, et neid peetakse debiilikuteks, kellele ei ole vimalik hestki tsisemast asjast rkida, laskumata seejuures publiku vaimsele tasemele ega pudikeeles lllutamata. Sellist suhtumist oleme harjunud kogema mnede ameerikalike ususektide koosolekutel, koolituskursustel ja pesupulbrireklaamides. Nd siis on jrg aimekirjanduse kes.


Mis kige hullem tlkija pole mistnud kirjutatut. Aimeraamatud on meldud eelkige rahva valgustamiseks. Kui tlkija ei saa kirjutatust aru, on tulemus vastupidine. Nii on paraku juhtunud ka seekord. ks raamatu lbiv idee on selgitada, miks emased paarituvad sageli rohkem kui he partneriga, ehk mis kasu saavad nad promiskuitiivsusest. Nri jrjekindlusega, vhemalt 19 korral, on Helje Heinoja tlkinud promiskuitiivsuse valimatuseks.

Seetttu on autori snum pea peale pratud. Enamasti on just nimelt emaste hoolikas partnerivalik promiskuitiivsuse phjuseks! Raamatust leiame aga selliseid vasturkivusi: Tsi, teie liigi emased krbsed on massiliselt valimatud. Kuid neil on range maitse (lk. 56) ja .. geneetilise sobimatuse vltimine vib olla ka phjuseks, miks paljude liikide emasloomad on seksuaalselt valimatud (lk. 62). Kui bioloogiakauge lugeja hakkab siitpeale uskuma, et teadlased seletavad loomade kitumist mingisuguse raspidise loogika abil, siis on tal tielik igus neid idiootideks pidada. 1:0 pimeduse kasuks!

lalkirjeldatud mttemoonutuste taustal tunduvad lejnud mdalaskmised suhteliselt kahjututena. Niteks kasutab tlkija jrjekindlalt evolutsiooni ja arengut snonmidena. Ega sellest igakord suurt kahju snnigi, lihtsalt koomiline, kui geniaalset evolutsionisti Bill Hamiltoni nimetatakse arengubioloogiks (lk. 195). Lugeja saab pead murda ka selle le, mismoodi neb vlja kolme nurgaga ratas (mbliku suguti; lk. 225). ienduseks veel, et erinevalt lk. 21 videtust ei hau kivisisalik oma mune vlja: ta ju kigusoojane. Eukaroot ei ole rakuline organism (lk. 236), vaid organism, kelle rakul vi rakkudel on tuumad. Moth (lk. 101) ei ole enamasti koiliblikas, vaid liblikas. Evolutsioonil pole taotlusi (lk. 159), vajalike eelduste kokkulangemise korral ta lihtsalt toimub.

Keelest veel seda, et sexual selectioni vastena soovitavad loomakoloogid kasutada ilusat eestikeelset terminit suguline valik (pro seksuaalne valik). Viimati nimetatud varianti, vi lausa seksuaalset selektsiooni kohtame paraku kll ka paljudes teistes aimeraamatutes. Tlkijad ja toimetajad, ksige ometi erialateadlaste kest nu!


Isegi tava-inglise keel valmistas tlkijale raskusi. Common cold ei ole tavaline klm (lk. 252), antud kontekstis vinuks selle vga hsti niteks nohuks tlkida. Lk. 142 ei ole ra tuntud kibevljendit koogi rasmisest ja samal ajal allesjtmisest. Stiiliniteks sobib lause lk. 138: Kuid isased meelitavad emaseid, nristades ohtralt einet, mida nad toodavad koos geenidega, nii et kevadel on ietolmu nappus topeltpmakas

nneks (loodetavasti) enamik lugejaid selliste udusteni ei jua, sest mistlik inimene paneb raamatu kest juba 21. lehekljel, kus ta saab teada, et Nagu me hiljem neme kui emane paaritub rohkem kui he isasega, kepsutab sda krmelt lbi buduaaride, lahkhelide tiivad viskamas vempe selle kannul.

Lugeja, kellel polnud taipu 21. lehekljel peatuda, saab aga teada midagi teliselt jubedat he vaga ja auvrse kristliku konfessiooni kohta. Lk. 160: Afaliin ehk silmikdelfiin on seksuaalpartnerite valikus katoliiklane. Isaseid on tihti nhtud kopuleerimas kilpkonnadega (nad pistavad oma sugutid ohvri tagakeha pehmetesse kudedesse), haidega ja isegi angerjatega. Angerjatega? Jah, kui delfiini suguti on erekteerunud, tekib sinna otsa konks paljud isased kasutavad seda, et vnlevat ning vastupunnivat angerjat klge haakida. Tegelikult ei ole muidugi Phal Toolil phjust oma alamate kitumise prast muret tunda: catholic (vikse algusthega) ei thenda mitte katoliiklast, vaid antud kontekstis lihtsalt vabameelset tegelast.

Kuna raamatupoodides asub dr. Tatjana nuanderaamat kuskil Kamasuutra ja tantaristliku seksi pikute vahel, siis kardetavasti ei ole mitte kik lugejad vimelised pakutud teri skaldest eristama. Nende jaoks vib selle raamatu lugemine ndisaegse evolutsioonibioloogia mtteviisi tsiselt diskrediteerida. Kui tahate evolutsiooni, kitumise ja seksi kohta maakeeles midagi teliselt harivat lugeda, siis vtke ktte Richard Dawkinsi, Matt Ridley ja Susan Blackmorei raamatud. Kirjastusel Pegasus on paraku nnestunud klvata vaimuvalguse asemel vaimupimedust.



Peeter Hrak
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012