Eesti Looduse fotovõistlus
05/2004



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
reisikiri EL 05/2004
Pildikesi igavese suve saartelt Kanaaridelt

Kadunud Atlantis, maapealne paradiis – nii on aastasadu nimetatud Aafrika looderannikust vaevalt saja kilomeetri kaugusel asuvaid vulkaanilisi Kanaari saari. Kolmeteistkümnest saarest ja kaljunukist on inimesed asustanud seitse suuremat saart.

Kuue lennutunni järel jõuame sügavast talvest kuumale rannaliivale peesitama. Kui soomlastele on Kanaaridel puhkamine enesestmõistetav tervise kosutamise viis, siis enamikule eestlastele jääb see praegu veel vaid unistuseks. Siiski peaks sõit Kanaaridele lähiaastatel ka keskmise sissetulekuga eestimaalastele kättesaadavaks muutuma. Kolmel talvel pikemal lähetusel viibides olen käinud kolmel saarel: Gran Canarial, Tenerifel ja Lanzarotel. Kuna Gran Canaria on olnud ka mu töökoht, siis on see 1500-ruutkilomeetrine saar risti-põiki läbi kammitud ja kujunenud pilt Hiiumaa-suurusest saarest.

Kanaaride ajalugu saab hakata lugema aastast 1402, kui Hispaania kuninganna saadikud avastasid metsikute koerte ja aborigeenidega asustatud saared ning vallutasid üksteise järel üsna primitiivselt elanud guantšide hõimud. Kuigi pärismaalased olevat seal elanud juba kaks tuhat aastat tagasi, kulges nende elu isoleeritult nii laiast maailmast kui ka naabersaarte elanikest. Vähemalt teadlased pole leidnud ühtegi kinnitust selle kohta, et põliselanikud oleksid kasutanud mingisuguseid ujuvvahendeid. Ehkki nende välimus olevat olnud igal saarel üsna ühesugune (pikka kasvu, sinised silmad, heledad juuksed ja nahk), olid nende kombed, keel ja võimuhierarhia saareti isemoodi.

Guantšid olid väga osavad kütid ja kalamehed, kes kasutasid käepäraseid looduslikust materjalist vahendeid, näiteks obsidiaanist ehk mustast laavakivist tahutud teravate servadega viskekive ja luudest valmistatud teravaid ahinguid. Raua leiutamiseni nad ei jõudnudki: selleks polnud ei vajadust ega vahendeid. Elasid nad ju pikka aega rahus ja soojas kliimas, kus aasta ringi saadi põllult saaki ja ookeanist mereande. Ainus puudus oli veenappus; ka tänapäeval peetakse vihma suureks harulduseks ja jumala õnnistuseks. Arvatakse, et viimane guantš suri või segunes vallutajatega kakssada aastat tagasi ning praeguseks on säilinud vaid mõned nende esivanemate muumiad ja vanade meremeeste kirjeldused.


Pisike mandri mudel. Kuigi Gran Canaria on väike saar, kutsutakse seda ka minikontinendiks. Tõepoolest, seal võite jalutada justkui Sahara helekollases liivakõrbes, troopilistes palmisaludes, männimetsades, kaktusi täis kivikõrbetes ja ka rohelistel aasadel. Samas saab ronida järskudel kaljuseintel ja sõita mööda mägiteid, mis meenutavad Suurt kanjonit.

Ilmastik ja kliima on saare eri piirkondades väga erilaadne. Olenevalt tuule suunast võib ühel pool olla pilvine, aga teises saare servas paistab päike täiesti selges taevas. Kui rannikul puhuvad pilvede all vinged tuuled, võib saare keskosas, pealpool pilvi rahulikult päikest võtta. Kõige enam mõjutavad ilmastikku ookean ja päike, ent vulkaanilised mäed jagavad saare roheliseks põhja- ja kuivaks lõunapiirkonnaks. Ida-lääne suunas kulgevates orgudes on vastupidi. Varjus olevad lõunaküljed on tunduvalt rohelisemad kui päikesele avatud põhjaküljed.

Meie, põhjamaalaste jaoks on seal igavene suvi, ent ka sealsel loodusel on oma aastaajad. Jaanuaris-veebruaris puhkevad õide mandlipuud, aga kastanid on täiesti raagus. Temperatuur kõigub aasta jooksul vähe: talvel on 22–27 ja suvel 25–30 kraadi sooja. Ümbritsev 19–20-kraadine ookeanivesi hoiab ära suurema temperatuurikõikumise.

Tavaturistile, kes jalutab Playa del Inglesis, Maspalomases, Puerto Ricos või Puerto Moganis, võib jääda mulje, et tegemist on troopilise kliimaga. Kõikjal palmid, draakonipuud, värviliste õitega põõsad ja lilled. Väljaspool inimasulaid asuvatel rannikualadel laiuvad aga kivikõrbed, mis vahelduvad mustade vulkaaniliste liivarandadega. Vaid Gran Canaria lõunatippu Maspalomasesse ja saare kirdenurgas asuvasse Las Palmasesse on tuuled sajandite jooksul kandnud Sahara kõrbest valget rannaliiva.

Nende turismikeskuste kogu rohelus on inimeste rajatud. Iga taime juurde juhitakse voolikute abil kastmisvett, mis on juba ühe ringi torustikus teinud. Nimelt kasutatakse majapidamisveena magestatud ookeanivett ning kogu kanalisatsioonivesi kogutakse kokku, filtreeritakse ja lisatakse aineid, mis neutraliseerivad halvad aroomid. Seejärel suunatakse korra ringluses olnud vesi plasttorude kaudu taimedeni, mis vajavad kasvuks vett.

Kõrgeimat mäetippu (1949 m) kutsutakse Pico de las Nieves ehk lumine tipp, sest mõnikord, mitme aasta tagant, võib ka lumi maha sadada ja kanaarialaste elu segi paisata. Loomulikult katkeb siis mägedes bussi- ja veoautoliiklus, kuid nooremad inimesed unustavad igasuguse töötegemise ja kihutavad otsemaid mägedesse lumesõda mängima. Nende jaoks on see tõeline rõõmupäev, ent põhjamaadest tulnud puhkajad ei rõõmusta kaotsi läinud päeva üle. Olin ka ise tunnistajaks mägedest naasvatele sõidukitele, mille katustel ja kapottidel istusid sulavad lumememmed, ning autoakendest kostis ülevoolavaid rõõmuhõiskeid justkui loteriivõidu puhul.


Sooja jagub, aga vett napib. Sajandeid on selles soojas kliimas kasvatatud levinumaid põllukultuure, nagu kartul, tomat, kurk, suhkruroog, kohalik banaan, viinamarjad, papaiad, mangod jne. Enamik kultuure annab saaki kaks kuni neli korda aastas. Kuid veest on alati puudu tulnud ja seepärast on nüüdseks ehitatud suured veehoidlad, kust siis vajaduse ja talupidaja rahakoti järgi pumbatakse põllulapile vett.

Turismi areng viimase neljakümne aasta jooksul on tugevasti muutnud majanduse struktuuri ja praegusajal näeme lõunapiirkonnas sööti jäetud põllulappe ja lagunevaid kasvuhooneid. 80% majanduse käibest annab turism ning lihtsam on kogu kraam sisse tuua kui loota taevaluukide avanemise peale. Siiski tasub kasvatada banaane, tomateid ja kartulit, sest turismitööstuse arengu tõttu on avanenud uued võimalused saada kastmisvett. Nimelt: mida rohkem on hotelle, seda rohkem tekib reovett, mis filtreeritakse ning lastakse kastmistorudesse teisele ringile.

Kohaliku taimestikuga saab tutvuda üksikutes sügavates orgudes ja mägedes 600–1800 m kõrgusel. Just seal on kõige rohkem niiskust. Mägedes torkavad silma tuttavad männisalud ja tee äärde istutatud eukalüptid. Asulates on märgata üksikuid draakonipuid ja niru jõulukuuske meenutavaid araukaariaid.

Kui eukalüptid on sisse toodud Austraaliast, siis kanaari mänd on endeemne, tuhandete aastate jooksul just kuival vulkaanilisel pinnal kujunenud puuliik. See mänd on omapäraselt kohastunud eluks sealses looduses: pikad okkad korjavad pilvedest niiskust ja juhivad selle maamulda. Seega on veeringlus vastupidine kui meie kliimas kasvavatel puudel. Valminud viljad ehk käbid on suured ja meenutavad seedrimänni käbi, okkad on kuni 30 cm pikkused ja kolmekaupa pundis. Metsapõlengud ei suuda olulist kahju tekitada ja aasta või paariga on puud taas rohelised. Nüüdisajal on kanaari mänd looduskaitse all ja tisleritöödeks selle puitu ei kasutata, kuid veel pool sajandit tagasi oli vastupidav männipuit hinnatud rõdude, uste ja akende materjal.

Saare põhjaküljel, kus loodus on lopsakam, leidub nii metsikult kui ka koduaedades mitmesuguseid taimi, keda Eestis kasvatatakse potililledena. Ka jõulutäht õitseb seal aastavahetuse paiku ja kohati on varred veninud 2–3 meetri kõrguseks. Küllalt sageli võib näha õitsemas aaloed ja teede ääres on justkui suured ahvisabad püsti agaavi õisikud. Kaamerasilma ette jäi palju tundmatuid, kuid ka meie lilledega sarnaseid taimi, kelle liigitamiseks tuleb kasutada kohalike taimeteadlaste abi või vähemalt välimäärajat.


Teistmoodi matkamine. Kuigi põhiliselt tutvuvad turistid loodusega läbi bussiakna, on siiski küllalt matkajaid, kes tahavad kõike oma käega katsuda ja silmaga kaeda. Kanaari saared on selleks lausa ideaalsed, sest pole mürgiseid madusid ega tüütuid putukaid ning suurim uluk on jänes. Kui on varuks soojem tuulejope, joogivesi ja jalas head jalanõud, siis võib tundide kaupa mööda põnevaid mägiteid jalutada. Ja kui keegi juhtub vastu tulema, ei pööra ta nägu ära, vaid ikka kostub “Hello!”, “Guten Dag!” või “Hola!” lõbusa naeratuse saatel. Kui vastu tuleb mõni kohalik külaelanik, jõuab ta pikalt-laialt seletada ja kätega vehkida enne, kui taipab, et temast ei saada suurt midagi aru. Aga see polegi tähtis.

Meie matkajatele on seal harjumatu, et ei saa jalgu murumättale puhkama sättida, sest maapind on kivine ja mullakiht väga õhuke. Lausa halenaljakas on vaadata, kui kohalikud pühade või lihtsalt pühapäeva puhul sõidavad mägedesse metsa piknikule. Metsad on väga tuleohtlikud ja lõkke tegemiseks on vaid mõned selleks ettenähtud kohad. Ja nii on umbes poole hektari suuruse metsatuka äärde pargitud vähemalt sadakond autot ning inimesed istuvad külg külje kõrval ja grillivad kaasavõetud söögikraami.


Turism. Omaette vaatamisväärsus Gran Canarial on Maspalomase liivaluited, kuhu lõpuks jõuab ilmselt iga puhkaja. Võimsad ookeanilained, alati särav päike ja lõputu liiv meelitab randa tuhandeid päevitajaid. Nudistidele ja homoseksuaalidele on ette nähtud eraldi tsoon, kuid rahvas kõnnib sellegipoolest läbisegi ja keegi ei häiri kedagi. Rannajoonest eemal saab jalutada roheliste põõsaste vahel, kuhu on eksinud ka mõned jänesed ja sisalikud. Luited on võetud looduskaitse alla, aga taimestik kannatab tugevalt turistide hordide all. Huvitaval kombel pole rannas, kus suvitab päevade kaupa tuhandeid inimesi, mitte ühtegi käimlat ning lähim koht ongi saja meetri kaugusel olevad põõsad.

Maspalomase tuletorn ehitati juba 1831. aastal, kuid esimene hotell püstitati Playa del Inglesi (tõlkes “inglaste supelrand”) aastal 1964. Kuigi viiekilomeetrise valge liivaga ranna olid inglased avastanud tunduvalt varem, takistas turismi arengut teede ja muude kommunikatsioonide puudumine. Ainuüksi teekond Las Palmasest Land Rover’iga kestis neli tundi. Praegu ei kulu selle vahemaa läbimiseks rohkem kui pool tundi.

Ei tohi unustada, et paarkümmend aastat tagasi kehtis Hispaanias Franco režiim ning majandus oli madalal järjel. Puritaanlik võim püüdis pikka aega võidelda riieteta päevitamise vastu ja sandarmid käisid rannas korda loomas. Kuid turism arenes jõudsasti ning saksa nudistid said lõpuks vabaduse end vabalt tunda. Tõelise hoo sai turismitööstus sisse pärast Hispaania ühinemist Euroopa Liiduga, mil saadi rohkesti toetusraha uue lennujaama ja kiirteede ehituseks.

Playa del Ingles ehitati täis juba 10–15 aastat tagasi ja nüüd on ehitustegevus kandunud läänerannikule. Nõudlikumale turistile soovitan puhata just Puerto Ricos, Puerto Moganis ja teistes väikestesse kaljusoppidesse ehitatud uuemates hotellides, sest Playa del Ingles on üsna kulunud väljanägemisega. Kuid turistidele, kes peavad lugu rannas ja pööravad olmele vähem tähelepanu, on Playa del Ingles just õige paik.

Harjumatult kivist ja kohati kaootilist arhitektuuri on meil kui rohelusega harjunud rahval väga raske omaks võtta. Kahju on neist lastest, kes peavad kogu oma lapsepõlve veetma ainult asfaldil või betoonil. Seevastu saavad nad kunstmuruga jalgpalliväljakul mängida aasta läbi ja kõige mõnusam on seda teha just pimedal ajal tulede valguses: siis pole palavat päikest. Las Palmases on pisut vanalinna, kus igal sammul on tunda “manjana” ehk “homme on ka päev” meeleolu. Räpasust ja lohakust on kõikjal, välja arvatud kallimate hotellide ja keskväljakute ümbruses.


Priit Orav (1964) on Jõhvi gümnaasiumi poiste tööõpetuse õpetaja, suviti Orava talu peremees.



Priit Orav
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet