Eesti Looduse fotovõistlus
06/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
ESSEE EL 06/2002
Hirm metsa ees

Mets on Eestis nii tavaline nähtus, et sellest mõtlemine, saati siis kirjutamine, tundub olevat tõeline banaalsus. Kõik me arvame teadvat, mis asi on mets. Ja kirtsutame põlglikult nina, kui kusagil Kesk-Saksamaal või Taanis meile mingit puusalu näidatakse ja seda sealjuures metsaks nimetatakse.

Ometi pole meie side metsaga niisama lihtne. Ehkki metsaomanikke on nüüd jälle tekkinud kui märja metsa all kasvavaid seeni, ei kujuta enamik eestlastest siiski ette, et võiks metsa minna. Lihtsalt niisama, et olla. Kui räägime, et käisime metsas, siis peame silmas tavaliselt seda, et käisime paigas, kus kasvab puid. Paigas, kust inimene on kõrvaldanud selle, mis teeb metsast loodusmetsa. Kas siis harvendanud võsa, raiunud aeg-ajalt maha puid, tassinud ära tormimurdu või vastupidi, istutanud pärast metsapõlengut uusi puid.

Mets on meie jaoks üha enam midagi sellist, mis käib inimese meelevalla alla. Oleme sellise suhtumise kaitseks isegi välja mõelnud ühe ilusa sõna – pärandkooslus. Pärandkooslus on mets, mida inimene on sajandite vältel kujundanud, olgu siis puisniiduks või loopealseks. Pärandiks meie suhtumisele.

Miks on inimene metsa kujundanud? Kas ainult majanduslikel põhjustel: et oleks, kus loomi karjatada ja nende tarbeks heinagi niita? Või hoopis sellepärast, et mets on ikka ja alati olnud midagi salapärast, kuhu õieti minnagi ei julge – kuhu lähevad kõige isemeelsemad.

Vendade Grimmide Hans ja Grete, sajanditevanused Euroopa superstaarid, eksisid kurja nõia juurde ära just nimelt pimedas ehk siis laialehelises metsas. Heidelbergi linnast mõni kilomeeter eemal on mäekülgi, kus võib sellist metsa veel praegugi näha: kuid ainult kujutlusvõime toel, sest inimesed rajavad sinna loodusradasid. Ja loodusrada tähendab seda, et seal peab olema turvaline käia – mitte ainult ses mõttes, et puu pähe ei kukuks, vaid ka ses mõttes, et hirm ei hakkaks. Sestap tuleb vanu puid maha raiuda. Ja noorematele sildid külge panna. Et näete, see on kuusk ja sellest saab paberit, mööblit ja maju. Sildid on kinnitatud kõrgele, nii kõrgele, et keegi nendeni omaenda jõul ei ulatuks.

Lutsu Iti ja Kusti, Eesti superstaarid, sattusid kurja nõia kätte samuti metsas. Pimedas okasmetsas, nii nagu neid näiteks Alutaguse kandis veel leida võib. Ainult pääs raadatud metsamaa äärsesse tallu tõi lastele õnne majja.

Hirm metsa ees on viinud eestlase selleni, et vähegi looduslikumaks muutunud parkidest rajatakse madalaid põõsaaiakesi. Hirm metsa ees on viinud selleni, et metsa ehitatakse laudteid, millel kõndides, tõsi küll, kingakonts suurema tõenäosusega pooleks murdub, kui metsajuurikate vahel.

Hirm metsa ees on viinud juttudeni, et mets tungib peale Eesti põldudele. Hirm metsa ees on viinud juttudeni, et Eestis hävitatakse metsa.

Kuigi igast kahest Eesti ruutmeetrist kõneldakse olevat metsa üks ruutmeeter, see vasakpoolne, pole enamik meist õiges metsas üldse olnudki. Üksi, metsaga isekeskis.

Sest mets eksitab. Siia sa eksid ja siia sa mädaned. Või kui just ei eksi ega mädane, siis mõtted võib mets viia ometi metsa. Mis vahel on metsikult tore.


Tiit Kändler (1948) on füüsik, füüsika-matemaatikakandidaat, teadusajakirjanik, MTÜ Loodusajakiri peatoimetaja.



Tiit Kändler
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet