Eesti Looduse fotov�istlus
2004/07



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
TJUHEND EL 2004/07
Mningaid nuandeid veelindude pildistamisel

Mille poolest erineb veelindude pildistamine teiste lindude jdvustamisest? Kindlasti eristab neid keskkond, kus veelinnud ja neid pildistav fotograaf viibivad. Vesi on nii piltnikule kui ka varustusele tsine proovikivi. Probleemid algavad juba lindudele lhedale saamisega, rkimata peamurdmisest sri mtmisel, sest vee peegeldused eksitavad sna lihtsalt kaamera srimdikut.

Vimalusi saada lhedale veelindudele on mitu, kuid paljusid neist pole kuigi mugav kasutada. ks mooduseid on pstitada veekogu kaldale varje ning loota, et linnud ujuvad selle eest mda. Kui tegemist on viksema tiigi vi jekruga, siis ehk nnestubki seal elutsevaid vi peatuvaid linde piisavalt lhedalt jdvustada. Kuid juba keskmise suurusega jrvel vi lahesopil ei vii selline passimine kuhugi, sest linnud vivad viibida kaldast mitmekmne meetri kaugusel.

Teine ebamugav asjaolu kaldal paiknevast varjetelgist pildistamisel on kaamera krgus veepinnast, mis ei luba lindu tema krgusel jdvustada. Selline silmakrguselt pildistamine annab lpptulemusele erilise intiimse varjundi, sest tavaliselt me vees ujuvaid parte vi kajakaid nii madalalt ei ne. Seega ei ole kaldal paiknev varjetelk lahendus. Jrelikult peab fotograaf ise vette vi vee peale minema.

Esimene mte muretseda kummipaat ning sealt pildistada. Enda varjamiseks vib paadile ehitada katte, mis teeb sellest ujuva varje moodi asja. Aga kummipaadilgi on palju puudusi, mistttu ma ei soovita seda kasutada ei endal ega ka teistel. Nimelt on kummipaadi serva lemine r, kuhu viks objektiivi toetada, ligi 40 cm veepinnast krgemal, mis ei ole minu arust kllalt madalal, et vajalikku nurka saavutada. Teiseks on kummipaadiga sna keeruline manverdada ja samal ajal ktt kaameral hoida. Siis peab keegi teine aerude taga olema, et fotograaf saaks oma td teha, ning see on pris ebapraktiline lahendus.

Seega jb jrele kolmas lahendus, mida ma ise kasutan ja kikidele huvilistele ka soovitan. Olen veelindude pildistamiseks ehitanud ujuva varje. Konstruktsioon on lihtne: kaks rbiti paiknevat vahtplastist pontooni, mis asuvad puidust raamis. Kate on kinnitatud kahe plastist kaarega ning istmeks kasutan laia kummiriba. Kaamera toetub oakotile, mis asetseb plastalusel. Tuleb vaid muretseda rinnuni ulatuvad kummipksid (kevadel, kui vesi klm, siis neopreenist) ning leida veekogu, kus linnud elavad. Kummipksid on vajalikud selleks, et keha jks kuivaks, sest vastupidi paadile on selle varje kasutajal jalad vees. Vib-olla ainuke puudus on ttamissgavus, mis ei saa olla suurem kui fotograafi jalgade pikkus. Kuid philine tegevus toimub nagunii roostikus ja selle servas, kus vesi ulatub harva le meetri. Manverdatakse jalgade abil, sest kndida tuleb mda veekogu phja. Kui on vaja pildistada, siis saab jalgade abil varje kiiresti stabiliseerida.

Vahtplastist pontoonide paksusest oleneb kaamera ja objektiivi krgus veepinnast. Kasutasin alguses 30 cm paksusi pontoone, kuid pidasin seda liiga krgeks. Praegu on minu varje pontoonide paksus 20 cm; kui sinna lisada veel umbes 10 cm, mis tuleb raami ja oakoti paksusest, siis oleks objektiiv ligikaudu 30 cm krgusel veepinnast. Kui ma aga varjesse istun, vheneb selle krgus ligi 10 cm. Vajaduse korral vin objektiivi krgust veelgi vhendada, toetudes kehaga ette ja surudes varje esiotsa vee alla; 10 cm veepinnast on siin piir. Sedasi toimides on kaamera lindude silmade krgusel.

Tsi, vga tuulise ilmaga ei saa niimoodi veelinde pildistada, sest lainetus muudab varje ebastabiilseks, mistttu on vimatu teravustada ja kaadrit horisontaalis hoida. Ega siis ei tule ka paadist pildistamisest midagi vlja.


Veelinde pildistades kasutan sajase tundlikkusega filmi, mille tundlikkust on he astme vrra kunstlikult suurendatud. See thendab, et prast filmi kaamerasse laadimist keeran tundlikkuse 200-le. See pikendab tunduvalt sriaega: kiire sriaeg on vees toimuva jdvustamisel hdavajalik. Enne sellise filmi kaamerasse panekut kleebin kassetile sildi, millele on kirjutatud push +1. See teave on tehnikule, kes laboris filme ilmutab.

Nii nagu 98% juhtudest on mul ka siin kaamera llitatud manuaalprogrammile (M), kus sriaja ja ka ava mran ise, mitte ei lase seda automaatselt kaameral teha. Eelkige hoiab see ra vee peegeldustest tuleneva srimdiku valetamise. Muidu vib tulemuseks olla siluett heledal taustal. Kuna ava on mul paika pandud, siis sriaja mdan mnelt pooltoonis olevalt objektilt. Mnikord on see ka osa linnu sulestikust, niteks hallpsk-pti kaela eesmine osa ja rind. Selliselt toimides saan ise kontrollida, millistes toonides pilt jdvustub, ning vldin hilisemaid pettumusi.

Samamoodi kui teiste lindude puhul on ka veelindude pildistamisel vajalik neid harjutada varjega. Tsi, vees olevate objektide suhtes on nad mrksa vastuvtlikumad kui maal paikneva varje puhul, kuid sellegipoolest ei maksa esimesel korral pilte loota. Mned linnud aga jvadki teie varje vastu umbusklikeks, eriti olen seda thele pannud mitmesuguste partide ja ka stkaste puhul. Kajakad, tiirud ja ptid aga harjuvad ujuva varjega sna kiiresti. Ilmselt aitaks lindude usaldust vita varje ette kinnitatud kummipart, mida saab osta jahitarvete poest. Kuid kannatlikkus viib ka ilma kunstpardita sihile. Niteks hallpsk-ptid harjusid varjega juba kolmandal korral. Paaril korral ujusid nad varjele nii lhedale, et minu 300 mm objektiiv ei suutnud neid fookuses hoida.


Jaanus Jrva (1970) on vabakutseline loodusfotograaf, teeb koostd Eesti ja vlismaa vljaannetega.



Jaanus Jrva
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012