Eesti Looduse fotovõistlus
2004/08



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Toimetaja veerg EL 2004/08
Kõik on seotud kõigega ehk nähtamatud ohuniidid

Ärkasin verandalt kostva salapärase nagina peale: no muidugi, eile õhtul sättisid suured poisid-tüdrukud end vähile. Mind kampa ei võetud: öeldi, et sul tuleb uni peale, mis me siis sinuga ööpimeda jõe ääres peale hakkame. Niisiis, oma käega natast vähki võtta pole ma saanud, küll aga korjanud vähiööle järgnenud hommikul veranda põrandalt neid, kes olid end ilmatu suurt silmapesukaussi katva nõgesesülemi alt välja poetanud. See oli üle poole sajandi tagasi mu vanaema kodus Laiusel, Pedja ääres.

Suur vähke täis silmapesukauss tuleb mulle ikka meelde, kui räägitakse vähivarudest ja -püüdmisest: Pedjas pidi neid toona küll paksult olema, ega muidu iga vähiline sellist noosi koju oleks toonud. Ja alamõõdulisi väljapüütute hulgas ilmselt polnud, sest kõik olid jämedate sõrgadega kogukad loomad.

Järgmised aastakümned oma maaparanduse, põllumajanduskemikaalide ja vähikatkuga on muutnud enamiku Eesti veekogudest vähivaeseks või hoopis -tühjaks.

See, et suurem jagu praeguse põlvkonna lapsi ei tea, kuidas maitseb vähk, on vaid asja üks külg. Teine ja hoopis tõsisem mure seostub olulise lüli kadumisega täiuslikust ja hästi toimivast elukooslusest. Nagu Nikolai Laanetu siinse ajakirjanumbri avaloos väidab, hoiab vähk veekogusid kinni kasvamast ning loob soodsad tingimused kalamaimudele ja paljudele teistele veeorganismidele, vähi noorjärgud on oluline toit alles kasvavatele vääriskaladele. Ise pole tulnud selle pealegi, et seostada forelli ja lõhe vähesust jõevähi kadumisega nende kodujõest.

Aga vähk kaob peamiselt veekogude seisundi halvenemise tõttu: kui neil aegadel, mida lapsepõlvest meenutasin, sobisid jõevähile üheksa jõge kümnest ja iga teine järv, siis nüüd vaid üks kuni kaks jõge ja kolm järve kümnest. Ent pall, nagu selgub, on maaparandajate käes: jõevähi nõudlusi põhjalikult tundma õppides ja arvestades võiksid nad muuta temale elukõlblikuks isegi kuivendussüsteemide peakraavid. Vahest on seda kusagil juba tehtud?

Looduses toimetajaid manitseb silmaga nähtamatuid seoseid arvestama ka Ülo Niinemets (lk. ..): ärge istutage suure liikluskoormusega või muul põhjusel rohkesti lämmastikoksiide sisaldava õhuga piirkondadesse puid, kes eraldavad lenduvaid orgaanilisi ühendeid (pajud, paplid jt.)! Koostoimes lämmastikoksiididega saastavad need ühendid õhku mürgise osooniga. See tõdemus peaks panema kukalt kratsima eelkõige haljastajad ja energiavõsa propageerijad.

Tegelikult kehtib põhimõte kõik on seotud kõigega looduses igal pool. Selle aasta Eerik Kumari preemia laureaat Tiit Leito ütleb intervjuus Eesti Loodusele (lk. ..): “Loodus on sadade miljonite aastate jooksul kõik ära katsetanud. Rumal ja ohtlik oleks pidada oma üürikest kogemust paremaks.” Niisiis, enne kui hakata parandama seda, mis Loodus paika on seadnud, peaks püüdma pisutki aimu saada sellest, m i k s ta just nõnda on talitanud.




Ann Marvet
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet