Eesti Looduse fotovõistlus
2004/09



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Tööjuhend EL 2004/09
Fotoaparaadiga piksenooli püüdma

Kui elektrivalgus kustub ja kostab hirmu tekitavat kõminat, ent teadaolevalt pole lähikonnas lahingutegevust, on saabunud hea võimalus panna end proovile, pildistades äikest.

>Enne kui lihtsalt haarata kaamera ja hakata välgunooli filmile püüdma, tasub teha kiire ülevaade oma tehnikast, võtta kaasa kõik vajalikud vahendid, jätta maha ebavajalikud ja kindlasti tegutseda teadlikult ning ohutult.

Ohutus. Hoolimata sellest, et äike on võimas ja nauditav looduse vaatemäng, ei tohi hetkekski unustada ohte, mis sellega kaasneda võivad. Tegemist on ülivõimsa elektrilahendusega: ohtlik ei ole mitte üksnes otsetabamus. Lohutuseks võib lisada, et otsetabamuse korral vaevalt seda ise märgata jõuabki. Elektrilöök võib aga kaugele kanduda mööda elektriliine, traataedu ja isegi maapinda. Kindlasti suurendab fotografeerides maapinna kaudu saabuva elektrilöögi ohtu ka metallist kolmjalg, eriti hetkel, kui hoiate käes kaamerasse minevat päästikutrossi. Äikese epitsentri lähedal olles ei ole hea seista keset lagedat välja ega otsida varju silmatorkavalt kõrge puu, masti või elektriliinide alt. Sel ajal on julgem istuda autos: peale kaitse vihma eest on nõnda ka inimest läbiv pikselöök välistatud.


Tehnikast on vaja kaamerat, millel säriaegade skaalal on B- (bulb) asend, käsitsi seatavad ava ja fookus, stabiilset kolmjalga ning päästikutrossi või -juhet. Filmi valikust soovitan kasutada ISO 50–100 tundlikkusega slaidifilmi. Ainult slaidifilm näitab pildistajale kätte loomutruud värvid ja vead särituses. Seevastu ilmutatud negatiivfilm on pooltoode, mille pealt välja võlutud värvid ja kontrast on pigem fotolaborandi looming. Üks terves pikkuses valesti säritatud slaidifilm on õppe seisukohalt palju kasulikum kui negatiivfilm, millelt saab tänu suurele dünaamilisele ulatusele ikkagi pildid kätte.

Loomulikult kõlbavad ka eelmainitud omadustega digitaalkaamerad. Paraku on neil ka negatiivne külg: pimedas ja pikema säriajaga kipuvad tänapäevased CCD/CMOS-sensorid ikka veel tootma pildile palju koledat “müra”.


Pimedal ööl pildistamine. Välgu ülesvõtet on hea alustada pimedal ööl, sest siis on säriaega kõige lihtsam määrata. Kuna ööpimeduses “valgussaastet” peaaegu pole, on olematu ka oht tausta üle valgustada. Valida tuleb suund, kust tundub olevat kõige suurem lootus välku tabada. Seejärel asetada kaamera tugevalt statiivile, autofookus kindlasti välja lülitada ja fookus käsitsi lõpmatusse keerata.

Ava suhtes on raske midagi täpset soovitada: see oleneb nähtavusest ega ole antud olukorras väga tähtis. Orientiiriks võiks olla pea kohal sähviva välgu puhul ja ISO 100 filmi korral ava f/5,6–8,0. Kaugemal, teleobjektiivi kasutades aga ava väärtusega f/2,8–4,5. Kui kaamera on statiivil, ava paigas, fookus lõpmatuses ja säri bulb´i-re˛iimis, siis pole muud, kui keerata objektiiv järgmise loodetava välgu suunda ja panna kaamera säritama. Kui läheb õnneks ja oodatud suunas sähvab, võib särituse lõpetada ja panna kaamera valmis järgmiseks kaadriks. Loomulikult on võimalus ka säritamist jätkata, püüdes sedasi ühele kaadrile mitu välku.


Hämaras ja valges pildistamine. Kas või natukenegi päevavalgust nõuab teistsugust käsitsusviisi ja välgupilt ei pruugi nii hõlpsalt õnnestuda. Samas võib edu korral saada suurepärase maastikupildi, mida kaunistab välgunool. Säri määramise võib nüüd usaldada automaatika hoolde. Et säriaega pikemaks venitada, tasub valida võimalikult väike ava: f/22–32. Samuti võib kasutada neutraalset hallfiltrit või taeva ja maa kontrasti vähendavat kiilfiltrit. Nüüd andke juhusele võimalus ja täitke usinalt kaadreid oodatavas suunas. Mida rohkem kaadreid kulub, seda suurem on tõenäosus, et foto lõpuks õnnestub. Filmiga ei maksa siis mingil juhul koonerdada: parem viie filmirulli kohta üks hea kaader kui nelja filmi kohta mitte ühtegi. On lisamatagi selge, et siin on digikaamera omanikud märksa paremal lähtepositsioonil.

Kiire reaktsiooni puhul on teoreetiliselt võimalik avada katik välgu sähvatuse peale. Nimelt on välgul aeg-ajalt komme juba tekkinud lahenduskanalit kasutada korduvalt umbes sekundi jooksul. Kuid praktikas on sellega hakkama saada omajagu keerukas.

Millal ja mis suunas piksenool sähvatab, on peaaegu alati raske ennustada. Samuti ei saa tulemust prognoosida ega pildistama minnes kindlale õnnele loota. Osati pildistataksegi ju selleks, et nautida tegevust ennast. Ja tegelikult ei ole tulemus sealjuures kõige tähtsam. Samuti ei tasu arvata, et äikese jäädvustamisel filmilindile on kindlad reeglid. Fotograafia on siiski loominguline tegevus ja alati tasub katsetada paljusid variante. Annaks ilmataat meile ainult sageli halba ilma.



Kalle Rahu
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet