Saksamaal, Taanis ja Hispaanias on tuulikud ja tuulepargid tavaline maastiku osa. Eestis on see aga küllalt uus nähtus, kuigi esimene nüüdisaegne 150 kW võimsusega tuulik hakkas Hiiumaal Ristnas tuulest elektrit jahvatama juba 1997. aastal. Järgmiste tuulikute rajamine on läinud aga üle kivide ja kändude.

Seni on tuulikud jäänud meile kaugeks ja võõraks. Tundmatu asi: tekitab pisut kõhedust, ühtlasi aga uudishimu. Nii ongi praeguseks ajaks Eestisse püstitatud kaheksa tuulikut (vt. #1), neist kolm paiknevad Virtsus väikeses tuulepargis. Ent endiselt valitseb hinges varjatud kõhklus: kas tuulik ikka sobib loodusesse? Kõhklusi süvendavad kuuldused kavandatavatest tuuleparkidest – üha suurematest

Kogemusi napib. Tuulikute ja tuuleparkidega seonduv on Eestis uudne nii tuulikute püstipanijatele kui ka kohalikele elanikele. Seetõttu on mõlemail vähe sellealaseid teadmisi ja kogemusi. Nii kujunevad ka konfliktid, arusaamatused ning eksiarvamused küllalt kergesti. Teadmatus ja hirm tundmatu ees on üks peamine põhjus, miks tekib nn. mitte-minu-õue-peal- ehk NIMBY- (Not In My BackYard) sündroom: inimesed kiidavad tuuleenergeetika heaks ja sageli peavad tuulikut lausa keskkonnahoidliku tootmise sümboliks, kuid samas ei soovi neidsamu energiat tootvaid tuulikuid oma naabruses asuvale lagendikule. Sellist suhtumist võimendavad omakorda üksikud ebaõnnestunud tuulepargi planeeringud, mis heidavad halba varju ka teistele tuuleparkidele. Seega kehtib täiel määral reegel, et tilk tõrva rikub meepoti.

Keskkonnasäästlik tuulepark on keerukam rajatis kui enamik tehaseid: peale tuuliku parimate tehniliste lahenduste tuleb väga hästi ja mitmekülgselt tunda loodust. Mida teeb tuulik tuuleta või kus elab ja toitub linnupoeg pesakohata? Milline vaade avaneb päikeseloojangule, kui tuulepargi ehituse käigus on keskendutud tehnilistele küsimustele ja loodus seejuures hoopiski unustatud? Samal ajal on tuulik justkui omanäoline vabaõhumuuseum: kui tavapärastes elektrijaamades toodetakse energia suurtes hoonetes, siis tuulepargis käib see elanike silme all ja peab olema ka kena vaadata.

Hirmul on suured silmad. Viimase kümnendi jooksul on tuuleturbiinide tootmisest kujunenud arvutitööstuse kõrval üks kiiremini muutuv ja arenev tööstusharu. Paraku on esimeste tuulikute rajamise ajast pärit vanad hirmud visad kaduma.

Kõige levinumad argumendid tuuleturbiinide vastu: häiritakse lindude ja loomade elutegevust, rikutakse maastikku ja kauneid vaateid, lisandub valgussaaste ning tuuliku tekitatud müra. Äärmuslikud näited valearusaamadest pärinevad näiteks tuulepargi keskkonnamõju hindamise käigust: külaelanikud on kurtnud selle üle, et tuulikute tekitatud vibratsioon peletab rannikumerest kalad ja üle kilomeetri kaugusel paiknev pankrannik variseb.

Kas maastiku osa või hoopis sobimatu võõrkeha? Kui tuuleturbiinide jaoks üldse tuleb loodusest midagi ohverdada, siis avatud merevaated. Kõige tuulerikkamad piirkonnad on tihti ilusa avatud maastikuga, kus on vähe märke inimtegevusest. Kahjuks põrkuvad siin aga mitmesugused huvid ja väärtushinnangud: ühest küljest hinnatakse tuulikuga keskkonnahoidlikult toodetud elektrit, teisest küljest ihatakse looduskaunisse kohta ehitada elamuid või suvilaid, kust oleks kena vaade merele. Praeguste väärtushinnangute järgi need omavahel kokku ei sobi. Sageli on selle vastuolu lahendajaks kinnisvaramaakler, kel selge mõõdupuu – raha. Nii eelistatakse tuulikute asemel rannaäärseid puhkekülasid, kuid looduskeskkond rikutakse niikuinii. Seega taandub küsimus maastiku- kui looduskompleksi hoiu asemel pigem maastiku- ja maakasutuse eelistustele. Lagedate rannaniitude ja põllumaade puhul pole tuulepargid konkurendid, vaid pigem tõotavad n.-ö. teist lõikust, sest peale tavapärase maaharimise ja loomakasvatuse on võimalik müüa ka tuule abil toodetud energiat.

Kuigi inimeste arusaamad maastiku ilust on erisugused, tuleb iga tuuleparki kavandades kaaluda, kuidas sobitada tuulikud võimalikult hästi maastikku. Sageli unustatakse, et tuulikute õige paigutusega saab unikaalsete loodusmälestiste läheduses ilusad vaated säilitada. Looduslike objektidega võrreldes ebaproportsionaalselt suured, sageli kuni saja meetri kõrgused tuulikud sulanduvad maastikku paremini, kui järgida nende paigutusel looduslikke piire (pinnavorme, metsapiiri, rannajoont), varjata tuulikud mingist vaatepunktist näiteks puutukaga, värvida tornide alaosa ümbritseva looduse toonides või rajada madalad teeäärsed hekiribad, mis suunavad mööduja pilgu kõrgemale.

Selleks et selgitada tulevase tuulepargi sobivust maastikku, tehakse kõigist olulisematest vaatekohtadest fotomontaaþ (vt. #2). Vaatekohtade valikul tuleb arvestada eeskätt tuulepargi naabruses elavate inimeste soove, kuid ka vaatekohtadega, kust suurim hulk inimesi, sh. möödasõitjad, turistid jt. antud tuuleparki näevad.

Karvased ja sulelised, rohetavad ja kivistunud. Üks levinuim tuuleturbiinide rajamise piirang seostub vajadusega säilitada lindude ja loomade elupaigad ning mitte häirida nende elutegevust. Linnud võivad vastu tuuliku torni või tiivikut lennates küll hukkuda, kuid siiski väga harva. Enamasti juhtub see ebasoodsate ilmastikuolude korral, sest tavatingimustes on linnud suutelised tuulikuid edukalt vältima. Kaudselt võib tuulepark aga mõjutada lindude haudumist, pesitsust, toiduotsingut ning rändeteid. Kuid Eesti pinnamood on tasane ning tuulikutele sobivad lagedad alad väikesed: mahutavad kõige enam mõnikümmend, enamasti vaid paar tuulikut. Seega ei kujuta nad lindudele kuigi suurt ohtu. Statistika näitab, et kümne kilomeetri pikkuse tuulikuriviga võrreldes hukkub linde viis korda rohkem elektriliinide tõttu ning üle viieteist korra enam liikluses, rääkimata peegelklaasidega kõrghoonetest. Piisab, kui austame lindude eesõigust nende peamistel rändeteedel ja elupaikades. Et muuta tuulikuid lindudele veelgi ohutumaks, tuleks vältida linde pimestavaid signaallampe ja kasutada monoliitseid torutorne, sest röövlinnud armastavad varitseda sõrestikmasti lattidel: saaki märgates ei pane nad pöörlevat tiivikulaba tähele.

Tavaliselt on loomadega vähem hirme: nad kas pääsevad põgenema või harjuvad kohanemisvõimelisemad ehitusmüra ja sagimise lõppedes tasapisi uue “suure kaaslasega”. Isemoodi lugu on nahkhiirtega. Öisest eluviisist tulenevalt märgatakse neid harva, kuid ka nahkhiiri ei tohi unustada. Need loomad on eriti suure tähelepanu alla sattunud Põhja-Ameerikas: Buffalo Ridge’i mäekurus suure nahkhiirekoloonia lähedal paiknevas 354 tuulikuga tuulepargis hukkus 2001. aastal 841 ja 2002. aastal 364 isendit. Hilisemad uuringud mitmel pool maailmas on siiski näidanud, et ultraheli abil orienteeruvaid nahkhiiri ohustavad eeskätt kitsastes mäekurudes paiknevad tuulikud, mille pöörlevad tiivikulabad peegeldavad ultraheli. Kuid tasandikel ei kujuta tuulikud nahkhiirtele suurt ohtu. Oma osa on selles ka tuule aastaajalises ja ööpäevases käigus. Eesti kliimaoludes võib nahkhiire talveuni kesta septembrist aprillini, aktiivne on ta aga soojadel suveöödel. Tuul seevastu on tugevaim just oktoobrist märtsini ning nõrgim suvekuudel, mil sageli (eriti öösiti) on tuulevaikus või vaid nõrk tuul, mis tiivikut ringi ei aja.

Tuulikute mõju taimedele ja kivististele meenub harva. Siiski tuleb ka nendega arvestada, sest nad on oma asukohaga kindlalt seotud. Tuuliku vundament hõlmab väga väikese ala; peamine oht ähvardab kivistisi ning taimi pigem ehitusperioodil. Samuti võib juurdepääsuteede rajamisel muutuda veereþiim. Kui on tehtud korralik planeering ja ehituse ajal järgitud nn. häid tavasid, ei häirita taimi kuigivõrd.

Müra ja varjud. Kuigi tänapäevased tuulikud on väga vaiksed, liiguvad inimeste mõtted tuulepargi puhul ikka esmalt müra peale. Tuuleturbiine püstitatakse ju enamasti maapiirkondadesse, kus inimtekkelist müra on vähe. Linna- või tööstuskeskkonnas ei tuleks see teema kellelgi meelde, sest müra lihtsalt ei kostaks muu lärmi seest välja! Samas ei tasu unustada, et tuulikuid rajatakse ikka tuulistesse piirkondadesse ja ka tuule vihin, lehtede sahin ning loksuvad lained summutavad tuuliku müra.

Töötavate tuulikutega kaasneb paratamatult mõningane müra. Kui müratase on muutunud vähemalt kolme detsibelli võrra, peetakse seda märkimisväärseks. Oluliselt on müratase muutunud aga siis, kui see on algsega võrreldes tõusnud üle kaheksa detsibelli.

Müra oleneb eeskätt tuuleturbiini konstruktsioonist. Nüüdisaegsed tuulikud on hoolimata oma suurusest isegi vaiksemad kui väikesed 1980. aastate alguse tuulikud. Et tuulikute mürataset kahandada, on tuulikud muudetud võimalikult voolujooneliseks. Samuti on parandatud tiivikulabade aerodünaamilisi omadusi. Ühelt poolt suurendab see tootlikkust, teiselt poolt vähendab müra teket. Kogu tuuliku mehhaaniline osa on projekteeritud nii, et müra ja vibratsioon sumbuksid tekkekohas. Kõik need tehnoloogilised täiustused on aidanud müra tunduvalt vähendada: tuulikust keskmiselt kolmesaja meetri kaugusel on müratase nelikümmend detsibelli. See on võrdne öise maapiirkonna müratasemega (30–40 dB), märksa vaiksem aga 90-kilomeetrise tunnikiirusega sõitva auto (55 dB) või tavalise kontori (60 dB) mürast. Väga edukalt aitab tuulikute müra kahandada ka maja ning õue ümber paiknev põlispuudest kõrghaljastus, eriti aga okaspuuhekk.

Haljastusel on tähtis roll ka päikesepaistelisel päeval, mil see aitab leevendada pöörleva tiiviku põhjustatud varjude vilkumist. See nn. diskoefekt võib osutuda häirivaks hommikul ja õhtul, kui päikesekiired langevad madala nurga all. Samuti langevad päikesekiired madalalt talvel ja varjud ulatuvad kaugele, kuid sel ajal on meil päikesepaistet harva. Meie laiuskraadil heidab tuulik vilkuvaid varje kõige enam rajatisest vahetult põhja pool keskpäevase päikese arvel ning õhtu- ja hommikupäikese tõttu kagus, edelas, loodes ja kirdes; varjutusala moodustab justkui liblika (vt. #3, sinise ringiga on tähistatud tuulik).

Kuidas leida oma koht päikese all? Tuulepargi planeering on keerukas optimeerimisülesanne. Ühest küljest vajab tuulik võimalikult avatud ja tuulist ala. Teisest küljest oleks ideaalne, kui ta ei torkaks maastikus silma. Tuulepargid on seda keskkonnahoidlikumad, mida rohkem nad annavad toodangut enda alla võetava maa-ala kohta. Seega tuleks eelistada uusi efektiivsemaid, enamasti suuremaid tuulikuid. Väiksem tuulikute arv sama või suurema toodetud energiakoguse kohta tähendab ühtlasi väiksemat mõju loodusele.

Mõistliku paigutuse korral toodab tuulik siiski keskkonnahoidlikku energiat, mis aitab vähendada taastumatute energiaallikate (põlevkivi, kivisüsi, nafta jt.) kasutust. Ühtlasi ei ole vaja rajada hiiglaslikke kaevandusi ega kalleid jäätmehoidlaid. Kui endised kaevandusalad on kaua kasutuskõlbmatud, siis tuulikute alal saab tegelda põllumajandusega, aga ka paljude muude ettevõtetega, mis ei nõua inimeste pidevat kohalolu vahetult tuulikute läheduses.

Perspektiivseimad kohad, kuhu tuuleparke püstitada, paiknevad enamasti tuulistel rannikuäärsetel aladel, mistõttu tuulikute tekitatav müra ja valgussaaste ei ole üldiselt probleem. Arvestades ka lindude, loomade ning taimedega, on Eesti rannikul (15–20 kilomeetri laiune rannikuvöönd) tuulikute rajamiseks sobivaid lagedaid alasid kokku 114 000 hektarit ehk 7,9% kogu rannikualadest. Tuulikute tehnoloogia on pidevalt täiustunud ja praegusajal valmistatakse neid erisuguse tuulekliimaga alade jaoks. Seega: looduse arvel pole vaja kompromisse teha. Ehk peavad järeltulevad põlved vaadet tuuleturbiinidele niisama elamuslikuks kui meenutusi 20. sajandi alguse külamaastiku vanadest pukktuulikutest.