Eesti Looduse fotovõistlus
2005/5



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2005/5
Kes selle lätte ära püretas

Ennevanasti peeti allikaid sageli pühapaikadeks, kuid veelgi olulisemad olid nad veeandjana. Nii kuuldu, nähtu kui ka ettekujutuste põhjal sai mõnigi allikas endale nime ja kujunesid rahvajutud.

Ülekantud tähenduses, eriti teadustöö puhul on harjutud allikaiks nimetama uurimuse lähtematerjali. Selles mõttes on käesoleva kirjutise allikaks kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivis talletatud kohapärimus. Teiste veekogude kõrval hõlmavad allikad siin üsna mahuka osa, neist rohkem on vaid järvi käsitlevaid tekste.

Rahva keeles ja meeles toob sõna “allikas” enamasti mõttesse puhta karge vee. Paraku meenub kodukoha tuttavale allikale mõeldes sageli ka maaparandus.

Usk allikavee tervendavasse toimesse püsis üsna tugevana veel mõned inimpõlved tagasi. Mälestused allikate põuaaegsest väärtusest on pärit märksa kaugemast minevikust, teadmised hiie- ja ohvriallikate kohta ulatuvad tänapäevani aga juba muinasajast.

Allikad mentaalsel kaardil. Nüüdisajal on hakatud üha rohkem huvi tundma maastiku ja kultuuri seoste vastu, sest eri teadussuunad on hargnenud ning levinud on ökoloogiline ja kultuuriantropoloogiline vaatenurk. Kultuurimälus olevate maastiku üksikobjektide asukohta on näiteks kultuurigeograafias, maastikuarheoloogias, semiootikas ja etnoloogiasse suunduvas folkloristikas üha enam hakatud võrdlema mustri, mosaiigi, võrgustiku, mentaalse kaardi ja tekstiga. Nii mõnigi kord kiputakse aga sedavõrd tugevalt muinasaega rõhutama, et mentaalsetest maastikest eelistatakse kõnelda n.-ö. loodusrahvaste ning kalur-küti-kultuuri pühapaikade näitel. Soome usundiuurija Anna-Leena Siikala on kirjutanud [1]: “Peale igasuguse ajaloolise ja kultuurilise tähenduseta kohtade ümbritsevad kogukondi ka erilise tähendusega paigad, millest on tähtsaimad pühapaigad. Handi kalamehed hoiavad siiamaani au sees jõesängi ääristavaid ohvripaiku, kus on võimalik pöörduda kalaõnne toovate vaimolendite poole.”

Tähenduslike paikade seas on pühapaiku liigitatud kõige tähtsamateks. See tekitab mulje, et mentaalsest kaardist on sobiv rääkida küll hantide, apatšide või paapuate näitel, kuid n.-ö. tsiviliseeritud ühiskonna piires oleks see mõneti kohatu. Muidugi on ka meie allikate kohta käivate pärimusteadete puhul paljude taustaks rahvausundiline maailmapilt. Selle tuhmudes hägustub ka nende allikate mentaalne võrgustik, ent sedavõrd enam on nad mälukaardil esindatud puhta ja tervisliku vee andjana.

Muinasteadlane Toomas Tamla on folkloori-, toponüümika- ja arheoloogilise andmestiku põhjal välja selgitanud, et teateid on kokku 416 allika kohta [2]. Looduses on Eesti allikate arvu püütud loendada 1936. aastal; Gustav Vilbaste hinnangul võis neid sellal olla umbes 4500 [3]. Toomas Tamla koostatud kaardil (# 1) äratab tähelepanu mõtteline, rahvakultuurinähtuste kaardistamisel sageli ilmnev eraldusjoon Pärnu-Narva joonel. See levikukaart kajastab ühe aastasaja jooksul – ajavahemikus umbes 1880–1980 – talletatud andmestikku, siitpeale järgnenud veerandsaja aasta kohta tuleks sissekandeid märksa vähem.


Allikast saab joogivett. Rahvaluulearhiivi kartoteegist võib leida allikate kohta tuhatkond pärimusteadet. Nagu kuulsad rändrahnud, põlispuud, järved ja koopad, ajendasid erisuguseid rahvajutte ka tuntuks saanud lätted: näiteks Loodi Siniallikas Viljandimaal, Kuimetsa Örde allikas jt. Ühtlasi on nende allikatega seotud rahvapärimused püsinud inimpõlvede vältel, ilma et traditsioon päriselt hääbuks.

Võrreldes muude looduslike veekogudega – järvede, jõgede, ojadega –, on allikate puhul rõhutatud peamiselt sobivust joogiveeks: hinnatud on vee puhtust, head maitset, karastavat ja tervistavat toimet. Eluhoonete ehituskoha valikul peeti veel 19. sajandil allika olemasolu väga tähtsaks. Kui talude päriseksostmisel hoogustus kaevude rajamine, püüti kaevukoht sobitada veesoone peale. Nii loodeti tagada joogivee küllust. Kui kaev kippus kuivaks jääma, võeti appi maagia. Üks viis, kuidas püüti taastada allikatele omast veerohkust, oli seotud vee toomise ja kaevu valamisega. Holstrest pärit kirjapaneku järgi tuli pajaga oma kaevu tuua vett kolmel neljapäevaõhtul ja seda kokku kolme valla allikast.

Veevõtuallikaid on rahvapärimuses iseloomustatud ka kui põuaaegade elupäästjaid: läte ei kuiva ja vesi ei kao kunagi, vaid seda voolab kogu aeg juurde. Sellest pajatab rahvajutt Kolga-Jaanist (1939): “Kolga-Jaani kihelkonnas Raba talu heinamaal on allikas, kust vesi kunagi otsa ei lõpe. Kord olnud suur põud, kõik veekogud olnud kuivad. Raba talu peremehele Jaagule juhatatud unes allikakoht. Jaak kaevaski seal ja seal oligi allikas. Kogu kihelkond vedanud sealt vett, see pole siiski otsa lõppenud.”

Nii võib allikas kuulsaks saada ilma püha aupaistetagi. Unenägudes nähtu on rahvajuttudes küllaltki levinud viis hankimaks teavet mõne eluliselt tähtsa toimingu või nähtuse kohta.

Juuru kandist pärit lugu allikast seostub aga katkuajaga: viimane katkulaine tabas Eestit pärast Põhjasõda. Jutustuses on lapse surma põhjuseks janu, mitte haigus – nii saab lugu uue rõhuasetuse: “Vanasti valitsenud siin ümbruses suur põud. Kõik kaevud, jõed ja järved kuivanud ära. Ainult Ulmu allika sügavas põhjas nirisenud veel elustavat vett. Allika põhja viinud pikk raudtrepp. Allika juurde läinud üks naine oma janus piinlevale lapsele vett otsima. Ta jätnud lapse kaldale ja läinud ise mööda raudtreppi allika põhja vett otsima. Allikas olnud aga nii sügav, et siis, kui ema veega tagasi jõudnud, olnud laps juba janusse surnud.” (Juuru, 1959.)

Suusõnal kantakse põlvest põlve edasi eeskätt neid lugusid, mida eriti oluliseks peetakse. Näiteks üks mälestusjutt Norra allikatest. Jutuvestja olevat noorpõlves kuulnud seda oma vanaisalt, kes tuli Norra kanti elama 1884. aastal. Lugu ise on kirja pandud 1985. aastal: “Minu vanaisa noorespõlves olnud üks sügis väga kuiv ja talv tulnud ka üsna külm. Kõik küla kaevud on jäänud kuivaks ja inimesed on Norra allikatest vett vedanud. Kõige esimene töö hommikul koidu ajal on olnud veetoomine. Selleks olnud vaja rahulikku ja tasast hobust, ehk otsene talitee 3–3,5 kilomeetrit oli lumetee, aga see läks üle karjamaade, üle kraavide ja tihtipeale olnud viitas, mis paneb tünnides vee loksuma, ja riie, mis pääl on, külmetab märjaks saades ära ning ei kaitse enam vee mahaloksumise eest. See talv on olnud raske. Loomadele sulatati lund ja anti juua jaopärast. Veetoomise hobune joodeti allikal. Külmanud reed on kergesti katki läinud ja tuisanud teedega on regesi ümber läinud.” (Koeru, 1985.)

Norra allikast kõneldes tuleb mainida ka seda, et 1936. aasta ankeetküsitluse põhjal osutus see üheks Eesti suurema veehulgaga allikaks.

Allikatest kui veevõtukohtadest pajatavates juttudes on sageli rõhutatud veepuuduse ulatust: kõik küla kaevud olid kuivad; kõik (Lihula) inimesed vedasid sellest allikast vett; kogu vald käis vett viimas, käidi kolmekümne versta kauguselt. Veneõigeusku Setumaal teatakse tänapäevalgi, et tuleb suur põud, mis kõik järved ja jõed ära kuivatab, ning kui inimesed janusse surema hakkavad, saab abi Irboska, Mõla ja Pihkva lätetest – neist, mis on erilised oma kristliku pühaduse tõttu.


Kuidas allikad on nime saanud? Üsna sageli pandi allikale nimi sellele iseloomulike omaduste või allikaga seostunud sündmuse põhjal. Põhjata või Põuaallikateks on nimetatud neid veesilmi, mis on teistega võrreldes eriti veerohked, sügavad või kiire väljavooluga. Allikapõhja nõrglubja taustal sinkjana näiva veega allikas võib saada Siniallika nime, tumedapõhjaline on Mustallikas, pruuniveeline – Roosteallikas, pulbitseva veega – Keevallikas. Korraks maapinnale tõusnud ja taas maapõue suunduv on Umballikas, Tõrreallikas või Kalevipoja silmapesukauss. Jõe algust märgib Emaläte, vee jahedust Raudläte, Jääsläte, Külmaallikas, ka Uduallikas, lepikus asuv on Lepiku allikas jne. Pehmepõhjalisteks, nn. põhjata allikateks on ristitud sageli need, mis on seotud inimeste, kodu- ja metsloomadega juhtunud õnnetustega. Näiteks kuuluvad nende hulka Jaaniallikas, Kärduallikas ja Varsaallikas. Peatsikivi Hundiallika nimigi olevat pandud selle järgi, et üks talvekülmaga hulkuva hundikarja liikmetest vajunud rüselemisega läbi õhukese jää allikasse ja uppunud sinna.

Huvitavaid lugusid on räägitud künnihärgadest, kellest põllutöödel loobuti enamasti juba umbes poolteistsada aastat tagasi. Rahvajuttudes jäid põhjatutesse allikatesse künnihärjad, kes omapäi allikale jooma läinud ja tümasse vajunud. Siin ei ole mainitud hobuseid, keda vanasti kasutati sõiduloomana. Hanila kandis on kirja pandud järgmine lugu: “Kause külas Kuke talu heinamaal on suur allikas. Vanasti olnud veel suurem ja siis käinud Kause ja Virita küla elanikud põua ajal sealt vett toomas. Kord vanasti kündnud teomehed Nehatu mõisa põllul. Olnud väga palav ilm. Ühe teomehe käest pääsnud härjapaar lahti. Need hakanud ikkes Kause küla poole jooksma. Tulnud siis eelpoolmainitud allika juurde ja üks libisenud sisse. Et teine härg ikkepuuga esimesega ühendatud olnud, siis libises seegi järgi. Sellest ajast hüütavat seda allikat Härjaallikaks.” (Hanila, 1939.)

Mitmel juhul on allika sügavust rõhutatud veel sellega, et sinna vajuvad härjad koos heinakoormaga. Selliseid kirjapanekuid on kõige enam pärit Eesti läänesaartelt ja -rannikult. Mõneti on see ootuspärane, kuna selles piirkonnas loobuti härgade kasutamisest tööloomana alles 19. sajandi lõpus. Asitõendiks maa-aluste veesoonte olemasolu ja kulgemise kohta on peetud härjaikkeid, mille on maapõues voolav vesi kandnud kaugemal asuvasse veekogusse ja kust see siis taas välja tõmmati. Levinud on lood, mille järgi allikal sukeldunud part või hani on taas välja ilmunud kuskil mujal. Niisuguse juhtumiga seletab rahvaetümoloogia kohanime Hanila teket: Haapsalus allikasse sukeldunud hani ilmunud välja Hanila kiriku juures olevast allikast. Samuti viitavad maapõuevee jõudsale liikumisele jutud allikasse jäänud ning mujal päevavalgele tulnud pesukurikatest, puupinkidest, lapsesärkidest ja linapeodest.


Sügav allikas varjab midagi salapärast. Veekogude – jõehaua, rabalauka, pehmepõhjalise allika sügavuse mõõtmist tuli küllap ka igapäevaelus ette. Rahvajuttude järgi tehti seda eriti pika lati, nööri või köie abil, millele oli raskuseks seotud kivi või pada. Just sellega rõhutatakse veekogu sügavust, näiteks: “sinna olla vanasti viiesüllane latt sisse topitud ja polla ikka veel põhja leitud” (vene süld on üle kahe meetri). Teinekord olevat üheks jätkatud kõik külas, vallas või isegi kihelkonnas leiduvad nöörid, kuid põhjani ei jõutud. Olevat juhtunud hoopis nii, et köie väljatõmbamisel nähtud selle otsas verist härja- (Saaremaa ja Lääne-Eesti tekstides) või oinapead. Eriti hea oinapea-mulje jätab taimse kõduga mudakogum. Et selles aga midagi tavatut ja õudusttekitavat näha, pidi sügavusemõõtjatel olema võrdlemisi hea kujutlusvõime ning sügav usk ebareaalsesse.

Kaudselt osutavad allikate sügavusele veel jutud vette peidetud või vajunud kirikukelladest, üldse varandusest. Kirikukelli on arvatud peituvat näiteks Kuusalu, Türi, Pilistvere, Ambla, Järva-Jaani, Järva-Madise, Mihkli, Lääne-Nigula, Valjala, Helme, Võnnu ja Karula kiriku lähistel asuvates allikates. Arheoloogid on allikaid suhteliselt vähe uurinud, leidude seas võib nimetada ehteid (näiteks rinnanõelu, keekatkeid, käevõrusid), vask- ja hõbemünte, odaotsi jm., kõik ristiusueelsest ajast [2]. Niisiis võib lätetest tõepoolest varandust leida. Osa rabaleidegi võivad pärit olla kunagistest allikatest, mille turbalasund on juba aastasadade eest enda alla surunud.


Kultuslikud allikad. Allika muistsest tähendusest annab märku sõna “hiis” toponüümi osana, näiteks Hiieoit, Hiieallikas, Hiieniidi allikas. Paljude teadete järgi oli allika asukoht hiies või selle läheduses: “Hiiekohad. Need on ikka niisugused, kus hallikad ligikonnas ehk sealsamas paigas on, aga kus ka suured puud – sanglepad, pärnad ja tammed – kasvavad. Hiiekohte on mul tuttavad Mihkli kihelkonnas, kiriku lähedal, ka Kirikuhiieks kutsutud, Keblaste mõisa lähedal Keblaste hiis. Seal on hallikad, ja puud mõlemil hiiel alles olemas. Veltsa mõisa ja Ürita küla vahel on täitsa hiiekoht alles olemas – Satthallika hiis. Seal on hulk sanglepapuid, suured ja jämedad. Nende vanadust, ehk millal nad väiked on olnud, ei tea ükski praegustest inimestest ega olla ka nende isaisad teadnud. Nõnda on nad siis juba viis ehk kuus põlve niisugused. Ka on seal kolm hallikat, kust vesi iialgi ära ei lõpe, olemas, kuna mitmed teised vähemad juba kinni kasvanud on.” (Mihkli, 1888.)

Muinasajast on pärit usk põhja suunas voolavate allikate erilisusse. See näib olevat seotud põhjapoolsete Euraasia rahvaste kujutlusega teispoolsusest. Eelmise sajandi kirjapanekutes on sageli juttu vastu päeva voolamisest, mida võib tõlgitseda ka kui päikese poole, seega lõunakaarde voolamisena: “Kaarma jõe ääres on Kotka allikas. Selle teine haru jookseb jõge ja vee vool on vastu päeva. Säält keidi ennevanasti ikka silmapesuvett toomas. See pidi silmad terveks tegema.” (Kaarma, 1946.)

Toomas Tamla andmetel voolavad nii mõnedki ravi- ja ohvripaigana tuntud allikad Põhja-Eesti idapoolses osas itta; põhjasuunda voolavaid on aga nimetatud peamiselt Saare- ja Hiiumaalt pärit tekstides [2].

Ohvriallika mõiste kattub suuresti silma- ja raviallikaga, on ju haigete silmade või muu häda ravil vajalikuks peetud ikka münte vette poetada. Folklorist Mari-Ann Remmeli hinnangul tõusevad esile Lääne- ja Setumaa: Läänemaal on palju Arsti- ja Tohtriallikaid, Eesti kagunurgas aga Silmalätteid. Kui Lääne-Eestis suhtutakse neisse pigem asjalikkusega, siis Kagu-Eesti allikapärimuses on veel tänini levinud kohtumised üleloomulike vaimolenditega ning seos ristiusu pühakutega. Usku pühaks peetud allikavee ravivasse mõjusse aitasid hoida veneõigeusu kiriku veepühitsemised. Sellisteks allikateks võib nimetada Kavilda Jordaniallikat, Kastolatsi Mustlätet ja Kuremäe allikat, mille vett on tervist andvaks ning riknematuks pidanud ka kirikuga mitte seotud või usutunnistuseta inimesed. Selgelt ilmneb siin tähendusliku paiga ning aja koosmõju. Uskumuste järgi oli allikaveel ravitoime eelkõige neljapäeva õhtul, jaaniööl ja vana-aastaõhtul.

Kultuslikku vaatenurka tuleb ette ilma või ilmaennustusega seostatavate allikate puhul. Mõned neist (näiteks Laiuse Siniallikas) on oma põhjaveeühenduse tõttu tundlikud põuaperioodide suhtes: veetaseme muutuse järgi ennustati ilma. Kui juhtus olema põud, puhastati allikat eriti hoolikalt – ikka selleks, et lõpeks põud ja algaks vihmasadu. Täpsemaid teateid 17. sajandil ette võetud kultustoimingute kohta Pilistvere Uduallikal, Võhandu jõel ja selle alglättel on lugeda kirikuvisitatsioonidest.

Loomulikult polnud inimtegevuse mõju allikatele teadmata: vesi võib sealt kaduda, allikas hoopis mujale rännata, vili vihma või põua pärast ikalduda jne. Võhandu kohta kirjutas rahvaluule suurkoguja Jakob Hurt juba 1866. aastal, et see jõgi algab ühest lättest: “Kes selle lätte ära püretas ehk midagi sisse viskas, rikk ilma ära. Ilma lääva sis halvas.” (Põlva, 1866.)


1. Siikala, Anna-Leena 2004. Kuuluvuspaigad: ajaloo taasloomine. – Mäetagused 26. Tartu: 53–68. Vt. ka: http://haldjas.folklore.ee/tagused

2. Tamla, Toomas 1985. Kultuslikud allikad Eestis. – Rahvasuust kirjapanekuni. Uurimusi rahvaluule proosaloomingust ja kogumisloost. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi toimetised 17. Tallinn: 122–146.

3. Vilbaste, Gustav 1936. Kodumaa allikaist. – Loodusevaatleja 6: 161–167.


Mall Hiiemäe (1937) on kirjandusmuuseumi vanemteadur, huvialaks inimese ja looduse suhte avaldumine rahvapärimuses.



MALL HIIEMÄE
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet