Eesti Looduse fotov�istlus
2005/9



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2005/9
Jlind, smaragd meie jemaastikel

Enamik Eesti linnuliike on vrdlemisi tagasihoidlikult vrvunud sulestikuga. On ju ka meie looduse taust sna vrvivaene, erinevalt niteks troopilisest vihmametsast. Meie linnustikus on kolm lunapoolse pritoluga liiki plvinud kalliskivide tiitli. Need on siniraag, kelle pesitsemine Eestis on viimastel kmnenditel peaaegu lakanud, mesilasenpp kui harukordne eksiklaline ja jlind. Kuigi aeg-ajalt mrgatavalt kikuva arvukusega, on jlind meie haudelindude hulgas psinud juba vhemalt kolmveerand sajandit.

Kllap elutses jlind siinmail muistsetelgi aegadel, ent keskaegsed kroonikud ei ole nii vikest olendit nimetamisvrseks pidanud. Alles Heinrich Gseken (1660) on ta eesti keelt ksitlevas Anfhrungis kirja pannud (jehlind; loe: j:lind). Selle najal vime vita, et kui maarahvalt oli kuuldud linnunimetus, pidi siin elama ka selle omanik ise.

Kuigi jlinnu vlimus on oma sulesillerdusega silmatorkav, on tema eluviis snagi varjatud ja vrvus tegelikult varjevrvuse laadi. Ka ei viibinud inimesed varematel aegadel ilmselt kuigi tihti, asja ees, teist taga, tema elupaikades. Peale selle on jlind sna inimpelglik ja kitub eriti pesitsusajal pisut peiduliselt.

Siiski ei j see varblasest veidi suurem (kehapikkus 1819,5 cm) pisut jssaka kerega lind je vi oja kohal aga thelepanelikule loodusehuvilisele naljalt mrkamata. Tema selg ja sabapealne on ere-taevassinised, muu lapool tuhmroheline peente helesinakate thnidega, rind ja khualune on ookerjalt roostepunakad. Selliselt vrvunud sulestiku tttu on nii krgemalt kui ka altpoolt vaadates raske lindu silmata: helt poolt sulab ta kokku veest peegelduva taevasina ja kaldapuistu rohelusega, samuti veesiseste taimede fooniga, teiselt poolt aga liiva- vi savipaljandite taustaga.

Jlindude eredal vrvusel on seega hoopis teistsugune otstarve kui kevadel hundrga uhkeldavatel isapartidel. Nende vljakutsuvat vlimust vime pidada liigi silimist soodustavaks kohastumuseks: sellal, kui emalind haudub, tmbab pesa lheduses jude ilutsev isane vimalike vaenlaste thelepanu enesele ning nende khutiteks sattudes soodustab kaudsel viisil oma kaasa ja jrglaste ellujmist. Mitmete teistegi liikide puhul teenib isaslindude kaunidus suuremal vi vhemal mral sedasama otstarvet.

Jlinnu kurgu all ja klgkaelal on valge laik, mida lbib sinakasroheline haberiba. Must nokk (emastel alanokk punase tvikuosaga, noortel valkja tipuga) on silmatorkavalt pikk, linnu kogupikkusest le viiendiku, ja ebaproportsionaalselt tugev. Tipu poole tumenev, lalt sinine, alt pruun saba tundub aga kummaliselt lhike. Lhikesevitu jalad on korallpunased, noortel mustad. Jlinnu mass on 3446 g, tiiva pikkus 7,68,1 cm, siruulatus 2729 cm. Sooline dimorfism peaaegu puudub ainsa erinevuse leiame vaid noka vrvuses.

Jlinnu kehaehituses ilmneb mitmeid kohastumuslikke jooni. Nii on ta keel vga vike, lausa taandarenenud: et mitte takistada kala haaramist ja nokas hoidmist. Varvastest on kolm eesmist algusosas mrgatavalt kokku kasvanud. Morfoloogid nimetavad sellist jset istujalaks; jlind khveldab jalgade abil pesaurust liiva ja muud kobestatud pinnast vlja.


Siniraaliste seltsi jlindlaste sugukonda (Halcyonidae s. Alcedinidae) kuulub 8486 liiki. Elupaigast ja eluviisidest johtuvalt jaotuvad nad kahte alamsugukonda: philiselt kalatoidulised vee-jlindlased (Alcedininae) ja puistu-jlindlased (Halcyoninae). Viimased elutsevad Aasia, Aafrika ja Austraalia troopilise ja lhistroopilise vndi metsa- ja poolavamaastikul ning on loom-segatoidulised.

Jlinnu (Alcedo) perekonda on paigutatud heksa liiki. Enamik autoreid on jlinnu (Alcedo atthis L.) jaotanud nelja alamliiki; ta on levinud Palearktika segametsade, stepi-, poolkrbe- ja vahemerelises vndis, samuti eel- ja keskmestikes kuni 1800 m krgusel merepinnast. Meil elutsev A. a. ispida L. on suurimate kehamtmetega alamliik. Ta juab oma pesitsusareaali idapiirini Luga, Velikaja, Daugava ja Nemunase jgikonnas, phjapiir kulgeb LaadogaTurkuDalarnaOsloHardangeri joonel.

Nominaatvorm A. a. atthis asustab Venemaad ja Siberit ning lunapoolset Euroopat ja Phja-Aafrikat. Kaug-Idas, Kagu-Aasias ja Indias elutseb vhimate mtmetega A. a. bengalensis Gm., Jaapani saartel aga A. a. japonicus Bp. Jlinnu alamliike vrreldes ilmneb selgesti Bergmani reegel: jahedamas kliimas elutsevate taksonite mtmed on suuremad kui soojemate alade omadel, samuti Alleni juhis: phja pool levinud linnud on tumedama sulestikuga.


Esimesena on jlindu Liivimaal maininud Jakob Benjamin Fischer (1791) oma Liivimaa looduskirjelduse neljandas osas: tegu on siin jgede res elutseva ja sgiseti lahkuva liigiga [2]. Lunapoolsemates Balti provintsides paistab jlind juba varem tuntud olevat nii on teda sealsete lindude seas oma joonistel kujutanud cand. Weber. Ernst Wilhelm von Drmpelmann (1811), kes mainib teda Liivimaal suurte ja vikeste vooluvete kallastel elutseva, aprilli algusest oktoobri lpuni kohal viibiva rndlinnuna [1].

Ka hilisemad harvad teated, keskmiselt ks kmnendi kohta, ei sisalda otseseid andmeid jlinnu pesitsemise kohta Eesti aladel; Valerian Russowilgi (1880) ei ole tema pesitsemisest siin kandis midagi muud elda, kui et Tartu likooli zooloogiamuuseum on saanud kaks leiuandmeteta kaavikut [9]. Ilmselt kestis nn. vikese jaja jrelmju (17. sajandi teine pool ja 18. sajand olid meil vga jahedad), mis veel ei lubanud kliima suhtes rnematel linnuliikidel phjapoolsemaid alasid (taas)asustada.

1885. aasta sgisel on Ernst v. Middendorff vaadelnud jlindu esimest korda Hellenurme mbruses; oma nelikmmend aastat varem oli jlindu ka Tartu lhedal sgisrndel kohatud [8]. 19. sajandi viimasel kmnendil nib jlind meil arvukamalt levima hakkavat: 1890. ja 1891. aastal on teda kohatud Juuru kihelkonnas ja Albul [3]. Ka Setumaal Irboska jrvel lasti 1894. aasta septembris ks paar jlinde [11]. 1887. ja 1897. aastal on saadud teateid jlinnu leidmise kohta pesitsusajal Tallinna lhedal Kosel; sgiseti oli seal neid nhtud sna sageli [10]. 1902. aasta suvel leiti Palmse oja kaldajrsakus pesa ja nhti ka talvitavaid isendeid.

Jlinnu leviku muutusi ja levimist on Lnemere maadel jlgitud alates 19. sajandi lpuveerandist. 1900. aastaks laienes ta pesitsusala le Taani vinade ja Koiva jeni. 1920. a. paiku leiti pesi juba Kesk-Rootsis ja Luna-Norras ning Phja-Eestis. 1935. a. paiku hakkas jlinnu pesitsuspaikades aktiivsemalt kima petaja Aleksander Lint. 1937. aastal alustas Eerik Kumari selle liigi sihikindlamat uurimist Ahja je keskjooksul; selles ts abistas teda jrjekindlalt Aino Heleme (hilisem Aino Kumari). Koos August Manguga tegi Kumari 1938. aasta suvel retki Pirita ja 1939. aastal ka teiste Phja-Eesti jgede rde; uurimisala laienes ka Luna-Eestis [5]. Kaks saksa keeles avaldatud artiklit [4, 6] ratasid uurimistulemusi kiitvat vastukaja raja tagagi.

1939. aastaks oli liik juba letanud 59. laiuskraadi ja kanda kinnitanud mitmetel Phja-Eesti jgedel. 1939. aasta suvel leiti esimene jlinnupesa Luna-Soomeski. Aga 1939.1942. aasta erakordselt klmad talved, mil jtusid ka Kesk-Euroopas asuvad talvitusjed, hvitasid populatsioonist enamiku ja toibumiseks kulus kmmekond aastat. Uus sissernne toimus 1950. aasta paiku. Ndseks on levila Lne-Soomes judnud 62º25 jooneni, Rootsis aga Luna-Jmtlandini ja Norras Hardanger-fjordini.

1940. ja 1941. aasta suved olid jlinnuvaesed, enamik eelmiste aastate pesapaiku ji hoopis thjaks. Jrgmise nelja suve andmed jid vlitde eestvedaja sjateedel viibimise tttu vga kasinaiks. 1946. aastal sai Eerik Kumari jlinnu leviku ja koloogia uurimist jtkata, alul Tartu likooli zooloogiamuuseumi, jrgmisel aastal ENSV TA bioloogia instituudi ttajana.

Et teha vlivaatlusi ja koguda materjali, veedeti eelkige Ahja je res Valgemetsa ja Valgesoo vahel kmneid pevi, samal ajal tutvuti mujal saadud tulemustega ja analsiti vlitde materjali. Tulemusi trkis avaldada ei olnud tollal vimalik, see-eest aga valmis 1948. aasta lpuks paarisajalehekljeline ksikirjaline vitekiri Jlind Alcedo atthis ispida L. Eesti NSV-s. Zoogeograafiline ja koloogiline uurimus, mille kaitsmise jrel TR petatud nukogu ees anti Eerik Kumarile 1949. aasta jaanipeval bioloogiateaduste kandidaadi kraad [7].


Eestis on jlind lokaalse levikuga haudelind. Eerik Kumari sedastas meil kolm philist jlinnu pesitsuspiirkonda: Kagu-Eesti (Ahja, Vhandu ja Piusa jgikond), Phja-Eesti ja Prnu jgikond kuni selle keskjooksuni. Vhem arvukatest pesitsusaladest on ta maininud hne ja Koiva jgikonda. Alates 1930. aastatest on liik oma asurkonda ha tihendanud ja aina uusi paiku asustanud, hoolimata igal kmnendil olnud hest vi paarist karmist talvest [7].

Selle kirjutise autoril oli kasutada Eerik Kumari linnuandmete kartoteegi plokk jlinnu andmetega Eestist jn oma petajale, kes mind 35 aastat juhendas ja suunas, postuumselt ka selle eest tnu vlgu.

Eesti linnuatlasesse saadi 19761982 pesitsusandmeid jlinnu kohta kokku 125-st 10 x 10 km suurusest ruudust (22% ruutude arvust), sealhulgas kindla pesitsemise kohta 34 ja tenose pesitsemise kohta 37 ruudust. Uusi haudepaiku, vrreldes varasema levikupildiga, lisandus tollal Kasari jgikonnas ja Vooremaal. Vimaliku pesitsemise punktide (54) taga atlasekaardil ei tarvitse iga kord olla asustatud pesa, ent kohalike vaatlejate thelepanu viks see kll teritada, et veenduda jlinnu pesitsemise tesuses oma piirkonnas. 2000. aastal hinnati Eesti asurkonna suuruseks 200400 haudepaari.


Jlinnu sigimisaegsed elupaigad on selgeveelised madalad jed, ojad ja kraavid, mille kallastel leidub vhemalt meetrikrgusi, enamasti liivakivist, vhem liivast, moreenist vi savist jrsakuid-paljandeid. liharva on pesakik ja -nsus uuristatud mullakihti paljandi laosas. ksikuid pesi on Eestis leitud ka veest kuni saja meetri kaugusel, kui sobivaid jrsakuid lhemal pole. Asustatud pesade lhim vahekaugus on olnud 150 meetrit, tavaliselt aga kilomeeter ja enam. Oma pesa lhedal ei salli jlind teisi liigikaaslasi ja nn. liigsed isaslinnud kihutatakse kohe kaugemale. Jlinnul on isaslinde umbes 10% rohkem kui emaseid.

Meil saabub jlind pesapaikadele philiselt ajal, kui peva keskmine temperatuur ulatub le +3 C, prast jej osalist sulamist mrtsi lpul-aprilli alul. Varaseimad saabujad on judnud veebruari algupoolel, viimased hilisematel kevadetel aga prast aprilli keskpaika. Prast pesitsusaja lppu hajub osa asurkonnast teistele lbipaistva pinnakihiga veekogudele: esmalt vanalinnud, hiljem noored, uidates ka mere ja suurte jrvede res. Viimaseid isendeid nhakse novembrikuu jooksul, harvem detsembriski; ksikud viibivad jvabade kiirevooluliste jgede res kogu talve.

Neid vib talve veetmas leida ka allikalistel, sealhulgas metsavahelistel kraavidel. 1976. aasta jaanuaris saadi teateid kokku 30 meil talvitava isendi kohta. Kuna kalad hoiduvad talvel tavaliselt sgavamale kui suvel, siis on sstsukeldumisega saaki tabaval jlinnul raskevitu toitu hankida ja karmima pakase korral vib mnigi talvitama jnu nlja ja klmumise tttu hukkuda. 1939/40. aasta eriti klma talve jrelmina hukkus liigi Eestis juba sna arvukaks muutunud asurkonnast enamik; arvatavasti leidis see katastroof enamjaolt aset lunapoolsetes talvituspaikades: ka Kesk-Euroopas kattusid tollal jed jga. Eerik Kumari avastas jrgmisel kevadel ja suvel oma vaatlusretkedel Plvamaal vaid kolm jlinnu asustatud pesapaika (1939. aasta suvel sedastatud paarikmne asemel), jrgmise niisama karmi talve jrel aga ei leidnud mitte htegi.

Phja-Eesti pesapaikadelt ei leitud jlinde kuni 1943. aastani ja alles 1950. aastatel hakkas paarikmne aasta tagune levikupilt taastuma. ks pesitsusaegse arvukuse krgtasemeid oli 1970. aastate keskpaiku, mil pesi leiti koguni madalates, kuni 1,5 meetri krgustes jepervedes. Ent sama kmnendi lpupoole, prast paari karmi talve, saabus uus arvukuse madalseis.


Mida jlind sb? Phitoit on vikesed, kuni seitsme sentimeetri pikkused kalad: lepamaim, ogalik, viidikas, trulling, rnt ning suuremate kalade maimud. Mnikord haarab jlind ka kuni 10 cm pikkuse kala, ent ei kugista seda alla; on mrgatud, etg ta vib sellise kala mitmeks tkiks rebida ja lennuvimestunud poegadele sta, ent enamasti jb liiga suur kala kasutamata.

Vhem sakse vesikakandeid, veeputukaid ja putukavastseid; viimaseid, sealhulgas isegi puruvanakesi viiakse vikestele poegadele. Toidujnuste hulgas on leitud ka vikeste konnade luid. Seedumata toidujgid, nagu kalaluud, putukate kitiinosised gitakse vlja 810 mm lbimduga ja kuni 20 mm pikkuste rppetompudena.

Toitu varitsedes istub jlind mnel vee kohale ulatuval oksal, harvem veest vlja ulatuval kivil, vaial vi paadiserval. Saaki mrgates haarab selle sstlennult noka vahele, enamasti sukeldudes pstloodis kuni 20 cm sgavusele vette. Saaki pessa viies lendab lind lennuavasse otsejoones, laskumata enne mingile vahepaigale.


Pesa uuristatakse-raiutakse noka abil mlema paarilise osavtul. Hakatuseks kraabitakse kaldaseina jalgade abil lohk ja jtkatakse siis td nokaga. Tavaliselt rajatakse pesaurg kvema liivakivi ja pehmema kattekihi vahelisse seinaossa, aga ka htlasse liiva-, peenmoreeni-, savi- vi mullaseina. Ainult Vike-Taevaskoja kaljus olen ninud kalju keskossa uuristatud pesakike.

Eestis on pesakigu lennuava olnud veepinnast 0,59,4 meetri krgusel, pesajrsaku laservast aga keskmiselt pool meetrit (0,31,3 meetrit) allpool. Lennuava lbilige on pstjas-pirnjas, selle alaosa kummaski servas on linnu jalgadest hrutud sooned. Lennuava krgus on 1114,5 cm, laius 6 cm. 60125 cm pikkune kik (lennutoru) kulgeb tusvalt, olles pesakoopa suudmes kuni 15 cm lennuavast krgemal.

Seespool on pesatoru enamasti mmarguse ristlikega ja 56 cm lbimduga. Pesakoopa pikkus on kuni 18, laius kuni 20 ja krgus 1114 cm. Hauduva vanalinnu ja pesapoegade vlja gitud rppetompudest moodustub pesakoopa phjale ja pesatoru lppu (koopa suudmesse) mitme sentimeetri tsedune kalaluude kiht, mille mass he pesitsemise jrel knib le 100 grammi, mitmeaastastes pesades aga kuni 350 grammini. Seda kihti rikastab poegade roe, mistttu pesatorust hngab sna tugevasti ammoniaaki. Vahel on theldatud, et vanalinnud sulpsavad prast pesast vljumist vette tenoselt puhastamaks oma sulestikku. Toidujtmetes leidub krbeste ja lhitiiblaste vastseid ja tuke.

Pesakiku hakatakse uuristama vi vana pesa puhastama aprilli teisel poolel. Noka abil murendatud-kobestatud pinnas surutakse jalgade ja keha abil vljapoole, mislbi ilmselt moodustuvadki sooned pesakigu vlimise osa klgedel. Uut pesaurgu uuristatakse vhemalt ndalapevad ja seda teevad mlemad paarilised, kusjuures isalinnu nokatipp on t lppedes ilmselgelt rohkem kulunud. Samal ajal vib nha ja kuulda mngulende, mil tustakse krgemale kui tavalise, vimalikult veepinna ligidal kulgeva lennu puhul. Paaritumise ajal istub emaslind oksal, isane laskub temale lhikese rappelennu jrel.

Keskmiselt mai alul on pesas 58, enamasti seitse portselanvalget lhiovaalset muna, teises kurnas juuni lpupoole ka vhem. Vrske muna kaalub 4,14,5 grammi, selle mtmed on 22,223,4 x 18,519,3 mm. Muna koor on sna huke ja kaalub 0,210,25 g, haudumise lpul vhemgi. Haudevltus on 2123 peva. Pojad kooruvad hel ja samal peval. Paljude uurijate vitel osalevad haudumisel mlemad vanemad, ent Eerik Kumari on haudumas leidnud ainult emaslindu, isane aga toob talle aeg-ajalt pessa toitu. Munakoored heidetakse tavaliselt pesast vlja ja neid vib leida otse lennuava alt.

Alul on pojad tiesti paljad, roosa nahaga ja pimedad. Kmne peva vanuses on neil silmad juba avanenud. Ka kuulmeava on alul suletud. Pojad paiknevad pesas kodarjalt, sabad sisse- ja nokad vljapoole. Enamasti on nende nokad knatud vastupeva. Poegade toitmine kib jrjekorras nagu karussellil. Toitu saanud poeg prab end roojamiseks sabaga pesaava poole ja nihkub roojapritsimise jrel tagasi prdudes vasemale. Nii jb pesakoobas puhtaks, selle phjale koguneb vaid seedumata kalaluude kiht, peamiselt poegade rppetompudest. Poolvedel roe valgub mda kaldus olevat pesakiku lennuava poole ja vanalinnud peavad enne pesakoopasse judmist letama kuni 20 cm kaugusele kndiva roojalasu.

Veel kolmendalastelgi poegadel katavad sulgi sarvtuped nad nevad vlja siili moodi, selja poolt sinakashallid ja khualune roosakas. Ilmselt on tegemist kohastumisega, et vltida sulgede mrdumist roojaga. Pojad viibivad pesas 2628 peva ja saavad enne vljalendu isegi kuni 61g raskusteks, seega 1015 g kogukamaks kui vanalind. Vaid mne peva kestel annavad vanemad oksal peatuvatele noortele veel kalakesi. Kui vanalinnud on seltsiplgavad (talutakse vaid oma paarilist), siis noored uitavad mingi aja mnekaupa koos.

Juunis algab teine pesitsusvoor, mille pojad saavad lennuvimelisteks juuli lpust augusti keskpaigani. Mned paarid suudavad pesitseda kolmandagi korra ja pojad septembri jooksul pesast vlja viia.

Jlinnu hlitsused on sna valjud ja teravatoonilised. Kevadine mnguhd klab kui tji-tii-ih tji-ti-iih, mida esitatakse enamasti lennul. Kutsehuna kuuldub tsiit, hoiatushd on tjii tjii vi valjem krit krit krit (ka kritritrit...). Poegade toidumangumine klab vaikse viriseva vurinana, suuremad pojad lasevad kuulda ka tsk-hli, lennuvimestumise jrel lhida tji.


Sgisrnde ajal kohatakse jlinde jgedel, ojadel ja kraavidel, jrvede ja kalatiikide res ning mererannikuilgi. Enne luna suunas lahkumist uitavad nad mitmesuguseid veekogusid pidi. Osa jlinde nib rndavat Saaremaa kaudu, sest neid nhakse seal sgisel sna sageli. Nii pesitsusajal kui ka muidu gvendavad jlinnud oma teekonda lbi hreda metsa vi madalal le lagendike lennates. Kabli linnursasse satub peaaegu igal sgisel kuni paarkmmend jlindu. Enamasti rnnatakse ksikult, harvem nhakse korraga kaht-kolme isendit, kes vivad olla ka he pesakonna noored.

Talvel kohatakse jlinde ka Vike-Aasia luna- ja Aleeria phjarannikul. Kuna siiani pole meil rngastatud jlindude taasleide talvituspaikadest, jb teadmata, kas meie linnud rndavad nii kaugele vi piirduvad nad Kesk- ja Luna-Euroopa sisevetega.

Vaenlasi on jlinnul vhe. Eerik Kumari on leidnud lopistriku murtud isendi jnused. Jlind lendab tavaliselt madalal veepinna kohal ja nii on niteks raudkullil teda rnnates oht vette kukkuda. Varasematel aegadel on Eestis kmneid jlinde lastud teaduslike kogude tarbeks ja sadu jahitrofeedena. Varemalt ktiti jlinde kalatiikidel. Teaduse nimel vi lihtsalt uudishimust on kaevatud lahti pesakoopaid, misjrel vanalinnud on pesa peaaegu alati hljanud. Jlind on praegu Eestis arvatud looduskaitsealuste liikide teise kategooriasse.



1. Drmpelmann, Ernst Wilhelm v. 1811. Getreue Abbildungen und naturhistorische Beschreibung des Thierreichs aus den nrdlichen Provinzen Russlands, Liefland, Ehstland und Kurland betreffend. H. 8. Riga.

2. Fischer, Jakob Benjamin 1791. Versuch einer Naturgeschichte von Livland: Vgel, Aves. Zwote verm. u. verb. Aufl. Knigsberg, J. G. S. Breitkopf.

3. Koch, Oscar 1911.bersicht ber die Vgel Estlands. Reval, Kluge u. Strhm.

4. Kumari, Eerik 1939. Der Eisvogel, Alcedo atthis ispida L., ein neuer Brutvogel fr den Pirita-Fluss (Estland). Ornis Fennica 16 (1): 713.

5. Kumari, Eerik 1940. Jlinnu levimisest ja levikust Eestis. Vilbaste, Gustav (toim.). Looduskaitse II. Loodushoiu- ja turismi-instituut, Tallinn: 198213.

6. Kumari, Eerik 1940. Zur Nistkologie des Eisvogels, Alcedo atthis ispida L., am Ahja-Fluss. Loodusuurijate Seltsi aastaraamat 45: 100194.

7. Кумари, Ээрик 1949. Зимородок Alcedo atthis ispida L. в Эстонской ССР: Зоогеографическое и экологическое исследование. Афтореф. дис. канд. биол. наук. Тарту.

8. Middendorff, Ernst v. 1887. Nachtrag zum I Ornithologischen Jahresbericht (1885) aus dem Gouvernement Livland (Russland). Ornis 3: 501508.

9. Russow, Valerian 1880. Die Ornis Ehst-, Liv- und Curland's mit besonderer Bercksichtigung der Zug- und Brutverhltnisse. Archiv f. d. Naturkunde Liv-, Ehst- und Kurlands 9 (1): 1216.

10. Wasmuth, Paul Julius 1909. Aufzhlung aller bisher fr Estland festgestellten Vogelarten. Korresbondenzblatt des Naturforscher-Vereins zu Riga 52: 2972.

11. Зарудный, Н. 1910. Птицы Псковской губернии. Записки имп. АН. Сер. 8. 25 (2): 1182.



Olav Renno
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012