Eesti Looduse fotovõistlus
2005/9



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2005/9
Jäälind, smaragd meie jõemaastikel

Enamik Eesti linnuliike on võrdlemisi tagasihoidlikult värvunud sulestikuga. On ju ka meie looduse taust üsna värvivaene, erinevalt näiteks troopilisest vihmametsast. Meie linnustikus on kolm lõunapoolse päritoluga liiki pälvinud “kalliskivide” tiitli. Need on siniraag, kelle pesitsemine Eestis on viimastel kümnenditel peaaegu lakanud, mesilasenäpp kui harukordne eksikülaline ja jäälind. Kuigi aeg-ajalt märgatavalt kõikuva arvukusega, on jäälind meie haudelindude hulgas püsinud juba vähemalt kolmveerand sajandit.

Küllap elutses jäälind siinmail muistsetelgi aegadel, ent keskaegsed kroonikud ei ole nii väikest olendit nimetamisväärseks pidanud. Alles Heinrich Göseken (1660) on ta eesti keelt käsitlevas Anführung´is kirja pannud (jehlind; loe: jä:lind). Selle najal võime väita, et kui maarahvalt oli kuuldud linnunimetus, pidi siin elama ka selle omanik ise.

Kuigi jäälinnu välimus on oma sulesillerdusega silmatorkav, on tema eluviis üsnagi varjatud ja värvus tegelikult varjevärvuse laadi. Ka ei viibinud inimesed varematel aegadel ilmselt kuigi tihti, asja ees, teist taga, tema elupaikades. Peale selle on jäälind üsna inimpelglik ja käitub eriti pesitsusajal pisut peiduliselt.

Siiski ei jää see varblasest veidi suurem (kehapikkus 18–19,5 cm) pisut jässaka kerega lind jõe või oja kohal aga tähelepanelikule loodusehuvilisele naljalt märkamata. Tema selg ja sabapealne on ere-taevassinised, muu ülapool tuhmroheline peente helesinakate tähnidega, rind ja kõhualune on ookerjalt roostepunakad. Selliselt värvunud sulestiku tõttu on nii kõrgemalt kui ka altpoolt vaadates raske lindu silmata: ühelt poolt sulab ta kokku veest peegelduva taevasina ja kaldapuistu rohelusega, samuti veesiseste taimede fooniga, teiselt poolt aga liiva- või savipaljandite taustaga.

Jäälindude eredal värvusel on seega hoopis teistsugune otstarve kui kevadel hundrüüga uhkeldavatel isapartidel. Nende väljakutsuvat välimust võime pidada liigi säilimist soodustavaks kohastumuseks: sellal, kui emalind haudub, tõmbab pesa läheduses jõude ilutsev isane võimalike vaenlaste tähelepanu enesele ning nende kõhutäiteks sattudes soodustab kaudsel viisil oma kaasa ja järglaste ellujäämist. Mitmete teistegi liikide puhul teenib isaslindude “kaunidus” suuremal või vähemal määral sedasama otstarvet.

Jäälinnu kurgu all ja külgkaelal on valge laik, mida läbib sinakasroheline haberiba. Must nokk (emastel alanokk punase tüvikuosaga, noortel valkja tipuga) on silmatorkavalt pikk, linnu kogupikkusest üle viiendiku, ja ebaproportsionaalselt tugev. Tipu poole tumenev, ülalt sinine, alt pruun saba tundub aga kummaliselt lühike. Lühikesevõitu jalad on korallpunased, noortel mustad. Jäälinnu mass on 34–46 g, tiiva pikkus 7,6–8,1 cm, siruulatus 27–29 cm. Sooline dimorfism peaaegu puudub – ainsa erinevuse leiame vaid noka värvuses.

Jäälinnu kehaehituses ilmneb mitmeid kohastumuslikke jooni. Nii on ta keel väga väike, lausa taandarenenud: et mitte takistada kala haaramist ja nokas hoidmist. Varvastest on kolm eesmist algusosas märgatavalt kokku kasvanud. Morfoloogid nimetavad sellist jäset istujalaks; jäälind kühveldab jalgade abil pesaurust liiva ja muud kobestatud pinnast välja.


Siniraaliste seltsi jäälindlaste sugukonda (Halcyonidae s. Alcedinidae) kuulub 84–86 liiki. Elupaigast ja eluviisidest johtuvalt jaotuvad nad kahte alamsugukonda: põhiliselt kalatoidulised vee-jäälindlased (Alcedininae) ja puistu-jäälindlased (Halcyoninae). Viimased elutsevad Aasia, Aafrika ja Austraalia troopilise ja lähistroopilise vööndi metsa- ja poolavamaastikul ning on loom-segatoidulised.

Jäälinnu (Alcedo) perekonda on paigutatud üheksa liiki. Enamik autoreid on jäälinnu (Alcedo atthis L.) jaotanud nelja alamliiki; ta on levinud Palearktika segametsade, stepi-, poolkõrbe- ja vahemerelises vööndis, samuti eel- ja keskmäestikes kuni 1800 m kõrgusel merepinnast. Meil elutsev A. a. ispida L. on suurimate kehamõõtmetega alamliik. Ta jõuab oma pesitsusareaali idapiirini Luga, Velikaja, Daugava ja Nemunase jõgikonnas, põhjapiir kulgeb Laadoga–Turku–Dalarna–Oslo–Hardangeri joonel.

Nominaatvorm A. a. atthis asustab Venemaad ja Siberit ning lõunapoolset Euroopat ja Põhja-Aafrikat. Kaug-Idas, Kagu-Aasias ja Indias elutseb vähimate mõõtmetega A. a. bengalensis Gm., Jaapani saartel aga A. a. japonicus Bp. Jäälinnu alamliike võrreldes ilmneb selgesti Bergmani reegel: jahedamas kliimas elutsevate taksonite mõõtmed on suuremad kui soojemate alade omadel, samuti Alleni juhis: põhja pool levinud linnud on tumedama sulestikuga.


Esimesena on jäälindu Liivimaal maininud Jakob Benjamin Fischer (1791) oma Liivimaa looduskirjelduse neljandas osas: tegu on siin jõgede ääres elutseva ja sügiseti lahkuva liigiga [2]. Lõunapoolsemates Balti provintsides paistab jäälind juba varem tuntud olevat – nii on teda sealsete lindude seas oma joonistel kujutanud cand. Weber. Ernst Wilhelm von Drümpelmann (1811), kes mainib teda Liivimaal suurte ja väikeste vooluvete kallastel elutseva, aprilli algusest oktoobri lõpuni kohal viibiva rändlinnuna [1].

Ka hilisemad harvad teated, keskmiselt üks kümnendi kohta, ei sisalda otseseid andmeid jäälinnu pesitsemise kohta Eesti aladel; Valerian Russowilgi (1880) ei ole tema pesitsemisest siin kandis midagi muud öelda, kui et Tartu ülikooli zooloogiamuuseum on saanud kaks leiuandmeteta kaavikut [9]. Ilmselt kestis nn. väikese jääaja järelmõju (17. sajandi teine pool ja 18. sajand olid meil väga jahedad), mis veel ei lubanud kliima suhtes õrnematel linnuliikidel põhjapoolsemaid alasid (taas)asustada.

1885. aasta sügisel on Ernst v. Middendorff vaadelnud jäälindu esimest korda Hellenurme ümbruses; oma nelikümmend aastat varem oli jäälindu ka Tartu lähedal sügisrändel kohatud [8]. 19. sajandi viimasel kümnendil näib jäälind meil arvukamalt levima hakkavat: 1890. ja 1891. aastal on teda kohatud Juuru kihelkonnas ja Albul [3]. Ka Setumaal Irboska järvel lasti 1894. aasta septembris üks paar jäälinde [11]. 1887. ja 1897. aastal on saadud teateid jäälinnu leidmise kohta pesitsusajal Tallinna lähedal Kosel; sügiseti oli seal neid nähtud üsna sageli [10]. 1902. aasta suvel leiti Palmse oja kaldajärsakus pesa ja nähti ka talvitavaid isendeid.

Jäälinnu leviku muutusi ja levimist on Läänemere maadel jälgitud alates 19. sajandi lõpuveerandist. 1900. aastaks laienes ta pesitsusala üle Taani väinade ja Koiva jõeni. 1920. a. paiku leiti pesi juba Kesk-Rootsis ja Lõuna-Norras ning Põhja-Eestis. 1935. a. paiku hakkas jäälinnu pesitsuspaikades aktiivsemalt käima õpetaja Aleksander Lint. 1937. aastal alustas Eerik Kumari selle liigi sihikindlamat uurimist Ahja jõe keskjooksul; selles töös abistas teda järjekindlalt Aino Helemäe (hilisem Aino Kumari). Koos August Manguga tegi Kumari 1938. aasta suvel retki Pirita ja 1939. aastal ka teiste Põhja-Eesti jõgede äärde; uurimisala laienes ka Lõuna-Eestis [5]. Kaks saksa keeles avaldatud artiklit [4, 6] äratasid uurimistulemusi kiitvat vastukaja raja tagagi.

1939. aastaks oli liik juba ületanud 59. laiuskraadi ja kanda kinnitanud mitmetel Põhja-Eesti jõgedel. 1939. aasta suvel leiti esimene jäälinnupesa Lõuna-Soomeski. Aga 1939.–1942. aasta erakordselt külmad talved, mil jäätusid ka Kesk-Euroopas asuvad talvitusjõed, hävitasid populatsioonist enamiku ja toibumiseks kulus kümmekond aastat. Uus sisseränne toimus 1950. aasta paiku. Nüüdseks on levila Lääne-Soomes jõudnud 62º25´ jooneni, Rootsis aga Lõuna-Jämtlandini ja Norras Hardanger-fjordini.

1940. ja 1941. aasta suved olid jäälinnuvaesed, enamik eelmiste aastate pesapaiku jäi hoopis tühjaks. Järgmise nelja suve andmed jäid välitööde eestvedaja sõjateedel viibimise tõttu väga kasinaiks. 1946. aastal sai Eerik Kumari jäälinnu leviku ja ökoloogia uurimist jätkata, alul Tartu ülikooli zooloogiamuuseumi, järgmisel aastal ENSV TA bioloogia instituudi töötajana.

Et teha välivaatlusi ja koguda materjali, veedeti eelkõige Ahja jõe ääres Valgemetsa ja Valgesoo vahel kümneid päevi, samal ajal tutvuti mujal saadud tulemustega ja analüüsiti välitööde materjali. Tulemusi trükis avaldada ei olnud tollal võimalik, see-eest aga valmis 1948. aasta lõpuks paarisajaleheküljeline käsikirjaline väitekiri “Jäälind Alcedo atthis ispida L. Eesti NSV-s. Zoogeograafiline ja ökoloogiline uurimus”, mille kaitsmise järel TRÜ õpetatud nõukogu ees anti Eerik Kumarile 1949. aasta jaanipäeval bioloogiateaduste kandidaadi kraad [7].


Eestis on jäälind lokaalse levikuga haudelind. Eerik Kumari sedastas meil kolm põhilist jäälinnu pesitsuspiirkonda: Kagu-Eesti (Ahja, Võhandu ja Piusa jõgikond), Põhja-Eesti ja Pärnu jõgikond kuni selle keskjooksuni. Vähem arvukatest pesitsusaladest on ta maininud Õhne ja Koiva jõgikonda. Alates 1930. aastatest on liik oma asurkonda üha tihendanud ja aina uusi paiku asustanud, hoolimata igal kümnendil olnud ühest või paarist karmist talvest [7].

Selle kirjutise autoril oli kasutada Eerik Kumari linnuandmete kartoteegi plokk jäälinnu andmetega Eestist – jään oma õpetajale, kes mind 35 aastat juhendas ja suunas, postuumselt ka selle eest tänu võlgu.

Eesti linnuatlasesse saadi 1976–1982 pesitsusandmeid jäälinnu kohta kokku 125-st 10 x 10 km suurusest ruudust (22% ruutude arvust), sealhulgas kindla pesitsemise kohta 34 ja tõenäose pesitsemise kohta 37 ruudust. Uusi haudepaiku, võrreldes varasema levikupildiga, lisandus tollal Kasari jõgikonnas ja Vooremaal. Võimaliku pesitsemise punktide (54) taga atlasekaardil ei tarvitse iga kord olla asustatud pesa, ent kohalike vaatlejate tähelepanu võiks see küll teritada, et veenduda jäälinnu pesitsemise tõesuses oma piirkonnas. 2000. aastal hinnati Eesti asurkonna suuruseks 200–400 haudepaari.


Jäälinnu sigimisaegsed elupaigad on selgeveelised madalad jõed, ojad ja kraavid, mille kallastel leidub vähemalt meetrikõrgusi, enamasti liivakivist, vähem liivast, moreenist või savist järsakuid-paljandeid. Üliharva on pesakäik ja -õõnsus uuristatud mullakihti paljandi ülaosas. Üksikuid pesi on Eestis leitud ka veest kuni saja meetri kaugusel, kui sobivaid järsakuid lähemal pole. Asustatud pesade lähim vahekaugus on olnud 150 meetrit, tavaliselt aga kilomeeter ja enam. Oma pesa lähedal ei salli jäälind teisi liigikaaslasi ja nn. liigsed isaslinnud kihutatakse kohe kaugemale. Jäälinnul on isaslinde umbes 10% rohkem kui emaseid.

Meil saabub jäälind pesapaikadele põhiliselt ajal, kui ööpäeva keskmine temperatuur ulatub üle +3 °C, pärast jõejää osalist sulamist märtsi lõpul-aprilli alul. Varaseimad saabujad on jõudnud veebruari algupoolel, viimased hilisematel kevadetel aga pärast aprilli keskpaika. Pärast pesitsusaja lõppu hajub osa asurkonnast teistele läbipaistva pinnakihiga veekogudele: esmalt vanalinnud, hiljem noored, uidates ka mere ja suurte järvede ääres. Viimaseid isendeid nähakse novembrikuu jooksul, harvem detsembriski; üksikud viibivad jäävabade kiirevooluliste jõgede ääres kogu talve.

Neid võib talve veetmas leida ka allikalistel, sealhulgas metsavahelistel kraavidel. 1976. aasta jaanuaris saadi teateid kokku 30 meil talvitava isendi kohta. Kuna kalad hoiduvad talvel tavaliselt sügavamale kui suvel, siis on sööstsukeldumisega saaki tabaval jäälinnul raskevõitu toitu hankida ja karmima pakase korral võib mõnigi talvitama jäänu nälja ja külmumise tõttu hukkuda. 1939/40. aasta eriti külma talve järelmina hukkus liigi Eestis juba üsna arvukaks muutunud asurkonnast enamik; arvatavasti leidis see katastroof enamjaolt aset lõunapoolsetes talvituspaikades: ka Kesk-Euroopas kattusid tollal jõed jääga. Eerik Kumari avastas järgmisel kevadel ja suvel oma vaatlusretkedel Põlvamaal vaid kolm jäälinnu asustatud pesapaika (1939. aasta suvel sedastatud paarikümne asemel), järgmise niisama karmi talve järel aga ei leidnud mitte ühtegi.

Põhja-Eesti pesapaikadelt ei leitud jäälinde kuni 1943. aastani ja alles 1950. aastatel hakkas paarikümne aasta tagune levikupilt taastuma. Üks pesitsusaegse arvukuse kõrgtasemeid oli 1970. aastate keskpaiku, mil pesi leiti koguni madalates, kuni 1,5 meetri kõrgustes jõepervedes. Ent sama kümnendi lõpupoole, pärast paari karmi talve, saabus uus arvukuse madalseis.


Mida jäälind sööb? Põhitoit on väikesed, kuni seitsme sentimeetri pikkused kalad: lepamaim, ogalik, viidikas, trulling, rünt ning suuremate kalade maimud. Mõnikord haarab jäälind ka kuni 10 cm pikkuse kala, ent ei kugista seda alla; on märgatud, etg ta võib sellise kala mitmeks tükiks rebida ja lennuvõimestunud poegadele sööta, ent enamasti jääb liiga suur kala kasutamata.

Vähem süüakse vesikakandeid, veeputukaid ja putukavastseid; viimaseid, sealhulgas isegi puruvanakesi viiakse väikestele poegadele. Toidujäänuste hulgas on leitud ka väikeste konnade luid. Seedumata toidujäägid, nagu kalaluud, putukate kitiinosised öögitakse välja 8–10 mm läbimõõduga ja kuni 20 mm pikkuste räppetompudena.

Toitu varitsedes istub jäälind mõnel vee kohale ulatuval oksal, harvem veest välja ulatuval kivil, vaial või paadiserval. Saaki märgates haarab selle sööstlennult noka vahele, enamasti sukeldudes püstloodis kuni 20 cm sügavusele vette. Saaki pessa viies lendab lind lennuavasse otsejoones, laskumata enne mingile vahepaigale.


Pesa uuristatakse-raiutakse noka abil mõlema paarilise osavõtul. Hakatuseks kraabitakse kaldaseina jalgade abil lohk ja jätkatakse siis tööd nokaga. Tavaliselt rajatakse pesaurg kõvema liivakivi ja pehmema kattekihi vahelisse seinaossa, aga ka ühtlasse liiva-, peenmoreeni-, savi- või mullaseina. Ainult Väike-Taevaskoja kaljus olen näinud kalju keskossa uuristatud pesakäike.

Eestis on pesakäigu lennuava olnud veepinnast 0,5–9,4 meetri kõrgusel, pesajärsaku ülaservast aga keskmiselt pool meetrit (0,3–1,3 meetrit) allpool. Lennuava läbilõige on püstjas-pirnjas, selle alaosa kummaski servas on linnu jalgadest hõõrutud sooned. Lennuava kõrgus on 11–14,5 cm, laius 6 cm. 60–125 cm pikkune käik (lennutoru) kulgeb tõusvalt, olles pesakoopa suudmes kuni 15 cm lennuavast kõrgemal.

Seespool on pesatoru enamasti ümmarguse ristlõikega ja 5–6 cm läbimõõduga. Pesakoopa pikkus on kuni 18, laius kuni 20 ja kõrgus 11–14 cm. Hauduva vanalinnu ja pesapoegade välja öögitud räppetompudest moodustub pesakoopa põhjale ja pesatoru lõppu (koopa suudmesse) mitme sentimeetri tüsedune kalaluude kiht, mille mass ühe pesitsemise järel küünib üle 100 grammi, mitmeaastastes pesades aga kuni 350 grammini. Seda kihti “rikastab” poegade roe, mistõttu pesatorust hõngab üsna tugevasti ammoniaaki. Vahel on täheldatud, et vanalinnud sulpsavad pärast pesast väljumist vette – tõenäoselt puhastamaks oma sulestikku. Toidujäätmetes leidub kärbeste ja lühitiiblaste vastseid ja tõuke.

Pesakäiku hakatakse uuristama või vana pesa puhastama aprilli teisel poolel. Noka abil murendatud-kobestatud pinnas surutakse jalgade ja keha abil väljapoole, misläbi ilmselt moodustuvadki sooned pesakäigu välimise osa külgedel. Uut pesaurgu uuristatakse vähemalt nädalapäevad ja seda teevad mõlemad paarilised, kusjuures isalinnu nokatipp on töö lõppedes ilmselgelt rohkem kulunud. Samal ajal võib näha ja kuulda mängulende, mil tõustakse kõrgemale kui tavalise, võimalikult veepinna ligidal kulgeva lennu puhul. Paaritumise ajal istub emaslind oksal, isane laskub temale lühikese rappelennu järel.

Keskmiselt mai alul on pesas 5–8, enamasti seitse portselanvalget lühiovaalset muna, teises kurnas juuni lõpupoole ka vähem. Värske muna kaalub 4,1–4,5 grammi, selle mõõtmed on 22,2–23,4 x 18,5–19,3 mm. Muna koor on üsna õhuke ja kaalub 0,21–0,25 g, haudumise lõpul vähemgi. Haudevältus on 21–23 päeva. Pojad kooruvad ühel ja samal päeval. Paljude uurijate väitel osalevad haudumisel mõlemad vanemad, ent Eerik Kumari on haudumas leidnud ainult emaslindu, isane aga toob talle aeg-ajalt pessa toitu. Munakoored heidetakse tavaliselt pesast välja ja neid võib leida otse lennuava alt.

Alul on pojad täiesti paljad, roosa nahaga ja pimedad. Kümne päeva vanuses on neil silmad juba avanenud. Ka kuulmeava on alul suletud. Pojad paiknevad pesas kodarjalt, sabad sisse- ja nokad väljapoole. Enamasti on nende nokad käänatud vastupäeva. Poegade toitmine käib järjekorras nagu karussellil. Toitu saanud poeg pöörab end roojamiseks sabaga pesaava poole ja nihkub roojapritsimise järel tagasi pöördudes vasemale. Nii jääb pesakoobas puhtaks, selle põhjale koguneb vaid seedumata kalaluude kiht, peamiselt poegade räppetompudest. Poolvedel roe valgub mööda kaldus olevat pesakäiku lennuava poole ja vanalinnud peavad enne pesakoopasse jõudmist ületama kuni 20 cm kaugusele küündiva roojalasu.

Veel kolmenädalastelgi poegadel katavad sulgi sarvtuped – nad näevad välja siili moodi, selja poolt sinakashallid ja kõhualune roosakas. Ilmselt on tegemist kohastumisega, et vältida sulgede määrdumist roojaga. Pojad viibivad pesas 26–28 ööpäeva ja saavad enne väljalendu isegi kuni 61g raskusteks, seega 10–15 g kogukamaks kui vanalind. Vaid mõne päeva kestel annavad vanemad oksal peatuvatele noortele veel kalakesi. Kui vanalinnud on seltsipõlgavad (talutakse vaid oma paarilist), siis noored uitavad mingi aja mõnekaupa koos.

Juunis algab teine pesitsusvoor, mille pojad saavad lennuvõimelisteks juuli lõpust augusti keskpaigani. Mõned paarid suudavad pesitseda kolmandagi korra ja pojad septembri jooksul pesast välja viia.

Jäälinnu häälitsused on üsna valjud ja teravatoonilised. Kevadine mänguhüüd kõlab kui “tji-tii-ih tji-ti-iih”, mida esitatakse enamasti lennul. Kutsehüüuna kuuldub “tsiit”, hoiatushüüd on “tjii tjii” või valjem “krit krit krit” (ka “kritritrit...”). Poegade toidumangumine kõlab vaikse viriseva vurinana, suuremad pojad lasevad kuulda ka “tsük”-hääli, lennuvõimestumise järel lühida “tji”.


Sügisrände ajal kohatakse jäälinde jõgedel, ojadel ja kraavidel, järvede ja kalatiikide ääres ning mererannikuilgi. Enne lõuna suunas lahkumist uitavad nad mitmesuguseid veekogusid pidi. Osa jäälinde näib rändavat Saaremaa kaudu, sest neid nähakse seal sügisel üsna sageli. Nii pesitsusajal kui ka muidu õgvendavad jäälinnud oma teekonda läbi hõreda metsa või madalal üle lagendike lennates. Kabli linnurüsasse satub peaaegu igal sügisel kuni paarkümmend jäälindu. Enamasti rännatakse üksikult, harvem nähakse korraga kaht-kolme isendit, kes võivad olla ka ühe pesakonna noored.

Talvel kohatakse jäälinde ka Väike-Aasia lõuna- ja Alþeeria põhjarannikul. Kuna siiani pole meil rõngastatud jäälindude taasleide talvituspaikadest, jääb teadmata, kas meie linnud rändavad nii kaugele või piirduvad nad Kesk- ja Lõuna-Euroopa sisevetega.

Vaenlasi on jäälinnul vähe. Eerik Kumari on leidnud lõopistriku murtud isendi jäänused. Jäälind lendab tavaliselt madalal veepinna kohal ja nii on näiteks raudkullil teda rünnates oht vette kukkuda. Varasematel aegadel on Eestis kümneid jäälinde lastud teaduslike kogude tarbeks ja sadu jahitrofeedena. Varemalt kütiti jäälinde kalatiikidel. Teaduse nimel või lihtsalt uudishimust on kaevatud lahti pesakoopaid, misjärel vanalinnud on pesa peaaegu alati hüljanud. Jäälind on praegu Eestis arvatud looduskaitsealuste liikide teise kategooriasse.



1. Drümpelmann, Ernst Wilhelm v. 1811. Getreue Abbildungen und naturhistorische Beschreibung des Thierreichs aus den nördlichen Provinzen Russlands, Liefland, Ehstland und Kurland betreffend. H. 8. Riga.

2. Fischer, Jakob Benjamin 1791. Versuch einer Naturgeschichte von Livland: Vögel, Aves. Zwote verm. u. verb. Aufl. Königsberg, J. G. S. Breitkopf.

3. Koch, Oscar 1911.Übersicht über die Vögel Estlands. Reval, Kluge u. Ströhm.

4. Kumari, Eerik 1939. Der Eisvogel, Alcedo atthis ispida L., ein neuer Brutvogel für den Pirita-Fluss (Estland). – Ornis Fennica 16 (1): 7–13.

5. Kumari, Eerik 1940. Jäälinnu levimisest ja levikust Eestis. – Vilbaste, Gustav (toim.). Looduskaitse II. Loodushoiu- ja turismi-instituut, Tallinn: 198–213.

6. Kumari, Eerik 1940. Zur Nistökologie des Eisvogels, Alcedo atthis ispida L., am Ahja-Fluss. Loodusuurijate Seltsi aastaraamat 45: 100–194.

7. Кумари, Ээрик 1949. Зимородок Alcedo atthis ispida L. в Эстонской ССР: Зоогеографическое и экологическое исследование. Афтореф. дис. канд. биол. наук. Тарту.

8. Middendorff, Ernst v. 1887. Nachtrag zum I Ornithologischen Jahresbericht (1885) aus dem Gouvernement Livland (Russland). – Ornis 3: 501–508.

9. Russow, Valerian 1880. Die Ornis Ehst-, Liv- und Curland's mit besonderer Berücksichtigung der Zug- und Brutverhältnisse. – Archiv f. d. Naturkunde Liv-, Ehst- und Kurlands 9 (1): 1–216.

10. Wasmuth, Paul Julius 1909. Aufzählung aller bisher für Estland festgestellten Vogelarten. – Korresbondenzblatt des Naturforscher-Vereins zu Riga 52: 29–72.

11. Зарудный, Н. 1910. Птицы Псковской губернии. – Записки имп. АН. Сер. 8. 25 (2): 1–182.



Olav Renno
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet