Eesti Looduse fotovõistlus
2006/1



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta puu EL 2006/1
Palju pajusid ja mõned remmelgad

A: Eesti üks jämedamaid puid on hõbepaju.

B: See on hoopis hõberemmelgas! Pajud on see mõttetu võsa igal pool.

A: Puukujuliste pajude kohta on muidugi kombeks ka remmelgas öelda, aga pajud on nad ikkagi, ja sellel võsal on kevaditi pajutibud küljes.

B: Paju on nii sitke, ei anna ilma noata urvavartki kätte.

A: Mõnelt ikka saab, rammusaid urbi tihedalt täis nukilised raagremmelga oksad murduvad hõlpsasti ja raberemmelga oksad varisevad tuulega lausa iseenesest.

B: Kõigil põõsaspajudel on täiesti ilmetud rohekashallid lehed, nagu tolmused.

A: Selline on tuhkur paju, kõigi kohta see ei käi: kahevärvilisel pajul ja raudremmelgal läigivad lehed nagu lakitult.

B: Kõigil pajudel on ühtmoodi kitsad lehed.

A: Ei ole: raagremmelgal on laiad ja mustikpajul ümarad ...

B: Pajuvõsa kasvab aastaga üle pea. Kogu aeg peab raiuma.

A: Iga paju ei kasva. Hundipaju näiteks jääbki põlvini, harva küünib rinnuni.

B: Metsapuud pajust ikka ei saa.

A: Mõnest ikka, raagremmelgas võib teistega võidu esimesse rindessegi jõuda.

B: Siis pole see õige mets, sest kõik pajud kasvavad soos või vee ääres.

A: Ei kasva, härmpaju ja hanepaju abiga saab isegi liivaluiteid kinnistada.

B: Kõik meie pajud on tavalised ja kasvavad igal pool üle Eesti.

A: Mis sa nüüd, hanepaju on harulduse tõttu lausa kaitse all ja ega lapi paju ka Eestis sageli leia.

B: Pajust ei tehta praegusel ajal midagi.

A: Vale puha! Kust see korvmööbel ja taimparknahk siis tuleb, ja energiavõsa pole ka mingi eriline energialiik, vaid vitspaju ja pikalehise paju valitud kiirekasvulised sordid.

Peaaegu pooled Eesti looduslikest puudest-põõsastest on pajud.

B: Ei usu, nii palju neid ka ei ole!

A: Neid on 20 liiki, eri suuruse ja kujuga, nii et igaüks võiks valida endale meelepäraseima, kui vaid oskaks näha ja ära tunda.

Munapai, siidipai, laanepaju, parkpaju, hall paju, rabapaju, vilepaju, niinepaju, läikpaju, luuapaju ... Neid ja veel paljusid teisigi nimetusi määrajatest ei leia. Eri maanurkades on põõsaspajusid enamasti kutsutud pajud, paid ja paod, puupajusid remmelgad, raed ja lembrid. Samas võivad raudremmelgas, raagremmelgas, aga ka vesipaju kasvada nii puu kui ka põõsana, vaid hõbe- ja rabe remmelgas on alati puud. Nii on paju ja remmelga nimetusedki tarvitusel läbisegi.

Paju eri liike hästi ei tunta, ka varasematel aegadel pole kõiki kahtkümmet eristamisvääriliseks peetud. Inimeste ja kohanimedes on paju ja remmelgas küll mitmel viisil sees, aga ikka üldnimena. Selle igapäevase ja tavalise on juhuse tahtel eestlaste jaoks ajalooks vääristanud Paju lahing.

Kõige paremini teatakse nimepidi võimsaks puuks kasvavat hõbepaju ehk hõberemmelgat (Salix alba), keda tuntakse ka leinapaju, siidipai ja hallpajuna. Viimane on küll kasutusel olnud ka pisemate hallileheliste pajude kohta. Et seda liiki vanasti istutati mõisate ümbrusse, siis on teda kutsutud ka Saksamaa pajuks.

Laanepajuks on tabavalt nimetatud raagremmelgat (Salix caprea), kes ainsana metsas teiste puudega võidu suudab kasvada. Ka põldpaju ja väljapaju sobivad, sest ta on sageli üksiku puuna põllupeenrale kasvama jäetud. Lehtede kujust tuleb munapai, kuigi sama nimi on antud ka kõrvpajule.

Läikpajuks on kutsutud nii raudremmelgat (Salix pentandra) kui kahevärvilist paju (Salix phylicifolia), kellel lehtede pealmine külg läigib, kahevärvilisel on küll alumine pool matilt hele.

Kraavipaju võib olla üle Eesti tavaline tolmhallide lehtedega tuhkur paju (Salix cinerea), aga ka mõni teine tavaline liik, näiteks mustjas paju (Salix myrsinifolia) või kõrvpaju (Salix aurita).

Nagu isetegevusliku nimetamise puhul ikka, on ühe nime all mõnikord varjul mitu liiki, samas tuntakse üht liiki eri paigus eri nimetuste all, mis kõik omavahel lootusetult sassi võivad minna, nagu läbisegi kasvavad liigid pajuvõsas.

Saladust, milline on see õige parkpaju, niinepaju, vilepaju või luuapaju, teavad ilmselt vaid vanemad lugejad, aga loo lõpuks saame ehk selleski pisut selgust.

Ka määrajates kirjas olevad ametlikud nimetused kirjeldavad ühel või teisel viisil pajude välimust. Eks nad ole rahvasuust või ladinakeelset nime tõlkides saadud: mustikpajul (Salix myrtilloides) on lehed nagu mustikal või sinikal, hundipaju (Salix rosmarinifolia) ja hanepaju (Salix repens) on väheldased ja halli rüüga, kõrvpajul (Salix aurita) on hallikasroheliste lehtede alusel suured ja kaua püsivad abilehtedest kõrvad, pikalehisel pajul (Salix dasyclados) on kõige suuremad lehed jne. Imelihtne, kas pole? Nagu ikka siis, kui oled õppinud juba vahet nägema ja tegema.

Mõned nimetused näitavad muid omadusi: rabe remmelgas (Salix fragilis) ja raagremmelgas (Salix caprea) murduvad kergesti, sellest ka rahvapärane murepaju. Omavahel nad segi ei lähe, sest esimesel on laiad lehed nagu õunapuul ja teisel kitsad nagu hõbepajul. Mustjas paju (Salix myrsinifolia) on nii alt kui ka pealt täiesti roheliste lehtedega, mis kuivades lähevad kergesti mustaks; vitspaju ehk korvipaju (Salix viminalis) viskab pikad harunemata aastakasvud, mis punumiseks nagu loodud; halapaju (Salix acutifolia) oksad ripuvad kõige kaunimalt, aga lehed ei ole hõbepajulikult siidjad; punapajul (Salix purpurea) on urvad kevadel punakate tolmukapeadega, raudpaju (Salix pentandra) on tumeda tüve ja läikivate lehtedega; vesipaju ehk loogapaju (Salix triandra) kasvab vee ääres, kus võib küll olla ka teisi pajusid, aga ühelgi pole sellist koort, mis ketendades kaneelikarva värvi nähtavale toob. Lapi pajul (Salix lapponica) on laiad lehed paksu valge vildi sees, nagu laplasele kohane. No mis veel jäi? Paar tükki: verkja paju (Salix starkeana) nimetuse taga ei oska enamik meist näha ja ära tunda sinihalli värvi, aga tal on veel mõned kindlad tunnused: hoiab kepsakalt lehetippu kõveras ja leheserva saehammas algab poolest lehest tipu poole. Ja veel haruldane liivpaju, keda on hanepajust, vahel ka hundipajust küll raske eristada, aga ega talle enamasti hanepaju kõrval liigiõigusi antagi.

Arvan, et kes lugemisega siiani jõudnud ja varem pajusid ei tundnud, ei saanud neid ka nüüd veel selgeks. Aga aasta jooksul püüavad parimad pajude tundjad ajakirja veergudel samm-sammult täiendusõpet anda, alustades juba varakevadest, mil olulisi tunnuseid peab kiisude ja tibude pealt vaatama.


Maailmas kasvab kuni 450 liiki pajusid. Külma talve taluvatena laiutavad eri liiki pajud peamiselt põhjapoolkera parasvöötme niisketes kasvukohtades, ulatudes vahel ka kaugemale lõunasse. Kindlasti ei kasva pajud looduslikult vaid Austraalias.

Kõigil pajudel on vahelduvad eri jämedusega saagja- kuni terveservalised nahkjavõitu lihtlehed. Ent siin on ka erand: meilegi tuntud punapajul on lehed vastakud. Kui lehti ei ole, tunneme pajud ära teravatipulistest pungadest, mis on kaetud kahest pungasoomusest kokku kasvanud kiivriga.

Paljud tundra- ja mägipajud Eestis ei kasva, nagu ka külmakartlikumad liigid, näiteks Aasiast pärit erakordselt kaunite leinaokstega baabüloni remmelgas, kellele meie talv on liiga karm.

Eestimaal leidub aga pajusid, keda naabritel pole: rabe remmelgas ei suuda kasvada Lõuna-Soomest põhja pool, looduslikult ei kasva seal ka hõberemmelgas, punapaju ja vitspaju. Mustikpaju ei lähe Eestist lääne poole, kuigi edela suunas leidub teda kohati Poolas, Tšehhis ja Austriaski.

Eestis kohtuvad väljaspool oma põhilevilaid härmpaju läänest-edelast ja halapaju idast-kagust. Läänest pärit hanepaju (koos liivpajuga) ei tule saartest kaugemale itta, sest siin on järjest enam sobilikel kasvukohtadel juba vastas lähisugulane hundipaju. Kahevärviline paju ei küüni lõunas Lätist kaugemale, see-eest põhja pool näeme veel üpris kaugel raag- ja raudremmelgaid, mustjat, tuhkur, kõrv-, verkjat ja ka lapi paju. Põhja pool lisanduva samuti helekarvase viltja paju (Salix lanata) tõttu ei tea me varsti enam, kumma peal silm puhkab.

Mäestike ja tundrate karmides oludes teised puud enam ei suuda, aga paju paindub ja peab vastu. Roomavaid kääbuspajusid näeb nii Alpides kui ka Lapimaa tundras. Võrkjas paju (Salix reticulata), tömbilehine paju (Salix retusa) ja teised peavad vastu mäestikes, kus lumi püsib kuni kümme kuud. Kahe lumevaba kuu jooksul jõuavad nad õitseda, kuid viljad valmivad alles järgmiseks suveks.

Hinnanguliselt on paju perekonnas 350–450 liiki, Euroopas 63–74 (neist üle 20 on väikese levilaga Euroopa mäestike endeemid). Miks nii suur erinevus liikide arvus? Põhjus on eelkõige pajude välistunnuste plastilisuses ja üsna vabas liikidevahelises ristumises. Hiiglasliku levila eri otstes on keskkonnatingimused ja seega ka neist mõjutatud liikide välistunnused väga erisugused. Pajuliikide piiritlemisel on kaks äärmust: osa süstemaatikuid kaldub pidama vahepealsete tunnustega liike hübriidideks, isegi kolme või neljakordseteks (mis on küll väga vähe tõenäoline), teised lubavad liigi piires erakordselt suurt tunnuste varieeruvust, kuni eri liikide tunnuste kattumiseni. Ilmselt on tõde kusagil vahepeal. Viimasel ajal on pajude süstemaatikas rakendatud ka molekulaarseid meetodeid, mis võib-olla lubavad asjasse rohkem selgust tuua.


Hübriidid tekitavad segadust. Siiski ei saa hübriidpajude osatähtsust alahinnata ka praegu. Osa looduslikke hübriide on viljakad, aga neil aitab püsida ka pajude suurepärane võime vegetatiivselt uueneda. Just hübriidide tõttu on pajude perekonna liike üpris keerukas eristada ja piiritleda.

Esimesed pajude ristamise kontrollkatsed tegi Nils Heribert-Nilsson juba sada aastat tagasi (1906–1911). Selgus, et esimeses põlvkonnas võivad ristandid olla ühe vanemaga väliselt väga sarnased, nii et nende hübriidne päritolu jääb kindlaks tegemata.

Kõik meie pajud on võimelised andma värdasid, kuid ristumine ei ole ühtviisi edukas ükskõik milliste liikide vahel: takistab õitsemisaegade erinevus, kuid mitte ainult. Kõige püsivamate tunnustega ja kõige vähem hübridiseeruv on raudremmelgas, kel kõige hilisema õitsejana ei ole ka eriti ristumise võimalust. Mustikpaju hübriidide kohta on samuti vähe teateid. Tunnustelt kõige plastilisem on vesipaju, seetõttu on ka hübriidide kahtlusi tema puhul väga palju. Kõige rohkem on Eestist värdasid leitud kõrv- ja tuhkru paju määramisel. Omavahel annavad hübriide hõbe- ja rabe remmelgas, aga teiste liikidega eriti mitte. Istandike läheduses, kus on tekitatud suurem liigirikkus ja kus jagub vaba pinda seemneliseks uuenemiseks, leidub ka rohkem värdasid.

Enamik hübriide sureb juba idandina, ent sirgub ka elujõulisi viljakaid järglasi, kellest mõned jäävad püsima. Kahtlustatakse, et pikalehine paju on hoopis raagremmelga, tuhkru paju ja vitspaju hübriid, mis on Eestis paljunenud ja levib vegetatiivselt: siiani on leitud peamiselt emasurbadega põõsaid.

Selles, kas ristumine õnnestub, on oma osa ka kromosoomikomplektide arvul. Enamik meie pajusid on diploidid (2n = 38), tuhkur paju ja raudpaju on tetraploidid (2n = 76), mustjas ja vesipaju on oktoploidid (2n = 114). Kõrvpaju ja rabe remmelgas võivad olla nii di- kui ka tetraploidid. Hõbe- ja rabeda remmelga laialt levinud hübriidid aga tetra- või oktoploidid.


Pajude perekonna lähedased ja kaugemad sugulased. Tavapäraselt on pajuliste sugukonda kuulunud vaid paju, pappel (haab) ja pappelpaju perekond.

Pärast seda, kui süstemaatilist kuuluvust hakati määrama molekulaarsete tunnuste alusel, on sellesse sugukonda arvatud veel palju teisi väiksemaid, meile täiesti võõraid perekondi, mille puhul ühiseid välistunnuseid on raske sõnastada.

Praeguse nn. laia käsitluse kohaselt kuulub sugukonda 58 perekonda, millest paju perekond on vaieldamatult suurim. Teistest meile tuntud perekondadest kuulub siia endiselt ka pajudele lähim perekond pappel (koos haavaga), milles on üle kümne korra vähem liike kui pajusid, kuid koos hõlmavad nad siiski peaaegu poole sugukonna liikide arvust.

Üks uuendatud koosseisuga sugukonna mõistetav välistunnus on lihtlehtede näärmeliselt saagjas serv ehk nn. salikoidsed lehehambad, mille puhul lehe külgrood laienevad serva saki tipus ja on keraja näärmekarvaga (sellise ühtlaselt peenenäärmeliselt saagja leheservaga on näiteks hõberemmelgas, rabe remmelgas ja raudremmelgas). Samas on paju perekonnas hulk terve leheservaga või ebaühtlaselt hambulise ja nõrgalt lainja servaga liike, kus seda tunnust ei ole võimalik näha (hundi-, hane-, vits-, tuhkur, kahevärviline, mustjas, kõrv-, mustik-, lapi paju ja raagremmelgas).

Pajuliste koha üle taimeriigi süsteemis on kaua vaieldud. Sagedamini on neid peetud eraldi omanimeliseks seltsiks. Üks praeguseni enim kasutatud Adolf Engleri fülogeneetiline süsteem peab pajulisi koos paljude teiste tuultolmlejate ja lihtsat õiekatet omavate rühmadega algelisteks. Nüüdseks on selge, et paju ja papli õie ehitus ei ole algeline, vaid evolutsiooni jooksul uuesti lihtsustunud. Paplid oma nektarita, tuultolmlemiseks kohastunud õitega on eeldatavasti vanapärasemad kui nektariga ja lõhnaga juba putuktolmlemisele keskendunud pajud. Samas on mõned põhjapoolse levilaga pajud ka tuultolmlejad: see on hädavajalik kohastumus neil, kes kasvavad tolmeldajatele ebasoodsates oludes.

Tänapäevases süsteemis on pajuliste koht meile tuntud sugukondadest kannikeseliste läheduses, seda ei ole muutnud ka uuemad molekulaarsetel tunnustel põhinevad uurimused.


Paju perekond koondab kahekojalisi puid ja põõsaid, kelle põhitunnused on kahest pungasoomusest kokku kasvanud kattekiivriga pungad, spiraalne leheseis, võrdlemisi lühikese rootsuga lihtlehed, urbadesse koondunud õiekatteta, kuid meenäärmetega õied. Isasõites on tolmukaid 2 (3–5), emasõiest areneb kahest viljalehest koosnev kupar, milles hulgaliselt lendkarvalisi seemneid. Perekonna tüüpliik on hõberemmelgas.

Paju perekond on nii suur, et parema arusaamise nimel on teda mitmesuguste tunnuste alusel jaotatud. Praegu kasutatakse valdavalt Aleksei Skvortsovi jaotust neljaks alamperekonnaks. Eesti pajud kuuluvad neist kolme. Nimiperekonnas Salix on meie remmelgad, kes õitsevad hilja (lehtimise aegu või pärast lehtimist), kelle leherootsudel on laba alusel näärmetäpid ning pungasoomused varisevad alles pärast lehtede puhkemist (raudremmelgas, rabe remmelgas, hõberemmelgas ja vesipaju).

Mustikpaju kuulub ainsana meie pajudest alamperekonda Chamaetia.

Enamik Eestis kasvavaid pajusid (15 liiki) on alamperekonnast Vetrix. Need on puud ja põõsad, kelle leherootsudel näärmetäppe ei ole ja kes õitsevad enne või peaaegu samal ajal lehtimisega. Pungasoomused varisevad neil lehtede puhkemise ajal.

Perekonna teaduslik nimetus Salix tuleneb keldi keelest ja tähendab sal + lis = vee lähedal. Enamik pajusid lepib kõrge põhjaveetaseme ja pikaajaliste üleujutustega, samuti kehva ja happelise mullaga. Tõsi, hõberemmelgas eelistab veidi viljakamat ja edeneb paremini lubjarikkamal mullal, kuid sageli reedab ka hea savi olemasolu. Päris sood ei talu ka vitspaju. Seisva või nõrgalt liikuva vee ja happelise mulla tunnustaim on tuhkur paju. Kõige suurema ökoloogilise amplituudiga arvatakse meie pajudest olevat hundipaju, kes kasvab nii liival kui ka turbal.

Kasvukoha eelistuse põhjal jagunevad meie pajud nii:

* veekogude kaldal kasvavad hõbe-, rabe ja raudremmelgas, vits-, puna-, vesi-, pikalehine ja halapaju;

* soodes ja soometsades lapi, mustik-, tuhkur, kõrv-, hundi-, raud- ja mustjas paju;

* aruniitudel ja -metsades ning kraavikallastel verkjas, mustjas, kahevärviline, raag-, tuhkur ja kõrvpaju;

* luidetel-liivikutel hane-, härm-, hala-, ka puna- ja vitspaju.


Pajud ja palmid. Kevadel pole meil ükski teine põõsas nii tähtis kui paju. Urbadega pajud tõmbavad endale tähelepanu just siis, kui looduses õitsejaid veel ei ole ja käes on lihavõttepühadele eelnev palmipuudepüha. Piiblimaadest kaugemal asuvates piirkondades on palmi- või õlipuuoksad, millega rahvahulgad tervitasid Kristust tema viimasel tulekul Jeruusalemma, leidnud käepärase asenduse – hõbedaste urbadega pajuoksad. Nii on mõnel pool saanud pajud isegi hüüdnimeks palmipaod ja palmipuud.

Rohkem Lõuna- ja Ida-Eestis on levinud tore urbimise komme: palmipuudepüha hommikul virgutati urvakimbuga varasele tõusmisele ja usinusele, tagades ühtlasi endale munad lihavõttepühadeks: „Urvad sulle, munad mulle, lihavõtteni oled mulle muna võlgu!” võis varasem urbija magajale öelda.


Põõsad, millel kasvavad tibud, kiisud, anid ja uted. Pajuurbade hellitusnimed viitavad nende sarnasusele armsate koduloomalastega. Kõik kevadised pajud on väärinud ka urvapaju või tibupaju ja muidki hüüdnimesid. Aga millest pajukiisud tegelikult koosnevad?

Botaanilise täpsusega neile karva karates ja sisse piiludes võib öelda, et nad on erilised õisikud, mida nimetatakse urbadeks. Tõsi küll, nad on karvased, püstised, paksemad kui sarapuul või lepal, mis pajudest veidi varem tolmlevad. Pajukiisud ei lähe õitsedes nii vormist välja kui sarapuu- või lepaurvad. Paju isasurvad kattuvad küll kollaste tolmukate vinega (lähevad tibudeks), kuid õietolm ei tõuse lendu. Puudutuselgi jääb sõrme külge. Sellest võib järeldada, et paju ootab tuule asemel mesilasi-kimalasi. Õisik on väga elegantselt tagasihoidlik, kuid konkurentsitutes tingimustes oma hõbevalges ja hiljem kollases rüüs silmapaistev.

Tolmukaid on karvase kandelehe varjus enamasti kaks, mõnel liigil rohkem. Nende arv on kinnistatud ka teadusliku nimetuse epiteeti: Salix triandra – kolme tolmukaga, Salix pentandra – viie tolmukaga; nimetatud liigid vesipaju ja raudpaju õitsevad pärast lehtimist.

Ent kõik “utud” ei lähe helekollasteks: peaaegu pooltel põõsastel piiluvad hõbekarvade vahelt vaid rohekad harud. Ometi käivad mesilased neid uurimas, sest veidi magusat on sealgi külalisele varuks. Peale selle levitavad nad tolmeldajaid peibutades inimninale peaaegu aimamatut peent aroomi. Need on emasõied ja lausa emaspõõsadki, sest pajupõõsastel on selle poolest selge vahe.

Hõbekarvadega ääristatud kattesoomustest kasukas kaitseb kevadisi õitsejaid külma ja kuivamise eest, kuid püüab ka tolmeldajate pilku ja aitab õietolmu maha laadida. Kroonlehti ja tupplehti ei ole, õiekattest on järele jäänud üks kuni kaks meenääret. Enne õitsemist, kui emakasuudmed või tolmukad pole veel nähtavale tulnud, ei oskagi arvata, kas vaasi toodud tibud lähevad kollaseks või jäävad valgeks.

Kõik pajud ei ole õiged urvapajud. Kahevärviline paju, raagremmelgas ja halapaju ei suuda oma vara juba kevadtalvel varjata: võrsete tipuosas on suuremad pungad, igaühes pungasoomuse varjul valge liduskarvaline urb. Kohe-kohe see paisub ja käristab pungasoomuse aluselt lahti, püsib siis natuke veel tanu all, aga varsti ei mahugi enam. Kahevärvilise paju nimetus tuleb küll eeskätt lehtede pealmise ja alumise pinna värvi suurest erinevusest, aga kui olete varakevadel märganud pajuvõsa, kus üks põõsas on punakas, teine kollakas või oliivroheline, siis sedagi värvirõõmu pakub just kahevärviline paju.

Hilja õitsevatel pajudel, nagu hõbepajul, rabedal remmelgal, vesipajul ja kõige hilisemal, juunis või isegi juulis õitseval raudremmelgal saavad koos noorte lehtedega valmis pikad rohekad väljaveninud urvad, mida üldisel õiteajal enam keegi peale mesilaste eriti ei märka.

Pajud õitsevad umbes kaks nädalat ja seemned saavad valmis kuu ajaga. Taas märkame urbi alles siis, kui pikanokalised kuprakesed uut pajuelu alustama kibelevatest lendkarvalistest seemnetest lõhki pakatavad. Tung on nõnda suur, et soodsatesse oludesse sattunult idanevad seemned ööpäeva jooksul. Enamasti on neile antud aeg ka üürike: kahe nädala kuni kuu pärast idanemisvõime ime kaob.

Vara õitsevate pajude seemnelend jääb maisse-juunisse, seda me tavaliselt kevadmöllus ei märkagi. Lendavad villatupsud ei ole ka nii suured nagu sugulasel paplil, ja kui parki on targalt istutatud isaspajud, siis mingeid lendvillu polegi.

Mõnikord märkame sügisel, et juba lehtedeta pajud on järsku nagu hõbeudus: see on raudremmelgas, kes õitses kõige hiljem: tema viljad avanevad alles sügisel (oktoobris), kuid püsivad emaspuul varakevadeni, säilitades ka idanemisvõime. Nõnda toimivad üldiselt arktilised pajud, kes meil Eestis ei kasva. Varem on selgitust otsitud raudpaju lõunapoolsest päritolust, praegune levila ulatub meist samavõrra põhja kui lõuna poole.


Pajustik ei ole pajumets. Kraavikaldail, jõgede ja järvede ääres, sooheinamaadel ja madalsoodel kasvab rohkesti pajupõõsaid, sekka ka päris puu mõõtu pajusid. Ometi ei ole pajustik mitte pajumets, vaid põõsastik. Pajud kasvavad väga niisketel (märgadel) ja kehvadel muldadel, ei lase end minema kanda tulvaveel ja upitavad oma võsud kõrgemale soo pealetungi aladel. Nad peavad vastu ja saavad kõigega hakkama. Seda võimaldab kiire kasv ja tüütult edukas uuenemine kännuvõsudest. Kuid sellega käib kaasas ka lühike iga ja kergesti kahjustatav väheväärtuslik pehme puit.

Siin-seal (sagedamini küll veekogude kallastel) kasvab üksikuid suuri 20–30-meetrisi rabe- ja hõberemmelgaid ja poole madalamaid raudremmelgaid. Hoolimata auväärsetest mõõtmetest ei ela remmelgad naljalt üle saja aasta ja tihti on neil enne seda juba süda haige: südamemädanikust puretud õõnsus keskel. Puu seisab koos ja töötab veel vaid koore ja selle aluskihi najal. See käib ka Eesti jämedaima paju kohta, kes on meil üksiti üks jämedamaid puid üldse: hõberemmelgas Põlvamaal Rasina kiriku juures, ümbermõõduga 30 cm kõrguselt (enne harunemist) 10,9 meetrit.

Kõik see ei takistaks veel metsas kasvamist. Aga pajud ei kannata teiste varju. Valguslembesed on ka põõsaspajud, seepärast näeme neid alusmetsana vaid hõredates madalsoometsades.


Laanepaju on raagremmelgas. Neljast remmelgast ainsana annab metsapuu mõõdu välja raagremmelgas. Tema saladus ongi suuremas varjutaluvuses ja noores eas teiste metsapuude ees saavutatud kiires edumaas. Raielangil on raagremmelgas üks esimesi, kes võsast puuks sirgub, olgu siis vana olijana kännuvõsust või uue saabujana lendseemnest. Kui paljude pajuliikide seemned kaotavad idanemisvõime kahe nädalaga, siis raagremmelga seemnete elujõud püsib poole kauem.

Kaks esimest aastakümmet on raagremmelgas teiste lehtpuudega võrreldes liidripositsioonil, kolmandal aga annab selle käest. Vaid viljaka mullaga metsades suudab see sprinterpuu veel mõnda aega vastu pidada. Kunagi ei saa raagremmelgas enamuspuuliigiks, puhtpuistust rääkimata. Kõigist Eestimaa metsapuuliikidest küünib ta arvestuslik tagavara vaevalt protsendini.

Ega metsamehed teda salligi: võra laiutab, aga tüvi on kõhn ja okslik, puit pole ka suurem asi. Varju jäädes sureb pikapeale nagunii, jättes enda asemele suure tühimiku. Ka soodsates oludes on raagremmelga eluiga 40–50 aastat, nii et metsa raieküpsuse saabudes on ta juba ammu surnud. Vanasõnagi ütleb: ega pajust palki ei saa.

Kui tahetakse toota võimalikult palju ja kvaliteedilt ühtlast puitu, on targem see „hunt lambakarjast” hooldustöödel aegsasti välja raiuda, et ta väärtuslikumate kohta kinni ei hoiaks. Kui aga soovitakse kujundada häiludega ja liigirikast erivanuselise puurindega metsaelupaika, siis tuleb ta kindlasti kasvama jätta.

Mida öelda raagremmelga kaitseks? Kiirekasvulisena ja ilusa võraga kõlbab ta ilupuuks põllupeenrale ja teeserva. Eriti hästi sobib ta kevadel tihedas urvaehtes ja varajasima meetaimena mesitarude lähedusse. Väärikad aiandusfirmad müüvad rippuvate okstega pikatüvelisi poogitud raagremmelgaid.

Raagremmelga koor on kõige suurema parkainete sisaldusega (umbes 16%), järgnevad vesipaju, tuhkur paju, kõrvpaju, mustjas, vits- ja pikalehine paju ning hõberemmelgas; viimased kolm sisaldavad parkkaineid juba ligi poole vähem. Paljaks kooritud raagremmelgal läheb, erinevalt teistest pajudest, ihu roosakaks. Ta sobib tselluloosi valmistamiseks ja kütteks. Pehme puit laseb end ka kergesti töödelda.


Pajuvilest nõiavitsani. Paju oli vanasti hea seltsiline karjapoistele, sest teda on kerge noaga vesta ja temast saab pilli teha. Pajupilli saab meisterdada vaid kevadel lahtise koore ajal, kõige olulisem on seejuures kooretoru tervena kätte saada. Pärast lõigete ja avade tegemist koputatakse noapeaga koor ümbert lahti, pärast tehakse huulik ja tagaprunt.

Igast pajuoksast vilet ei saa: ei kõlba need, kellel koore all pikirõõned ehk kidad, mis koort lahti ei lase. Sellised on meie tavalistel pajudel: tuhkrul, kõrv-, kahevärvilisel, aga ka verkjal ja pikalehisel pajul. Pillipuu ja vilepaju nime on seetõttu rahvasuus pälvinud raud- ja raagremmelgas ning mustjas paju. Jämedamast pajust (raagremmelgas) spiraalselt koort lõigates on tehtud ka karjapasunaid.

Pajudest on punutud korve, aga ka mõrdu ja vähinattasid. Pikimaid sirgeid vitsu annab vitspaju, aga ilusamaid (kooritult helevalgeid) punapaju. Jämedamateks punutisteks on kasutatud isegi rabeda remmelga oksi. Paju kõlbas ka tünnivitsaks. Väikesest hundipajust on tehtud vastupidavaid luudasid, aga ka laste korvikesi.

Vette langenud paju võras võisid suuremad kalad õngemeest oodata. Soovitati selliseid kunstlikultki teha, et kaladel oleks, kus varjuda ja kudeda. Nõnda suurendati veekogu kalarikkust. Vähipüügiks lasti haokubu koos söödaga lihtsalt vette ja tõmmati siis koos sisse roninud vähkidega välja. Parkainerikkad vetruvad haokood kõlbasid vanasti tee täiteks, nende peale on toetatud ka Saaremaale elektrit viiv merekaabel.

Eestis, kus igasuguseid majaehituseks kõlblikke palgipuid küllalt, ei ole olnud vajadust maju punuda, küll aga on see tuntud stepialadel: jõeäärsed pajud andsid sõrestiku, mis peale mätsitud savi koos hoidis. Punuda võib ka aedu. Vanasti andis paju sõjamehele kilbinahka hoidva kerge sõrestiku.

Loogapuuks kõlbasid hõbe- ja raudremmelgas ning vesipaju ehk loogapaju, aga ka rabe remmelgas. Ree-ehituses läks samuti paju vaja, ja rabeda remmelga tüvest tehti pakktaru. Pajukoore ribadest sai universaalne sidumismaterjal, mis kõlbas nii aiaväravale kui ka vikati kinnitamiseks löe otsa. Ribad punuti viiskudeks, mis said küll nõrgemad kui pärnast, aga see-eest oli materjali kõikjalt võtta. Sellised jalanõud kõlbasid niiskelt, läbikuivanult purunesid nad kergesti ja tegid ka jalale liiga.

Peenemal töötlusel võeti ainult niinekiud: neist sai lausa matte punuda ja köit keerutada. Niinepajuks on kutsutud raudremmelgat. Juba 150 aastat tagasi on jagatud õpetust, kuidas aiaveerde pajuteivastest hekk kasvatada, nii et vitsad ja hagu oleks alati käepärast: kui vaja, pügad ladvad maha, ja uus võsa ajab end peale.

Paju (vits- ja pikalehise paju kiirekasvulised sordid) on tänapäeval leidnud taas kasutust küttena, seekord energiavõsana. Ka vanasti osati pöörata sõda pajuvõsaga enda kasuks: heinamaa ja kraavide puhastamisel kogutud paju haokood aeti ahju.

Pajud töötavad ka väikestes kohalikes biopuhastites, tarvitades suurema osa lämmastikust. Neid on võrreldud eukalüptidega, kes soos kasvades aitavad kasvukohta kuivendada.

Pajud kaitsevad kaldaid ärauhtumise ja varisemise eest (vesi-, hala-, vits-, pikalehine ja punapaju). Pajuhekk (vits- ja vesipaju) hoiab kinni tuisujõu ja kogub hange enda ümber. Härm-, hala-, liiv-, aga ka vesipaju ja hundipaju saavad hakkama lahtiste liivade kinnistamisega. Halapaju juurdub kiiresti, tema külgjuured ulatuvad kuni 20 meetri kaugusele. Seda pajuliiki on rakendatud isegi Kura sääre kuulsate luidete kinnistajana.

Lambad ja kitsed pügavad paju meeleldi ja on rõõmsad talveks varutud pajuvihtade üle. Vihad ise säilivad hästi, sest tugevad nahksed lehed ei purune kergesti ka kuivanult.

Pajud sisaldavad salitsiini, mis laguneb salitsüülhappeks: see on aspiriini sisu. Salitsiini sisalduselt võiks Eesti esikolmik olla hõbe-, rabe- ja raagremmelgas, kuigi praegusel ajal võtame külmetuse ja põletike puhul loodusliku pajukooretee asemel täpselt mõõdetava toimeainesisaldusega tabletti. Pajude puidust on tehtud meditsiinilist sütt.

Pajudest on osatud ka värvi saada: musta raagremmelga koorest, kollast

vesipaju noortest lehtedest ja võrsetest. Pajulehtedel ja okstel on omapärane lõhn: eriti tugevalt lõhnavad raudpaju noored kleepuvad lehed.

Usuti, et paju, kes vett armastab, peaks oskajale veesoone kätte näitama. Ka rahapada ei jäävat osava pilda kasutaja eest varjule.

Pajud taastuvad hästi kännuvõsust, paljundada saab neid nii pistokste (vits-, vesi-, härm-, pikalehine, halapaju ja rabe remmelgas) vaiade (hõbepaju) kui ka võrsikutega. Kui urvaoksad kauaks vaasi jätta, tulevad juured alla kahevärvilisele pajule. Ent mitte kõik pajud ei lase end pistokstest paljundada: hundipaju ja raudremmelgas, aga ka raagremmelgas, tuhkur ja lapi paju ei taha kuidagi vedu võtta. Viimased paljunevad see-eest hästi seemnetega.


Kultuuris kasvatatakse kodumaistest hõbe- ja rabedat remmelgat ning hala-, härm- ja punapaju. Omapärasemad on raberemmelga läikivate tumeroheliste lehtedega kerajas sort ´Bullata´, eriliselt leinavate okstega baabüloni remmelgat meenutav hõbepaju sort ´Tristis´ ja punapaju sort ´Nana´. Hõbepaju ja rabeda remmelga hübriid on Baltimaades isegi levinum kui rabe remmelgas ise. Tema oksad murduvad kergesti, aga noored lehed on hõbepajulikult siidkarvased.


Ei saa paju läbi ilma kaaskonnata. On neid, kes pajude edenemist toetavad (mükoriisaseened), ja neid, kes piiravad. Talvel pügavad pajusid nii põdrad, metskitsed kui ka jänesed. Hinnata oskab teda kobras. Tundras toitub kääbuspajude pungadest rabakana, lehed-oksad kõlbavad põhjapõtrade ninaesiseks. Veidi aitavad pajude laiutamisi vaos hoida ligi 40 liiki putukaid, palju rohkem kui näiteks kasel või lepal, ning roosteseened. Kes elavad pajupahkades, või millest tulevad pajulehtedele laigud? Paju ei ole praegu enam paljude tema kaaskondlaste liiginimetuses, varem oli. Kes on pajulind, kes pajutihane, kes pajupart? Ehk saame aasta jooksul selgust.

Meie suurimad ja liigirikkamad pajustikud on ikka vee läheduses: Emajõe, Võrtsjärve, Peipsi ja Lõuna-Eesti jõgede kallastel ning luhtadel. Vesistel aladel lastakse pajuvõsal segamatult edeneda. Ega sinna pajuvõssa inimesel eriti asja olegi: söögiseeni pole sealt võtta, silmapaistvalt kauneid lilli ta ka ei varja, marjadest rääkimata. Seega saavad pajuelanikud rahus omi asju ajada: pesa punuda ja poegi ilmale tuua, pungi ja koort näkitseda ja võrseid pügada. Küllap võtab keegi eeloleval aastal ajakirjaveergudel sõna ka pajuelanike kohta.


1. Aastaraamat Mets 2004. Metsakaitse- ja metsauuenduskeskus. Keskkonnaministeerium. http://www.envir.ee/2387

2. Eesti taimed http://sunsite.ee/taimed/general/oistaim.html

3. Index to Plant Chromosome Numbers (IPCN)

http://mobot.mobot.org/W3T/Search/ipcn.html

4. Jalas, Jaakko; Suominen, Juha (eds.) 1976. Atlas florae Europaeae. Distribution of vascular plants in Europe, 3: Salicaceae to Balanophoraceae Caryophyllaceae (Silenoideae). The Committee for Mapping the Flora of Europe and Societas Biologica Fennica Vanamo, Helsinki.

5. Krall, Heljo 1978. Pajust ja pajustikest. – Eesti Loodus 29 (6): 352–358.

6. Krall, Heljo 1996. Urvapajud. – Eesti Loodus 47 (4): 97–99.

7. Krall, Heljo; Viljasoo, Linda 1965. Eestis kasvavad pajud. – Abiks loodusevaatlejale nr. 51. LUS, Tartu.

8. Krall, Heljo; Viljasoo, Linda 1971. Perekond paju. – Eichwald, Karl jt. (koost.). Eesti NSV floora, 8. Valgus, Tallinn: 550–623.

9. Laas, Endel 1987. Dendroloogia. Valgus, Tallinn: 761–783.

10. Põldmaa, Kustas 1975. Kodumets. Valgus, Tallinn: 49–51.

11. Rebane, Harald 1978. Raagremmelgas, metsapuu. – Eesti Loodus 29 (6): 359–360.

12. Relve, Hendrik 1998. Puude juurde. Eesti Loodusfoto: 123–132.

13. Скворцов, Алексей 1968. Ивы СССР. Наука, Moсква.

14. Tutin, Thomas Gaskell et al. (eds.) 1964. Flora Europaea, vol 1. Cambridge University Press, Cambridge.

15. Viires, Ants 1975. Puud ja inimesed. Valgus, Tallinn: 118–121.

16. Vilbaste, Gustav 1993. Eesti taimenimetused. Tallinn: 554–563.



ÜLLE REIER
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet