Eesti Looduse fotovõistlus
09/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 09/2002
Palju räägitud roheline energia pole alati sisult roheline

Meie jõgedele rajatavate paisude pahupoolest oli juba juttu Eesti Looduse eelmises numbris. Vaeme asja veel õige mitmest küljest.


Hüdroenergia kasutuselevõtt ei lahenda probleeme Eesti energeetikas. Ainuke arvestatav hüdroenergia allikas, Narva jõgi, mängiti Nõukogude okupatsiooniaja alguses kiiresti käest. Narva jõele rajatud hüdroelektrijaam annab, paraku küll Venemaale, neli korda rohkem elektrienergiat kui kõik ülejäänud Eesti jõed võiksid anda kokku. Viimaste tehniliselt kasutatav hüdroenergia potentsiaal moodustab vaid protsendi või paar meie praegusest energiatarbimisest. Kui hakkame tarbima rohkem, siis väheneb hüdroenergia osatähtsus veelgi. Arvutusliku (teoreetilise) maksimaalse taseme viimaseid protsendikümnendikke hüdroenergiast kätte saada on väga keerukas ja kulukas. Hüdroenergia kasutamist toetavatel “keskkonnasõpradel” tasuks välja rehkendada ka kasvuhoonegaaside emissioon turbiinide ehitamisel, selleks tooraine tootmisel jne

Keskkonnakahjud ühiskonna kanda. Kui järgida kõiki mõistlikke keskkonnanõudeid, mille hulka kuuluvad ka korralikult töötavad kalateed, siis ei ole elektri tootmine tegelikult tulus ühelgi Eesti jõel. Nõuetekohaste kalateede ehitus on sedavõrd kallis, et muudab ettevõtmise majanduslikult mõttetuks. Siit tuleb otsida põhjust tõsiasjale, et seni ei ole Eestis suudetud ehitada ühtki toimivat kalateed. Peale kalatee tuleb aga paisude all tagada ka piisav sanitaarvoolu hulk. See tähendab, et madalveeperioodidel tuleks peaaegu kogu vesi suunata elektrijaama turbiinidest mööda – jõe looduslikku sängi. Ka seda paisude rajamisel enamasti ei arvestata ja loodetakse jõeelustikule vajalikku vooluhulka vähendada kas keskkonnamõjude ebakompetentseid hindajaid kaasates või lihtsalt vee-erikasutusloa nõuetele vilistades (ka see on meil Eestis praegu üsna tavaline, vt. üht näidet fotodel). Majanduslikust kasust võib rääkida vaid energiatootja, kes on veendunud, et ühiskond tema tekitatud keskkonnakahjud kinni maksab.

Paisud rikuvad jõe ökoloogilises mõttes. Pooled meie jõgede umbes neljakümnest kalaliigist, enamasti just ohustatud ja rangemalt kaitstud liigid, sõltuvad kiirevoolulistest jõelõikudest: ainult seal saavad nad paljuneda, ning kas ainult või enamasti on seal ka nende elupaigad. Selliseid kiirevoolulisi lõike Eesti jõgedel napib. Ja just needsamad suurema languga kohad huvitavad ka elektritootjaid. Hüdroelektrijaama tarbeks ehitatud pais muudab täielikult elu jões:
* ujutab üle kiirevoolulised lõigud, hävitades seega kaladele ja muule vee-elustikule väärtuslikud elu- ning sigimispaigad;
* rikub jõelõigu paisu all, sest vesi juhitakse elektrijaama kanaleid pidi jõkke tagasi tükk maad allavoolu;
* tõkestab kalade kudemisrände. Lõhe, meriforell, jõesilm ja vimb, kes saavad kudeda ainult jõgedes, rändavad koelmutele väga pikki maid. Eestis näiteks Vastse-Roosa paisuni Vaidava jõel – merest ligikaudu 300 km kaugusele;
* rikub allavoolu jäävate koelmute hüdroloogilise režiimi. Veevaestel perioodidel koguvad paljud elektrijaamad vett ja lasevad seda läbi turbiini periooditi. Lõhilaste mari aga peab arenema veekogus terve talve ning vajab piisava hapnikukoguse saamiseks voolavat vett kogu inkubatsiooniajal. Kui vesi vahepeal kaob, siis mari hukkub.

Veekogu ökoloogiline kvaliteet. Üksnes vee puhtus ei taga veel veekogu headust ökoloogilises mõttes. Väga olulised on ka veekogu hea füüsiline seisund ja looduslähedane režiim. Veekogude ökoloogilise kvaliteedi nõue on väga selgelt sätestatud Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiivis. Euroopa Liit väärtustab seejuures eriti lõhelistele olulisi jõgesid – see on fikseeritud kalavete direktiivis. Riigi kulutused reovee puhastamiseks muutuvad mõttetuks, kui rikume veekogud mõnel teisel viisil, näiteks elektrit tootes.

Ei saa salata, et tihti kaunistavad paisjärved maastikku ning on hinnatud suplus- ja kalastuskohana.
Elustikule tekitatava kahju kaaluvad need head küljed üles siiski ainult üksikjuhtudel.


Eeskuju valest kohast. Võtame miskipärast eeskuju Põhjamaadest, kus hüdroenergia potentsiaal on tohutu suur (Soome, Rootsi, Norra), ja jätame tähelepanuta selles meiega sarnaste riikide kogemuse. Näiteks Taanis rajati viimane hüdroelektrijaam kuuekümnendatel aastatel. Kuigi Läti hüdroenergia potentsiaal on meie omast palju suurem, keelustas valitsus seal selle aasta algul paisude rajamise ja taastamise rohkem kui kahesajal jõel.


Kannatavad nii pühapäeva- kui ka kutselised kalamehed. Kalastajaile tekitatava kahju suurust on raske hinnata ja tulevikus võimatu korvata.


Möödunud aastal väljastati harrastuspüüdjatele ligikaudu 30 000 kalastuskaarti. Ühiskonna arenedes see arv kindlasti suureneb. Me võime neile inimestele küll soovitada, et ostke kala poest – tuleb odavam –, aga vaevalt nad sellega nõustuvad.


Kutseline kalapüük on paljude rannikupiirkondade ainus tegelik sissetulekuallikas. Paljud merest ja suurtest järvedest püütavad kalad on koorunud jõgedes (lõhe, meriforell, jõesilm, vimb, isegi latikas). Tõkestades kalade pääsu koelmutele, tekitame märkimisväärse sotsiaalse probleemi kutselistele kaluritele, kelle sissetulekuallikas üha kahaneb. Eri hinnangutel teeb näiteks Sindi tamm igal aastal kalandusele kahju, mis ületab kuni paarkümmend korda seal toodetavast elektrist saadava võimaliku tulu. Seda kahju tunnetavad nelisada Pärnu lahes kalastavat kalurit ja nende perekonnad.


Nimetagem asju õigete nimedega. Mingil arusaamatul põhjusel on hüdroenergiat Eesti oludes hakatud nimetama “roheliseks”. Seda tehes unustatakse, et globaalne ja universaalne moodustuvad tegelikult kohalikke olusid arvestavatest erijuhtudest. Ka Norras toodetakse hüdroenergiat jõgede ökoloogilise kvaliteedi arvel, ent seal korvab seda kaotust osaliseltki oluline hulk odavat elektrit, mida riik nõnda saab. Ent kuhu pürime Eestis? Jõgedest ju ei piisa. Kas propageerime elektrienergia tootmist loodete arvelt? Või võtame järgmisena ette rabad?


Eesti jõgede rikkumist õigustavad energeetikud väidavad end olevat rohelise maailmavaatega. See saavutas olulise võidu Rio de Janeiros, kus maailm tunnistas säästva majanduse eeliseid loodust ja keskkonda kahjustava ees. Energeetikud on siin tasapisi piire nihutades hakanud tavalist, loodust oluliselt rikkuvat majandustegevust nimetama säästvaks. Ja nendega on mõtlematult kaasa läinud osa "rohelistest": hüdroenergeetika kasutavat taastuvaid energiaallikaid. Tegelikult see nii ei ole. Jõgi ei ole taastuv loodusvara. Jõgi on midagi enamat kui veega täidetud renn. Kord rikutud jõge taastada on heal juhul ülimalt keerukas ja kulukas, enamasti aga peaaegu võimatu.


Ärgem unustagem, et Rio de Janeiros võeti samal ajal kliimamuutuste konventsiooniga vastu ka bioloogilise mitmekesisuse konventsioon. Nende mõlema põhimõtteid arvestades jõuaksime mõistlikule otsusele ka hüdroenergeetika tuleviku suhtes omal maal. Siis asetuksid taas õigetele kohtadele mõnedki majanduslikud, looduskaitselised ning sotsiaalsed tegurid, samuti rohelised ja energeetikud.


Jaak Tambets (1963), Rein Järvekülg (1963) ja Meelis Tambets (1965) on bioloogid-ihtüoloogid.



Jaak Tambets, Rein Järvekülg, Meelis Tambets
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet