Eesti Looduse fotov�istlus
2007/8



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2007/8
Vesi meres kerkib ja vajub

Ilusa suve teisel poolel on meie meri supelrandades sna soe, sageli paarkmmend kraadi vi pisut enamgi. Vahel aga muutub vesi soojadel suvepevadel jklmaks, kuigi pike ktab endiselt ja tuul ei ole kuigi tugev. Tegu on svaveekerkega, nhtusega, mis teeb suvitajatele kindlasti meelehrmi, kuid mille tttu on mereelustik paljudes maailma eri piirkondades rikkalik ja kalasaagid rammusad.

Pikesesoojus paneb liikuma nii vee meredes ja kui ka hu atmosfris. Nende erisuguste keskkondade dnaamikal on palju hist ning mlemaid nhtusi saab kirjeldada sna sarnaste vrranditega.

Oluline erinevus mere ja atmosfri dnaamika vahel tuleb ilmsiks vertikaalsuunaliste liikumiste iserasustes. Kige mravam on seejuures asjaolu, et atmosfri soojendatakse altpoolt, merd lalt. Suur osa Pikese soojuskiirgusest tungib lbi atmosfri ja neeldub maapinnas. Soojenenud pind ktab selle kohal paiknevat hku, mistttu see paisub, muutub kergemaks ning ldjuhul hakkab kerkima ehk tekib konvektsioon. See on vrdlemisi sage nhtus ning tihtipeale ulatuvad vimsad tusvad huvoolud kmmekonna kilomeetri krgusele, sestap on atmosfri alumised kihid mitme kilomeetri paksuselt sna homogeensed.

Meres on olukord teistsugune: eri kihid omavahel kuigi lihtsalt ei segune. Vee tihedus oleneb eelkige temperatuurist ja soolsusest: mida soojem ja magedam vesi, seda kergem. Pikese kiirguse mjul soojeneb mere pinnakiht mrksa enam kui alumised kihid; vesi selles kihis on kergem, vrreldes sgavamal oleva veega.

Soolasisaldus muutub peamiselt sademete, aurumise ning j tekkimise ja triivi tttu. Vihm, lumi ja jed toovad pinnakihti magedat vett ja teevad selle veelgi hredamaks. Enamasti ei suuda isegi intensiivne aurumine pinnakihi soolsust nii palju suurendada, et selle vesi muutuks tihedamaks ning see sgavamale vajuks.

Ka talvel ei kipu veekihid segunema. Jahtumisel vee tihedus suureneb, kuid teatava piirini merevee puhul oleneb maksimaalsele tihedusele vastav temperatuur soolsusest. Seejrel, veelgi enam jahtudes, hakkab vee tihedus hoopis vhenema ning jklm vesi psib mere pinnal. J on aga mereveest tunduvalt magedam, mistttu kiiresti klmuva mere puhul vib vahetult pakseneva jkihi all tekkida sna klm ja soolane, seega suure tihedusega veekiht, mis hakkab vajuma mere phja. Selline mehhanism kombineerituna jtriiviga Arktikast lunapoolsetesse meredesse hoiab niteks kigus Golfi hoovust.

Ookeanis suureneb vee tihedus phja suunas ligikaudu 0,1 promilli vrra. Vertikaalne liikumine selles keskkonnas on tagasihoidlik ning enamjaolt kandub vesi edasi horisontaalsuunas.

Lnemeres muutub vee tihedus vertikaalsuunas kuni he promilli vrra. Phjusi on siin mitu: jgedest voolab merre vga palju magedat vett, sademete hulk letab aurumise ja veevahetus maailmamerega on piiratud. Jkiht on talviti enamasti huke ning psib ldiselt vaid kindlatel merealadel. Seega tuleb niteks Arktikale tpilist sukelduvat konvektsiooni Lnemeres harva ette. Nnda on phjalhedaste kihtide ja pinnakihi veevahetus vga aeglane, mistttu Lnemere sgavamates osades sageli napib hapnikku.


Kui piknokliin kaob. Pinnalhedast vett segavad tuul ja lained, nnda kujuneb suve algul vlja lbisegunenud veekiht. Seda pinnakihti ja sgavamal paiknevat vett eraldab termokliin, kus temperatuur sgavuse suurenedes kiiresti langeb. Termokliini kohal on viksema ning selle all suurema tihedusega vesi (#1). Samasugused vertikaalsed erinevused tekivad siis, kui sgavamates kihtides on vesi soolasem. Erisuguse tihedusega veekihte lahutab siis halokliin.

Sageli aga ei tehta vahet, mis phjusel vee tihedus muutub, ning niisugust vahekihti nimetatakse ldisemalt piknokliiniks. Meie kliimas tekib srane kihistatus kevadel ja psib mere sgavamates osades talveni. See teeb veevahetuse erisuguste kihtide vahel vaevaliseks, eriti suvel ja sgisel. Siiski on teatavates oludes veevahetus mnikord vimalik. Seejuures on abiliseks enamasti tuul, mis vib panna vee liikuma nnda, et pinnakihi vesi liigub mingist piirkonnast ra ning sgavamate kihtide klm ja suhteliselt soolane vesi kerkib tavaprasest palju krgemale. Vahel juhtub, et piknokliin kaob tielikult ja selline vesi tungib lausa pinnale. Seda nhtust nimetatakse klassikalises okeanoloogias svaveekerkeks (ingl. upwelling), vahel ka tusuhoovuseks. Vastand on pealisvee sukeldumine (ingl. downwelling), mille kigus vrdlemisi soe pinnakihi vesi kuhjub hte piirkonda ning ulatub seal tunduvalt sgavamale kui tavaliselt.

Lnemeri on sna madal ning svaveekerke kigus tuseb siin pinnale vesi paarikmne meetri sgavuselt. Avaookeanis on mtmed teised ning mne autorid vidavad, et vesi vib pinnale tusta isegi mitme kilomeetri sgavuselt.

Svaveekerge ja pealisvee sukeldumine kui teineteist tiendavad nhtused on olulised ookeanide ja merede termohaliinse tsirkulatsiooni kujunemisel. Need mravad suuresti selle, kuidas erisuguse temperatuuri ja soolsusega vesi mber paigutub.

Svaveekerge paistab hsti silma suvel ja varasgisel. Sageli on pinnale tusnud klm vesi parema lbipaistvusega ning toitainerikas, mistttu mneks ajaks muutuvad vee optilised omadused ning vahel hakkab elustik vohama. Seeprast on selle nhtuse teket ja arengut sna lihtne ndisaegsete vahenditega jlgida, niteks saab mere pinnakihi temperatuuri kohta vga hea levaate satelliidipiltidelt (vt. # 5 ja # 6). Seevastu pealisvee sukeldumist on ksjagu raske mrgata. Seda saab kindlaks teha vaid mtes vee omadusi eri sgavustel ja erisugustes kohtades.

Kllap on mereelustiku jaoks pinnavee tungimine sgavustesse niisama vapustav sndmus kui svaveekerge meie jaoks. Et aga inimestele ei seostu selle nhtusega midagi imelikku, ksitletakse pinnavee sukeldumist tunduvalt harvemini. Siiski on see oluline osa merede ja ookeanide kossteemis, sest phjakihtidesse pseb palju enam hapnikku, kui seda juab difusiooni teel. Pinnakihtide vesi on aga tavaliselt toitainevaene, seetttu ei hiilga kohad, kus pinnavee sukeldumist tuleb tihti ette, elustiku rikkuse poolest; kasu saavad vaid need elusolendid, kes vajavad vrdlemisi palju hapnikku.


Piki randa puhuv tuul. Lnemere kontekstis ksitatakse svaveekerget ja pinnavee sukeldumist kui sna kitsalt piiritletud vee liikumise viise. Meil ldlevinud definitsiooni jrgi tekib svaveekerge siis, kui tuulega tekitatud merehoovus viib ranna lhedalt pinnavee eemale. Tugev maatuule tttu eemaldub soojenenud pinnakiht sageli rannast ja meretuul kuhjab selle teise rannaossa. Kui vett kantakse ra pikalt rannaligult, ei piisa vee juurdevoolust naaberaladelt. Tekkinud thimiku katab mne aja prast svaveekerge.

Kuid mnevrra on ehk ootamatu, et maa- ja meretuule osa svaveekerke ning pinnavee sukeldumise tekkes on sna vike, eriti meie kandis (mnes piirkonnas on siiski teisiti, niteks Uus-Meremaal, vt. allpool). Suurema osa svaveekergetest phjustavad meil hoopis piki randa puhuvad tuuled.

Vesi liigub tuulega peaaegu samas suunas vaid siis, kui tuul puhub madala, mne meetri sgavuse mereala kohal. Sgavamates kohtades on tuule ning merehoovuse suunad suuresti erinevad ja tihti vib tugev meretuul tekitada hoopis piki randa suunatud hoovuse. Seda tingib asjaolu, et liikumisi Maa pinnal mjutab veel Maa prlemise tttu tekkiv Coriolise jud. Phjapoolkeral pab see igat liikuvat eset vi nhtust suunata paremale, lunapoolkeral vasakule; niteks Coriolise ju tttu ei liigu hk mitte madalrhkkonna keskme poole, vaid ringikujuliselt mber selle.

Merehoovusi ja tuuli vivad tekitada mitut laadi mehhanismid, mis htlasi mravad ra nende hoovuste ning tuulte omadused. Tugevad tuuled kaasnevad tavaliselt tugevate tsklonitega. Neid snnitavad nn. mahujud, niteks hurhk, mis mjutab hel ajal ja sna htmoodi suuri humasse ning paneb snkroonselt liikuma paljude kilomeetrite paksuse atmosfrikihi. Seeprast on tuule suund eri krgustel sna hesugune ja maapinna lhedal muutub see vaid pinna ebatasasuse tttu. Tuulega tekitatud merehoovused kujunevad aga hoopis teisiti, sest tuul pseb mjutama vaid veepinda. Algul lheb liikvele sna huke veekiht, mille paksus on vrreldav lainete krgusega. Coriolise jud kallutab tekkinud hoovust phjapoolkeral tuule suunast paremale. Pinnakihi liikumine haarab mne aja prast kaasa selle all paikneva veekihi, mis kaldub omakorda veel enam paremale. Seega, mida sgavam veekiht, seda suurema nurga all tuule suuna suhtes see voolab. Pinnakihis on erinevus ligikaudu 45 kraadi ja sadakonna meetri sgavusel on tegu juba vastuvooluga (# 2). Srast liikumist nimetatakse Ekmani spiraaliks.

Nnda tekkiva vee liikumise keskmine suund on tuule suunaga peaaegu risti. Seetttu kannab piki randa puhuva tuulega tekitatud hoovus vett kas ranna poole vi rannast eemale, olenevalt tuule suunast. Lnemere avaosas ja Soome lahel valitsevad suviti edela- ja lnetuuled, mis kannavad pinnakihi vee Rootsi ja Soome poolt Eesti ranniku suunas (# 3). Vaid mrtsis ja aprillis vivad domineerida idakaarte tuuled, kuid sel ajal on vesi Lnemeres vrdlemisi hsti lbi segunenud ning svaveekerge jb mrkamata (aga see ei thenda, et seda ei oleks). Siit ka lihtne selgitus 2006. aasta augustis Eesti phjarannikul suplusvee ebameeldivalt klmaks muutnud nhtuse kohta. Erinevalt tavaprasest puhus mdukas tuul mnda aega idakaarest ja muidu Soome lunarannikul tavaprane svaveekerge tekkis mneks ajaks meie ranna lhedal (#7).

Ka paljudes ookeani rannikul olevates piirkondades on svaveekerge ja pinnavee sukeldumine tekkinud atmosfri ja ookeani tsirkulatsioonis mnda aega muutumatult psinud olude tttu. Klassikaline pikka aega hest suunast puhuvate tuulte nide on passaadid, mille tttu on svaveekerge ldiselt tavaline teatavatel laiuskraadidel kontinentide lnerannikutel. Kuid svaveekerge ja pinnavee sukeldumine on seotud ka sraste ulatuslike nhtustega nagu El Nio ja La Nia. Kui La Nia faasi ajal on Peruu rannikul peaaegu kogu aeg svaveekerke jaoks soodsad olud, siis El Nio puhul on tuule suund teistsugune: sinna kuhjub hoopis soe pinnavesi ning kaluritele on need aastad katastroofilised. Niteks 1972. a. El Nio ajal jtkunud intensiivne kalapk laostas kohaliku anoovise asurkonna, mis oli svaveekerke lakkamise tttu nagunii tugeva surve all. Samas lahkuvad vi hukkuvad El Nio ajal ka rvkalad, mistttu kalavarud taastuvad selles kandis vga ruttu.


Mitte ainult rannas. Rannas puhuv tuul pole ainus tegur, mis kirjeldatud nhtusi tekitab. Avaookenis tekib svaveekerge vahel siis, kui niteks veealune mgi suunab hoovuse krvale. Sageli muutub hoovus siis ebastabiilseks ja laguneb suurte keeriste jadaks. Kui kaks samas suunas prlevat keerist on lhestikku, liiguvad veemassid mnedes kohtades ksteisest eemale. sna tihti tuseb nende vahele vesi sgavamatest kihtidest. Sellistes kohtades kihab elu ning need on justkui toitaine- ja kalarikkad oaasid avaookeanis (ehkki ldiselt on ookeani bioproduktiivsus vrdlemisi tagasihoidlik).

Svaveekerget phjustavad ka tugevad tsklonid. Nende suur liikumiskiirus toob sageli kaasa pahandusi pigem merel ja rannas, niteks oli niisugune 2005. aasta jaanuaritorm. Kui aga tskloni liikumiskiirus on alla 78 km/t, tekitab ringikujuliselt liikuv tuul omaprase pinnahoovuse. hk liigub tsklonis vastupeva, seega on tuulega tekitatud Ekmani transport igal pool suunatud tskloni sdamest eemale. Nii liigub ka pinnavesi pikemat aega paigal psiva tskloni keskmest kaugemale. Madalrhkkonna tsentris tekib svaveekerge ning mere pinnakihi temperatuur langeb. Mingist hetkest alates ei soodusta mereveest tulev soojus enam tskloni arengut ning see hakkab tasapisi nrgenema. Seetttu on ldjuhul ohtlikud vaid kiiresti liikuvad troopilised tsklonid: need, mis jvad seisma, ei arene orkaanideks. Pinnavee sukeldumine on aga tavaline aeglaselt liikuvate antitsklonite keskosas, kus sooja veekihi paksus on sageli palju suurem kui naaberaladel.

Phimtteliselt tekivad svaveekerkega sarnased nhtused paljudes geofsikalistes ssteemides, kus aine liigub peamiselt kihiliselt. Nii arvatakse niteks, et svaveekerke taolised nhtused on olulised nii thtede pinnakihis (kuigi sealseid liikumisi kujundab peamiselt the sisemuses toimuvatest termotuumareaktsioonidest prinev energia) kui ka Maa vahekihis paikneva magma voolamisel. Lahknevate hoovustega on vrreldavad ka eri suunas liikuvad kontinendid: nende ksteisest kaugenemisel tekkiva thimiku tidab Maa vahekihist prinev materjal, mis on meile mnikord nhtav vulkaanilise aktiivsusena.


Svaveekerge vib lhkuda vi ehitada. Kuigi meie kandis on pikka aega rannaga risti puhuv tuul ebaharilik, on see mnes kohas tiesti tavaline, niteks keskmise suurusega saartel avaookeanis. Sellistes piirkondades vib svaveekerkel olla oluline mju phjasetete liikumisele. Juhul, kui tugevale maatuulele lisanduvad krged lained (Lnemerel on see vimatu), annab svaveekerke-hoovus sraste lainete mjule oma osa juurde. Niteks Uus-Meremaal domineerivad edelatuuled ning Vaikse ookeani poole avatud kirderannikul on sageli tugev tuul suunatud maalt merele ka siis, kui randa saabuvad kaugete tormide tekitatud krged lained. Neis randades ulatub sna madal liivase phjaga kaetud mereala vahel paari kilomeetri kaugusele veepiirist. Madalas vees paneb tugev tuul pinnakihi vee liikuma peaaegu tuule suunas. Coriolise jud mjutab seda hoovust mnevrra, kuid Ekmani spiraal nii madalas vees vlja ei kujune ning tugev maatuul viib pinnaveekihi rannast eemale. Avamerele liikuva hoovuse kiirus on ligikaudu 23% tuule kiirusest; kui tuul puhub 20 m/s, liigub hoovus kiirusega 4060 cm/s. Mne meetri sgavuses vees ulatub selline hoovus ligikaudu poole sgavuseni. Kuna rand ei saa kuivaks jda, toob vastav kompensatsioonihoovus svaveekerke mneti ebaharilik versioon randa vett sgavamatest kihtidest ning merephja lhedal kujuneb vlja peaaegu niisama kiire voolamine ranna suunas. Madalas vees on see pris tugev hoovus, mis lkkab murdlainetega liikuma pandud liiva nagu buldooser. Sedaviisi kantakse uskumatult suur kogus liiva luidetevahelistesse lbipsudesse jgede suudmetes, kus sageli paiknevad aga parimad looduslikud sadamakohad.

Professor Terry Healy Waikato likoolist on kirjeldanud ht srast juhtu Mangawhai jesuudmes. See on vike loode suunas avatud suudmelaht ehk estuaar Uus-Meremaa Phjasaare loodeosas, ligikaudu sada kilomeetrit Aucklandist phja pool (vt. fotot). Jgi voolab seal kilomeetri jagu rbiti rannaga ning on merest eraldatud paarisaja meetri laiuse luiteahelikuga. Kigepealt lhkus tugev torm 1978. aastal luidetesse ava, mida 1987. aastal Bola-nimeline tsklon laiendas. Aastal 1990 titus jesuue, mis oli ka sisseps sadamasse, paar peva kestnud tugeva maatuule ja krge ummiklainetuse tttu lplikult liivaga ning jgi murdis luiteahelikust lbi hoopis teisest kohast. Sadamasse ji lksu sadakond laeva, kuid see oli pisiasi merre pseva heitvee krval: vana jesuudme lhedale oli suunatud kohaliku linna heitvesi, mis oli tollal veel kehvasti puhastatud. Tusu-mna hoovused olid seal varem kui tualetiharja ja loputusvee kombinatsioon, mis kogu lahesuuet kaks korda pevas korralikult puhastas.

Mne ndalaga kujunes olukord vana jesuudme lhedal katastroofiliseks. Vastavad ametkonnad polnud seesuguse probleemiga kokku puutunud ja arvasid, et vana jesuudme lahtikaevamine on loodusjududega kujundatud uue rannajoone muutmine, mille jaoks nagu Eestiski on tarvis eriluba, tde projekti, eelarveraha jne. Kohalikud inimesed, kelle jaoks olukord kippus eluohtlikuks, hakkasid 1991. aastal omal kel vana jesuuet svendama. Kuigi oma tegevusega rikkusid nad seadust, kuulutati nad kangelasteks, kelle auks on pstitatud ka mlestustahvel. Et aga svendamise ige aeg oli tollal mda lastud, lks algse olukorra taastamine pris kalliks ning td kestsid le viie aasta. Srane ritus on Uus-Meremaa ajaloos ks vheseid, kus formaalne seaduserikkumine tunnistati tagantjrele igeks.


Pinnale kerkiv vesi toob kaasa muutusi. Sgaval paiknev vesi on mereelustiku jaoks sna ebasoodne keskkond: seal on puudus nii valgusest kui ka hapnikust. Kll aga on sgavamates veekihtides vrdlemisi palju toitu mitmesuguste mikroorganismide jaoks. Eriti toitainerikas on keskkond rannanlva sgavamas osas, kus vesi lahustab mere phjast toitaineid ja haarab kaasa orgaanilist ollust. Viktor urbase arvutused nitavad, et 21.29. juulil 1999 Soome lunarannikul aset leidnud svaveekerge ti pinnakihti ligikaudu 420 tonni fosforit (Lnemere mereteaduse kongress Rostockis, ettekanne 21.03.2007). Kui selline vesi juab mere pinnale, kus on hapnikku ja valgust piisavalt, on see prast teatavat soojenemist paradiis ftoplanktoni jaoks, kes on omakorda sgiks suurematele organismidele. Seetttu on kohad, kus svaveekerge on sna sagedane nhtus, niteks Peruu rannik, Araabia mere rannad, Luna-Aafrika lnerannik vi Uus-Meremaa idarannik ning Kalifornia rannad, tuntud oma kalarikkuse poolest. Paraku vib ka nii juhtuda, et esimestena saavad toitainetele jaole mrgised sinivetikad. Siis on svaveekerge hoopis stardipauk sinivetikate vohangule, mis vib rannasuve priselt ra rikkuda [5].

Ka Jaan Laanemets jt. on oma uuringute phjal nidanud, et svaveekerkega lemistesse veekihtidesse toodavate toitainete hulk vib sinivetikad vohama panna. Kuid selle adekvaatne prognoos on vimalik vaid siis, kui eeldatavad svaveekerke parameetrid on varem teada [1]. Huvitaval kombel kaasneb sinivetikate vohamine meie kandis eelkige kevadel, kuni juuni keskpaigani aset leidnud svaveekergetega [2]. Muidugi snnivad srased vohangud teatava ajanihkega: kulub paar vi kolm ndalat, mille jooksul pinnakiht jlle soojeneb [7].

Svaveekerkest mjutatud piirkonnas vivad jrsult muutuda ka hu ning mere vahelise energiavahetusega seotud nitajad. Niteks Soome lahes mjutab keskmisest ulatuslikum svaveekerge kuni kaht kolmandikku veepeegli pindalast. Otsene mju seisneb vee nii pst- kui ka rhtsihis mberpaiknemises, mistttu kandub muudesse rannaosadesse ja avamerele teistsuguse temperatuuriga vesi; samuti viiakse edasi thelepanuvrne kogus soola ja toitaineid. Lembit Talpsepa arvates on just sagedaste svaveekergete tttu Soome lahe keskosa pinnavee soolsus suhteliselt madal.

Teatavas mttes peegeldab tuule vertikaalne struktuur hu ja veepinna temperatuuride vahet. Kui see vahe peaks muutuma, siis teisenevad ka tuule omadused. See omakorda mjutab impulsi ja kineetilise energia lekannet hult merele ehk hoovuste ja lainete kujunemise olusid. Loomulikult muutub ka hu ja vee vahelise soojuse lekande intensiivsus. Kui vrdlemisi sooja vee asemel on htkki meres peaaegu jklm vesi, kahaneb aurumine tunduvalt ning vheneb vee pinnalt lhtuv pikalaineline soojuskiirgus. Srased muutused tulevad nhtavale pilvede struktuuri kaudu [6]. Soe vesi teatavasti ajapikku ktab alumisi hukihte, mis soojenedes tusevad ning seega ventileerivad mere pinna lhedal paiknevat hku.

Kuna svaveekerge tekib tuule mjul, on sellega kaasnev tuulevaikus suhteliselt ebatavaline. Siiski vib see mnikord juhtuda. Tuule vaibudes jahtub maa vi mere pinnal olev hk kiiresti, selles olev niiskus kondenseerub ning tekib udu. Niisugune udu on tavaline ka meie klmal tuuletul augusti- vi septembrihtul. Irene Suomi kirjeldas ht kige markantsemat seda tpi situatsiooni Lnemere mereteaduse kongressil Rostockis. Phapev, 8. september 2002 oli pikeseline ja soe, kuid htupoolikul tekkis Helsingi lhedal merel nii paks udu, et paljud laevad jid htta ning isegi liiklus Kustanmiekka vinas keelati. Sraseid ilmaolusid tingis svaveekerge Soome lahe phjarannikul. Seekord juhtus aga nii, et tuul vaibus prast svaveekerget (vt. # 5).


Svaveekerkeid uuritakse aina phjalikumalt. Teaduskirjanduses on Lnemere svaveekerget esimest korda kirjeldanud Alexander von Humboldt. Ta juhtus erakordselt klma pinnavee peale, kui 1834. aasta augustis reisis aurulaevaga Stettinist (nd Szczecin) Knigsbergi (Kaliningrad) ja tagasi.

Praegusajaks on Lnemere svaveekerkeid analsivaid artikleid tippklassi teadusajakirjades ilmunud le poolesaja. Eesti rannikumeredes juhtunud seikadest on kige phjalikumalt vaadeldud 1986. juunis Hiiumaa lhedal olnud vrdlemisi tagasihoidlikku sndmust, mille tttu suurenes mikroorganismide hulk peaaegu kmme korda [4]. Svaveekerke phjustas tollal varasuve jaoks ebatavalisest suunast, phjaloodest, puhunud tugev tuul.

le kahe aastakmne tagasi alustatud teadusuuringuid on jtkatud nii Tartu likooli Eesti mereinstituudis kui ka Tallinna tehnikalikooli meressteemide instituudis. Jaan Laanemetsa ning tema Eesti ja Soome kolleegide td selles valdkonnas on maailmas krgelt hinnatud.

Andreas Lehmann ja Kai Myrberg mrkisid oma levaates Lnemere mereteaduse kongressil Rostockis tnavu mrtsis, et kuigi svaveekerge on Lnemeres tavaline, ei ole selle fsikalisi phjusi ammendavalt kirjeldatud, samuti pole piisavalt analsitud selle nhtuse mjusid. Poola kolleegide andmeil on Lnemere lunaosas Heli poolsaare lhedal svaveekerke tttu langenud veetemperatuur isegi 14 kraadi (Maria Szymelfenig jt., ettekanne Lnemere mereteaduse kongressil Rostockis, 21.03.2007). Mdunud aasta augustis muutus merevee temperatuur Tallinna lahel peaaegu niisama jrsult. Meie kandis ei saagi svaveekerge suuremaid temperatuurimuutusi kaasa tuua, sest suvel tuseb pinnavee temperatuur harva le 20 kraadi ning tusuhoovusega saabuva vee soojus letab ldjuhul 56 kraadi.

Lnemeres ilmneb svaveekerge enamasti mnekmne kuni saja kilomeetri pikkusel rannaligul. Kui klm vesi on juba pinnal, hakkab see edasi liikuma nii nagu pinnavesi ikka. Kuna hoovuste liikumine on siin vga keerukas, ulatuvad klma vee keeled rannikust 2050 kilomeetri kaugusele.

Svaveekerke kigus tuseb vesi lespoole pris aeglaselt, mne meetri vrra pevas. Ka Ekmani spiraali ja rannast eemale suunatud hoovuse teke vtab aega. Seeprast saab klm vesi tungida lausa pinnale vaid siis, kui soodsad tuuleolud kestavad vhemalt poolteist kuni kaks peva. Tavaliselt tekib Lnemere he ranna res svaveekerge ja teisel pool pealisvee sukeldumine (#4). htaegu arenevad mlema ranna lhedal intensiivsed hoovused, mis viivad edasi ligikaudu niisama palju vett, nagu voolab Lnemerre kigist suubuvatest jgedest korraga.

Svaveekerke ning pinnavee sukeldumise omaduste tundmine ning oskus nendega kaasnevaid muutusi arvestada on thtis paljudes valdkondades, sealhulgas isegi globaalse soojenemise uuringutes ja vastavate mtmiste interpreteerimises. Kui niteks valitsev tuulesuund peaks muutuma, mjutab see ka svaveekerke sagedust ning intensiivsust. See aga vib tekitada mulje, nagu oleks selles piirkonnas lokaalne jahenemine. Kui srast olukorda ei arvesta, vib mere pinnakihi temperatuuri igati korrektse mtmise phjal teha valed jreldused. Kui aga pinnavee sukeldumine mingil phjusel sageneb, toob see endaga kaasa merevee soojenemise kuni vrdlemisi sgavate kihtideni vlja. Maailmamerd tervikuna ksitledes thendab see ookeani veetaseme tusu vee soojuspaisumise tttu.

Autor tnab dr. Tiit Kutserit Eesti mereinstituudist, Kai Myrbergi Soome mereinstituudist ning Maria Gstgifvarsi ja Kati Tahvoneni Soome keskkonnainstituudist satelliidipiltide eest.



1. Laanemets, Jaan et al. 2006. A fuzzy logic model to describe the cyanobacteria Nodularia spumigena blooms in the Gulf of Finland, Baltic Sea. Hydrobiologia 554: 3145.

2. Lilover, Madis-Jaak; Laanemets, Jaan 2006. A simple tool for the early prediction of the cyanobacteria Nodularia spumigena bloom biomass in the Gulf of Finland. Oceanologia 48 (SI): 213229.

3. Myrberg, Kai et al. 2006. Itmeren fysiikka, tila ja tulevaisuus. Helsinki.

4. Nmmann, Sulev et al. 1991. Plankton distribution during a coastal upwelling event off Hiiumaa, Baltic Sea impact of short-term flow field variability. Continental Shelf Research 11 (1): 95108.

5. Sellner, Kevin G. et al. 2003. Harmful algal blooms: causes, impacts and detection. Journal of Industrial Microbiology & Biotechnology 30 (7): 383406.

6. Telford, James W. 2000. Marine stratus clouds: Changing liquid-water and temperature structure. Quarterly Journal of the Royal Meteorological Society A126 (566): 17891813.

7. Vahtera, Emil et al. 2005. Effect of upwelling on the pelagic environment and bloom-forming cyanobacteria in the western Gulf of Finland, Baltic Sea. Journal of Marine Systems 58 (12): 6782.



Tarmo Soomere
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012