Eesti Looduse fotov�istlus
2007/11



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotov�istlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2007/11
Koduloom mblik

Luubi alla vetakse neli liiki tavalisi mblikke, kes tegutsevad meie majapidamistes, ja viies, kellega tenoliselt lhiaastatel ha rohkem kokku puutume.

Inimelamutes elutsevatest inimkaaslejatest on mblikud hed tuntumad, kuigi sugugi mitte kige tavalisemad. Mis on kll selle tagamaad, et need loomad, hoolimata suhtelisest haruldusest ja varjulisest eluviisist, ei jta kedagi pris klmaks? Paljudes maailma kultuurides on mblikel eriline koht. Nad on tegelased usundites, muinasjuttudes, hirmu- ja uduslugudes ning rahvakommetes. Ka meil Eestis peetakse mblikku sageli nnetoojaks ja kui mitte just nii luuleliselt, siis labaselt krbse kombel teda maha lma tuseb vheste ksi. Kas tugevad tunded mblike vastu on meie esiisade uskumuste tuhm jrelkaja vi hoopis kaugema aja mju, mis talletunud kuhugi meie geenidesse, pole teada.

Kas tasub karta? Vga paljud inimesed pevad arahnofoobiat, maakeeli mblikukartust. Sellel haigusel vib olla eri raskusastmeid, alates kergest pelglikkusest kuni kontrollimatu paanikani. ldlevinud arvamuse kohaselt pevad seda enamjaolt naissoost inimesed, kuid statistikat moonutab asjaolu, et hirmu vikeste loomade ees ei peeta mehelikuks, ja mehed ritavad seda varjata. Kllap pole arahnofoobia haruldane ka meeste hulgas ja nagu paljusid teisigi leebeid pshikahireid, tuleb ka seda moodsa aja inimeste seas aina sagedamini ette.

Kummalisel kombel on arahnofoobia kige levinum Euroopas ja Phja-Ameerikas, kus looduslikult ei ela htki inimesele ohtlikku mblikuliiki. Ilmselt on see mrk aina suurenevast distantsist meie ja looduse vahel. Inimesed, kes pelgavad mblikke, kardavad tenoliselt ka kaane, sadajalgseid, kakandeid, puuke, krvaharke ja muid pisikesi ja enamjaolt stuid loomakesi, kellega neil pole lihtsalt olnud piisavalt kokkupuuteid.

Tsi, maailmas elab ka inimesele ohtlikke mblikuliike, keda kokkuvtvalt nimetatakse mrgisteks mblikeks. See nimetus on eksitav, sest tegelikult on kik mblikud erandita mrgised. mblike mrk on surmavalt mrgine enamikule nendega samas suurusjrgus putukatest. Selle ohvriks vivad langeda ka vihmaussid, konnakullesed ja isegi vikesed kalad. Inimene jb sellest nimekirjast kaugele vlja. Vrreldes putukatega on inimese kehakatted (nahk ja riided) paksemad ja keha palju kordi suurem. 70 kg kaaluv inimene on 10 mg kaaluvast toakrbsest seitse miljonit korda suurem, peale selle on mbliku mrk kllalt sihiprase koostisega ja tapab putukaid mrksa thusamalt kui teisi loomi.

Maailmas on hulk liike mblikke, kes on inimesele mningal mral ohtlikud, kuid vga harva surmavalt. Isegi kige ohtlikumate liikide hammustuste vastu on vlja ttatud thusad vastumrgid ja tegelikult on sellel hirmul eriti suured silmad. Erinevalt paljust muust tuleb mblikuhammustusi mrksa rohkem ette filmides kui priselus. Ilmselt on arahnofoobial sgavad juured meie evolutsioonilises minevikus, tegelikult on ssk inimesele palju ohtlikum loom kui keskmine mblik.


[Reavahe]


Tnapeva inimene on ennast vrdlemisi edukalt mbritsenud tehiskeskkonnaga, mida ta suudab vhemal vi rohkemal mral kontrollida, olenemata vliskeskkonnast. Nii on hoolimata erinevast kliimast tingimused inimese eluasemetes vga sarnased nii Kinshasas (Kongo Demokraatliku Vabariigi pealinn) kui ka Norilskis (videtavalt maailma kige klmem linn). Selle tttu on inimest saatvate loomade, nn. inimkaaslejate fauna samuti maailma eri paigus sna sarnane. Teiste loomade seas leidub ka mni liik mblikke, kellele kooselu inimesega meele jrele on.


Harilik majamblik (Tegenaria domestica) on ilmselt tuntuim neist. Tema priskodumaa on Euroopa, kus ta kaasajal harva ka vljaspool inimelamuid elab. Tnu inimesele on majambliku levila oluliselt laienenud ja nii leidub teda nd kikjal, kus on inimesi. Majamblikku vib leida peaaegu kikides majades, kui mitte magamistoast ja kgist, siis sahvrist ja keldrist ikka. mbliku kehakatted on enamasti hemad ja rnemad kui putukatel, seetttu eelistab ta pigem niiskemaid paiku, et mitte ra kuivada. ldjuhul mblikud ei joo ja saavad kogu vee sgist. Hea perenaisega majamblik hsti lbi ei saa ja arvukam on ta ruumides, kus teda tlitatakse harvem. Mnedes maamajades vib majamblik sna rohkearvuline olla. Ka sellisel juhul jb ta inimese silma alla siiski harva. Majamblik on peidulise eluviisiga loom ja tegusam siti, ka hoidub ta pigem pimedamatesse toanurkadesse. Paljud inimesed aimavad majambliku kohalolu peamiselt toanurkades asuvate iseloomulike vrkude tttu, mis koguvad palju tolmu ja mille hulk toas on perenaise hoolsuse indikaator. Ka mblikke armastavatel inimestel pole vaja tolmunud mblikuvrke alles hoida, sageli on need juba hljatud, vrske ja tolmuta vrk jb inimesel tihti ldse mrkamata. Ja kui ka juhtub, et vrguomanik tahab oma pgivahendit veel kasutada ja teie selle pahaaimamatult ra phite, pole sellest hullu midagi. ldjuhul on vrk mblikule suhteliselt odav ja talle ei ki le ju kiiresti uus valmistada. Muidugi, kui seda tuleb teha iga pev, vib mblik pahuralt vlja kolida. Vrku ra phkides ei maksa karta ka mblikku vigastada, enamasti varjab peremees ennast turvaliselt vrgu nurgas.

Inimesele majamblik otseselt mingit tli ei tee. Samamoodi kui vga paljudel teistel loomadel on ks majambliku olemasolu saladusi oskus ennast inimese eest krvale hoida. Nii kohtuvad inimene ja majamblik hoolimata psivast kooselust suhteliselt harva. Vahel satub mblik siiski htta. Pimedas vannitoas vib ta kogemata kukkuda vanni vi kraanikaussi ega saa sealt ise vlja. Vi on mni anum, niteks purk jnud lahti. Majamblikul puudub vime toakrbsena liikuda mda siledat pstpinda, mida paljud teised mblikud suudavad. Sellises olukorras sltub mbliku saatus vaid inimese tahtest. On inimesi, kes naabri pikemalt mtlemata veejoaga kanalisatsiooni saadavad, kust vaesel loomal ilmselt eluga vlja tulla ei nnestu. On aga inimesi, kes tahavad mblikku psta, ja prkuvad tpilise loomakaitsja probleemiga: loom ei tahagi, et teda pstetakse. Hoolimata oma kiskjalikust eluviisist on mblikud ldiselt rnad loomad ja nii vib kergelt juhtuda, et psenud mblik on mne jseme vrra vaesem kui hdasolnu. Ei maksa heal inimesel siiski pikalt muretseda: mblikul on jalgu tervelt kaheksa ja kui mni puudub, ei mjuta see tema edasist saatust kuigi palju. Niteks on kirjeldatud ristmblikku, kes vaid kolme jalaga edukalt vrku kudus ja saaki pdis. Peale selle on noored, alles arenevad mblikud vimelised puuduva kohale uue jala kasvatama.

Nagu teised mblikud, on majamblik toitumistbilt generalist, ta sb enam-vhem kiki loomi, kellest jud le kib ja kes vhegi maitsevad. Erinevalt tavaarusaamast, ei s mblikud peamiselt krbseid, kuigi ka neid. Toakrbes on kllaltki suur ja tugev loom ning satub majambliku vrku harva, seetttu ei saa loota, et mblikud nende arvukust kontrolli all hoiaksid. Enamasti peavad majamblikud leppima mrksa viksemate saakloomadega, kelle naabrusest inimesel sageli aimugi pole. Peamised saakloomad on lestad, majasoomukad, dikakrbsed ja muud, ka juhuslikult tuppa sattunud loomad. Eriti rikkalik on toidulaud ahikttega elamutes, kus koos kttepuudega satuvad tuppa ka puuriidas talvitunud putukad. Soojas toas nad elavnevad ja nii mnigi leiab oma otsa mblikuvrgus.

Ega majamblik suure smaga pole. Nagu kigusoojastele loomadele kohane, on tema organism kllaltki konoomne. Ka vrgupk aitab energiakulu tublisti kokku hoida. Teab mis sportlane majamblik pole, suurema osa ajast passib ta saaki oma varjendis.

Majambliku vrk asub enamasti kolmnurkse rhtsa linana toanurgas. Mujal vib vrgu kuju olla ka tunduvalt erinev. Vrgu hes otsas asub tavaliselt torujas varjend, kus mblik saaki varitseb. Majambliku vrgul pole kleepjaid tilgakesi nagu tema kaugel sugulasel ristmblikul. Sageli suudab vrk saaklooma vaid pisut aeglustada vi eksitada ja et teda pda, peab mblik tegema kiire vljasstu. Tubades on vrgud sageli kllaltki vikesed, liiga suured tmbaksid learu inimese thelepanu. Sahvris vi kuuri all saab kududa mrksa suurema vrgu.

Peale saagijahi kasutavad mblikud vrguniiti veel mitmeks otstarbeks. Sageli tarvitab majamblik, kelle silmangemine hoolimata kaheksast silmast piirdub vaid valguse ja varju eristamisega, oma vrguniiti julgestusniidina. Nii mrgib enamik toast leitud ksikuid tolmunud mblikuniite mne mbliku teekonda lbi toa.

Majambliku elutskkel pole toatingimustes aastaajaline, teda vib kohata aasta ringi. Siiski vivad sgiseti isased olla sagedamini liikvel ja siis on majamblikku keskmisest tihedamini nha. Vabas looduses elavad mblikud Eestis ldjuhul vaid he aasta. Emane majamblik, kes aastaaegadest ei sltu, vib elada ka kauem. Isaste eluiga on mrksa lhem, nende aeg saab otsa prast lhikesi mesindalaid. Enamasti ei lase jrglasi ootav emane vanadusse surnud isasel niisama raisku minna, vaid sb ta ra. Majambliku emane oma kaasat ise ei tapa, kuigi mnel mblikuliigil on ka selline, meile brutaalsena niv tava.

Kas majamblik on kasulik vi kahjulik, oli kindlasti asjakohane ksimus veel mned aastakmned tagasi, kui kiki teadaolevaid olevusi oli kombeks nende kahe kategooria alla liigitada. Kui mningane pshholoogiline kahju vlja arvata (mis pole ilmselt tark tegu), ei tee majamblik krbselegi liiga (muidugi lekantud thenduses). Inimene on temaga koos elanud tenoliselt aastatuhandeid ja midagi hullu pole juhtunud.

Tegelikult vib mblik meile ka pisut kasulik olla, pdes majades elavaid putukaid, kellest teatavasti kipub inimesele pigem tli olema. Nii vivad tema saagiks langeda koiliblikad, nahanklased, jahumardikad ja paljud teised. Sellega hoiab majamblik meie pisikeses koduses kossteemis tasakaalu, olles ilmselt siin peamine rvloom. Pris lahti tema abil koduputukatest siiski ei saa. Nagu see kiskjate ja saakloomade vahel mujalgi looduses on, psib ka toaseinte vahel teatav dnaamiline tasakaal. Looduses on kiskjaid enamasti vhem kui saakloomi, sama kehtib ka meie elamute kohta. Nii annab mblikerohkus mrki kihavast elustikust meie mber. Pole aga hirmu, et majapidamine mblikest lausa kubisema hakkaks, enne seda muutuks muude putukate hulk juba vljakannatamatuks. mblikuvrgud toanurgas talitlevad ka thusate hufiltritena, aidates puhastada meie tuba tolmust. Nii sarnaneb mblikuvrgu raphkimine tolmuimeja tolmukoti thjendamisega.


Keskeuroopa majamblik (Tegenaria atrica), majambliku lhisugulane, on meie kodudes vga vrske tulnukas. Esimesed leiud prinevad umbes kmne aasta tagusest ajast. Viimase paari aasta jooksul on leidude arv mitmekordistunud. Eriti isased muutuvad varasgisel vga liikuvateks. Paljud neist satuvad kaupadega Eestisse ja jvad meile mneks ajaks elama. Emaste leide on seni kogu Eestist teada vaid ks. Siiski vib oletada, et mnes kohas leidub meil ka juba elujulisi populatsioone. Enamik teateid kahtlaselt suure mbliku kohta prinevad seni Tallinnast, paar tkki Tartust ja vaid ks, see-eest kige kmulisem Paidest [1, 2]. Keskeuroopa majamblik erineb meie kodusest majamblikust eesktt oma suuruse poolest. Isase jalgade siruulatus vib kndida kuni 8 cm, selle tunnuse phjal on nad ks meie suurimaid mblikuliike ldse. Emase jalad on kll lhemad, kuid keha seevastu kogukam.

Keskeuroopa majamblik on siinsele sugulasele arvatavasti tugev toidukonkurent ja suurema kasvu tttu vib mnedest majapidamistest majambliku vlja trjuda. Vib aga arvata, et meie kliimaolud pole talle nii sobivad ja majambliku tielikku asendumist Kesk-Euroopa sissetungijaga pole karta.

Hoolimata oma suurusest ja nii mnegi arvates hirmuratavast vlimusest on keskeuroopa majamblik sama stu loom kui meie kodune liikki, teda ei pea kartma. nneks saavad inimene ja suur mblik kokku suhteliselt harva. Pole karta, et mblik sel hammustama vi lihtsalt sooja kaissu tuleb, tema ajab siti oma mblikuasju.


Steatoda bipunctata on eelkirjeldatud liigist mrksa tagasihoidlikumate mtmetega ja meie majapidamistes vga levinud. Eestikeelses kirjanduses on teda ka rasvmblikuks nimetatud. Steatoda on kerambliklaste (Theridiidae) sugukonda kuuluv 47 mm pikkuse kehaga loom, isased on enamasti viksemad kui emased. Iseloomulik tunnus on mar likiv tagakeha, mille eesservas asub omaprane valkjas triip. Peale selle on enamasti veel mned valkjad tpid, mis vivad moodustada ka pikisuunalise keskvdi.

Neid mblikke vib leida viksematest urgastest kogu majast. Suvel pole harvad ka leiud krvalhoonetest, kuhu nad levivad koos asjadega, mida inimene sinna viib. Seda liiki mblikke on ka metsas kohatud, aga enamasti jrgneb huvitavale leiule metsa alla visatud prgihunniku avastamine.

Steatoda vrku on raske kirjeldada, see on kolmemtmeline rgastik, milles leidub ka kleepuvaid niite. Ka see mblik on kllalt varjatud eluviisiga, mnikord ei hbene ta siiski ka pevavalgust. Tihti neb teda elutsemas ja vrku kudumas niteks aknanurkades.


Keldrimblik (Metellina (end. Meta) merianae) kuulub nende paljude mblikuliikide hulka, kes eelistavad elupaikadena koopaid ning toituvad vhestest seal elutsevatest ja sinna talvituma tulevatest putukatest, hulkjalgsetest ja kakanditest. Inimene on koopaliikide elutingimusi tunduvalt parandanud. Peale looduslike koobaste saavad nad tnapeval elada ka keldrites, reoveekollektorites, raudteetunnelites, kaevanduskikudes ja vanade militaarehitiste kikudes.

Vahest kige tavalisem liik meie keldrites ja muudes sarnastes kohtades on Meta merianae, keda vib siiski harva leida ka metsas, aga sel juhul pimedatest ja vga varjatud kohtadest (vanad knnud, juurealused ja tvensused). Inimktega rajatud koobastes on seda liiki mblikud ldlevinud. Selle looma pruun keha on 610 mm pikk, tagakeha mustriline ja jalad vdilised. Ta koob vikesi ratasvrke. mbliku kohalolust annavad ksiti tunnistust kummalised niidi otsas rippuvad kerajad munakookonid. Toitub ta keldritest varju otsivatest putukatest ja kakanditest. Eriti rikkalik on tema toidubaas talviti, kui keldris talvituvad paljud kahetiivalised, liblikalised ja muud putukad, kes talviselt uimasena kujutavad endast lihtsat saaki. Koopamblikud on aktiivsed lbi aasta.


Koopamblik (Meta menardi) on eelkirjeldatu suurem sugulane, keda ka Eestis paaril korral on leitud. Keha on tal kuni 15 mm pikk, nnda on ta ks kogukamaid Eesti mblikuliike. Tema munakookoni lbimt on kuni 20 mm. Euroopa koopamblik pelgab valgust, tema elupaigad on tiesti pimedad. Vaid noored on elu alguses mnda aega valguslembesed. Ilmselt vimaldab see liigil levida, sest paiknevad ju koopad ja keldrid ksteisest lahus nagu saared meres.

Kui nd maal elav inimene ritab siinse artikli abil oma majas elavaid mblikke mrata, satub ta htta kui mitte enne, siis kolmanda-neljanda isendi puhul kindlasti. Maamajapidamistes, kus mberringi on mitmekesine loodus, juhtub sageli, et tuppa satuvad mblikud, kes saaksid suurepraselt ka looduses hakkama. Leides toas piisavalt sa, vivad nad seal mningatel juhtudel ka pikemat aega elada. Selliste liikide nimekiri oleks tenoliselt umbes niisama pikk kui kogu Eesti mblike nimestik. Nii vib maamajadest leida hunt- ja krabimblikke, pikkade peente jalgadega siremblikke, tibatillukesi musti ja likivaid kangurlasi jne. Enamasti on tegemist noorisenditega. Psiasukaid neist ei kujune, aga meie tubast mblikkonda rikastavad nad tublisti.



1. Reinberg, Tiit 2005. Koolijuht stis mrgist mblikku krbestega. Postimees, 22. jaan.

2. Veri, Rauno 2005. Paidest leitud mblik sai sisserndetendiks. Kuma raadio uudised, 27. aprill. Jrvamaa infoportaal: www.jarva.ee.


Vaata ka:

http://www.zbi.ee/satikad/ammelgad/



Mart Meriste
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012