Eesti Looduse fotovõistlus
12/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 12/2002
Elu jäljed ürgses kivis

Tõenäoliselt vanimateks elu jälgedeks Maal on peetud isotoopkoostise järgi 3,87–3,8 miljardi aasta vanuseks hinnatud mineraaliteri Gröönimaalt ning 3,5 miljardi aasta vanuseid tsüanobakterite fossiile Austraaliast. Uued uurimistulemused on need õpikutes juurdunud seisukohad aga kahtluse alla seadnud. Võimalik, et vanimad “vettpidavalt” tõestatud elu jäljed on vaid 2,7 miljardit aastat vanad.

Teaduse meeldivamaid külgi on see, et pole olemas rumalaid küsimusi. Üks peamisi küsimusi, mille üle on juurelnud nii mõnedki õpetlased paljudelt teadusaladelt, on: millest ja kuidas sai alguse elu Maal? Ja millal?

Kahekümnenda sajandi keskel arutles tunnustatud arengubioloog George Simpson, et kuivõrd evolutsiooniline vahemaa trilobiidi ja inimese vahel on enam-vähem sama kui trilobiidi ja amööbi vahel (keda tol ajal peeti üheks algelisemaks eluvormiks), ja kuna vanimad trilobiidid olid umbes viissada miljonit aastat vanad, siis esimesed amööbid – ja seega elu Maal – pidi pärinema ajast umbes tuhat miljonit ehk üks miljard aastat tagasi [13]. Nii vanu fossiile polnud seni veel keegi leidnud ja kogu Kambriumi-eelse elu mõistatus, mida oli uuritud juba üle sajandi, oli ikka veel lahendamata. Ent uue teadusharu – paleobioloogia arenedes ning tehnika täiustudes tehti sajandi teisel poolel mitu leidu ja avastust, mis seda teoreetilist piiri ajas tunduvalt kaugemale nihutasid. Nii oligi aastatuhande vahetuseks jõutud üldisele veendumusele, et elu vanus Maal on koguni 3,8 miljardit aastat. Või natuke rohkem. Aga viimane sõna oli veel ütlemata.

Millist kivi uurida? Niisiis pakub võimalus vanimat elu jälge leida ja tõestada teadlastele endiselt suurt huvi. Aga kõigest, mis kunagi oli habras, märg, hingav ja paljunev, nagu me tajume elu praegu, on aastamiljonite jooksul saanud vaid tuhm jälg külmas kivis. Kogu elu tekke- ja arengulugu on kirjutatud kivisse, ehkki mitte igasse kivisse. Ja mis tahes spetsialistiks keegi, kes lugu uurib, ennast ei nimetaks, hoiab ta oma peos kivi – eeldatavalt seda õiget ja väga vana.

Kivimid jaotatakse nende tekke järgi kolme suurde rühma: magma-, sette- ja moondekivimid.

Silmale kaunid magmakivimid jätavad fossiilivalus teadlase täiesti külmaks. Neist elu jälgi otsida oleks niisama lootusetu kui püüda kala laavavoolust.

Settekivimid seevastu kannavad endas peaaegu alati elutegevuse märke, silmaga nähtavatest mikroskoopilisteni. Ole ainult osav otsima! Igasuguse bioloogilise aktiivsuse esmane eeldus on vedela vee olemasolu. Seetõttu võivad setted, mis kuhjuvad vees, ja millest aja jooksul kujunevad settekivimid, jäädvustada jälgi sette kuhjumise aegsete organismide elust. Kuigi Maa varajasel arenguetapil olid hüdrosfäär ja atmosfäär hoopis teistsuguste omaduste ja keemilise koostisega (soolade sisaldus, pH, temperatuur) kui tänapäeval, tõestavad leiud nii ookeanipõhja kui ka maapealsete kuumaveeallikate ümbrusest, et mitmesugused organismid on võimelised äärmuslikes temperatuurioludes ja hapnikupuuduses ellu jääma ning koguni end hästi tundma.

Paraku on miljoneid ja miljoneid aastaid tagasi moodustunud settekivimid aja jooksul mattunud üha uute setete alla, saanud tunda kõrget rõhku (tuhandeid atmosfääre), temperatuuri (sadu kraade) ja mitmesugustes vahekordades poorilahuste sissetungi. Selle tagajärjel tekkinud moondekivimite elementaarne koostis võib olla küllalt lähedane lähtekivimite omale, kuid mineraalne koostis ja struktuur on enamasti tundmatuseni muutunud. Tihti on raske vahet teha settelise algupäraga ja süvatekkelistel moondekivimitel. Kuid kivimitüübi õige määratlemine on ülioluline lähtepunkt kõigi järgnevate bioloogiliste tõlgenduste jaoks, sest on ju täiesti mõttetu otsida elu kivimitest, mille teekond algas hõõguvas magmakatlas, olgu need siis hiljem moondunud või moondumata.

[joonis 1]

Geoloogilised nurgakivid. Sündmustest ja ajast, mil meie planeet hakkas kuju võtma, ei ole kahjuks midagi maapealset säilinud. Kuid teadlased on uurinud kõige algelisemaid kondriitseid meteoriite, mille keemiline koostis on väga sarnane Päikese omaga. Nende vanuse järgi on oletatud, et Päikesesüsteem, sealhulgas ka Maa, moodustus 4,56 miljardi aasta eest (1. joonis). Sellest “hetkest” hakkas tiksuma geoloogiline aeg. Maa hõõguv sulakivikera hakkas peagi jahtuma. Tõenäoliselt juba 4,4 miljardit aastat tagasi oli Maal tahke koor, kuna umbes kolme miljardi vanustest Jack Hills’i konglomeraatidest Lääne-Austraaliast on geoloogid leidnud ümbersettinud tsirkooni teri, mille kristalliseerumise aeg radiogeensete plii isotoopide järgi on hinnanguliselt 4,4 miljardit aastat. Neid mikroskoopilisi tsirkoone peetakse vanimateks säilinud tahketeks osakesteks Maal. Veelgi enam, mõne teadlase arvates võib hapniku isotoopkoostis nendes terades tähendada isegi vedela vee olemasolu tsirkooni kristalliseerumise ajal [7, 15].

Maa vanima kivimina on tuntud nelja miljardi aasta vanune Acasta gneiss, mille vöödilist lasundit võib imetleda Kanadas. See on geoloogiliselt küll tähelepanuväärne moodustis, kuid tema süvakooreline teke jätab ta lootusetult eemale elutekkeuurijate huviorbiidist.

Kahjuks tuleb teadlastel leppida tõsiasjaga, et settelise algupäraga vanad kivimid on äärmiselt haruldased. Erosioon ja laamtektoonika konveier on hävitanud suurema osa aegade jooksul moodustunud kivimeist. Mida vanemad kivimid, seda väiksem on tõenäosus, et need on pääsenud murenemisest või ümbersulatamisest. Vanu settekivimeid leidub kohati 3,5 miljardi aasta vanuses Barbertoni rohekivimivööndis Lõuna-Aafrikas, niisama vanal Pilbara kraatonil (vana stabiilne mandriosa) Lääne-Austraalias ja Isua rohekivimivööndis Gröönimaa lõunaosas. Viimase vanuseks on hinnatud üle 3,8 miljardi aasta ja see on teadaolevaist kõige lootustandvam massiiv, kust võib leida vanima signaali kunagi eksisteerinud elu kohta. Samas piirkonnas leiduvat 3,87 miljardi aasta vanust Akilia kivimikompleksi on mõnedel andmetel samuti peetud setteliseks moodustiseks, seega maailma vanimaks omasuguseks, kuid hiljutised uurimused seavad selle põhjapaneva tähtsusega väite kahtluse alla. [foto 1]


“Aja-aknad” elu tekkeks. Maa keerulises arengus on üks seni lõpuni selgitamata probleem, millest elu jälgede otsijad ei saa mööda minna. Maa kosmiliste naabrite Kuu, Marsi ja Merkuuri pinnad on tihedasti täis meteoriidikraatreid. Ameeriklaste Apollo ekspeditsioonide käigus kogutud kuukivimite proovide põhjal on enamiku Kuu kraatrite vanus 4,1–3,8 miljardit aastat (vt. 1. joonist). Arvestades kraatrite rohkust ja laia levikut Päikesesüsteemis, sattus ilmselt ka Maa samal ajal Kuuga kosmilise pommirahe alla. Kui see oli nii, siis Maa suurema gravitatsiooni tõttu pidanuks pommitamine Maal olema umbes kakskümmend korda ulatuslikum kui Kuul. Planeedi pinnal oleks lainetanud sulakivi, poleks olnud kohta vedelal veel ega pelgupaika äsja tärganud elul. Ometigi ei leidu Maa peal mingit jälge neist katasroofilistest sündmustest. Kas pääses Maa mingil viisil laastavatest kokkupõrgetest Päikese ümber hulkuvate meteooridega, või on Maal toimiv laamtektoonika peitnud viimasegi armi, mille taevakivid endast jätsid, sellele küsimusele pole ühest vastust veel leitud. Ja kui pommitamine siiski aset leidis, kas siis elu Maal algas mitu korda nii-öelda nullist või suutis elu kosmiliste marodööride külaskäikude ajaks varjulise paiga leida?

Nii või teisiti, kui tahes optimistlikud me elu tärkamishimu ja taluvusvõime ning inimese leiutatud tehnika suhtes ka ei oleks, Päikesesüsteemis ja Maa varajases arengus aset leidnud sündmused seavad piirid, kui kaugele ajas on elumärkide otsinguil üldse võimalik minna. [foto 2]


Mikro- ja nanoüllatused. Evolutsiooni käigus on organismid kujunenud algelistest keerukamateks. Seega on asjatu loota, et sadade miljonite aastate vanuseid kive katki lüües seisaksime silmitsi mõne selgelt äratuntava kivistunud imetajaga. Veelgi enam: kuivõrd vanimad organismid paiknesid oma arengult ja suuruselt pigem orgaaniliste molekulide kui loomade või taimede lähedal, on nende jäänused enamikul juhtudel paljale silmale täiesti nähtamatud. Avastused tehakse laboris võimsate mikroskoopide ja tundlike mõõteriistade abil. Uurimisobjektid, mille olemuses, päritolus ja potentsiaalses paleobioloogilises tähenduses püüavad teadlased eri analüüside abil selgusele jõuda, võib jaotada nelja kategooriasse. Neist igal on oma head ja vead, pooldajad ja vastased.


Stromatoliidid on kuhja- või tulbakujulised peenekihilised, valdavalt karbonaatsetest mineraalidest ning savist ja liivast koosnevad struktuurid. Tänapäevased stromatoliidid moodustuvad fotosünteesivate koloonialiste tsüanobakterite tegevuse tagajärjel troopilistes piirkondades, nagu Lääne-Austraalia (Shark Bay), Bahama saared või Mehhiko laht. Stromatoliite meenutavaid struktuure, mis küll ei sisalda rakulisi fossiile, on leitud paljudest erivanuselistest settekompleksidest kuni 3,5 miljardi aasta vanuseni välja. Hoolimata fossiilide puudumisest peab osa teadlasi stromatoliitseid struktuure veenvaks tunnistuseks fotosünteesivate bakterite tegevusest. Paljud õpetlased aga ei nõustu sellise tõlgendusega. Nende arvates võib “elutute” stromatoliitide puhul olla tegemist hoopis hüdrotermaalsete moodustistega, millel pole organismidega mingit pistmist. Seega peab stromatoliitidesse kui bioloogilise tegevuse jälgedesse suhtuma äärmise ettevaatusega – eriti kui tegu on eeldatavalt vanimate elu jälgedega. [Foto 3]

Mikrofossiilid on kivistunud mikroorganismid, mis on äratuntavalt säilitanud oma esialgse kuju. Nad on sageli sarnased praegu elavate mikroorganismidega ja pakuvad seega väärtuslikku informatsiooni varajase elu olemuse ning arengu kohta. Mikrofossiilid on paljutõotav uurimisobjekt ka selle poolest, et neid leidub enamikes settekivimites ja sageli ka küllaldasel hulgal. Kahjuks on mikrofossiilid geoloogiliste protsesside suhtes tundlikud, mistõttu neid ei ole säilinud väga vanades kivimites, mida on küpsetatud kõrgel temperatuuril ja rõhul. [Foto 4]

Molekulaarsed fossiilid on mitmesugused vanades kivimites leiduvad orgaanilised molekulid, mida on võimalik seostada eri organismirühmadega. Nende koostise põhjal võib teha järeldusi ammu surnud organismide olemuse kohta. Pärast organismi surma elusorganismides sisalduvad valgud jt. makromolekulid enamasti lagunevad, kuid nende koostises olevad süsivesinikud võivad soodsates geoloogilistes oludes säilida hämmastavalt kaua. Nii võib isegi mitme miljardi aasta vanustest kivimitest leida orgaanilisi molekule, mis annavad ettekujutuse nende päritolust, aga ka sellest, mis nendega vahepealse aja jooksul on juhtunud.

Isotoopfossiilid. Organismide elutegevusest võib jääda ka keemilisi jälgi eri elementide ja nende isotoopidena. Autotroofsed organismid, nagu bakterid ja taimed, eristavad ainevahetuse käigus bioloogiliselt tähtsate elementide stabiilseid isotoope nende massi järgi. Süsihappegaasi kerge erim 12CO2 on mobiilsem ning ensüüm, mis seob süsihappegaasi ja toodab orgaanilist ainet, eelistab seda raske süsiniku molekulile 13CO2. Seetõttu sisaldavad organismid võrreldes atmosfääri või ookeanides lahustunud süsihappegaasiga rohkem isotoopi 12C. Orgaanilise aine süsiniku isotoopkoostis (13C/12C) on enamasti selgelt erinev mittebiogeense päritoluga süsiniku moodustistest, nagu näiteks karbonaatsed mineraalid (2. joonis). Vanades moondunud settekivimites on orgaaniline aine geoloogiliste protsesside tõttu muutunud grafiidiks, kuid on arvatud, et grafiidi isotoopkoostis võib säilitada algse, bioloogilisele päritolule viitava süsiniku isotoopide suhte. Grafiidi ja tema isotoopkoostise uurimine on kõige laiemalt kasutatav meetod leidmaks elu jälgi Maa vanimates, tugevasti moondunud settekivimites, millest pole võimalik leida morfoloogilisi või molekulaarseid fossiile. Tänapäeval on teadlaste kasutuses aparatuur, millega saab mõõta süsiniku isotoopkoostist üksikus mikroskoopilisse kristalli suletud grafiiditeras, mille läbimõõt on vaid mõni mikromeeter. (Joonis 2)


Vanimate fossiilide jälil. 1980. aastail saabus William Schopf välitöödelt Marble Bar’i linna lähistelt Lääne-Austraalias, kus ta varasematel aastatel oli uurinud ühtesid maailma vanimaid stromatoliite. Seekord olid tal kaasas proovid Apexi ränikivist (Apex chert) – keemilisest settekivist, mille vanuseks dateeriti 3,46–3,47 miljardit aastat. Võimsa mikroskoobi abil leidis ta nendest grafiitseid moodustisi, mis kuju poolest meenutasid baktereid. Morfoloogia ja võimalikule bioloogilisele päritolule viitava süsiniku isotoopkoostise põhjal tuli Schopf välja oletusega, et tegemist on bakteritega – vanimate seni leitud organismidega. 1993. aastal ilmus Science’is kõmutekitav artikkel, milles Schopf kirjeldas üksteist liiki kivistunud koloonialisi tsüanobaktereid [11]. Kirjeldatud fossiilide vanusest tähendusrikkam oli väide, et tegemist on tsüanobakteritega, fotosünteesivate organismidega, kes valmistavad päikesevalguse energia baasil süsihappegaasist orgaanilist ainet ja toodavad hapnikku. Kuigi kogu loos jäid vastuoluliseks mõned geokeemilised nüansid, sai Schopfi väitest “Elu vanus Maal on 3,5 miljardit aastat” kõikide kooliõpikute geoloogiaõpetuse alustala.

Martin Brasier, kes 1999. aastal oma mikrofossiilide käsiraamatut täiendades Marble Bar’i piirkonnast kogutud proove uuris, avastas hämmastusega, et need sisaldavad hulgaliselt tumedaid moodustisi, mis mõneti meenutasid Schopfi baktereid. Kuid need moodustised harunesid väga ebabakterlikult ja avaldusid kõikvõimalikes eriskummalistes vormides, mida Schopf üheski oma artiklis ei olnud kirjeldanud ega kommenteerinud [1]. Võrreldes Schopfi originaalproove tema avaldatud piltide ja joonistega, avastas Brasier, et Schopf oli olnud näidisfossiilide esitamisel väga valikuline, olles fossiilina kirjeldanud ainult moodustise “ilusamat” osa ning jättes harunevad vormid illustreerimata. Veelgi enam, kuulsa paljandi ümbruskonna täpsem geoloogiline kaardistamine ja keemilised analüüsid tõestasid veenvalt, et proovid ei pärine endisest valgusküllasest madala lahe põhjast, vaid hoopis maa sügavusest kuumaveelistest (250–350 ˚C) soontest, seega keskkonnast, kus valguslembesed tsüanobakterid kuidagi elada ei saanud. Brasier nõustub: “fossiilide” süsiniku isotoopkoostis võib pealiskaudsel uurimisel tõepoolest lubada bioloogilist tõlgendust, ent see on sügavas vastuolus Apex cherti geoloogilise olemusega. Niinimetatud bakterid ei olnud Brasieri väitel midagi muud kui hüdrotermaalsed artefaktid, mis on tekkinud Maa sügavusest pärinevatest süsinikku sisaldavatest gaasidest.

Päästmaks oma baktereid ja au, analüüsis Schopf kahtluse alla seatud “fossiile” Ramani-spektroskoopia abil. See meetod pidi väidetavalt võimaldama vahet teha biogeensete ja mittebiogeensete süsiniku kogumike vahel, mida see Schopfi arvates ja tema suureks rõõmuks ka tegi [12]. Enamik teadlaskonnast on aga väga skeptiline Ramani-spektroskoopia kui biodiagnostika meetodi suhtes. (joonis 3)


Grafiit Gröönimaalt. Suur geoloogiauudis avaldati 1996. aastal teadusajakirja Nature novembrinumbris: Gröönimaa läänerannikul Akilia saarel paljanduvatest viirulistest moondekivimitest on leitud mikroskoopilisi grafiiditeri, mis kannavad endas märki varasest elustegevusest vähemalt 3,87 miljardit aastat tagasi [6]. Eriti põnevaks ja ainulaadseks tegi avastuse asjaolu, et neid kivimeid peeti vanimateks seni leitud settekivimiteks, seega üldse vanimateks kivimiteks, millesse elu võis oma jälje jätta. Vaid paarsada kilomeetrit eemal leiduvatest Isua settekivimitest vanusega 3,8 miljardit aastat oli juba varem leitud grafiiti, mis hoidis teadlasi elevil, kuna ka selle isotoopiline koostis viitas grafiidi võimalikule päritolule orgaanilisest ainest [10]. Kuid Akilia avastus lükkas elu jälje “rekordi” 70 miljonit aastat ajas kaugemale.

Ehkki geoloogilised faktid välistavad morfoloogiliste fossiilide leidumise nii tugevalt moondunud kivimites kui seda on Isua ja Akilia omad, on õnneotsijad hullutanud huvilisi Isuast leitud kummaliste mineraalsete kõverike kui vanimate fossiilidega ning jõudnud spekulatsioonidega isegi soliidsete teadusajakirjade veergudele [8]. Nende kuulsus oli aga lühike [2]. [foto 5]

Teaduse ja tehnika areng ei too iga kord kaasa ainult uusi avastusi, vahel kummutatakse nende abil hoopis vanu tõdesid. Viimase aasta jooksul teadusajakirjades avaldatud uurimused väidavad, et varasemad grafiidi põhjal tehtud järeldused elu jälgedest tuleb kriitilise pilguga üle vaadata. Akilia grafiiti sisaldav kivim, mida varem peeti setteliseks, on osutunud hoopis maa sügavuses kujunenud kvartsisooneks [4]. Aga mida teeb siis biomarkeriks ehk elu märgiks peetud iseäraliku isotoopkoostisega grafiit kivimis, milles elu pole kunagi saanud olla? Selle küsimuse peale kratsitakse kukalt ja probleemile lahendust otsides kulutatakse tuhandeid dollareid uurimislaborites üle kogu maailma.

Uusimad andmed Isua kivimite kohta [5, 14] viitavad, et suurem osa ka selle kompleksi grafiidileidudest, mida varem peeti organismide jäänusteks, pärineb elu tekke seisukohalt tähtsusetuist süvatekkelistest karbonaatsetest soontest. Settekivimid, mida need sooned lõikavad, on seevastu grafiidivaesed ja elutud. Enamik grafiiti Isua kompleksis on tekkinud seal leiduvate rauarikaste karbonaatide lagunemisel; elusorganismidega pole neil mingit pistmist. Uusima tehnika abil tehtud ülitäpsed grafiidi isotoopkoostise määrangud on heitnud varju ka varasemate mõõtmistulemuste ja nende põhjal tehtud järelduste usaldatavusele. [joonis 4]

Kui 3,8 miljardi aasta vanused Isua kivimid üldse elu jälgi sisaldavad, siis enim lootust annavad Gröönimaa juurtega Taani geoloogi Minik Rosingu uuritud gradatsioonilised setted [9]. Neis leiduva grafiidi teket on raske seletada rauakarbonaatide lagunemisega ja ka isotoopkoostis on kooskõlas biogeense päritoluga.


Nagu nael kivis. Niisiis on seni enam-vähem usaldusväärsete indikaatoritena kasutusel olnud biomarkerid – stromatoliidid, morfoloogilised fossiilid ja isotoopkoostiselt iseäralik grafiit – paraku osutunud mitmeti tõlgendatavateks, eriti kui tulemust vaadelda väljaspool geoloogilist konteksti. Inimestel on kalduvus leida seda, mida nad väga loodavad leida, ning nii pimedas toas, kui seda on Arhaikum (üle 2,5 miljardi aasta tagasi), on lihtne elevanti mitut moodi kirjeldada.

Praegu, 2002. aasta lõpul, läheb piir teadmise ja oletuse vahel läbi 2,7 miljardit aastat tagasi (1. joonis). Jochen Brocks on Austraaliast, Pilbara kraatoni 2,7 miljardi aasta vanustest vähemoondunud kiltadest leidnud mitmesuguseid orgaanilisi molekule, mis on nii hästi säilinud, et nende äratundmine ei tekita kahtlust [3]. Need molekulaarsed fossiilid näitavad, et Arhaikumi elustik oli tunduvalt keerukam, kui võinuks arvata. Samuti tõestavad need nii eukarüootide kui ka bakterite domeenide olemasolu juba sel varasel ajal. Tsüanobakteritele iseloomulike süsivesinike rohke leidumine viitab, et need organismid elasid ja eraldasid ainevahetuse käigus hapnikku juba tunduvalt varem, kui Maa atmosfäär muutus hapnikurikkaks (ligi kaks miljardit aastat tagasi).

Kuigi elu eksisteerimine 2,7 miljardi aasta eest tundub kindel nagu nael seinas, on endiselt põhjust kaugematesse aegadesse tagasi vaadata. Fotosünteesivad bakterid said ilmuda pärast vähem keerukate organismide miljoneid aastaid kestnud arengut.


See, mis raiutakse kivisse. Kuidas siis nii, et “esivanemad” meie sugupuu kaugeimas juuretipus – nii primitiivsed, et nende ainukesel rakul puudus isegi tuum – on jätnud meile mõistatuse, mida pole suutnud lahendada sajanditepikkune usin uurimistöö?

Kõik oleks palju lihtsam, kui Maa juba sünnist saadik oleks aina veeretanud oma lapikut kera ümber Päikese, jahtunud tasapisi, kogunud õhku, vett ja setteid, mis kätkeksid endas korrapäraste kihtidena Maa geoloogilist ja bioloogilist ajalugu. Aga ei, siin on laamtektoonika, meteoriidisajud, pidev moondumine ja muundumine. Ja teadlased, kes oma avastustega püüavad omagi nime igaveseks kivisse raiuda.

Kõik oleks lihtsam, aga ka igavam. Aastakümnete pikkused erutavad otsingud, nii õiged kui ka valed hüpoteesid, tõestused ja eksimised – see kõik on pannud inimesed mägesid liigutama, loonud hulga teadust, viinud meid sammukese lähemale maailma paremale mõistmisele. Mis iseenesest on olulisem, kui see otsitav number või isik, kelle nimega seda seostatakse. Kui hästi läheb, võib juhtuda, et saame oma esimest eellast selle eest kunagi ka “kättpidi tänada”. Sest otsimine on ju alles alanud.


1.

Brasier, Martin D. et al. 2002. Questioning the evidence for Earth’s oldest fossils. – Nature 416: 76–81.
1.2.

Bridgewater, David et al. 1981. Microfossil-like objects from the Archean Greenland: a cautionary note. – Nature 289: 51–53.
1.3.

Brocks, Jochen J. et al. 1999. Archean molecular fossils and the rise of eukaryotes. – Science 285: 1033–1036.
1.4.

Fedo, Christopher M.; Whitehouse, Martin J. 2002. Metasomatic origin of quartz-pyroxene rock, Akilia, Greenland, and implications for Earth’s earliest life. – Science 296: 1448–1452.
5.

Lepland, Aivo et al. 2002. Apatite in early Archean Isua supracrustal rocks, southern West Greenland: its origin, association with graphite and potential as a biomarker. – Precambrian Research, in press.
6.

Mojzsis, Stephen J. et al. 1996. Evidence for life on Earth before 3800 million years ago. – Nature 384: 55–59.
6.7.

Mojzsis, Stephen J. et al. 2001. Oxygen-isotope evidence from ancient zircons for liquid water at the Earth’s surface 4,3000 Myr ago. Nature 409: 178–181.
6.8.

Pflug, Hans D.; Jaeschke-Boyer, H., 1979. Combined structural and chemical analyses of 3,800-Myr-olsmicrofossils. – Nature 280: 483–486.
6.9.

Rosing, Minik T. 1999. 13C-depleted carbon microparticles in >3700-Ma sea-floor sedimentary rocks from West Greenland. – Science 283: 674–676.
6.10.

Schidlowski, Manfred 1988. A 3,800-million-year isotopic record of life from carbon in sedimentary rocks. – Nature 333: 313–318.
11.

Schopf, William J. 1993. Microfossils of the early Archean Apex chert: new evidence of the antiquity of life. – Science 260: 640–646.
11.12.

Schopf, William J. et al. 2002. Laser-Raman imagery of Earth's earliest fossils. – Nature 416: 73–76.
11.13.

Simpson, George G. 1944. Tempo and Mode in Evolution. Columbia University Press, New York.
11.14.

Van Zuilen, Mark A. et al. 2002. Reassessing the evidence for the earliest traces of life. – Nature 418: 627–630.
11.15.

Wilde, Simon A. et al. 2001. Evidence from detrital zircons for the existence of continental crust and oceans on the earth 4.4 Gyr ago. – Nature 409: 175–178.


Aave Lepland (1967) lõpetas Tartu ülikooli geoloogina 1990. aastal. Praegu elab ja õpib Trondheimis.

Aivo Lepland (1964) lõpetas Tartu ülikooli geoloogina 1990. aastal. Praegu töötab Tallinna tehnikaülikooli geoloogia instituudis ja Norra Geoloogiateenistuses teadurina.



Aave Lepland, Aivo Lepland
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet