Eesti Looduse fotovõistlus
2010/6-7



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Põlvamaa EL 2010/6-7
Põlva maa, meel ja keel

Meenub üks Eesti rahamees, kes leidis, et vaevalt ükski inimene tahaks elada Põlvamaal. Ma ise eriti mujal ei tahagi elada.

Ma ei saa veel võtta päris tõsiselt sõna „Põlvamaa”. Ning just selletõttu, et mu eestipoolne suguvõsa on säält pärit. Vanaisa Jaan sündis Eoste külas mõned kilomeetrid Põlva raudteejaamast Räpina pool, päris selle paiga lähedal, kus Ahja ja Ora (ehk Põlva) jõgi kokku jooksevad. Veel lähemal Põlvale on Himmaste, kust on pärit Jakob Hurt. Himmaste Hurtadega oleme mitme abielu kaudu ka seotud.

Ent keegi meie sugulastest ei rääkinud kunagi Põlvamaast. Meie juured olid ja on Võrumaal, oleme võrukesed ja kõneleme, niivõrd kuivõrd, võru keelt. Põlva keelt pole olemas. On Põlva murrak, mis sai mulle Eostes vanatädi Marta juures oldud suvedel selgeks. Keel, mida sääl kõneldi, oli väga lähedane Vastseliina murrakule, mis oli mu teiste sugulaste kodukeel, nii et sain võru keelt igal suvel paar kuud harjutada.

Tegelikult on võru keel üks rühm vana Lõuna-Eesti, Ugandi ja Sakala keele murdeid. See keel ja eesti keel olid esialgu eri keeled: mõned nende grammatilised erinevused on väga vanad. See, mis eesti keeles kõlab „Poiss, ära karju nii kõvasti!” oleks võru keeles „Poiskene, rüüku-iq nii kõvva!” Mu ema täditütar, kes kasvas Vastseliina lähedal, mäletas, kuidas tema lapsepõlves, aastat sada tagasi, vanemad inimesed kasutasid veel oma sõnu, mis hiljem eestipärastega asendati. Lina asemel öeldud vanasti pallai, sokid olnud kapetaq.

Miks just „Põlva”? Õigupoolest pole ka Võrumaa algul olnud Võrumaa. Võru linn ise on ju üsna noor, asutatud alles 1784. Kuidas kutsuti seda kanti siis varem? Erinevate võimude ja valitsejate ajal eri moel, ühe kõige vanema nüüdse Kagu-Eesti nimetuse − Valgatabalve − leiame Läti Henriku kroonikast. Seda sõna on tõlgendatud mitmel moel. Algul seostati seda Valga ja Põlva nimedega, mis on aga üpris kahtlane. Keeleteadlased Gustav Must ja Julius Mägiste on aga päris veenvalt näidanud, et Põlva nimetus on seotud sõnaga põlv, mis võib tähendada igasugust käändu või kurvi, ja mis ilmselt kõigepealt märkis käänukohta Ora jõe orus, kus oli ilmselt juba muiste asula ning kuhu 13. sajandi keskpaiku ehitati Maarjale pühendatud kirik. Et asustus siin kandis on väga vana, tunnistab ka see, et juba nimetatud Eoste külas on leitud neoliitilise asula jälgi.
Läti Henriku Valgatabalve aga on vana Lõuna-Eesti sõna, mis nüüdses keeles oleks Valgepalo, 13. sajandi keeles aga oli umbes Valgedapalvo. Sellist kohanime olevat leitud ka vanadel kaartidel kuskilt Kütioru kandist. Ent Valgepalu nimi sobib hästi Kagu-Eesti nõmmemännikute kohta, mida siinses keeles paludeks kutsutigi. Botaanikud nimetavad nüüd palumetsadeks teistsuguseid metsi, ent võru keeli on isegi nõmmemännikute karakterliigi põdrasambliku nimi palokobrik.
Nii pole Palumaa sugugi halb nimi Kagu-Eesti aladele, kus valdavad nõmmemännikud. Mis omakorda tuleneb siinsest pinnasest, mis mõnel pool on üpris liivane ja kus meie esivanemad oma alepõllundusega juba ammustel aegadel õrna huumusekihi hävitasid, luues sel kombel keskkonna, kus saavad edukalt kasvada vaid männikud, pedastikud. Mänd on ju võru keeles pettäi, omastavas käändes pedäjä. Mis tähendab, et Pettai-nimeliste inimeste juured peavad olema kuskil siin, vana Võrumaa liivases maas. Nagu nendegi juured, kelle nimi on Kattai või Jallai.
Mu nüüdne kodupaik, Veski-Prangli kant oli kunagi Kambja kihelkonna viimane serv, siin räägiti Kambja murrakut. Ent Eoste, esivanemate küla ei ole siit kaugel, meie Leevi ojagi voolab teispool Karilatsit Ahja jõkke ja Ahja jões õppisin ujuma. Säälsamas, kus õppisin ära ka võru keele. Mis mälestustest kirjutades nõuab oma õigust.

Kävemi mõnikõrd Taivaskoan. Mi pere mälestuisin ommaki tsitaadi võrokiilse*. Vana möldri Muuga, kedä kutsuti vanas Porgandis (tiiä-i, mille Porgandis, om jo võro keeli porgand ‘põrges’) olli kõva tehnikamiis, ehiti veskile elektrijaama ja vei küllä ka elektri. Olli vanalelle laudan ka elektrit pandnu, võtnu kastist pirne, kaenu, ütelnü „Kae, kärblase rõipe omma tõse täüs sittunu,” lakatanu sis keelega pirni puhtass ja keeränü pessä. Üts tiijuhatamise jutt olli mi perepärimusen ka. Umbes nii: „Mine siist toda kõverat kõivo piten, sis pöörä tast sepä perse takast kura kätt ja tansamatsen mõtsa takan ta omgi.” „Sepä perse takast” tähend sepikoa takast.
Ku ma lats olli, es kõnela Eosten kiäki eesti kiilt, inne võro kiilt. Prõlla om Põlvan võro kiilt veedü kuulda, turul saa iks kõnelda, a poodin suurembalt jaolt müüjä kõnelase eesti kiilt. Ku küsüt võro keelen, vastatas inämbält jaolt eesti keelen: peräkõrd nimä pelgäse, et piä võro keele kõnelejat matsis, kiä mõista-i eesti kiilt ...
Võro liin om viil võro keele viimäne kants, saa nätä, kas tä pidä sääl vasta vai ei. Väega kaho olessi, ku tuu esivanembide kiil vällä koolessi. Timägä üten häädüssi tükükene umma elo, umma kodotunnet. Nii pallo om kaonu tuust aost, ku külälatsiga jõõ veeren joosi, tsukleman käve ja ilma asju aroti. Kävemi mõnikõrd Taivaskoan läbi kroonumõtsa, nigu imä toda vanna mõtsa kutse. Taivaskoa all olli viil alale Saesaare kärestik ja jõen olli hulga palke, näide pääl sai turnigi. Ja päiv muku paistu, imelik, et mälestüisin iks paistus päiv, vihmätsist ilmust jää-i pallo miilde. Saesaaren holisi Ahja jõgi kivve vaihel ja päiv helksi lainitsäbärilt vasta. Sääne pilt om mul meelen, püsüs surmani vist.

* Autori võru keele ortograafia tugineb ja on lähedane omaaegse „Tarto-maa keele” omale.

Jaan Kaplinski (1941) on kirjanik, elab Põlvamaal Kõlleste vallas.



Jaan Kaplinski
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet