Eesti Looduse fotovõistlus
2011/03



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
aasta puu EL 2011/03
Jalakas ja künnapuu Eestis

Jalaka perekonnast kasvavad meil looduslikult harilik jalakas (Ulmus glabra) ja künnapuu (Ulmus laevis). Mitut jalaka liiki kasvatatakse kultuuris, aga kõneledes jalakast, mõtleme ikka meie kodumaist puuliiki, harilikku jalakat. Nii jalakas kui ka künnapuu on meil üsna haruldased metsapuud, kuid märksa enam tuttavad haljastuses.

Mõlema liigi areaal on enam-vähem ühesugune: põhjapiir on Karjala maakitsus, Petrozavodsk (Petroskoi), Vologda, Jekaterinburg ja lõunapiir Saraatovi–Dnepropetrovski joonel. Uurali taha nad ei ulatu. Jalakas tõuseb Alpides kuni 1500 m ja Kaukaasias 1700 m üle merepinna.
Varasemad andmed künnapuu kohta Eesti alal pärinevad viimase jääaja vaheaja setteist, need on tema tolmutera leiud. Alumises holotseenis kujunevates lammimetsades oli künnapuu valitseva sanglepa kõrval üsna laialdaselt levinud. Suurt osa etendas ta lammimetsade liigilises koosseisus keskmises holotseenis, eriti varaatlantilisel kliimaperioodil.

Jalakas jõudis Eesti metsadesse pärast viimast jääaega alles keskmise holotseeni algul ja oma leviku maksimumi saavutas ta künnapuust hiljem. Lammimetsades oli tema osatähtsus väiksem kui künnapuul, kuid salumetsades oli jalakas kliimaoptimumi ajal laialt levinud.
Tänapäeval kuuluvad mõlemad Eesti metsade haruldasemate puuliikide hulka. Sagedamini kohtame jalakat: tema enamusega salulehtmetsa rühmi leidub Eestis Abruka saarel, Puhtulaiul, Heimtalis ja mõnel soosaarel. Riigimetsades hinnatakse jalakaenamusega puistute pindala kümmekonnale hektarile. Nende keskmine boniteet on I ja II vahel. Üksikute puudena võib jalakat kohata ka salukuusikutes, soostunud sanglepikutes, lammimetsades, klindialustes metsades ning parkides.

Üks Eesti ilusamaid ja vanemaid jalakapuistuid kasvab Raudna ürgoru vasemal kaldal ja selle umbsetes kõrvalorgudes Heimtali juures ligi kahel hektaril. Jalakaga kaasnevad seal harilik saar, vaher ja kohati ka pärn. Puistu on oma koosseisult, puude mõõtmetelt ja kasvult võrdlemisi ühtlane.

1983. aasta suvel võetud proovitüki andmetel oli jalakate keskmine kõrgus 28 m, maksimaalne 35 m, keskmine diameeter 44 cm ja maksimaalne 80 cm. Jalakaid oli hektaril 160, nendest oli 30 kuivanud ladvaga ja 20 täiesti kuivanud. Kümme aastat varem oli kuivanud vaid mõni üksik puu. Puistu tagavara oli 400 m3/ha, sellest jalakate tagavara 344 m3/ha. Vanemate jalakate vanust võis hinnata 270–290 aastale. Alusmetsa moodustavad sarapuu, toomingas, pihlakas ja kuslapuu. Rohttaimedest kasvavad seljarohi, naat, metspipar, tähk-rapuntsel, sõnajalad jt.
Muld on seal väga viljakas: huumusrikka A1 horisondi tüsedus ulatub keskmiselt 25 sentimeetrini, sellele järgneb 55 cm tüseduse huumusega segatud liivsavi. Lagedamatel kohtadel kasvab saare, vahtra ja jalaka looduslikku uuendust. Kuna saare uuendust on rohkesti, siis võib jalakapuistust tulevikus kujuneda saareenamusega puistu.

Künnapuu on muutunud meie metsades üsna haruldaseks ja ta on arvatud Eesti punases raamatus ohustatud liikide hulka. Künnapuud kohtame kultiveerituna üksikute puudena asulate juures ja parkides. Looduslikult leidub teda Koiva, Võhandu, Valgejõe, Mustjõe, Jänijõe ja Pedja jõe ääres. Alfred Ilves avastas teda ka Luual salusarnases lodumetsas [1]. 1992. aastal loodi Luual künnapuu kaitseala, mis 2002. aastal nimetati vääriselupaigaks [2].

Jalakasurm kahjustab nii jalakat kui ka künnapuud. See 1930. aastatel Euroopas laialt levima hakanud seenhaigus on hukutanud palju elujõulisi puid. Jalakasurma nime kandvat haigust põhjustab seen Graphium ulmi ning puult puule kandub ta maltsaüraskitega. Nakkuse isoleerimiseks sulgeb puu juhtkudede kimbud, võra ülalpool blokeeringut jääb nälga ja sureb mõne päevaga.
Juurestik jääb nakatunud puul tavaliselt ellu ja enamik jalakaid suudab kasvatada kännuvõsust kiiresti uue tüve, mis aga harilikult kümne aasta pärast, kui tüvi on putukate rüüsteks küllaltki jäme, nakatub taas seenest.
1983. aastal patenteeriti Saksamaal Kieli ülikooli prof. Jörg Sauteri meetod jalakasurma raviks: haigesse puusse puuritakse auk, millesse viiakse teatavat fungitsiidi ja insektitsiidi, mis levivad üle kogu puu kiirusega 10–50 m/h. Fungitsiid hävitab seenetekitaja ja insektitsiid haiguse siirdaja – üraski [6]. Meetodit peetakse seniste tulemuste põhjal väga tõhusaks. Loodetakse, et sellega suudetakse jalakasurmale lõpuks panna piir. Eestis ei ole seda katsetatud, põhjuseks on kas teadmatus sellest kemikaalist või muud takistused.

Künnapuu ja jalaka eristamiseks vaatame neid võrdlevalt

Tunnus Jalakas Künnapuu
vanade puude korp paks sügavarõmeline hallikaspruun hallikaspruun õhukeste plaatidena eralduv
oksad tumepruuni koore ja tihedalt kaetud roostepruunide karvadega helepruunid ja peened; noorelt karvased, hiljem paljad läikivad
lehepungad tömbitipulised 1–4 mm pikad; pungasoomused on tumepruunid heledama servaga, kaetud liibuvate roostepruunide karvadega teravatipulised 5–7 mm pikad; pungasoomused on paljad hele-kollakaspruunid tumepruuni ripsmelise servaga
lehed elliptilised või piklik-äraspidimunajad; 8–17 cm pikad, 5–10 cm laiad, veidi ebasümmeetrilise alusega, pealt tumerohelised, tihedalt karekarvased, alt heledamad, karekarvased ainult roodudel; külgroode12–19 paari, tihti hargnevad nad enne leheserva jõudmist kaheks; sellest rahvapärane ütlus: jalakal on „jalad” õhukesed, elliptilised või ümar-äraspidimunajad; 6–12 cm pikad, 3–6 cm laiad, väga ebasümmeetrilise alusega, teritunud tipuga, pealt ka tumerohelised, kuid paljad, siledad, alt helerohelised ja pehmekarvased; künnapuul kulgevad külgraod leheservani hargnemata
õiepungad ümarad; suuremad kui künnapuul munajad koonilise tipuga
õite paiknemine tiheda kimbuna lühikestel püstistel raagudel rippuvatel 6–20 mm pikkustel raagudel
õiekate lehterjas viie- või kuuetipmeline sümmeetriline ripsmelise servaga kuue või kaheksatipmeline väga ebasümmeetriline (viltune) ripsmelise servaga
tolmukad 5–6, violetsed tolmukotid kinnituvad pikkadele tolmukaniitidele 6–8, violetsed tolmukapead kinnituvad võrdlemisi lühikestele tolmukaniitidele, emakasuue on valge

Mõlemad õitsevad enne lehtimist aprillis või mais ja on tuultolmlejad. Tiibvili valmib mõlemal juunis ja variseb kohe. Pähklike asub tiibvilja keskel. Künnapuu seemnete idanemisvõime kaob kiiresti. Enamik jalakaseemneid idaneb alles järgmisel kevadel. Mõlemad liigid hakkavad vilja kandma varakult.
Seemneaastad korduvad jalakal ühe-kahe aasta tagant, seemnete idanevus on hea. Külmakohrutuse või valgusepuuduse tõttu hukkuvad tõusmed sageli ja seetõttu leidub jalaka looduslikku uuendust vähe. Künnapuul korduvad seemneaastad kahe-kolme aasta tagant. Looduslikku uuendust leidub aga harva, sest seemned kaotavad kiiresti idanemisvõime. Mõlemad liigid annavad rikkalikult kännuvõsu, aga mitte juurevõsu.

Kasvukohtade suhtes on mõlemad liigid nõudlikud, eelistades viljakaid huumusrikkaid muldi. Künnapuule meeldib kasvada lammimetsades ja jalakale rohkem salulehtmetsades.
Mõlemad liigid on küllaltki varjutaluvad ja kasvavad sageli hästi teises rindes nii tamme- kui ka teistes lehtpuumetsades. Põuda talub künnapuu suhteliselt paremini kui harilik jalakas.
Mõlemad on külmakindlad. Ainult 1939/1940. aasta erakordselt külmal talvel täheldati kohati pungade hävimist. Noorelt on mõlemad 40–60 aastani kiirekasvulised, hiljem kasv aeglustub. Jalaka eluiga on kuni 300 aastat, künnapuul 150, harvem 300–400 aastat. Hendrik Relve andmetel hinnatakse Läänemaal Taebla vallas kasvavat Eesti vanimat künnapuud 500-aastaseks. Puu ümbermõõt on 5,45 m [5].
Soodsates kasvuoludes võib jalakas kasvada kuni 40 m kõrguseks ja diameeter ulatuda kahe meetrini. Eesti kõrgeim jalakas kasvab Heimtalis (35 m), jämedaim aga Võrumaal Vastseliina vallas Saarde külas, selle puu ümbermõõt on 6,33 m [5].
Künnapuu kasvab 25–30 m kõrguseks. Eesti kõrgeim künnapuu – kõrgus 31,3 m ja ümbermõõt 5,1 m – kasvab Pärnumaal Tali vallas Laiksaares ja jämedaim künnapuu ümbermõõduga 6,08 m ja kõrgusega 17 m Jõgevamaal Pala vallas Lümati külas Villemi talu juures [5].

Väärtuslik puit. Jalakate ja künnapuude vähenemisele meie metsades peale eespool mainitud jalakasurma on suurt mõju avaldanud nende väärtusliku puidu varasem ulatuslik tarbimine. Jalaka puit on künnapuu omast raskem, sitke ja hästi lõhestatav. Maltspuit on kollakas, lülipuit pruunikas, aastaringid on hästi nähtavad. Künnapuu puit on ka kõva, sitke ja elastne, aga raskesti lõhestatav. Maltspuit on tal kollakasvalge, lülipuit helepruun.
Mõlema puitu on kasutatud mööblitööstuses, vaguniehituses, vesiehitistes ja masinaosadeks. Jalakapuidust olevat Vana-Roomas valmistatud veetorusid ja Rialto sild Veneetsias seisvat jalakapuidust sammastel. Ants Viires [7] on märkinud, et jalakapuidust mööbel läheb vananedes aina ilusamaks ega koita kunagi. Varasemal ajal oli mõlema puit hinnatud vankrirataste, reejalaste ja tööriistade käepidemete materjal. Künnapuust saadi kõige tugevamad ja paremad hobuseloogad.
Künnapuu koort on kasutatud nahkade parkimiseks ja värvimiseks. Nii jalaka kui ka künnapuu kännuvõsusid on vanasti varutud lammastele talvesöödaks; Saaremaal keedeti kevadel värsketest okstest loomadele raviteed liigeste kanguse raviks.

Jalakal on rohkesti vorme. Mainime meil sagedamini kasvatatavaid.
’Pendula’ – leinajalakas, avastati enne 1816. aastat. Võra lame, oksad rippuvad. Kuni 18 m kõrgune puu. Lehestik väga tihe. Kasvatatakse sageli kalmistutel, linnade haljasaladel ja aedades, harvem maaparkides, näiteks Polli, Väimela, Riidaja, Olustvere, Vana-Vigala, Luke, Krootuse ja Tapiku pargis. Eriti ilusad eksemplarid kasvavad Valgas, nende kõrgus on 8 m ja diameeter 30 cm. Pärnus ja Riidaja pargis õitseb ja viljub. Üldiselt külmakindel. Prof. Andres Mathieseni andmeil hävisid Tartus 1939/1940. aasta erakordselt külmal talvel kõik pungad, aga kahjustatud puud siiski hiljem paranesid.
’Econiensis’ – püramiidjalakas, leiti 1826. aastal Inglismaal Exeteri puukoolis. Oksad kinnituvad tüvele terava nurga all, moodustades püramiidja võra. Lehed on sageli keerdunud, sügavsaagja ja veidi kurrulise servaga. Teda võib näha haljasaladel, aedades, dendraariumides ja mõnedes maaparkides, näiteks Räpina, Olustvere, Alatskivi, Arkna, Suure-Konguta, Suure-Kõpu, Jõõpre, Kavastu ja Vastse-Nursi pargis, kooliaedades jm.
Vanemaid puid leidub Kuressaares (kõrgus 17,5 m; diameeter 67 cm), Toila-Oru pargis (kõrgus 13,5 m). Õitseb ja viljub. Saartel külmakindel, Mandri-Eestis kannatab karmimatel talvedel külma all. 1955/1956. aasta talvel külmusid Tartus isegi suuremad oksad, hiljem siiski puud taastusid. Nooremad puud on eriti kaunid. Vanematel puudel muutub võra ebakorrapäraseks ja kaotab oma püramiidja kuju.
’Crispa’ on ahta- ja kurdlehine sügavsaagja leheserva ja haakjate hammastega vorm. Avastati 1800. Ilus kaheharuline puu kasvab Tallinnas Hirvepargis, selle kõrgus on 17,5 m; harude diameeter 29 ja 22 cm. Nooremaid eksemplare leidub Saaremaal Juhan Alase dendraariumis ja Arkna pargis. Vorm õitsenud ei ole. Karmidel talvedel kannatavad võrsete tipud.
’Lutescens’, kollaselehine vorm, mida kasvatatakse ainult aedades ja parkides. Väga ilus puu. Lehed on puhkemisel kollakasrohelised, suvel pronksjad. Suurem puu sirgub Tallinnas Hirvepargis, kus ta kõrgus on 20 m ja diameeter 31 cm. Õitsemist ei ole täheldatud. Külma all ei kannata.
’Atropurpurea’, tumepunaselehine vorm. Lehed on puhkemisel pruunikaspunased, suvel muutuvad pikkamööda roheliseks. Ta on kasvanud Keila-Joa pargis.
’Purpurea’, punaselehine vorm. Lehed suured, puhkemisel punakaspruunid-rohelised, suvel muutuvad pikkamööda roheliseks. Kunagi on ta kasvanud Tallinnas Kadrioru pargis.


1. Ilves, Alfred 1991. Künnapuu – haruldane puu haruldases metsas. – Eesti Loodus 42 (1/2): 5–10.
2. Keppart, Vello 2007. Õpperada Luua metsas. – Eesti Loodus 58 (11): 36–39.
3. Laas, Endel 1987. Dendroloogia. Valgus, Tallinn.
4. Paivel, Aleksei 1971. 4. sugukond jalakalised – Ulmaceae Mirb. – Eesti NSV floora. 8. kd. Valgus, Tallinn: 376–390.
5. Relve, Hendrik 2003. Põlispuud. Koolibri, Tallinn.
6. Sauter, Jörg 1983. Weltweite Heilung der Ulmen. Rettungvon Millionen Baumen – Pilz und Splintkafer werden vernichtet. – Wald- und Holzwirtschaft, Wien 31 (355): 43.
7. Viires, Ants 1975. Puud ja inimesed. Valgus, Tallinn.

Elmar Kaar (1928) on metsateadlane, uurinud põlevkivikarjääride ja tuhamägede ning loopealsete metsastamist.



Elmar Kaar
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet