Eesti Looduse fotov�istlus
09/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
immunoloogia EL 09/2003
Pool sajandit autoimmuunsuse jlil

Vaktsiinide kasutuselevtt on paarisaja aasta jooksul vltinud sadade miljonite nakkushaigusjuhtude teket ja sstnud miljoneid inimelusid. Tavaprased teadmised immunoloogiast lpevadki enamasti vaktsiinidega. Tepoolest, paljude ohtlike nakkushaiguste kaotamine vi esinemissageduse vga oluline piiramine kogu maailmas on ks meditsiini thtsamaid saavutusi.

Erilist thelepanu vrib asjaolu, et vaktsiinide kasutuselevtt phines sna kogemuslikel teadmistel inimese immuunssteemi ehitusest ja talitlusest. Niteks immuunssteemi eriomases aktivatsioonis vga olulise T-lmfotsdi retseptori ehitus ja selle geneetiline alus selgus alles paarikmne aasta eest.

Samamoodi on juhtunud ka mitme muu immunoloogiaga seostuva meditsiinivaldkonnaga: positiivne praktiline kogemus on innustanud rakendama uusi diagnostilisi vi ravimeetodeid, kuigi vastavate haiguslike protsesside svamehhanismide kohta polnud kllaldaselt teadmisi. sna keeruline olukord on olnud aga neis immunoloogia valdkondades, kus aastate jooksul on valitsenud ldiselt aktsepteeritud vrseisukohad. Autoimmuunsus on siin kujukas ja petlik nide.

Mdunud sajandi viiekmnendatel aastatel oli immunoloogide seas levinud ettekujutus immuunssteemist kui organismi kaitsessteemist vlistegurite, eesktt mikroobide kahjuliku toime vastu. Peeti vimatuks, et organismis tekiksid immuunreaktsioonid organismi enese kudede vi selle komponentide vastu. ksikud pingutused vastupidist testada sumbusid immunoloogiat aastakmneid vallanud retoorikasse.

Kuid nagu teaduses ikka juhtub, oli siingi vaja sihikindlaid isiksusi, et olukorda muuta. 1951. aastal asus New Yorgis Ernest Witebsky laborisse tle sja doktorikraadi saanud noor arst Noel R. Rose. Tema lesandeks sai immunokeemiliselt analsida ht keskseimat valku kilpnrme funktsioonis treoglobuliini ning vrrelda selle biokeemilisi omadusi eri loomadel. Treoglobuliini iseloomustamisel kasutati antikehi, mis olid saadud klikute immuniseerimisel mitme loomaliigi treoglobuliiniga. Siin tekkis Roseil ksimus, kas ikka vib pidada kllaldaselt teaduslikult testatuks autoantikehade tekke vimatust, s.t. et katsealustel klikutel ei teki nende eneste treoglobuliini vastaseid antikehi?

Kuigi Witebsky oli Nobeli auhinna saanud immunoloogi Paul Ehrlichi koolkonna pilane ja ks philisi sel ajal autoimmuunsust vlistava horror autotoxicuse teooria toetajaid, ei takistanud ta noort kolleegi tegemast ldistele seisukohtadele vasturkivaid eksperimente.

Nii sooritaski Rose katsed, mille tulemused osutusid teedrajavaks autoimmuunsuse ja autoimmuunhaiguste edasisel uurimisel. Kirurgide abiga eraldas ta katsealustelt klikutelt suurema vi viksema osa nende kilpnrmest, puhastas siit treoglobuliini ning immuniseeris klikut temalt eneselt prineva antigeenipreparaadiga. Tulemus oli vapustav: mne aja mdudes tekkisid klikutel treoglobuliiniga reageerivad antikehad.

Veelgi enam: kui uuriti immuniseeritud klikute kilpnrmekoe morfoloogiat, leiti siin hulgaliselt mononukleaarseid pletikurakke. Samasugust pilti oli varem theldatud Hashimoto treoidiidihaigete kilpnrmes. See viis uurijaid mttele analsida ka haigete vereseerumis treoglobuliini antikehade olemasolu. Tol ajal peeti teadmata phjusel tekkivat kilpnrmepletikku ehk Hashimoto treoidiiti iseranis harva esinevaks haiguseks, mistttu vajaliku 12 haige seerumi hankimiseks kulus tervelt kolm aastat. Aga antikehade uurimistulemus neil haigetel osutus seda llatavamaks: kigi 12 haige vereseerumis olid olemas vastavad antikehad.


Nagu paljude teiste teedrajavate avastustega, osutus tulemuste esmaavaldamine iseranis raskeks. Artikkel saadeti esmalt valitud ajakirjast tagasi toimetaja mrkusega, et autoimmunisatsioon on vimatu ja katselised tulemused artefaktsed. Siiski, prast Ernest Witebsky palvel tehtud lisauuringuid, mis kinnitasid seniseid tulemusi, nnestus uurimus 1956. aastal avaldada Ameerika immunoloogide assotsiatsiooni ajakirjas Journal of Immunology.

Samal ajal avaldasid ka Deborah Doniach ja Ivan Roitt, tnapeval laialdaselt tuntud autoimmuunsuse uurijad, treoglobuliini vastaseid autoantikehi ksitleva kliinilise t, mille idee olid nad saanud hel teaduskonverentsil Rosei ettekandest eksperimentaalse treoidiidi uuringute kohta. Seega, autoimmuunsuse ja autoimmuunhaiguste vimalikkuse kontseptsioon oli hakanud levima.

Aasta hiljem avaldas ka Journal of the American Medical Association Rosei ja Witebsky artikli Hashimoto treoidiidi haigete autoantikehade uuringute tulemustest, kusjuures autorid publitseerisid ka neli phimtet ehk nn. Witebsky postulaadid, mille alusel hte vi teist haigust viks pidada autoimmuunhaiguseks [1].

See artikkel osutus teethiseks, mis oluliselt mjutas edasisi alus- ja rakenduslikke autoimmuunsusuuringuid. Ligi poole sajandi jooksul on sellesse oma panuse andnud hulk eri valdkondade teadlasi [2]. Algaastatel olid philisteks uurijateks meedikud, kellest praegugi veel paljud kavandavad ja teevad aktiivselt nii kliinilisi kui ka alusuuringuid, sealhulgas mainitud Noel R. Rose ning Ian R. Mackay Austraaliast. Mackay kirjutas esimese autoimmuunhaigusi puudutava ksiraamatu, mis valmis 1962. aastal koosts kloonide selektsiooni teooria looja, Nobeli auhinna laureaadi Franc MacFarlane Burnetiga.


Rosei ja Witebsky td innustasid paljusid arstiteadlasi le maailma otsima autoantikehi neil haigustel, mille tekkephjus oli jnud selgusetuks. Sellest ajast peale on kogunenud tohutu hulk teadmisi autoimmuunsusest ja haigustest vi seisunditest, mille korral vib theldada organismis autoimmuunreaktsioone. On kirjeldatud sadakond haigust, mille tekkes on kesksel kohal autoimmuunmehhanismid ndisajal tunnemegi neid autoimmuunhaiguste nimetuse all , ning htlasi sadu molekule, mille vastu vib tekkida autoimmunisatsioon. Veenvalt on demonstreeritud autoimmuunreaktsioonide sltuvust prilikkusest, seost vliskeskkonna ning organismi immunoloogiliste iserasustega.

Hiljuti tehtud epidemioloogilise uuringu alusel on pelgalt haiglates ja ambulatoorselt registreeritud autoimmuunhaigustega inimeste osakaal USA elanike hulgas le 3% [2]. See protsent vib olla aga tunduvalt suurem, kui tugineda autoantikehade uuringutele mitme riigi, sh. Eesti, elanike juhuvalikulistes rhmades [3]. On alarmeeriv, et enamikku autoimmuunhaigusi tuleb ette jrjest sagedamini.

Ndseks on kogunenud hulk uurimistulemusi, mis kinnitavad keskkonnaolude halvenemisest, eesktt mrkkemikaalide hulga kasvust ning inimese elulaadi ja elutingimuste muutusest (sh. toitumistavade muutusest) tingitud autoimmuunsusfenomeni sagenemist paljudes riikides. Ja eesktt just krgelt arenenud majandusega riikides.

Testuseks vib tuua kas vi Tartu ja Uppsala noorte tiskasvanute vrdlusuuringu, mis nitas rakutuumaga reageerivate autoantikehade (assotsieeruvad enamasti reumaatiliste haigustega) mrksa suuremat sagedust Rootsi elanikel. Iseranis suur oli erinevus Eesti ja Rootsi meeste vahel, mis peegeldab selgelt meeste immuunssteemi suuremat vastuvtlikkust vlistele mjutustele [3].

Samalaadse nitena vib tuua ka insuliinisltuva ehk I tpi suhkurtve, mille esinemissagedus on viimastel aastakmnetel mitmes riigis, niteks Soomes, suurenenud kaks korda. Seejuures on mrkimisvrne, et I tpi suhkurtbe autoimmuunne olemus on selgunud alles viimase paari aastakmne jooksul. Sama vib elda tsliaakia (peensoole limaskesta haigus) kohta, mida eesktt vastavate immunoloogiliste testide puudusel diagnoositi varem haruharva, kuid mida praegu peetakse paljudes Euroopa riikides enim levinud krooniliseks lastehaiguseks.

Viimati nimetatud, tugeva prilikkusfooniga haiguse otsene vallandaja on eriomane vlistegur toidus sisalduv nisuvalk gluteen , mille hulk vikelaste toidukaardil on viimastel aastatel tunduvalt suurenenud. Siit pole raske jreldada, et meie elukeskkonnal on peale prilikkuse thtis roll autoimmuunsuse ja autoimmuunhaiguste kujunemisel [4].

Ksikes judsalt areneva koloogilise immunoloogiaga vib sellistel teadmistel olla oluline thendus elukeskkonna muutuste mju hindamisel immuunssteemile ning mitmete haiguste, sh. autoimmuunhaiguste vltimisel. Peale ldtuntud fakti allergiahaiguste sagenemise kohta ei tohiks me kindlasti unustada ka keskkonna muutustest tingitud muid muutusi inimese immuunssteemis, sh. autoimmuunreaktsioonide ja autoimmuunhaiguste tekke eelsoodumuse kasvu.


Autoimmuunfenomene leitakse vga mitmesugustes kliinilistes olukordades. Nii niteks tuvastatakse autoantikehi sageli paljude kasvajaliste protsesside, viirusinfektsioonide, traumade jm., isegi teatud allergiahaiguste korral. Mnel juhul on tegemist kudedest vabanevate valkude otsese mjuga immuunssteemile, mille tttu organism muutub tundlikumaks, niteks tstoskeletoni komponentide vastased autoantikehad. Teiselt poolt on need immunoregulatoorsetes protsessides osalevate molekulide vastased autoimmuunreaktsioonid, millel on ilmselt palju laiaulatuslikum bioloogiline thendus. Siia kuuluvad niteks tstokiinide, transkriptsioonifaktorite, nrvikoele iseloomulike komponentide vastased jms. autoimmuunreaktsioonid.

Vib arvata, et autoimmuunprotsesside selgitamine nakkushaiguste, kasvajate ning nrvissteemi degeneratiivsete haiguste korral aitab paremini selgitada nende tekkemehhanisme ning mrata sobivamaid ravivtteid. Seniste autoimmuunsuse uuringute phjal on selgitatud ka ldisemate bioloogiliste ning fsioloogiliste protsesside olemust, isegi avastatud senitundmatuid molekule, uuritud nende funktsiooni [5].


Autoantikehade uuringute senini olulisemaid rakendustulemusi on saadud siiski autoimmuunhaiguste puhul. Kuigi enamiku autoimmuunhaiguste puhuse koekahjustuse tekkes on kesksel kohal T-lmfotsdid, leidub kigi autoimmuunhaiguste ja -sndroomide korral ka nn. marker-autoantikehi [2]. Nende kasutamine haiguste diagnostikas, raviefektiivsuse monitooringus, samuti haigusest ohustatud isikurhmade seluuringutes on seetttu meditsiinis laialt kasutusel.

Tepoolest, senini on siin ravi vimalused olnud sna napid, sest pole kllaldast pilti autoimmuunhaiguste tekkemehhanismidest [4]. Kuid tundmata autoantigeenset mrklaudmolekuli, s.t. molekuli, mille vastu immuunreaktsioonid tekivad ja mis osaleb otseselt koekahjustuse tekkes, ei ole vimalik asuda haiguse spetsiifilist ravi vlja ttama.

Siin on palju kasu olnud ka autoimmuunsusmehhanismide ja -haiguste uuringutest loomadel. On thelepanuvrne, et ka loomadel tuntud autoimmuunhaiguste antigeenne mrklaud on philiselt needsamad molekulid, mida on leitud ka inimesel [5].


Haigusega seostuva autoantigeeni uuringud vivad olla sna vaevanudvad ja pikaajalised. Kujukas nide on siin autoimmuunse maksahaiguse, primaarse biliaarse tsirroosi teadusuuringud. See on le kolmekmneaastane nnestumiste ja ebannede lugu alates esimesest autoantikehade kirjeldusest kuni antikehadega reageeriva autoantigeense molekuli iseloomustamiseni 1987. aastal [2].

Sellest hoolimata mratakse vastavaid diagnostilisi autoantikehi, nagu ka niteks reumaatiliste haigustega kaasnevaid antikehi, peamiselt kaudse immunofluorestsentstesti abil, sest niisugune anals on piisavalt tpne, informatiivne ning suhteliselt odav.

Samas puuduvad meil endiselt ravimid primaarse biliaarse tsirroosi thusaks raviks. Praegu kasutusel olevate immuunssteemi moduleerivate ravimitega vime vaid autoimmuunset protsessi mningal mral pidurdada. Nii on ka teiste autoimmuunhaigustega, kus meil on olemas suureprased diagnostilised vimalused, kuid pole sobivat ravi [2].


Autoimmuunsust diagnoositakse tnapeval suuremates meditsiinikeskustes ja eesktt likoolide diagnostikakeskustes, kuhu pevas tuuakse autoantikehade uuringuteks sadade haigete vereproove. Praegu ei kujuta kski arst selliste haiguste nagu luupus, reumatoidartriit, autoimmuunne hemoltiline aneemia jpt. diagnoosimist ja ravi ette, teadmata autoantikehade testide tulemusi [6].

Autoantikehade uuringud on vlja trjumas kalleid ja invasiivseid diagnostilisi protseduure. Hea nide on tsliaakia, kus prast haiguse patomorfoloogilist diagnoosi ei ole enam ravi thususe le otsustamiseks vaja alati teha peensoole limaskesta morfoloogilist lisauuringut, vaid enamasti piisab ka autoantikehade mramisest. Morfoloogilised uuringud eeldaksid patsiendi sondeerimist, lastel seejuures sageli narkoosi all.

Paraku on veel vhe niisuguseid niteid, kus autoantikehade testitulemus tiesti vlistab kliinilised lisaanalsid. Vib arvata, et sadade autoantikehade samaaegne mramine, niteks vastavate kiipidel phinevate immuuntestide abil [7], annab meile tulevikus uusi vimalusi tuvastada thusamalt autoimmuunhaigusi ja -protsesse. htlasi vimaldaks autoantigeenkiipide rakendamine monitoorida keskkonnategurite mju immuunssteemi reguleerivatele mehhanismidele.


1. Rose, Noel R. 1991. The discovery of thyroid autoimmunity. Immunology Today 12: 167169.

2. Rose, Noel R., Mackay Ian R. (eds.) 1998. The Autoimmune Diseases. Academic Press.

3. Uibo, Raivo 1999. Autoimmuunhaiguste tekkemehhanismid ja immunodiagnostika. Eesti Vabariigi Teaduspreemiad. Tallinn: 3240.

4. Marrack, Philippa et al. 2001. Autoimmune disease: why and when it occurs. Nature Medicine 7: 899905.

5. Plotz, Paul H. 2002. The autoantibody repertoire: searching for order. Nature Reviews Immunology 3: 7378.

6. Metskla, Kaja; Uibo, Raivo 2001. Olulised diagnostilised markerid autoimmuunhaiguste mramiseks. Lege Artis 3: 3036.

7. Robinson, William H; Steinman, Lawrence; Utz, Paul J. 2002. Proteomics technologies for the study of autoimmune diseases. Arthritis and Rheumatism 46: 885893.


Raivo Uibo (1948) on Tartu likooli arstiteaduskonna immunoloogiaprofessor. Uurinud autoimmuunsust, autoantikehi, seede- ja endokriinssteemi haiguste immunopatoloogiat ja -diagnostikat.



Raivo Uibo
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012