Eesti Looduse fotov�istlus
10/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 10/2003
Kanepiseemnetest tehti vanasti jurssi, piima ja putru

Veel mned inimplved tagasi oli kanepikasvatus Eesti taludes sna tavaline: kanepist saadi kiudu, millest valmistati kit; seemned judsid aga toidulauale.

Kanepiseemneid vib igustatult pidada vga toitvateks. Alustame sellest, mis tagab nende energiarikkuse lirohkusest: seemned sisaldavad kuni 35% li. lirikkaid seemneid ja vilju on looduses palju, ent kanepili teeb eriliseks selle biokeemiline koostis. Selles on lirohkelt (kuni 90%) inimese tervisele soodsalt mjuvaid mono- ja polkllastamata rasvhappeid.

Just kllastamata rasvhapete rohkus lubab kanepili edukalt kasutada vrnitsa, lakkide ja livrvide tootmisel. Kanepili vrtuse on avastanud ka kosmeetikatoodete valmistajad: kvaliteetset ja vitamiinirikast kanepili lisatakse nahahooldusvahenditele, niteks seepidele, kreemidele, naha niisutajatele, palsamitele ja ampoonidele. lilisandi rasvhappeline koostis soodustab selle tungimist naharakkudesse ja tagab nende toite.

Terviseseemned. Nii viks kanepiseemneid nimetada nende lis sisalduvate mono- ja polkllastamata rasvhapete tttu, mida tnapeval tuntakse niinimetatud oomega-3- ja oomega-6-rasvhapetena. Kanepili tuntumad rasvhapped on inimorganismile asendamatud alfalinoleenhape ja linoolhape. Koos linaga ongi kanep ks vheseid taimi, kelle seemneid vib polkllastamata rasvhapete suure sisalduse poolest vrrelda rasvaste merekaladega.

Et ndisaja inimeste toidus jb polkllastamata rasvhappeid sageli vajaka ning paljud inimesed ei soovi tarbida ka vastavaid toidulisandeid, siis proovitakse neid hendeid lisada igapevasele toidule. Sobiv nide on meil Eestiski mdavad niinimetatud funktsionaalse toidu hulka kuuluvad tervisemunad. Nende munejaid sdetakse lirikaste seemnetega (lina, kanep, raps), mis sisaldavad rohkesti polkllastamata rasvhappeid. Kanad vrindavad nokaesist: munarebus suureneb tunduvalt knealuste rasvhapete osakaal. Narkojoovastust kanepiseemnete nokkijad ei saa ja narkomunasid ei mune, sest seemnetes narkootilise mjuga toimeaineid ei ole. Muide, kanepiseemneid armastavad nii vabaduses elavad sulelised kui ka puuris peetavad lemmiklinnud.

Mitte ainult li. Kanepiseemnete valgusisaldus knib kuni neljandikuni nende kaalust. Ent taimse valgu puhul polegi thtis mitte niivrd valgu ldhulk, kuivrd selle biovrtus ehk teisisnu aminohappeline koostis. Ja seegi nitaja vrib kiitust: kanepiseemnete valgus on rohkesti arginiini, histidiini ja vvlit sisaldavaid aminohappeid. Lisavrtusena peab mainima, et gluteenvalku kanepiseemnetes pole, jrelikult sobivad nendest tehtud toidud ka tsliaakiahaigetele.

Ligikaudu kmnendik seemnete kaalust langeb ssivesikute arvele. Ehkki suhkruid on seemnetes sna kasinalt, kigest 2%, ei kahanda see nende energeetilist vrtust, mis rohke li tttu on niigi vga suur. Lviosa ssivesikutest on hoopis kiudainetes, mis hoiavad korras seemnesjate seedimise.

Keemilistest elementidest on kanepiseemnetes mainimisvrselt kaaliumi, magneesiumi, fosforit, vvlit ja kaltsiumi. Mikroelementidest peaks mrkima tsinki ja rauda. Hoopis olulisem on kanepiseemnete vitamiinisisaldus. Et nende koostises on palju li, siis peaks neis rohkelt leiduma ka rasvlahustuvaid vitamiine. Ja nii see ongi: klmpressitud kanepili paistab silma tokoferoolide (vitamiin E) eri vormide ja vitamiin A suure sisalduse poolest. Muide, just vitamiin E eri vormid kaitsevad kanepili ka rsumise eest. Loomulikult pole selline antioksdantne kaitse kikvimas ja seetttu soovitatakse klmpressitud li hoida hapniku, valguse ja soojuse eest.


Vanade eestlaste kanepiroad. Siin tuleb tunnustada eestlaste kunagist talupojatarkust: ei teadnud meie esivanemad midagi ei polkllastamata rasvhapete soodsast mjust tervisele ega ka kanepiseemne valkude biovrtusest. Ometi kanepiseemneid hinnati ja peeti toitvateks ning maitsvateks.

Meie esivanematel oli mitu tavaprast kanepitoitu: kanepitemp, -piim ja -puder. Need olid rohkem levinud just Luna- ja Ida-Eestis. 19. sajandi lpus hakkas kanepikasvatus tasapisi vhenema ning kanepist valmistatud toidud kaotasid jrk-jrgult oma thtsuse.

Sgiks valmistati kige sagedamini kanepitempi ehk jurssi. Selleks pruunistati kanepiseemned pannil vi pajas ning tambiti seejrel uhmris puderjaks liseks massiks. Et eraldada terveid seemneid, seluti purustatud mass mned korrad lbi. Lpuks lisati soola, koort, teraviljajahu ja praetud sibulat. Jurssi sdi kas leivale mritult vi kartuli juurde.

Kanepipiima tegu alustati samuti seemnete purukstampimisest. Seejrel lisati niipalju vett, et tekkis piimasarnane valkjas vedelik. Seemnekestad kurnati vlja. Seda piima pandi suppidele ja anti ka telise piima aseaineks, kui lehmad kinni olid. Kanepipiima tehti sageli urbepevaks (ndal enne lihavttephi).

Veel tehti kanepi- ja teravilja segajahust putru. Mnes piirkonnas olid tuntud ka kanepipirukad: rukkileivatainast pirukate sisuks pandi purustatud kanepiseemned. Sageli valmistati eraldi vike kanepipirukas karjapoisile. Kuid kanepiseemnetest saab teisigi kpsetisi. Niteks udmurtidel on levinud kanepikorbid, kus purustatud kanepiseemnete mass annabki korbi sisu. Mari rahvatraditsioonis on hinnatud kanepileivad, mille valmistamiseks segatakse kanepijahu esmalt riivitud tahke leivaga, siis vormitakse kakud, mis lpuks kpsetatakse.


Kas ja kuidas kanepiseemneid mujal maailmas sakse? Ndisaja toitumisteadmiste valguses on kanepiseemned toiduainena mitmel pool maailmas taas hinda tusnud. Philine suundumus on lisada kanepiseemnetest eraldatud kasulikke koostisosi (peamiselt polkllastamata rasvhappeid) erisugustele toitudele. Kuid armastatakse ka seemnetest endist valmistatud roogi. Niteks Sileesias on ammustest aegadest hinnatud kanepisuppi, Hiinas sakse rstitud kanepiseemneid, slaavi rahvatraditsioonis hinnatakse krgelt kanepivid, paljudes Aasia riikides tehakse teraviljade ja kanepijahu segust mitmesuguseid kpsetisi vi lisatakse li- ja valgurikast kanepimassi teistele toiduainetele, et suurendada nende toitevrtust. Maailma rikkalikus toiduvalikus on toitvatel kanepiseemnetel oma osa ka vahvlites, kompvekkides, makaronitoodetes, kpsistes, mslibatoonides, jtistes, juustudes ja isegi teatud llesortides.


Urmas Kokassaar (1963) on Tartu likooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi lektor. Biokeemikuna avaldanud palju artikleid toidu ja toitumise teemal.



Urmas Kokassaar
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012