Eesti Looduse fotov�istlus
10/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 10/2003
Kanepiseemnetest tehti vanasti jurssi, piima ja putru

Veel mõned inimpõlved tagasi oli kanepikasvatus Eesti taludes üsna tavaline: kanepist saadi kiudu, millest valmistati köit; seemned jõudsid aga toidulauale.

Kanepiseemneid võib õigustatult pidada väga toitvateks. Alustame sellest, mis tagab nende energiarikkuse – õlirohkusest: seemned sisaldavad kuni 35% õli. Õlirikkaid seemneid ja vilju on looduses palju, ent kanepiõli teeb eriliseks selle biokeemiline koostis. Selles on ülirohkelt (kuni 90%) inimese tervisele soodsalt mõjuvaid mono- ja polüküllastamata rasvhappeid.

Just küllastamata rasvhapete rohkus lubab kanepiõli edukalt kasutada värnitsa, lakkide ja õlivärvide tootmisel. Kanepiõli väärtuse on avastanud ka kosmeetikatoodete valmistajad: kvaliteetset ja vitamiinirikast kanepiõli lisatakse nahahooldusvahenditele, näiteks seepidele, kreemidele, naha niisutajatele, palsamitele ja ðampoonidele. Õlilisandi rasvhappeline koostis soodustab selle tungimist naharakkudesse ja tagab nende toite.

Terviseseemned. Nii võiks kanepiseemneid nimetada nende õlis sisalduvate mono- ja polüküllastamata rasvhapete tõttu, mida tänapäeval tuntakse niinimetatud oomega-3- ja oomega-6-rasvhapetena. Kanepiõli tuntumad rasvhapped on inimorganismile asendamatud alfalinoleenhape ja linoolhape. Koos linaga ongi kanep üks väheseid taimi, kelle seemneid võib polüküllastamata rasvhapete suure sisalduse poolest võrrelda rasvaste merekaladega.

Et nüüdisaja inimeste toidus jääb polüküllastamata rasvhappeid sageli vajaka ning paljud inimesed ei soovi tarbida ka vastavaid toidulisandeid, siis proovitakse neid ühendeid lisada igapäevasele toidule. Sobiv näide on meil Eestiski müüdavad niinimetatud funktsionaalse toidu hulka kuuluvad tervisemunad. Nende munejaid söödetakse õlirikaste seemnetega (lina, kanep, raps), mis sisaldavad rohkesti polüküllastamata rasvhappeid. Kanad väärindavad nokaesist: munarebus suureneb tunduvalt kõnealuste rasvhapete osakaal. Narkojoovastust kanepiseemnete nokkijad ei saa ja narkomunasid ei mune, sest seemnetes narkootilise mõjuga toimeaineid ei ole. Muide, kanepiseemneid armastavad nii vabaduses elavad sulelised kui ka puuris peetavad lemmiklinnud.

Mitte ainult õli. Kanepiseemnete valgusisaldus küünib kuni neljandikuni nende kaalust. Ent taimse valgu puhul polegi tähtis mitte niivõrd valgu üldhulk, kuivõrd selle bioväärtus ehk teisisõnu aminohappeline koostis. Ja seegi näitaja väärib kiitust: kanepiseemnete valgus on rohkesti arginiini, histidiini ja väävlit sisaldavaid aminohappeid. Lisaväärtusena peab mainima, et gluteenvalku kanepiseemnetes pole, järelikult sobivad nendest tehtud toidud ka tsöliaakiahaigetele.

Ligikaudu kümnendik seemnete kaalust langeb süsivesikute arvele. Ehkki suhkruid on seemnetes üsna kasinalt, kõigest 2%, ei kahanda see nende energeetilist väärtust, mis rohke õli tõttu on niigi väga suur. Lõviosa süsivesikutest on hoopis kiudainetes, mis hoiavad korras seemnesööjate seedimise.

Keemilistest elementidest on kanepiseemnetes mainimisväärselt kaaliumi, magneesiumi, fosforit, väävlit ja kaltsiumi. Mikroelementidest peaks märkima tsinki ja rauda. Hoopis olulisem on kanepiseemnete vitamiinisisaldus. Et nende koostises on palju õli, siis peaks neis rohkelt leiduma ka rasvlahustuvaid vitamiine. Ja nii see ongi: külmpressitud kanepiõli paistab silma tokoferoolide (vitamiin E) eri vormide ja vitamiin A suure sisalduse poolest. Muide, just vitamiin E eri vormid kaitsevad kanepiõli ka rääsumise eest. Loomulikult pole selline antioksüdantne kaitse kõikvõimas ja seetõttu soovitatakse külmpressitud õli hoida hapniku, valguse ja soojuse eest.


Vanade eestlaste kanepiroad. Siin tuleb tunnustada eestlaste kunagist talupojatarkust: ei teadnud meie esivanemad midagi ei polüküllastamata rasvhapete soodsast mõjust tervisele ega ka kanepiseemne valkude bioväärtusest. Ometi kanepiseemneid hinnati ja peeti toitvateks ning maitsvateks.

Meie esivanematel oli mitu tavapärast kanepitoitu: kanepitemp, -piim ja -puder. Need olid rohkem levinud just Lõuna- ja Ida-Eestis. 19. sajandi lõpus hakkas kanepikasvatus tasapisi vähenema ning kanepist valmistatud toidud kaotasid järk-järgult oma tähtsuse.

Söögiks valmistati kõige sagedamini kanepitempi ehk jurssi. Selleks pruunistati kanepiseemned pannil või pajas ning tambiti seejärel uhmris puderjaks õliseks massiks. Et eraldada terveid seemneid, sõeluti purustatud mass mõned korrad läbi. Lõpuks lisati soola, koort, teraviljajahu ja praetud sibulat. Jurssi söödi kas leivale määritult või kartuli juurde.

Kanepipiima tegu alustati samuti seemnete purukstampimisest. Seejärel lisati niipalju vett, et tekkis piimasarnane valkjas vedelik. Seemnekestad kurnati välja. Seda piima pandi suppidele ja anti ka tõelise piima aseaineks, kui lehmad kinni olid. Kanepipiima tehti sageli urbepäevaks (nädal enne lihavõttepühi).

Veel tehti kanepi- ja teravilja segajahust putru. Mõnes piirkonnas olid tuntud ka kanepipirukad: rukkileivatainast pirukate sisuks pandi purustatud kanepiseemned. Sageli valmistati eraldi väike kanepipirukas karjapoisile. Kuid kanepiseemnetest saab teisigi küpsetisi. Näiteks udmurtidel on levinud kanepikorbid, kus purustatud kanepiseemnete mass annabki korbi sisu. Mari rahvatraditsioonis on hinnatud kanepileivad, mille valmistamiseks segatakse kanepijahu esmalt riivitud tahke leivaga, siis vormitakse kakud, mis lõpuks küpsetatakse.


Kas ja kuidas kanepiseemneid mujal maailmas süüakse? Nüüdisaja toitumisteadmiste valguses on kanepiseemned toiduainena mitmel pool maailmas taas hinda tõusnud. Põhiline suundumus on lisada kanepiseemnetest eraldatud kasulikke koostisosi (peamiselt polüküllastamata rasvhappeid) erisugustele toitudele. Kuid armastatakse ka seemnetest endist valmistatud roogi. Näiteks Sileesias on ammustest aegadest hinnatud kanepisuppi, Hiinas süüakse röstitud kanepiseemneid, slaavi rahvatraditsioonis hinnatakse kõrgelt kanepivõid, paljudes Aasia riikides tehakse teraviljade ja kanepijahu segust mitmesuguseid küpsetisi või lisatakse õli- ja valgurikast kanepimassi teistele toiduainetele, et suurendada nende toiteväärtust. Maailma rikkalikus toiduvalikus on toitvatel kanepiseemnetel oma osa ka vahvlites, kompvekkides, makaronitoodetes, küpsistes, müslibatoonides, jäätistes, juustudes ja isegi teatud õllesortides.


Urmas Kokassaar (1963) on Tartu ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi lektor. Biokeemikuna avaldanud palju artikleid toidu ja toitumise teemal.



Urmas Kokassaar
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012