Eesti Looduse fotovõistlus
2012/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Nahkhiired EL 2012/12
Nahkhiired on Eestis kaitse all

Eestis elutsevad nahkhiired tunduvad tavainimese jaoks ühtmoodi sarnased ning tihtilugu arvatakse, et kõik nad on ühest liigist. Tegelikult on Eestis kohatud tosinat liiki nahkhiiri, kes erinevad suuresti nii oma elupaiganõudluse kui ka eluviisi poolest: neil on isesugused eelistused suviste poegimiskolooniate asukohtade suhtes, nende toidubaas erineb, mõned neist on paiksed ja teised rändliigid.

Nahkhiired kuuluvad imetajate klassi käsitiivaliste seltsi (Chiroptera). Nad on mitmekesised nii suuruselt kui ka eluviisilt. Maailma väikseim nahkhiireliik Craseonycteris thonglongyai kaalub vaevu kaks grammi, suurim tiiburiliik Pteropus giganteus aga kuni 1,6 kilo; suurte tiiburite (Pteropus vampyrus, Pteropus giganteus, Acerodon jubatus) tiibade siruulatus võib ulatuda koguni 1,7 meetrini. Suurvidevlane (Nyctalus noctula; # 2), Eesti kõige suurem nahkhiir, kaalub kuni 40 grammi ning tema tiibade siruulatus on kuni 40 cm.
Toitumise järgi saab nahkhiiri jaotada kolmeks: herbivoorid ehk puuvilja- ja nektaritoidulised nahkhiired; karnivoorid, kes söövad putukaid ja teisi selgrootuid, ning parasiitse eluviisiga nahkhiired, kes toituvad teiste imetajate ja lindude verest. Kõik Eesti nahkhiired toituvad putukatest.

Nahkhiired on ainukesed tõeliselt lendavad imetajad. Lennata võimaldavad neil jäsemete vahele arenenud lennused (vt. # 1): nende saba ja tagajalgu ühendab sabalennus, esi- ja tagajäsemete vahel on aga küljelennus. Lennunahk ühendab ka kõiki sõrmi peale pöidla. Nahkhiirte sõrmeluud on hästi peened, kuid pakuvad tiivale lennul hädavajalikku tuge. Muutes sõrmede, tagajalgade ja saba asendit, suudavad nad oma lendu meisterlikult juhtida. Pöial on nahkhiirtel liikuv ja tipneb terava küünisega. Kui loom paneb oma tiiva kokku, saab ta pöidla abil edukalt ronida või karvastikku puhastada. Nahkhiirte tagajäsemed on kohanenud nende eluviisiga ja sobivad rippumiseks. Inimese kombel tagajäsemetel püsti ei suuda nad aga seista. Küll liiguvad nad horisontaalpinnal edukalt edasi neljakäpukil, toetudes tagajalgadele ja randmetele.

Eesti nahkhiirte arvukuse kohta ei ole kuigi täpseid andmeid. Meil on leitud 12 liiki nahkhiiri. Peale nende on mõned liigid, kes tõenäoliselt vahel juhtuvad Eesti aladele, kuid on siin väga haruldased: hilis-nahkhiir (Eptesicus serotinus) ja euroopa laikõrv (Barbastella barbastellus; vt. tabelit). Hilis-nahkhiirte heli sattus lindile Saaremaa püsiühenduse keskkonnamõjude strateegilise hindamise raames tehtud nahkhiireuuringu ajal Saaremaal. Euroopa laikõrva (# 3) lähimad leiud pärinevad Eesti piiri tagant Põhja-Lätist. Teada on ka mõned Eestis tehtud lindistused, kus arvatavasti on peale jäänud euroopa laikõrva heli. Narvas on aga korra lindistatud veel ühe harulduse – väikevidevlase (Nyctalus leisleri) heli, kuid seda liigimäärangut tuleb veel selgitada.
Eestis elutsevate nahkhiirte arvukuse kohta ei ole paraku piisavalt andmeid, mistõttu tasub kõikidesse arvukushinnangutesse suhtuda mööndustega. Saab vaid tõdeda, et osa liike on tavalised ja teised haruldased, mõned laia ja teised vaid paigutise levikuga. Näiteks asulates võib tõenäoliselt kohata põhja-nahkhiirt (Eptesicus nilssoni; # 9, 10), seevastu pargi-nahkhiirt leiab talle sobivatest puistutest (Pipistrellus nathusii) päris sageli. Pruun-suurkõrv (Plecotus auritus; # 4) on arvatavasti üsna laialt levinud ja tavaline liik, kuigi ultrahelidetektoriga on teda raske tabada. Samas pügmee-nahkhiirt (Pipistrellus pygmaeus) on Eestis kohatud vaid mõnel korral ja ka nattereri lendlasest (Myotis nattereri) teame võrdlemisi vähe.

Paiksed ja rändliigid. Meie nahkhiireliigid jagunevad paikseteks ja rändliikideks. Rändliigid käituvad samamoodi kui rändlinnud: lendavad külmadeks talvekuudeks lõuna poole. Meie ühele pisemale nahkhiireliigile, pargi-nahkhiirele, ei ole mingi vaev läbida rändel 2000 kilomeetrit (nad suunduvad Kesk- ja Lääne-Euroopasse). Seda ei tee nad muidugi ühe ööga. Rändsed on veel teisedki perekonna Pipistrellus liigid: kääbus-nahkhiir (Pipistrellus pipistrellus, # 5) ja pügmee-nahkhiir, peale nende suurvidevlane ja hõbe-nahkhiir (Vespertilio murinus).
Nahkhiirte kohta on Eestis andmeid kogutud lühiajaliste uuringute käigus, peale selle on viimased viis aastat Kabli linnujaamas sügisrände ajal olnud töös automaatsalvesti, mis lindistab mööda lennanud nahkhiirte tekitatud heli. Kogunenud andmeid saab jälgida Kabli linnujaama veebilehel [9]. Kõige rohkem on seal rände ajal või rändeperioodil registreeritud pargi-nahkhiirte möödalende, arvukuse poolest järgneb meil paikseks liigiks peetud põhja-nahkhiir. Liikidest on kuuldud veel hõbe-nahkhiirt, suurvidevlast, kääbus-nahkhiirt, pruun-suurkõrva, pügmee-nahkhiirt ja tiigilendlast (Myotis dasycneme).
Kabli andmete põhjal saab järeldada, et pargi-nahkhiire sügisrände tippaeg jääb augusti keskpaika (# 8), kevadränne on aga kõige aktiivsem maikuus. Mõneti on üllatav, et rändeperioodil satub automaatsalvesti töövälja palju põhja-nahkhiiri. Ometigi on sama asjaolu märganud ka Soome nahkhiireuurijad. Nende andmete järgi võib oletada, et põhja-nahkhiir ei ole Eestis üldse nii paigatruu loom, kui seni on arvatud. Samalaadne on lugu hõbe-nahkhiirega, keda vastupidi põhja-nahkhiirele on peetud meil rändliigiks, kuid viimastel aastatel on juhuslikult leitud kaks südatalvel korrusmaja eluruumidesse roninud hõbe-nahkhiirt. Ka Läti kolleegid on hakanud arvama, et osa hõbe-nahkhiiri jääb Lätimaale talvituma ega rända lõuna poole [16].
Seni on nahkhiirte rännete kohta kogutud teavet rõngastamise ja isotoopuuringute põhjal, ent varsti on loota arengut, sest peagi jõuavad müügile piisavalt väikesed GPS-saatjad. Nende seadmete abil saab koguda mitmesugust teavet ning ühtlasi palju kergemini jälgida nahkhiirte liikumist.

Miks nahkhiired parvlevad? Mõnda liiki nahkhiirte elus on sügisel peale rände veel üks oluline sündmus: parvlemine (# 6). Seda nähtust on viimasel ajal üha põhjalikumalt uuritud, kuid siiski ei osata täpselt öelda, miks nahkhiirtel on selline komme. Tõenäoliselt mängib see tähtsat rolli paaritumisel ning ühtlasi võib aidata noortel nahkhiirtel leida talvitumiskohti.
Heast parvlemiskohast võib lühikese aja jooksul enne talvitumise algust läbi lennata suur hulk nahkhiiri. Ent nad ei jää kunagi pikaks ajaks parvlemiskohta, vaid liiguvad kas samal või järgmisel ööl edasi. Näiteks ühes Tallinnas Astangul paiknevas parvlemiskohas on talvel kokku loetud paarsada talvituvat nahkhiirt, seevastu parvlemise ajal on ühe hooaja neljal ööl püütud üle 600 isendi (uuring tehti Tallinna ülikooli ja mittetulundusühingu Suurkõrv koostöös). Siit saab järeldada, et kõnealusest kohast lendab parvlemise ajal läbi mitu korda rohkem nahkhiiri, kui sinna jääb talvituma.
Eestis elutsevatest nahkhiirtest parvlevad lendlased ja pruun-suurkõrvad. Näiteks Suurbritannia tuntud koopatüüpi parvlemispaikadest enamikus on ülekaalus seal tavaline liik nattereri lendlane [13]. Seniste andmete põhjal on meil sama laadi paikades parvlemise ajal üldjuhul ülekaalus hoopis vee- ja tõmmulendlased (Myotis daubentonii, Myotis brandtii). Eestis harudlane nattereri lendlane ei ole Astangul aga kordagi teadlaste püünisesse sattunud, seevastu on teada selle liigi kogunemine suurtesse mõisakeldritesse sügisel [11].
Parvlemise ajal tehtud teaduslikud püügid on võimaldanud saada teavet ka meil väga haruldase habelendlase (Myotis mystacinus) kohta, sest näiteks talveune ajal on teda väga keeruline eristada tõmmulendlasest. Nimelt on nad väga sarnased ning pelgast magava looma vaatlemisest ei ole kasu, ent kättevõtmist välditakse, sest see äratakse looma talveunest. Kõnealuseid liike saab eristada vaid hammaste ja peenise kuju järgi.

Talv möödub unes. Talve hakul sätivad mitmed nahkhiireliigid ennast talveunne. Nende kehatemperatuur langeb keskkonna temperatuuri lähedaseks ning ainevahetus aeglustub: see aitab vähendada organismi energiakulu ning talve üle elada. Aktiivse nahkhiire südamelöögi sagedus on umbes 400 korda minutis, aga talveunes lööb nahkhiire süda kõigest 11–25 korda minutis. Samamoodi aeglustuvad ka teised kehatalitlused.
Eelkõige sobivad nahkhiirtele sellised talvituspaigad, kus temperatuur ei lange alla nulli, kuid ei tõuse ka üle kümne soojapügala: tavalistes talvituspaikades on neli kuni seitse kraadi sooja. Siiski suudavad nahkhiired üle elada ka külmakraade, kuid see on organismile koormav. Näiteks on Eestis põhja-nahkhiiri nähtud lühikest aega edukalt talvitumas koguni temperatuuril –5 ºC [12]. Peale temperatuuri peab sobiv olema ka õhuniiskus (80–100%), et vältida organismi veepuudust.
Nahkhiired ei veeda tavaliselt tervet talve ühe koha peal. Aeg-ajalt ärkavad nad talveunest üles, et juua või paarituda, ent ka siis, kui keskkonnaolud on talvituspaigas millegipärast ebasoodsaks muutunud. Tardumusest ärkamine kulutab aga hulgaliselt energiat, näiteks pruun-suurkõrval võib kuluda pool tundi, enne kui keha on saavutanud normaalse ainevahetustaseme. Talvitumine on ilmselgelt kurnav, sest loomad võivad sel ajal kaotada veerandi kuni poole oma kehakaalust. Mõnikord ei elatagi talve üle, kuna mingi häiringu tõttu ollakse sunnitud ärkama liiga palju kordi.
Eestis on nahkhiirte talvituspaikadena teada suured maa-alused tehiskoopad: Piusa, Ülgase ja Peeter Suure merekindluse maa-alused käigud. Need kõik on looduskaitse all ning nahkhiirte talvitumisajal, septembrist aprillini, ei või koobastesse-käikudesse siseneda ilma vastava loata. Piusa koobastes on kõige enam kokku loendatud üle 4000 nahkhiire, seega on tegu Baltikumi suurima ja olulisima talvituskohaga.
Peale suurte koobaste on nahkhiirte meelispaigad keldrid. Tavalisi väikseid maakeldreid kasutavad sagedamini kaks liiki: põhja-nahkhiir ja pruun-suurkõrv (vt. ka # 7 ja tekstikasti lk. 13). Lendlastele jäävad väikesed maakeldrid aga liiga kuivaks või külmaks ning seetõttu võib neid leida pigem suurematest mõisakeldritest.

Nahkhiirte järglased sirguvad poegimiskolooniates. Nahkhiired väljuvad talvituskohtadest niipea, kui öised temperatuurid lasevad putukatel lendama hakata. Mõnda aega lendavad nahkhiired ringi, hõivates lühemat aega varjepaiku, et taastada jõuvarusid. Mais hakkavad saabuma ka rändliigid.
Nahkhiirte parvlemiskohtades on ülekaalus isasloomad, talvituspaikades on aga isased ja emased koos. Seevastu suvistesse poegimiskolooniatesse kuuluvad Eestis enamasti vaid emased isendid. Isaseid loomi võib siiski kohata pruun-suurkõrvade, vahel ka nattereri ja veelendlaste ning põhja-nahkhiirte poegimiskolooniates. Ülejäänud liikide isased veedavad suve üksi või väikeste rühmadena.
Nagu eespool mainitud, eelistavad meie nahkhiireliigid erisuguseid varjepaiku: näiteks veelendlastele meeldib suve veeta eelkõige puuõõnsustes või sildade all, põhja-nahkhiir peab paremaks varjuda hoonetesse. Nahkhiiri ei leidu ainult maapiirkonnas, üsna tavapärased elupaigad on mõnedele liikidele ka linnad ja väiksemad asulad: varjepaiku leidub isegi korrusmajades.
Põhja-nahkhiire poegimiskolooniad ei ole kunagi väga suured, enamasti koosnevad need mõnekümnest loomast. Pisikeste pargi-nahkhiirte puhul võib siis koos olla aga mitusada emast: neile meeldib olla kitsastes oludes, näiteks poevad nad lahtiste voodrilaudade alla või puuprakku. Sellistesse varjekohtadesse pääsevad nad isegi kahesentimeetrise ava kaudu. Seevastu pruun-suurkõrv eelistab lennata varjekohta vabalt, seetõttu võibki hoonetes neid leida eelkõige pööningutelt.
Ka sama liigi isaste ja emaste eelistused suvise varjepaiga asukoha ja sisekliima suhtes ei pruugi kattuda. Emased peavad paremaks soojemaid varjepaiku, isased aga võivad vahel jääda suveks mõnda talvituskohta, kus temperatuur on üsna madal.
Eesti nahkhiired paarituvad kas sügisel või talvel, rändliigid aga rändel olles. Loode hakkab arenema alles siis, kui on jõutud sobivasse suvisesse varjepaika. Pojad sünnivad juuni teisel poolel või juulis. Võrreldes näiteks hiirtega, sigivad nahkhiired väga aeglaselt: korraga saavad nad üldjuhul ainult ühe poja. Samas elavad nahkhiired hiirtest kauem: kuni paarkümmend aastat. Mõnda liiki nahkhiired, näiteks kääbus-nahkhiir, võivad sünnitada ka kaksikuid.
Nahkhiire poeg on sündides üsna suur – vahel kuni 30% ema kaalust –, kuid samas on nad abitud. Neil ei ole karvu ja silmad on kinni. Alguses kinnituvad pojad kõvasti ema kõhule ja saavad öisele toitumislennule kaasa. Järglased kasvavad kiiresti. Peagi on silmad lahti ja karv selga kasvanud ning emad võivad nad rahumeeli jätta poegimiskoloonia varjepaika. Pisikesed nahkhiired kogunevad siis tihedaks puntraks, et sooja hoida. Naasnud, leiavad emad oma poja lihtsasti üles. Kolm-neli nädalat toidetakse poegi ainult emapiimaga. Kuuenädalaselt on nad võimelised iseseisvalt lendama ja saaki püüdma. Eestis ühinevad noorloomad emadega toitumislennul augustis. Nahkhiired võivad elada kuni paarkümmend aastat.

Toiduotsingul. Liikumisala suurus koloonia varjepaiga ümber ning toiduotsinguks sobivad biotoobid olenevad liigist, samuti sellest, kas tegu on emase või isase loomaga. Kui pojad on veel väga väikesed, on emasloomade liikumisareaal iseäranis piiratud, ent järglaste sirgudes see avardub.
Isased loomad kasutavad toiduotsingutel tavaliselt suuremaid alasid. Samas mõnel liigil, näiteks pruun-suurkõrval, on nii isastel kui ka emastel terve suve jooksul võrdlemisi väike kodupiirkond: nad liiguvad poole kilomeetri raadiuses varjepaigast, väga harva minnakse kuni kolme kilomeetri kaugusele [2]. Seevastu suurvidevlane võib minna saaki püüdma kodust päris kaugele: imetavaid emaseid on tihti kohatud lendamas kuni nelja kilomeetri kaugusel toitumisaladel [10].
Mõne uurimuse järgi võtavad nahkhiired vahel ette ka uurimislende. Siis võivad näiteks isased põhja-nahkhiired läbida isegi kuni 70 kilomeetrit ühe öö jooksul [6]. Seega, ka Eesti põhjapoolsematel aladel võib kodupiirkonna suurust mõjutada pimeda aja pikkus [4].
Liikumisel varjepaigast toitumisaladele on paljudele liikidele olulised joonelised maastikuelemendid: metsaservad, hekid, alleed vms. Näiteks lendlased ja pruun-suurkõrvad pigem väldivad suurte avatud alade ületust. Seevastu videvlane lendab kõrgel metsa kohal ja avatud alade ületamine ei ole tema jaoks probleem.
Liikide tundlikkus valgustuse suhtes ei ole samuti ühesugune. Pruun-suurkõrv ja lendlased üldjuhul hoiavad valgustatud aladest eemale, kuid näiteks kääbus- ja põhja-nahkhiirt on kohatud mitmel pool Euroopas tänavavalgustuslampide ümber toitumas.
Toitumisalade valik oleneb suuresti sellest, millistele putukatele on liik spetsialiseerunud. Näiteks veelendlane eelistab toitumisaladena veekogusid ning tema meelispalad on veelise eluviisiga kahetiivalised (näiteks suru- ja habesääsklased) ning ehmestiivalised (uurimus on tehtud Iirimaal; Eestis võib nende toidulaud mõnevõrra erineda) [3]. Pruun-suurkõrv otsib toidupoolist aga varjulistes puuvõrades ja on meie nahkhiirtest ainuke, kes suudab edukalt püüda puulehtedel või rohukõrtel paigal istuvaid putukaid ja ämblikulaadseid. Ta toitub näiteks liblikatest, põrniklastest, sääriksääsklastest, ehmestiivalistest, kärbestest, kõrvaharkidest, ämblikest ja koibikutest [15].
Varem ühe liigina käsitletud kääbus- ja pügmee-nahkhiir on välimuselt väga sarnased, kuid uurimuste põhjal on nende eelistused toitumisalade suhtes siiski erinevad. Suurbritannias tehtud uurimistöö järgi peavad pügmee-nahkhiired paremaks veekogudega seotud toitumisalasid, ent kääbus-nahkhiired on vähem valivad [1]. Seda järeldust ei saa laiendada Eesti kohta, sest meie maastikud erinevad sealsetest. Samas võib loota, et lähiajal selgub mõndagi ka siinse olukorra kohta, sest viimastel aastatel on nii Tartu ülikoolis kui ka Eesti maaülikoolis hakatud põhjalikumalt uurima Eesti nahkhiirte elupaigakasutust puistutes ja põllumajandusmaastikel.

Kajalokatsiooniga tajutakse ümbrust ja suheldakse omavahel. Nahkhiired kasutavad pimedas orienteerumiseks ja saakloomade püüdmiseks kajalokatsiooni. Selleks saadab loom regulaarselt ultraheliimpulsse, mis lähikonna objektidelt tagasi põrkavad. Kaja ja algse heli erinevuste põhjal saab nahkhiir üsna täpse pildi keskkonna kohta. See meetod on piisavalt täpne, et püüda lennult kinni pisikesi sääski. Nahkhiired ei ole sugugi pimedad: ka nägemine aitab neil orienteeruda.
Sonari impulsside kuju ja sagedusvahemik, millesse impulsid üldjuhul jäävad, on kõikidel meie liikidel isesugune. Ultraheli impulsi iseloomustamiseks saame kasutada parima kuuldavuse sageduse mõistet: sellel sagedusel on helitugevus kõige suurem.
Inimesele teeb nahkhiire ultraheliimpulsid kuuldavaks nahkhiiredetektor. Selle seadme kaudu saame impulsse kuulata heterodüünrežiimil, kus helid muudetakse madalamaks, või aegvenitusrežiimil, kus nahkhiire väljastatud heliimpulsid lindistatakse ja seejärel esitatakse kümme korda aeglasemalt. Kogenud nahkhiirehuvilised suudavad selle seadme abil isegi liiki määrata.
Teine võimalus on ultraheliimpulsid lindistada ja neid hiljem arvuti abil spektrogrammidena vaadelda (# 11). Sealt on meile nähtavad nii parima kuuldavuse sagedus kui ka teised tunnused, mis aitavad liiki määrata. Vahel on liikide kajalokatsioonihelid aga nii sarnased, et ilma looma kinni püüdmata ei saagi liiki kindlaks teha. Nahkhiired võivad helide abil suhelda ka omavahel: sotsiaalsed helid on tavaliselt kajalokatsioonihelidest madalamad. Mõned neist on suisa inimkõrvale kuuldavad. Inimene on võimaline kuulma helisid, mille sagedus on alla 20 kHz. Suurel osal meist on ülemine kuuldepiir siiski tunduvalt madalam, pealegi inimese kuulmine vananedes halveneb. Nõnda võibki juhtuda, et mõnikord tabab lapse kõrv nahkhiire tekitatud heli, kuid tema vanemad ei kuule seda.
Eesti kõige madalamate kajalokatsioonihelidega nahkhiir on suurvidevlane. Videvlase kajalokatsiooniimpulsside parima kuuldavuse sagedus võib olla koguni 17 kHz, omavahel võivad nad aga suhelda isegi 14 kHz kõrguste helidega. Sestap on tavaliselt päris hästi kuulda, kus asuvad videvlase kolooniad, olgu need siis puuõõnsustes või korrusmajade ventilatsiooniavades. Eesti liikidest kõige kõrgema parima kuuldavuse sagedusega on pügmee-nahkhiir (55 kHz). Pisema saagi püüdmiseks peab ta kasutama ka kõrgemat helisagedust. Ka mõnede teiste nahkhiirte, näiteks mitme lendlase, sonariimpulsid ulatuvad väga kõrgele, isegi 70–80 kHz, kuid nende parima kuuldavuse sagedus jääb siiski madalamale. Euroopa kõrgeimad kajalokatsioonihelid – üle 100 kHz – kuuluvad sagarninadele (Rhinolophus sp.). Neid nahkhiiri Eestis ei ole.
Nahkhiirte suhtlushäälitsused võivad olla väga ilusad ja keerukad, mistõttu vahel kutsutakse neid lauluks. Laulavad mõne liigi isased, kes püüavad sügiseti emaseid ligi meelitada. Hõbe-nahkhiiri on täheldatud nõnda käitumas linnades korrusmajade ümber. Ka perekonna Pipistrellus isased kutsuvad sügiseti endale haaremit kokku. Tšehhis tehtud uurimistöö käigus õppisid teadlased lõpuks isendeid nende laulu järgi eristama [7]: igal isasel oli oma viis emaseid kutsuda ja meelitada.

Nahkhiiri kimbutavad haigused. Nõnda nagu teised loomad, kannavad ka nahkhiired haigusi. Metsamarutaudi (RABV) Euroopa nahkhiirtel ei ole, kuid neil on teised marutaudi esile kutsuvad Lyssa-viiruste genotüübid, mida kutsutakse EBLV-1 ja EBLV-2 (European Bat Lyssavirus).
Euroopas oli 2008. aastaks leitud ligi 900 EBLV juhtu nahkhiirtel. Enamik neist (üle 95%) on seotud viirusega EBLV-1, mida leidub kõige sagedamini hilis-nahkhiirel. Teda Eesti imetajate nimekirjas ei ole, kuid ta võib siia sattuda juhukülalistena rände ajal.
EBLV-2 juhte on teada vähe: seda on leitud Šveitsis, Hollandis, Suurbritannias, Saksamaal ja Soomes. Nahkhiirtest kannavad EBLV-2 teadaolevalt veelendlane ja tiigilendlane. Selle viirusega on kahel juhul nakatunud ka inimene, mõlemal korral on olnud tegu nahkhiireuurijatega. Meie naaberriigis Soomes on EBLV-2 leitud kahel korral: 1985. aastal, kui nakatunud nahkhiireuurija suri marutõppe, ja 2009. aastal, kui uurimistöö käigus kinni püütud veelendlane osutus nakatunuks [5, 8].
Sedalaadi juhtumid on olnud harvad ja oht nahkhiirte kaudu haigus saada on siiski väga väike. Inimesi nahkhiired ei ründa, kuid ettevaatlik tuleb olla olukordades, kus on vaja eluruumi sattunud loom sealt välja saada (loe tekstikasti lk. 16). Kui nahkhiir juhtub enda kaitseks inimest hammustama, tasub pöörduda arsti poole. Tuleb teada, et marutaud levib nakatunud looma sülje kaudu.
Põhja-Ameerikas on viimasel ajal palju probleeme tekitanud nahkhiirtel leviv valge nina sündroom (White Nose Syndrom, WNS), mille põhjustaja on tõenäoliselt seen Geomyces destructans (Gd). WNS avastati USA-s 2006. aastal; 2009. aastaks oli hukkunud nahkhiiri hinnanguliselt üle miljoni. Aastate jooksul on WNS Põhja-Ameerikas levinud aina suuremale alale ning ühtlasi on suurenenud nahkhiirte suremus sellesse. Väikese leetlendlase (Myotis lucifugus) talvitumiskohtade loendustel on mitmel pool olnud suremus üle 90%, mistõttu kardetakse, et järgmise paarikümne aasta jooksul võib see liik paikkonniti välja surra.
WNS on avastatud ka Euroopas koobastes talvituvatelt nahkhiirtelt, kuid siin ei ole täheldatud Gd-nakkusega isenditel enneaegset rasvavarude kadu, ebatüüpilist talvist aktiivsust ega suremust. Samas on kindlaks tehtud, et tegu on sama, Põhja-Ameerikas nahkhiiri tapva seenega. Paraku ei oska teadlased veel öelda, miks ei ole sellel seennakkusel Euroopas sama mõju või kas see võib mõne aja pärast ilmneda. Eestis on nahkhiirte ninadel kasvava valge massi kohta ülestähendusi juba 1970. aastatest, kuid tol ajal ei tehtud kindlaks, kas tegu võis olla sama seenega. Ühtlasi leiti 2010. aastal ühest Laagri talvituspaigast valge ninaga nahkhiir, kellelt võetud proov osutus WNS-i laboris positiivseks. Rohkem ei ole Eestis talvituspaikade loendustel märgatud WNS ilmingutega nahkhiiri. Euroopas tegutsetakse järjekindlalt selle nimel, et oldaks valmis tulema toime WNS sündroomi levikuga [14].

Tegu on kaitsealuste loomadega. Nahkhiirte kaitsel on oluline teada eri liikide elupaiganõudlusi ja levikut. Tähelepanu tuleb pöörata nii nende suvistele ja talvistele varjepaikadele, toitumisaladele, parvlemiskohtadele kui ka liikumis- ja rändeteedele. Kuna tegu on inimestega küllaltki tihedalt seotud loomadega, on liigikaitses oluline ka inimeste teadlikkus nahkhiirtest ja nende eluviisist. Üsna suur ohutegur nahkhiirtele ongi just inimtegevus; looduslikke vaenlasi on neil vähe (kakulised ja kullilised; ka nugised, kui nad puus olevale kolooniale ligi pääsevad, samuti kassid).
Eestis kuuluvad kõik nahkhiireliigid teise kaitsekategooriasse (alates 2013. aastast ka pügmee-nahkhiir), seega on keelatud neid loomi kinni püüda, häirida ja tappa. Samuti näeb selline kaitsetase ette kaitsealade loomise nõude. Eestis on mitu nahkhiirte püsielupaika: Hanila (loodud 2009. aastal), Räpina (2009), Laagri (2006), Vääna-Posti (2006) ja Vääna-Viti (2006). Ka Vääna maastikukaitseala on nahkhiirte poolest tähtis koht: seal asub Humala talvituspaik. Samuti on nahkhiirte tõttu olulised Ülgase looduskaitseala ja Piusa koobastiku looduskaitseala. Eesti nahkhiireliikidest on tiigilendlane (# 12) mainitud veel mitme rahvusvahelise loodusala (Natura 2000 võrgustik) kaitse-eesmärkides.
Peale looduskaitseseaduse kaitseb nahkhiiri ka mitu rahvusvahelist lepingut: need loomad kuuluvad Euroopa Liidu loodusdirektiivi neljandasse lisasse, tiigilendlane veel ka teise lisasse. Ühtlasi on Eesti Euroopa nahkhiirepopulatsioonide kaitse lepingu (The Agreement on the Conservation of Populations of European Bats ehk Eurobats) liige. Ühelt poolt tähendab see ettekirjutusi, mille täitmisele tuleb liikmesriikidel tähelepanu pöörata, teiselt poolt aitab leping paremini nahkhiiri kaitsta. Eurobatsi komisjonid koguvad ja edastavad mitmesugust teavet: nahkhiirte zoonoosid, tuulegeneraatorite negatiivne mõju nahkhiirtele, peamised liikumis- ja rändeteed ning nahkhiirtele ohtlikud pestitsiidid. Päevakohased teemad vaadatakse üle igal aastal peetavatel koosolekutel. Eurobatsi tegevuse kohta leiab teavet veebilehelt www.eurobats.org.


TEKSTIKAST 1

Milline nahkhiir elab minu keldris?
Väikestesse maakeldritesse tulevad talvituma põhja-nahkhiired (# 10) ja pruun-suurkõrvad (# 4). Need nahkhiired taluvad nullilähedast temperatuuri või lausa miinuskraade. Vaata liikide määramist hõlbustavaid pilte # 7.
Põhja-nahkhiire tunneb ära tumeda näo, lennuse ja kuldsete tippudega tumeda karvkatte järgi. Kui ülejäänud nahkhiired paistavad seinal ümara karvakerana, siis pruun-suurkõrv on rombjas. Võrreldes põhja-nahkhiirega on ta üsna hele (helepruun) ning tema karv on tokerjas. Üks pruun-suurkõrva põhitunnus on silmatorkavad valged traagused ehk kõrvakaaned. Oma suured kõrvad paneb ta talveune ajaks tiibade alla peitu.
Põhja-Lätis, üsna Eesti piiri lähedal, võib säärastes keldrites kohata ka euroopa laikõrva (# 3). Ametlikult ei kuulu see nahkhiireliik Eesti imetajate nimekirja, kuid tõenäoliselt võib teda Lõuna-Eestis olla. Teiste meie liikidega võrreldes on euroopa laikõrv üsna omapärase välimusega: nägu on rohkem krimpsus ja karva üldtoon tumedam.
Suurematesse keldritesse võivad tulla ka lendlased. Nemad vajavad talvitumiseks soojemat ja niiskemat keskkonda: temperatuur võiks olla umbes 7 °C ja õhuniiskus üle 90%. Lendlasi on mitut liiki ja nende äratundmiseks on vaja asjatundja abi. Veelendlased on helepruunid sametja karvaga nahkhiired, kelle kõhualune on helebeež ja ninaots roosa. Neist harvemini kohtab tiigilendlasi (# 12), kes on välimuselt üsna veelendlase sarnased, kuid on neist tunduvalt suuremad ja valgema kõhualusega. Muudest nahkhiirtest eristavad vee- ja tiigilendlasi suured jalad.
Tõmmu- ja habelendlased on pisikesed, tumeda näo ja karvkattega, neil on väikesed teravad kõrvad ja vahel peaaegu mustjad lennused.
Mõnikord võivad nahkhiired olla kaetud kondenseerunud veepiiskadega. Siis tundub nahkhiir hall ja tegelikku karvkatte värvi ei olegi näha. Sel juhul aitab liiki määrata kõrvade ja keha kuju ning suurus, samuti näo ja lennuste värvus.
Kui huvilisel on suur soov teada saada, mis liiki nahkhiired on tema maakeldris, siis võiks loomast teha mõned fotod (hoidudes looma häirimast) ning saata need MTÜ Suurkõrva aadressile suurkorv@gmail.com. Üsna sageli suudavad asjatundjad määrata liigi foto järgi.


TEKSTIKAST 2
Mida teha, kui nahkhiir satub tuppa?
Kui nahkhiir on tuppa lennanud (see võib juhtuda hiliskevadest kuni sügiseni), on kaks moodust teda välja aidata. Pimedal ajal võiks kõigepealt anda talle võimaluse ise väljuda: tehke aken lahti, kustutage toas tuled ja pange uksed kinni. Tihti lendab nahkhiir siis ise aknast välja. Ei tasu teda taga ajada, sest see tekitab hirmunud loomas segadust ning ta ei suuda väljapääsu leida.
Juhul kui nahkhiir ise õue tagasi ei lenda või on väljas parasjagu valge, tuleks loom kinni püüda. Selleks on kindlasti soovitatav kätte tõmmata paksud kaitsekindad, kuid sobib ka rätik. Nõnda saab käsi hammustuse eest kaitstes tõsta looma mõnda karpi. Õue võiks nahkhiire lahti lasta õhtupimeduses.
Üsna sageli juhtutakse seina või katuse vahel varjes olevatele nahkhiirtele majaremondi käigus. Sel juhul tuleb tööd katkestada ja oodata, kuni koloonia lahkub. Ent kui teate, et teie majas on nahkhiiri, tasub suviste kolooniate kogunemise ajal (juunist augustini) hoiduda suurematest remonditöödest seinte ja katuse kallal.
Abi ja nõu nahkhiirte kohta saab mitmelt poolt: pöörduda võib MTÜ Suurkõrva, MTÜ Sicista arenduskeskuse, Eestimaa looduse fondi või kohaliku keskkonnaameti looduskaitsespetsialistide poole.



1. Davidson-Watts, Ian; Walls, Sean; Jones, Gareth 2006. Differential habitat selection by Pipistrellus pipistrellus and Pipistrellus pygmaeus identifies distinct conservation needs for cryptic species of echolocating bats. – Biological conservation 133 (1): 118–127.
2. Entwistle, Abigail C.; Racey, Paul A.; Speakman, John R. 1996. Habitat exploitation by a gleaning bat, Plecotus auritus. – Philosophical Transactions: Biological sciences, 351 (1342): 921–931.
3. Flavin, Daniel et al. 2001. Analysis of the diet of Daubenton’s bat Myotis daubentonii in Ireland. – Acta Theriologica 46 (1): 43–52.
4. Frafjord, Karl 2012. Influence of night length on home range size in the northern bat Eptesicus nilssonii. – www.sciencedirect.com/science/article/pii/S1616504712000791.
5. Harris, Sarah et al. 2006 – European bat lyssaviruses: distribution, prevalence and implications for conservation. – Biological Conservation 131: 193–210.
6. Haupt, Moritz; Menzler, Susanne; Schmidt, Sabine 2006. Flexibility of habitat use in Eptesicus nilssonii: does the species profit from anthropogenically altered habitats? – Journal of mammalogy 87 (2): 351–361.
7. Jahelková, Helena; Horáček, Ivan; Bartonička, Tomáš 2008. The advertisement song of Pipistrellus nathusii (Chiroptera, Vespertilionidae): a complex message containing acoustic signatures of individuals. – Acta Chiropterologica 10 (1): 103–126.
8. Jakava-Viljanen, Miia et al. 2010. First encounter of European bat lyssavirus type 2 (EBLV2) in Finland – Epidemology and infection 138 (11): 1581–1585.
9. Kabli linnujaam – kabli.nigula.ee/index.php?option=com_seire&view=seirechi&Itemid=27 (4. 11. 2012).
10. Mackie, Iain J.; Racey, Paul A. 2007. Habitat use varies with reproductive state in noctule bats Habitat use varies with reproductive state in noctule bats. – Biological conservation 140 (1–2): 70–77.
11. Masing, Matti 1984. Lendlased. Tallinn. Valgus.
12. Masing, Matti; Lutsar, Lauri 2007. Hibernation temperatures in seven species of sedentary bats (Chrioptera) in northeastern Europe. – Acta Zooloogica Lituanica 17: 47–55.
13. Parsons, Katharine N et al. 2003. Swarming of bats at underground sites in Britain–implications for conservation. – Biological conservation 111: 63–70.
14. Puechmaille, Sébastien J. et al. 2011. – White-nose syndrome: is this emerging disease a threat to European bats? – Trends in Ecology and Evolution 26 (11): 570–576.
15. Rydell, Jens 2006. Food habits of northern (Eptesicus nilssoni) and brown long-eared (Plecotus auritus) bats in Sweden. – Ecography 12: 16–20.
16. Šuba, Jurgis; Vietniece, Digna; Pētersons, Gunārs 2010. The parti-coloures bat Vespertilio murinus in Rīga (Latvia) during autumn and winter. – Environmental and Experimental Biology 8: 93–96.


Triinu Tõrv (1983) on Tallinna ülikooli zooloogialektor ja tegutseb MTÜs Suurkõrv.



Triinu Tõrv
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet