Eesti Looduse fotov�istlus
11/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
PLEVKIVI EL 11/2003
Ainulaadne plevkivi ootab kaevandamist

Linud sajandi esimesest poolest on jnud rahva mllu mt plevkivist kui rahvuslikust rikkusest. Nd videtakse, et see on lpukorral. Kas plevkivitstus on ikka jtkusuutlik? Seda enam, et maailmas, rkimata Euroopast, ei ole sellele analoogi.

Peaaegu kogu Eesti elektrienergia toodetakse plevkivist. Nii on see kavandatud veel kmneteks aastateks. Tavamtlemises seostub plevkivitstus rnga keskkonnamjuga ning ebaterve sotsiaalolukorraga.

Eestis on mitu plevkivi. Plevkivi kuulub orgaanilist ainet sisaldavate settekivimite klassi, mida suurkeeltes nimetatakse likiltadeks. Eesti maapues on neid vhemalt kaks: kukersiitplevkivi ja diktoneemaargilliit. Mlemad on kujunenud Ordoviitsiumi ajastul ladestunud meresetetest, diktoneemaargilliit enne ja kukersiit hiljem. Mlemaid leidub Phja-Eestis: diktoneemaargilliidi lasund on paksem lnes, kukersiidikihid idas. Diktoneemaargilliiti, maakeeles konnatahvlit, leidub Eesti maapues rohkem kui kukersiiti. Seejuures on diktoneemaargilliidil kaks erimit: lnes vhema ja idas suurema raskmetallide sisaldusega, mistttu pole vale ksitleda neid eri plevkividena. Kuigi Virumaal lasuv diktoneemaargilliit sisaldab uraani kmme korda vhem kui korralik maak, kaevandati seda aastail 19491952 Sillamel tuumatoormeks [3, 4].

Eesti plevkivide kasutusvimalusi hakati otsima Esimese maailmasja ajal tekkinud ktusepuuduses. Algul ritati ktta kasarmuid Harjumaal Peeter I merekindluse kikudest vljatud diktoneemaargilliidiga, mis aga tolle vikese kttevrtuse tttu ei nnestunud. Rohkem me siin diktoneemaargilliidist ei rgi, edaspidi mtleme plevkivi all ainult kukersiiti.


Plevkivi pstis Eesti ktusesltuvusest. Plevkivi veti kasutusele soodsate asjaolude tttu. Esiteks avaneb lasund maapinnal raudtee lhedal: see tegi kaevandamise ning veo lihtsaks ja odavaks. Teiseks: prast Esimest maailmasda oli Virumaal palju vaba tjudu mitme armee sjamehi. Kolmandaks: plevkivi kasutamine ei olnud uudis, sest plevkivitstus oli tol ajal olemas otimaal, Prantsusmaal ja Austraalias.

Erisugustele eeskujudele toetudes suudeti kiiresti konstrueerida plevkivile sobivad kolde- ja utmisseadmed. Raudtee lks le plevkivikttele. Tsemenditstuses selgus, et plevkivi ei ole mitte ainult ktus, vaid ka thus lisand. Nii vabanes Eesti kivise sisseveost. Prast seda, kui omandati li utmise ja ttlemise tehnoloogia, sai plevkivilist thtis ekspordiartikkel. Just selle tttu sai plevkivist esimese Eesti Vabariigi viimastel aastatel rahvuslik uhkus.

Kuues eri pritolumaaga tsturite ettevttes kaevandati 1939. aastal kokku 1,7 miljonit tonni plevkivi. Kui kaevanduste ja litstuse toodangumaht oleks suurenenud mdukalt ja pidevalt, niteks keskmiselt 3% aastas, ning kui seda poleks mjutanud sda, okupatsioonid ega suurriikide huvid, oleks ndne toodangumaht umbes 12 miljonit tonni aastas. Just nii palju praegu kaevandataksegi.

Tegelikult suurenes plevkivi kaevandamise ja kasutamise maht kuni linud sajandi seitsmekmnendateni keskmiselt 13% aastas ja, judnud 1980. aastal 30 miljonini, hakkas siis kahanema. Nii on seni htekokku vljatud peaaegu miljard tonni (tpsemalt 975 mln. t) plevkivi. Eesti riiklikus maavarade registris on arvel veel ligikaudu viis miljardit tonni. Niisiis on plevkivi maapues viis korda rohkem kui seni vljatud, ometi vaieldakse varu piisavuse le.

Hinnang paarikmne aasta peale. Maavara varu suuruse ja piisavuse le on vaieldud alati ja kikjal, mitte ainult plevkivi puhul. Tegelikult tuleb probleemile lheneda majanduse ja tehnoloogia, mitte maapue mahukuse poolelt. Mis tahes maavara uuringu tellivad ja seda rahastavad tsturid. Uuring on kallis. Majandustegevust ei ole vimalik prognoosida kauemaks kui 20 aastaks. Sellest lhtuvalt ei uurita ega hangita mitte kusagil maavara kauemaks kui paarikmneks aastaks. Just siit tekivadki pressiteated, et see vi teine maavara ammendub kahekmne aasta jooksul. Maailma naftavaru piisavust on viimasel sajal aastal pidevalt hinnatud 1020 aasta peale.

Plevkivi varu praegused numbrid tekkisid linud sajandi seitsmekmnendatel aastatel nukogude riigikapitalistliku majanduse voluntaristlike kavade alusel. Geoloogilise uuringu lesanne lhtus kavandatava kolmanda elektrijaama ja uuel tehnoloogial ttava litehase nuetest ning vajadustest. Kaevandamise mahuks mrati 45 miljonit tonni aastas. Eeldati suurte kaevanduste rajamist Kuremele, Permisklla ja Kivilist luna poole. Vastukaaluks keskvalitsuse kavale asutas kohalik vim Sirtsi, Muraka, Agusalu ja Puhatu soode alale looduskaitsealad. Peale selle veel Kurtna ja mned viksemad maastikukaitsealad.


Kik, mis maapues, pole kaevandamisvrne. Normaalses majanduses lhtuvad maavara kaevandamisvrsuse piirtingimused (konditsioonid, cut-off-grades) tstusest ja rist. Ainult piirtingimustele vastav kivim ongi maavara.

Tavaliselt mratakse tingimused kahes astmes: rangematele tingimuse vastava varu kaevandamisvrsus on testatud, sellist nimetatakse Eestis aktiivseks varuks; ldvematele tingimustele vastava varu kaevandamisvrsus on tinglik. Sellele vastab meil passiivne varu.

Plevkivi on Eestis ainuke maavara, mille aktiivsuse tingimused, kihindi energiatootlus (umbes 10 MWh energiat ruutmeetril) ja teised parameetrid, on vlja ttatud taasiseseisvunud riigi majandust aluseks vttes. Seejuures tuleb teada, et nende piirtingimuste loomisel lhtusime plevkivist kui tolmktusest elektrijaama kolletes. Aktiivset varu on umbes 1,4 miljardit tonni. Testamata kaevandamisvrsusega ehk majanduslikult passiivne varu on meil arvel nii-elda igaks juhuks. Tegime nii, et passiivset varu sai aktiivsest kaks korda rohkem: praegu on seda registris umbes 2,2 miljardit tonni.

Kuid peale majanduslikult passiivse on veel keskkonnahoiu seisukohalt passiivne varu, ehk maavara, mis oleks kaevandamisvrne, kui poleks keskkonnapiiranguid. Silma pilgutamata kehtestatakse kaevandamiskeeld igasugustel kaitsealadel, kus paiknev maavara muutub automaatselt passiivseks. Sellist plevkivivaru on Eesti maapues le 1,3 miljardi tonni.

Plevkivi on seni kaevandatud ja kaevandatakse ka edaspidi menduse klassikalise skeemi jrgi: alustatakse kige soodsamast kohast ja kaevandatakse seni, kuni kaevandamiskulu on viksem kui mgitulu [2]. Sellise lhenemise korral tde arenedes mendustingimused halvenevad: kaevandamine muutub kallimaks, kuni see lpetatakse.

Seejuures peaaegu mitte kunagi ega mitte kusagil ei lpe kaevandamine prast kogu maardla vi kaevevlja ammendamist. Lpetama sunnib see, et kivim kaotab kaevandamisvrsuse ja lakkab olemast maavara selle sna majanduslikus mttes. Nii on maailmas kaotanud kaevandamisvrsuse kunagi vga olulised maavarad, nagu tulekivi, vilkkilt ja ooker, Eestis diktoneemaargilliit ja fosforiit.

Suletud plevkivikaevandustes kaotas metde arenedes osa esmalt arvel olnud varu kaevandamisvrsuse ootamatult ilmnenud maapuehirete, peale ehitatud hoonete ja muude rajatiste, hoitavate loodusobjektide, kaevandusavariide ning kahtlemata ka inimlike eksituste tttu. Kaubastamata jb veel see osa plevkivist, mis peab hoidma maapinda, takistamaks ja tkestamaks maa vajumist.

Tegelikult jb htekokku allmaakaevandamisel vljamata kuni pool kaevanduse meeraldise esialgsest varust. Avakaevandamisel on maavara kadu veidi viksem. kskik kui palju nende asjaolude le vaieldakse ja neid vrakski peetakse, tuleb neid arvestada kui majandusseadusi: vljata ja kaubastada nnestub umbes pool registrisse vetud varust. Nafta puhul on see arv veelgi viksem.


Kui kauaks teda ikkagi jtkub? Kike eeltoodut arvesse vttes on kindel, et kahe tegutseva kaevanduse ja kahe karjri aktiivsest varust jtkub elektrijaamade praeguse tarbimismahu korral 2025. aastani. Edasine oleneb elektrienergeetika arengukavast. Kui plevkivi kasutatakse samas mahus, siis tuleb kahekmne aasta prast avada uusi kaevandusi. Kui tarbimise maht suureneb, tuleb uusi kaevandusi rajada varem. Plevkivivaru seisukohalt on see vimalik, sest registris olevast kogu aktiivsest varust jtkub praeguse kasutusmahu puhul 60 aastaks.

See kalkulatsioon on tehtud eeldusel, et keskkonnapiirangutega alal ei kaevandata ei maa all ega peal.


Teised arenguteed. Kunagi ei saa jtta arvestamata vimalikku olukorramuutust. ks seni veel lahtine arengusuund on litstus. Plevkivitstus rajatigi litstusena, elektrienergeetika tuli hiljem: suures osas Venemaa loodeosa energiavajaduse tttu. Et Venemaal olid rikkalikud livarud, loobuti plevkivitstuse lisuuna arendamisest, nii ongi see jnud selliseks, nagu ta kujunes ksitsit ajastul, enne Teist maailmasda.

Nd, uues majandussituatsioonis on li ekspordivimalused tunduvalt suuremad kui elektril. See on rgitanud alustama uuesti uuringuid plevkivili tootmiseks, otsides utmistehnoloogiat, mis kasutaks vikese kttevrtusega kaevist. Kaevise all mistame plevkivi ja pae segu, vljatuna sellisena, nagu ta lasub kihindis: sortimata ja rikastamata. Nii tuleb litoore mitu korda odavam kui vanades ligeneraatorites kasutatav rikastatud, suure kttevrtusega plevkivi. Tenoliselt muudaks see ka plevkivivaru piirtingimusi, mis seni on kehtestatud elektrienergeetikat ainutarbijana silmas pidades. Meie eelhinnang nitab, et litoormeks sobiva plevkivi varu energeetiline piirtingimus (kihindi energiatootlus) viks olla 15% madalam kui senine. Kuigi see vajab kontrollimist, vib siit jrelduda, et plevkivi aktiivne varu suureneb.

Plevkivi kui suure tuhasisaldusega ktust ei ole otstarbekas kaevandada tarbijast kaugel, seetttu peaks elektrienergeetika saama oma ktuse jujaamadele lhedasemast maardla idaosast Jhvist idas ja lunas. litstuse tarbeks viksid siis jda Kivili linnast lunas ja lnes paiknevad kaeve- ja uuringuvljad. Kui litoormeks sobiva plevkivi piirtingimused lubavad kasutada senisest halvema kvaliteediga tooret, siis suureneb plevkivivaru see osa, mis on uue litstuse seisukohalt kaevandamisvrne, kuid paikneb looduskaitsealade all vi lhedal.


Kuidas suhtuda kaevandamispiirangutesse? Kaevandamist tkestavad keskkonnapiirangud lhtuvad nii loodushoiust (kaitsealad) kui ka infrastruktuurist (tiheasulad). Piirangute tttu passiivseks arvatud varu metehniliste ja majanduslike tunnuste lhem anals on nidanud, et eespool mainitud 1,3 miljardit tonni maapues lasuvat plevkivi ei ole suures osas maavara. Seejuures mitte ainult loodushoiu seisukohalt. Niteks Muraka ja Puhatu kaitseala alla oleks ksitav projekteerida plevkivikaevandust, sest soodes oli raske rajada puurauke, mistttu nende all on plevkivilasundeid geoloogiliselt vhe uuritud.

Prast asjalikku revisjoni tuleks mitmeti problemaatiliste alade, eriti just oluliste looduskaitsealade piirkonnas paiknev passiivne varu, kui kaevandamistingimustele mittevastav, riigi maavarade registrist kustutada, et ta ei toetaks viteid suurest plevkivivarust.

Samas on mingi osa kaevandamispiirangutega varust passiivseks kuulutatud sna nrkadel phjustel vi hoopis aluseta. Niteks: kindlasti on vljatavad lagunenud kolhoosilautade alused tervikud, osaliselt on vljatavad ka Metaguse tammiku (1,8 mln. t) ning Pagari ja mitme teise asumi alla kergekeliselt joonistatud hoidetervikud. Kindlasti tuleks kontrollida, ega asumite lhedaste kalmistute ja kultusobjektide alune varu pole endisest ajast saati kirjas mitte aktiivsena, s.t. kaevandamisvrsena. Veel vib kahelda, kas on ige pidada passiivseks Estonia kaevanduse meeraldise ja Muraka kaitseala kirdetipu kattuva ala 2,3 miljoni tonnini ulatuvat varu.


Keelul puudub juriidiline tugi. Kaevandamiskeeld ei pruugi olla range iga looduskaitseala all. Tihti pole sgavasse maapue ulatuval kaevandamiskeelul isegi juriidilist tuge. Eesti maapueiguse ja klassikalise meiguse kohaselt saab maapinnalt lhtuvat keeldu tie rangusega rakendada vaid prastjaegse tekkega maavarade suhtes. Maapue, kus lasub lhituleviku projektide plevkivi, ulatub maa peal tegutseja igus vaid nii sgavale, kui seda tingib tema kinnistu kasutamise sihtotstarve. Mitte hegi looduskaitseala phimruses ega kaitse-eeskirjas ei ole mratletud kaitstava maapueruumi ulatus. Seeprast on vaieldav allmaakaevandamist vlistava kaevandamiskeelu nue hooajati kaitstavatel aladel, nagu metsiste mngumaa Rsa ja Kiikla vahelises metsalaamas Ojamaa kaevevljal Metaguse vallas.

Sellistel aladel saab plevkivi kaevandada allmaatehnoloogiaga. Uuemal ajal on allmaakaevandamisel mindud kikjal le suure varuteguriga tugitervikutele, mis maavara kao suurenemise arvel vlistab maa vajumise [4]. Sgaval tegutsevad allmaakaevandused, kui neis enam ei kasutata laekivimite langetamist, ei kuivenda lemisi veekihte, vhemalt mitte sellises ulatuses, nagu phjapoolsetel kaevevljadel.

Tnapeva metstus ja -masinad on arenenud nii kaugele, et kaevandamisel vib loobuda lhketdest (nagu seda tehti Lasname paekarjrides), maapealsetest elektriliinidest (nagu see on Venemaa plevkivikaevandustes), samuti teedest ning paljudest hoonetest ja rajatistest kaevevljal. Selle kige tttu ei tarvitse allmaakaevandamise mju olla maapinnal isegi tajutav. Kahjuks on uuema aja mendust mitte tundvate ja eriti just kaevandamispiirkonnast kaugemal elavate inimeste kogemuslik ettekujutus plevkivitstuse keskkonnamjust sedavrd aegunud, et metstuse vastaste avangardi eeleldu ei veena.


Ettepanek: eristagem eri tundlikkusega kaitsealasid. Tallinna tehnikalikooli meinstituut selgitas Eesti ktuse- ja energiamajanduse pikaajalise riikliku arengukava jaoks, kui tsine on keskkonnapiirangutest tingitud plevkivi kui rahvusliku energiavaru defitsiit ja millised oleksid vimalused seda leevendada.

Nitasime, et juhul kui plevkivienergeetika seisukohalt osutub mdapsmatuks otsida kompromisse kaevandamiskeelu ja keskkonnahoidlike kaevandamisvimaluste vahel, siis peaks rakendama seadustele tugineva korra, mis reguleerib kitumist eri tundlikkusastmega kaitsealade puhul.

Meie ettekujutuse kohaselt peaks siis maavarade registrist maha kandma plevkivi varu seal, kus kehtib absoluutne kaevandamiskeeld. Samas tuleks madala tundlikkuseastmega kaitsealadel tpsustada tingimused ja kord, kuidas korraldada nende alade all paikneva plevkivi vljamist. Eelhinnangu jrgi on sellistel aladel, kus lhema 20 aasta jooksul vib tekkida huvi kaevandamise vastu, umbes 110 miljonit tonni plevkivi, ehk vhem kui 8% kogu looduskaitse tttu passiivseks kuulutatud varust.

ks uuringu vljundeid on siia lisatud plevkivimaardla ja piirangualade kaart, kus on nha huvide konflikti piirkonnad.




1. Kark, Jaan 1924. Eesti mineraalvarad. Eesti Majandus 23 (67): 399407.

2. Reinsalu, Enno 1998. Memajandus. Tallinna Tehnikalikool, Tallinn.

3. Reinsalu, Enno 2001. Sillame uraanikaevandus. Keskkonnatehnika 2: 4042.

4. Reinsalu, Enno jt. 2002. Kaevandatud maa. Tallinna Tehnikalikooli meinstituut. Tallinn.


Enno Reinsalu (1936) on tehnikateadlane, Tallinna tehnikalikooli emeriitprofessor. Avaldanud uurimusi menduse ja memajanduse alalt.



Enno Reinsalu
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012