Eesti Looduse fotovõistlus
05/2004



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 05/2004
Lehmja tammik, meie pärandvara

Lehmja tammik on väärispaik, mille tekke- ja kujunemislugu ning praegune seis annavad mõtlemisainet nii loodushuvilisele kui ka rahvatraditsiooni austajale. Pärimuste järgi on ta püha hiis, kuulsaks saanud kui tammedeks moondatud pulmarong, ning äratanud huvi mõnegi haruldase ja kaitstava liigi leiukohana.


See üks vähestest allesjäänud Eesti tammikutest asub Tallinna lähistel Jüri alevikus. Eriti helge ja valgusküllane on ta kevaditi, kui puude all laotub algul sinilille- ja seejärel ülasevaip ning lilleilu üle kaigub linnukoor. Kuid vaatamist-kuulamist jätkub teistelgi aastaaegadel.

Tammiku sünni- ja kodukoht paikneb loopealsel, Kesk-Ordoviitsiumi Keila lademe avamusel. Niisiis kattis siinseid alasid umbes 450 miljonit aastat tagasi elurikas meri, mille setetest saigi tulevasele tammikule tugev alus. Lõpliku väljanägemise andsid siinsele maastikule jääaeg ja inimtegevus.

Kõige hilisema mandrijää serva aeglustunud taandumisel, mis algas umbes 11 500 aastat tagasi, sulasid välja ka saadikud põhjamaadest: jääga siia kandunud peamiselt graniit- ja gneisskivid. Tänapäeval ilmestavad need tammikut sammaldunud kivikülvide ja rändrahnudena. Viimastest vähemalt ühte on I aastatuhandel e. Kr. (võib-olla mõnevõrra hiljemgi) kasutatud lohu- ehk kultuskivina.

Siin võib näha ka mandrijää vooliva tegevuse jälgi. Ligikaudu 3,5 kilomeetri pikkune ja kuni poolteise kilomeetri laiune Lehmja denudatsioonikõrgendik, mille 54,92 m absoluutse kõrgusega kagutipp asub tammikus, tähistab ilmselt jää liikumissuunda, sest selle pikitelg kulgeb enam-vähem loodest kagusse [11]. Peale selle leiame tammikust umbes 400 m pikkuse ja 160 m laiuse kuestalaadse samasuunalise künkakese, mille kõrgem ja järsem serv asub kaguosas ja suhteline kõrgus ei ületa nelja meetrit. Lehmja kõrgendik on üldse ümbruskonna kõrgeim ala, mille keskosa Lehmja-Lool (tammikust umbes kaks kilomeetrit lääneloode pool) tõuseb kuni 57,88 m üle merepinna. Kõrgendiku laelt leidis tuntud kodu-uurija Oskar Raudmets ka jääkriimudega kivi [17]. Seega võib Lehmja tammikut koos selle ümbrusega vaadelda ka pisukese jääajamuuseumina.

Inimtegevuse nähtavate minevikujälgedena avastas Oskar Raudmets tammiku lääneosas muistse põllunduse tunnuseid – kokkuloobitud kivivaresid. Ka suure tammiku (väike tammik, vanarahva suus ka sarapikuks nimetatu, asub puistut läbivast maanteest põhja pool) kummaliselt lohulise pinnamoe teke sai selgeks [17, 20]: Lehmja mõis võttis sealt 19. sajandi II poolel lubjapõletamiseks sobivat nn. kärkapaasi. See kõlbas ka rattaroobastesse sillakohustuse täitmisel.


Tammiku iga. Lehmja tammik on killuke atlantilise (8000–5000 aastat tagasi) ja subboreaalse (5000–2500 aastat tagasi) kliimastaadiumi ajal siin laialt levinud tammemetsast. Seega võib tammiku vanust hinnata umbes viiele tuhandele aastale. Muidugi pole siin kasvamas nii vanu tammesid, sest ka puu on surelik ning tammikus on vahetunud mitu põlvkonda. Kliimamuutuste ja inimtegevuse tõttu on kokku tõmbunud ka tema pindala: Eesti looduse infosüsteemi (EELIS) andmetel hõlmab tammik praegu 11,5 hektarit.

Lehmja tammede keskmist vanust hindas metsakorraldus 1983. aastal umbes 110 aastale, nüüd siis ligikaudu 130. Siinse vanema põlvkonna tammede vanust määras Mart Rohtla mullu võetud korbaproovide analüüsi alusel: vanim elav tamm osutus 374-aastaseks.


Lehmja tammik muistisena. Seda tammikut tuntakse Eestis ja nüüd ka Soomes [9] eelkõige kohamuistendite järgi, mida omavahel seob üks tõik: siin on tegu puudeks moondatud pulmalistega. Miks see nõnda juhtus, seda põhjendavad rahvajuttude variandid erimoodi. Enamasti oli see karistus omaaegsete tavade ja tabude rikkumise eest.

Folklorist Mari-Ann Remmel [20, 21, 22, 23] on kogunud ja uurinud tammikuga seotud pärimusi. Ainuüksi Eesti rahvaluule arhiivis leidub 23 rahvajuttude üleskirjutust Lehmja tammiku kohta (aastatest 1889–1998). Mitu neist viitab tammikule kui iidsele hiiepaigale. Ka muinasaja uurija Jaan Jung [4] on kirjutanud Lehmja tammikuna tuntud hiiekohast. Ta osutas koguni võimalikule ohverdamiskohale tammiku edelaservas, kus vanad niined kasvavad ringina ning kuhu rahvajutu järgi on maetud rootsi sõdalased. Tammik võis loodusliku pühapaigana kasutusel olla juba ligikaudu 4000 aastat tagasi, sest arheoloogilised leiud tõendavad üsna laialdase inimasustuse olemasolu Jüri ümbruses paar tuhat aastat e. Kr.

Mari-Ann Remmel märgib, et hilisem värvikas pulmalistelegend varjutas vana hiie tuntuse ja pühaduse, kusjuures sellest legendist on sajandite jooksul tekkinud palju erisuguse rõhuasetusega variante. Tõenäoliselt vanima sisuliiniga on järgmine jutt:

Lehmja tammikus kasvavad tammed olla vanarahva jutu järele senna sattunud sel kombel: kord on sellel kohal kaks pulmasaja või pulmaliste jõuku vastakute sattunud, kummagil olnud kaasas kanged nõiad, ühe saja nõid olnd teisest vägevam, nõidund teised pulmalised tammedeks ühes nende nõiaga, kus nad tänaseni kasvavad. ERA II 83, 254 (50) < Jüri, Rae v. – T. Wiedemann < Liisa Pikamäe (1934).

Mõned muistendivariandid viitavad karistusele looduse rüüstamise eest: peomadinas tallasid ja kiskusid ülemeelikud pulmalised üles Vanaisa (teisal Nõia) istutatud noored tammekesed: [---] Vanaisa pahandanud sellest ja käratanud: “Et teie minu tammetaimed olete ära tallanud, siis jääte nüüd siia nende asemele!” Seda öeldes puudutanud ta oma kepiga igat pulmalist, kes sedamaid tammeks muutunud. ERA II 224, 229/30 (6) < Jüri, Pajupea k. – R. Utno < Ann Tomper (1939).

Ühe rahvajutu järgi karistanud umbes nelisada aastat tagasi Jüris elanud kuulus nõid oma tammeistanduse lõhkujaid veelgi karmimal viisil: [---]ta [---] haaranud esiti peigmehest, tõstnud ta kõrgele õhku ja paisanud ta suure jõuga vastu maad, nõnda et pea vajunud maasse ja jalad jäänud ülespoole. Selle järgi pruudi ja kõik teised pulmalised ükshaaval, ainult üks pääsnud põgenema ja joosnud Tallinna poole. Sellegi saanud nöid kätte ja teinud temaga samuti. Pulmalistest kasvanud suur ja ilus tammik [---] peigmehega eesotsas [---] ainult üks üksik tamm seisab nendest eemal Tallinna pool. ERA II 224, 22/3 (4) < Jüri, Karla k. – S. Aunver < Ida Aunver (1939).

Muistendite järgi võis tammik tekkida ka ahastuse või ohjeldamatu lõbutsemise tagajärjel:

Teine jutt pajatab, et pulmalised [---] hirmsa tormi ja tuisuga olla ära eksinud. Nad otsinud ja müranud küll, aga õiget teed nad pole leidnud. Siis sajatanud ja vandunud need pulmalised iseendid seal tammedeks ja nende sajatamine ja vandumine läinud täide.

Kolmas jutt räägib, et pulmalised sinna loo peale ikka on naljatama ja mängima läinud. Nad kasvatanud ka [---] muude naljade seas [---] (tiri-)tamme ja viimaks jäenud nad ka pärisesti tammedeks. H IV 9, 257/8 (3) < Jüri – J. Saalverk (1915).

[---] Nüüd ei julgevat keegi neid puid maha raiuda, sest rahvajutu järele tulevat tammest siis vee asemel veri välja.” ERA II 131, 197 (292) < Tapa < Harjumaa – L. Böckler < Hilda Turro (1936).

Ristiusu mõjul ja Jüri kiriku läheduse tõttu on kohamuistendisse mõne jutustaja esituses lisandunud kirikuga seotud elemendid. Näiteks:

Pruutpaari nõudmise peale laulatanud Jüri kihelkonnas Lehmjal katoliku paater paastuajal korra peiu ja neiu paari. Pärast laulatust sõitnud paatergi pulmalistega üheskoos pulma, kus suur tants ja joomine pidanud algama. Et kallis paastuaeg sedaviisi saaks rikutud, moondanud Jumal karistuseks kõik pulmalised puudeks – tammedeks. Kogu saja on praegu alles Lehmjas näha tee ääres. Ühel pool üksik tamm – paater. Teiselpool esiti kaks tamme: pruut ja peigmees. Kaugemal hulk teisi tammesid; need on pulmalised. – Paater pole küll esiti tahtnud laulatada, aga raha viinud mehe meele peast: pruutpaar laulatatud keelatud ajal. Karistus käis kohe kannul. E 54631 – M. J. Eisen < Jüri õpetaja E. Tennmann.

Huvitav, et muistendites on püütud paaril korral määrata ka Lehmja tammede vanust. Ühel puhul on see 400 aastat (vt. eespool), teisel puhul ligikaudu 2100 aastat:

[---] Üks kord lasknud üks Lehmja mõisa valitseja sealt ühe tamme maha võtta vankre kodarate tarvis. Kui paraku mõisa päris-herra kindral von Knorring (praegu tema poja poeg) olnud valitsejaga hirmus tige, et need tammed olla 200 a enne Kristuse sündi kasvama hakanud, neid ei tohtida keegi maha raiuda. H II 588, 6 (8a) – J. Saalverk < Kristjan Eller (1896).

Aukartust siinsete tammede vastu suurendasid ka neis juttudes antud sagedased vihjed, et kes tammikule liiga teeb, sellel läheb halvasti või tema karja tabab õnnetus. Lehmja tammiku puutumatuse aura pärineb ja on edasi kantud arvatavalt muistsest ajast, kui tammikut kasutati hiiena.

Aga miks on tegu just puudeks moondatud inimestega? Minge ja vaadake ise: kui teil on pisutki fantaasiat, siis näete otsekui peadpidi maasse lööduid, tiritammitajaid, väsinult põlvili ja röötsakile vajunuid, nõidasid ja muid kummalisi tardunud olendeid. Küllap seda kõike märkasid ka meie loomingulised ja kõrge fantaasialennuga esivanemad. Lehmja tammik ongi suurepärane näide selle kohta, kuidas looduse loomingust võib tuleneda rahvalooming, kusjuures viimane kaitseb esimest.

Kuulus kolmik. Nüüd küll juba kaksik. Rahvajuttude järgi tuntakse Lehmja tammikus kolme nimelist puud: Pruut, Peigmees ja Peiupoiss. Viimast teatakse ka patuse katoliku Paatrina või Sandina, kelle mõnitamist pulmas Vanaisa karistanud. Peigmees, kes Põhjasõja lahingute aegu (venelased vallutasid Tallinna 10. oktoobril 1709) oli paraja sõdurpoisi eas (sündinud 1682), on nüüd tammiku kõige priskem (ümbermõõt 4,57 m) ja üks ilusamaid puid. Leseks jäi ta 1948. aastal, kui karjalapsed umbes niisama vana Pruudi poolkogemata maha põletasid. Saksa ajal, arvatavasti 1943. aastal, raiusid sõjaväe sideliini rajajad Peigmehe ja Pruudi põhjapoolsed oksad maha. Sellest traumast Peigmees toibus, kuid taastab oma võra tasakaalu tänapäevani.

Peiupoiss on pruutpaarist ligi sada aastat noorem (sündinud 1790), kuid kidura tervisega. Tema tüve allosas on näha vana tugev vigastus. Viimatine maanteelaiendus võib aga saada Peiupoisile saatuslikuks: väga tiheda liiklusega tee ulatub nüüd puu tüveni, seega ka tugev vibratsioon ning talvel teele puistatud sool. Möödunud kevadel lehtisid kehvalt vaid mõned oksad.


Tammik on kui saareke, mida ümbritseb üha laienev asustusmeri. Seetõttu on ka inimsurve sellele saarekesele viimase 40 aasta jooksul mitmekordistunud. Tava tammikusse koguneda pärineb ilmselt juba hiieaegadest: algul kombetalitusteks, hiljem pidu pidama. 19. sajandi lõpupoolel ja 20. sajandi alguspoolel tuldi siia jaanitulele naaberkihelkondadestki. Nüüd on tammikust saanud parkmets, mida linnastuva ümbruse rahvas kasutab jalutus- ja peopaigana. Koormuse suurenedes tuleb rohkem ka looduse kahjustusi. Seetõttu võiks tammik olla seireobjekt, kus saaks jälgida liigilise koosseisu muutusi olenevalt inimmõju suurenemisest. Ja mitte ainult jälgida, vaid leida ka vahendeid kahjustuste ennetamiseks. Näiteks möödunud sajandi seitsmekümnendatel kadus tammikust käoking, nüüd on ohustatud jumalakäpp. Paljude siinsete liikide taluvus pole meile teada.


Tammiku looduse uurimise ajaloost. Üsna pikka aega on huvi tuntud tammiku eluslooduse, peamiselt taimestiku vastu. 19. sajandi II poolel liikus siin kandis taimi uurides botaanik Edmund Russow [19]. 1930. aastal suvitas Jüri kirikumõisas tuntud näitleja-botaanik Albert Üksip, keda mõistagi köitis siinne taimestik. Ta on kirjutanud [24: 199]: “Lehmja tammikus õnnestus avastada haruldast kõrrelist varjulustet (Bromus benekeni), mis seal sarapikus kasvas otse massiliselt.” Järgmisel aastal [25: 28–29]:”Jumalakäpp (O. mascula L.) – Lehmja-Tammikul. See koht näikse idapoolseim leiukoht olevat, seni tuntud Jälgimäelt [---] 1931. a. täies õitsengus 3. V.” Kõrrelistest leidis ta siin veel sugapead ja hulgi sulg-arulustet. Üksip käis Lehmjal taimi vaatlemas ka järgmistel aastatel [26, 27].

1948. aastal avastas harrastusmükoloog Tõnis Leisner tammikust ebe-limanuti, meil väga haruldase seeneliigi [5]. 1956. aastal uuris siin samblaid ja kogus neid botaanik Aino Kalda.

1958. aastal koostasin tutvustava ülevaade kodukandi tammikust [18]. Kuni kuuekümnendate aastate lõpuni käis siin sageli pedagoog-botaanik Aleksander Valsiner, kes tegi märkmeid salumetsa taimestiku sesoonsuse kohta [27]. Neil aegadel huvitus Lehmja tammiku linnustikust ornitoloog August Mank [13]. Aastatel 1963–1990 uuris tammiku linnustikku ja taimestikku ja seeni fütopatoloog Harry Karis [8]. Tammiku seotust muistse asustusega käsitles Oskar Raudmets [17]. Lehmja tammiku ümbruse geomorfoloogiat uuris seitsmekümnendate aastate alguses geograaf Sulev Künnapuu [11]. 1989. a. avastas brüoloog Leiti Kannukene tammikus kaitsealuse samblaliigi – kurrulise tuhmiku. Samal ajal uuris siin samblikke Eva Nilson.

Septembris 1991 kogus Lehmja tammikus seeni mükoloog Erast Parmasto.

Viis aastat tagasi hakkas rühm loodusteadlasi huvi tundma, mis seal “saarel” keset linnastuvat küla tänapäeval leida on. Seda huvi toetas Rae valla valitsus. Uuringuid tehti peamiselt aastatel 1999–2002, osalt hiljemgi. Mida teada saadi?


Põnev puistu. Metsateadlane Olaf Schmeidt on kirjutanud [25]: Lehmja tammiku tammed on enamikus silmatorkavalt kõverad ja okslikud, meenutades toreda üldpildi poolest mingit muinasjutu-puistut. Tõenäoliselt on need tammed oma noorusaastad veetnud valguskülluses ja hakanud seetõttu juba varakult kasvatama külgoksi. Puude jässakuse üks põhjusi võib olla ka paepealne kasvukoht – tammedele omane sügavale püüdleva peajuure kasv on olnud takistatud ning see on mõjutanud ka puu maapealset osa. Ja veel: ei ole sugugi välistatud, et jänesed omal ajal noorte tammede latvu kärpisid, mille tagajärjel on üks okstest võtnud ladvafunktsiooni, andes edaspidi tüvele edasi ka oksale omaseid kasvuerisusi.

Siin ongi ehk vastus küsimusele, kuidas sai tekkida selline meeleolukas tammeskulptuuride mets.

Lehmja tammikusse kui salumetsa kuulub teisigi puuliike. Esimeses, kõige kõrgemas rindes märkame ka pärni ja saari. Olaf Schmeidti hinnangu järgi on esimese rinde koosseis: 8 tamme, 1 pärn, 1 saar. Seejuures harilik saar, ökotüübi järgi lubjasaar, levib siin liigagi hästi, moodustades kohati juba saarikulaike. Metsakorralduse andmetel on puistu täius tammikus 0,5: pindalal, kus saaks kasvada kümme puud, kasvab vaid viis. Kuid liitus, mis näitab võradega kaetud taevafooni, on keskeltläbi 0,8, kohati isegi 1,0: taevas täiesti suletud.


Halli fooniga lõigud eraldi kastidesse!]

Lehmja tammikus on kirja pandud: 18 puu- ja põõsaliiki, 110 rohttaimeliiki, 73 seeneliiki, 35 samblikuliiki, 65 samblaliiki, 420 putukaliiki ja 36 linnuliiki.


Tammikus kasvavad puud-põõsad: harilik tamm, harilik pärn, harilik saar, arukask, harilik haab, raagremmelgas, harilik vaher, harilik pihlakas, harilik toomingas, harilik kibuvits, harilik viirpuu, üheemakaline viirpuu, harilik kuslapuu, harilik lodjapuu, harilik sarapuu, harilik kukerpuu, magesõstar, harilik türnpuu.


Tammikust leitud putukad: 356 liblikalist (ligi 40 % Eesti suurliblikate faunast), 23 mardikalist, 20 kiletiivalist, 10 kahetiivalist, 4 lutikalist, 2 sihktiivalist, 2 ehmestiivalist, 1 koonuline, 1 võrktiivaline, 1 prussakaline.


Eredamaid pärleid tammiku loodusvaramus. Et enamik tammikus täheldatud liike on salumetsale üldomased, siis mainigem vaid kaitsealuseid, harva ette tulevaid või mõnel muul põhjusel tähelepanuväärseid.

Rohttaimi ja seeni [Tiit! Rohelise fooniga ei ole vahepealkirjad vaid lihtsalt bold!]on uurinud suurte kogemustega botaanik Õie Jaagomäe [3]. Tammiku au ja uhkus on kindlasti jumalakäpp. Veelgi haruldasem on varjuluste, kes Lehmja tammikust põhja pool kasvab vaid Ahvenamaa saarestikus. Eestis teatakse teda kasvamas ainult kümmekonnas kohas Saaremaal ja edelarannikul, neile lisandub Rakvere tammik. Tarnadest köidavad taimetundjat kaks – sõrmtarn ja metstarn. Viimast leidub Eestis üsna vähe: siit umbes saja kilomeetri raadiuses kasvab metstarna teadaolevalt veel vaid kahes kohas. Samuti pole Eestis eriti sagedased ka magus hundihammas, ojamõõla ja maamõõla hübriid ning harilik käopäkk. Tammikus saab imetleda ka lõhnava varjulille (uue nimetusega lõhnav madar) rikkalikku leiukohta.

Seentest on siin leitud kolm Eestis haruldast liiki. Kaitsealune ebe-limanutt kasvab teadaolevalt vaid neljas kohas Harjumaal ja ühes paigas Tsirguliinas. Teine haruldus – harjas-ebakõrges on puidusaproobne lehikseen. Seda lubjalembest liiki leidub, ehkki harva, Lääne- ja Põhja-Eestis ning saartel, ikka puisniitudel ja laialehistes metsades. Kolmas, teadusliku nimetusega Dendrothele alliacea avastati siin elusa tamme koorel [14].

Samblike esialgse nimekirja on koostanud lihhenoloog Taimi Piin [15]. Suhtelise liigivaesuse üks tõenäolisi põhjusi on alusmetsa hiljutine (1999) puhastamine põõsarindest, sest samblike levikut limiteerib muuhulgas ka valgus. Tamme tüvedel valitseb jahulöövesamblik.

Samblaid uurides on Leiti Kannukene hinnanud Lehmja tammiku liigirikkaks [7]. Kividel kasvab üle 20 liigi, lehtpuude tüvedel äratavad tähelepanu tutikud ja hiissammal (sobiv nimetus vanasse hiide!). Puude tüvealuste samblapolstris kasvab teiste seas ka Eesti metsade vääriselupaikade tunnusliike – ahenevat ja õrna tuhmikut, harilikku hännikut ning harilikku paelsammalt. Ja kõige olulisem: üliharuldane vääriselupaikade tunnusliik – kurruline tuhmik [2]. Eestis on teda leitud veel ainult Ida-Virumaalt Meriküla klindimetsast ja Pähklimäelt, mis paraku on jäänud Narva veehoidla alla. Lehmja tammikus on selle samblaliigi teadaolevalt kõige rikkalikum leiukoht Eestis.

Putukaid on põhjalikumalt uurinud entomoloog Märt Kruus [10]. Leitud 420 liigist on enamik liblikalised. Tabatud liikide koguarv olnuks kindlasti suurem, kui kohalikud “loodusesõbrad” poleks korduvalt lõhkunud on valguspüünist. Huvitavamad leiud: tammega seotud violet-siilaktiib, pärnasuru, peitöölane, meile sisse rändav admiral, mitu haruldast juureöölast, kaunis ja suur sini-paelöölane ja lehise-pisivaksik (siinses tammikus lehised puuduvad!).

Linnud. Lehmja tammik pole mõeldav kevadise linnukontserdita. Olin selle kuulaja ja suleliste ülesmärkija aastatel 1999–2002. Lausharuldusi ei märganud, ent siin ajavahemikus 1954–2002 [vt. ka 8, 13] kuuldud-nähtud umbes 60 linnuliigi seas (kellest pooled ka pesitsevad tammikus) on mitu rahva lemmikut, ööbik, laulurästas, musträstas, metsvint, salu-lehelind ja paljud teised. Juhupesitsejateks võib pidada sõtkast ja sinikael-parti, sest lähim veekogu – Vaskjala veehoidla Pirita jõel – asub umbes 2,5 km kaugusel. Harukordset pilti nägi Harry Karis tammikus jõululaupäeval 1963: Peiupoisi võras istus suur valge lind nagu ingel. See oli talikülaline lumekakk.

Ja lõpuks veel üks tammiku tähelepanuväärsus – viinamäetigu [19].


Tammik ja ühiskond. Inimesed on sellesse pärandkooslusest väärispaigasse suhtunud mitmeti. Kuni 1940. aastani oli tammik oma pärimusliku kuulsuse tõttu hästi kaitstud ning Jüri kihelkonna rahvas pidas teda oma ühisvaraks. Suuremaid pidusid peeti tammiku servas, mitte sees, nagu praegu. Enne sõda ei kasutatud võimendust, nüüd aga võiks mõne tammikupeo muusika järgi tantsida nelja-viie kilomeetri kauguselgi. Mida teevad sel ajal tammiku sulelised ja neljajalgsed?

Teise maailmasõja ja okupatsiooni ajal sai tammik kõvasti kannatada. Suurim laastamistöö tehti mõned aastad pärast sõda, mil läbi tammiku ehitati Ahtme–Tallinna kõrgepingeliin: trassi rajamiseks raiuti puud-põõsad maha umbes 1,3 hektarilt. Kuuekümnendate aastate keskel, kui tekkis vajadus vahetada liini puitmastid metallmastide vastu, õnnestus hiljuti loodud looduskaitse valitsusel elektriliin tammikust välja tõsta, ent uuesti metsastunud trassikoht eristub nüüdki ülejäänud puistust, sest seal pole põlispuid.

Tänapäeval ohustab vana tammikut kõige rohkem võhiklikkus ja hoolimatus. Viimane poolsajand lõi segi kohaliku rahva, ent immigrandid ei tunne siinseid väärtusi ega siis ka austust kunagise pühapaiga vastu. Siit siis vead tammiku hooldamisel, kasutamisel ja ehitiste planeerimisel lähikonda. Näiteks ulatub üks mitmekorruseline elumaja vaid kümmekonna meetri kaugusele nn. rootsi sõdalaste hauast: see on tallatud ja prahistatud. Mõned aastad tagasi eraldati ärimeestele tammiku lääneserva krunt ja praegu ehitatakse seal ajaloolise mõisarehe asemele kolmekorruselist elumaja. Rehehoonet pruugiti enne sõda vihmase ilma puhul peomajana, mille ees asuski peoplats. Nüüd peetakse pidusid väikesel välul hooldekodu läheduses. Jumalakäpa siinsest suurimast kasvupaigast saab aga tõenäoliselt uue maja laste mänguplats.

Liikvel on olnud teisigi “nutikaid” ideid: näiteks mõte raiuda tammikust välja põõsarinne –hea vaadata siis tammiku ühest otsast sisse, teisest välja! Või see, et tammiku lõunaosast tuleks läbi ehitada asfalteeritud rularada...

Pealetungi soodustab asjaolu, et puudub Lehmja tammiku kui kaitseala kaitse-eeskiri, ehkki tammik on võetud kaitse alla juba 1960. aastal. Küll on aga välja joonistatud maaeraldus tammikut läbivale maanteele: liiklusohutuse mõttes peab mõlemal pool tee telgjoont olema üheksa meetri laiune puudest-põõsastest puhastatud riba. Sellesse tsooni jäävad tammiku kuulsaimad puud. Just nende ridade kirjutamise ajal (12. aprillil 2004) avaldati Internetis esimest korda Lehmja tammiku kaitseala piir: kaitsealast on välja jäänud mõningad tammiku põlisosad, sealhulgas nn. rootsi sõdalaste haud.

Peale võimukate ja rahakate “tammikukoide” teevad märgatavat kahju ka “pisikoid” – mõtlematud poisikesed, aga ka joodikud: nemad rikuvad puid ja nende järelkasvu haamri, naelte, noa, kirve ning tulega, prahistavad tammikut ja häirivad pesitsevaid linde.

Võib-olla saaks olukorda parandada eelkõige lähikonna elanikke ja kohalikke valitsejaid harides. Esimesed sammud on tehtud ja positiivsed nihkedki märgata. Möödunud aastal käsitlesid tammikuprobleeme Rae valla ja Jüri kihelkonna ajalehed, Jüri gümnaasiumis peeti samal teemal näitlikustatud loeng. Koolilapsed käivad vahel tammikut koristamas ja valla korraldatavad tammiku hooldustööd sujuvad tänavu loodetavasti asjatundlikumalt. Kuid mis peamine – uute elanike seas on tekkinud juba väike ringkond, kes tahab, julgeb ja suudab Lehmja tammiku kaitseks välja astuda.


Mis sellest tammikust saab? Õnneks on tammikus üsna tubli kesk- ja noorema põlvkonna puude järelkasv. Pealegi on tamme iive siin viimastel kümnenditel suurenenud. Loodame, et osa tammebeebisid jõuab ka täisikka. “Pulm” kestab aga tammikus seni, kuni jätkub tammesid ja mäletatakse kohalikke rahvajutte. Kuigi siinne roheline varamu peab maksma lõivu rumalusele ja hoolimatusele, jääb tammik kestma Eesti püsiväärtusi hindavate inimeste rõõmuks. Selle kinnituseks mõned read Jüri kirikuõpetaja (1951–1964) Hugo Valma Lehmja tammikule pühendatud lugulaulust:

Tamm – see samm me saatuselle,

tamm – see teeviit tulevikku.

Peatu, rändur – siin pühamu!

Vana Tamm – aegade valvur.


1. Eisen, Mattias Johann 1920. Eesti kohalikud muistejutud. Tallinn.

2. Ingerpuu, Nele jt. 1994. Eesti sammalde nimestik. – Abiks loodusvaatlejale 194: 124.

3. Jaagomäe, Õie 1999–2002. Lehmja tammiku rohttaimed ja seened. Käsikiri.

4. Jung, Jaan 1910. Muinasajateadus eestlaste maalt III. Tartu.

5. Kalamees, Kuulo jt.1999. Eesti seente levikuatlas, 2, 76. Tartu.

6. Kalda, Aino 1961. Andmeid Eesti laialehiste metsade brüofloorast. – Floristilised märkmed, 1, 3:151–156.

7. Kannukene, Leiti 2001. Lehmja tammiku samblad. Käsikiri.

8. Karis, Harry 1963–1990. Lehmja tammiku linnustikust. Käsikiri.

9. Kovalainen, Ritva; Seppo, Sanni 1997. Puiden kansa. Oulu: 25.

10. Kruus, Märt 2000–2001. Ülevaade Lehmja tammiku entomofaunast. Käsikiri.

11. Künnapuu, Sulev 1975. Tallinna ja selle ümbruse geomorfoloogiline iseloomustus. –Loodusuurijate seltsi aastaraamat, 63: 18–39.

12. Laasimer, Liivia-Maria 1965. Eesti NSV taimkate. Valgus, Tallinn: 64, 79, 109, 128, 170, 260, 284.

13. Mank, August 1977. Salumetsa linnustikust. – Õppekäigud salumetsa. Valgus, Tallinn.

14. Parmasto, Erast; Parmasto, Ilmi 2001. Seened, mida seeneteadlased ei märka. – XXIV Eesti loodusuurijate päev. Tartu: 69 –70.

15. Piin, Taimi 2001. Samblikud Lehmja tammikus. Käsikiri.

16. Põldmäe, Julius 2001. Lehmja tammik. Kolm ballaadi. Rae vallavalitsus, Tallinn.

17. Raudmets, Oskar 1978. Lehmja tammik ja muistised. – Horisont 10: 31–33.

18. Remmel, Jaan 1958. Lehmja tammik. – Eesti Loodus 9 (5): 297–299.

19. Remmel, Jaan 1970. Viinamäetigu Lehmja tammikus. – Eesti Loodus 21 (3): 172.

20. Remmel, Mari-Ann 1989. Lehmja tammik. Jüri kihelkonna kohamuistendid II. Eesti fil. II k. Käsikiri Tartu ülikooli eesti kirjanduse ja rahvaluule õppetoolis.

21. Remmel, Mari-Ann 1997. Püha mõistest kohalugude kaudu. – Maa ja ilm. Pro folkloristica V. Tartu: 75 –91.

22. Remmel, Mari-Ann 1998. Hiie ase. Hiis eesti rahvapärimustes. Eesti Kirjandusmuuseum. Tartu.

23. Remmel, Mari-Ann 2001. Mõrsja saatus: pulmateema loodusmaastikuga seotud rahvajuttudes. – Akadeemia 12: 252–2541.

24. Russow, Edmund August Friedrich 1862. Flora der Umgebung Revals.– Archiv für Naturkunde Liv-, Est- und Curlands II, 6: 1–120.

25. Schmeidt, Olaf Gunnar 2001. Mets ja puud (Lehmja tammik). Käsikiri.

26. Valma, Hugo 1951–1964. Lehmja tammik. Käsikirjaline lugulaul.

27. Valsiner, Aleksander 1977. Õppekäigud salumetsa. Valgus, Tallinn.

28. Üksip, Albert 1975. Mälestused. Eesti Raamat, Tallinn.

29. Üksip, Albert 1932. Mõningaid taimi ja nende leiukohti II. – Loodusvaatleja 1: 28–29.

30. Üksip, Albert 1932. Mõningaid taimi ja nende leiukohti V. – Loodusvaatleja 4: 122–123.

31. Üksip, Albert 1932. Mõningaid taimi ja nende leiukohti VI. – Loodusvaatleja 5: 157.


Jaan Remmel (1934) on loodusgeograaf, oma elu esimeses ja viimases veerandis Lehmja tammiku heatahtlik naaber.



Jaan Remmel
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet