Eesti Looduse fotov�istlus
05/2004



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 05/2004
Lehmja tammik, meie prandvara

Lehmja tammik on vrispaik, mille tekke- ja kujunemislugu ning praegune seis annavad mtlemisainet nii loodushuvilisele kui ka rahvatraditsiooni austajale. Primuste jrgi on ta pha hiis, kuulsaks saanud kui tammedeks moondatud pulmarong, ning ratanud huvi mnegi haruldase ja kaitstava liigi leiukohana.


See ks vhestest allesjnud Eesti tammikutest asub Tallinna lhistel Jri alevikus. Eriti helge ja valguskllane on ta kevaditi, kui puude all laotub algul sinilille- ja seejrel lasevaip ning lilleilu le kaigub linnukoor. Kuid vaatamist-kuulamist jtkub teistelgi aastaaegadel.

Tammiku snni- ja kodukoht paikneb loopealsel, Kesk-Ordoviitsiumi Keila lademe avamusel. Niisiis kattis siinseid alasid umbes 450 miljonit aastat tagasi elurikas meri, mille setetest saigi tulevasele tammikule tugev alus. Lpliku vljangemise andsid siinsele maastikule jaeg ja inimtegevus.

Kige hilisema mandrij serva aeglustunud taandumisel, mis algas umbes 11 500 aastat tagasi, sulasid vlja ka saadikud phjamaadest: jga siia kandunud peamiselt graniit- ja gneisskivid. Tnapeval ilmestavad need tammikut sammaldunud kiviklvide ja rndrahnudena. Viimastest vhemalt hte on I aastatuhandel e. Kr. (vib-olla mnevrra hiljemgi) kasutatud lohu- ehk kultuskivina.

Siin vib nha ka mandrij vooliva tegevuse jlgi. Ligikaudu 3,5 kilomeetri pikkune ja kuni poolteise kilomeetri laiune Lehmja denudatsioonikrgendik, mille 54,92 m absoluutse krgusega kagutipp asub tammikus, thistab ilmselt j liikumissuunda, sest selle pikitelg kulgeb enam-vhem loodest kagusse [11]. Peale selle leiame tammikust umbes 400 m pikkuse ja 160 m laiuse kuestalaadse samasuunalise knkakese, mille krgem ja jrsem serv asub kaguosas ja suhteline krgus ei leta nelja meetrit. Lehmja krgendik on ldse mbruskonna krgeim ala, mille keskosa Lehmja-Lool (tammikust umbes kaks kilomeetrit lneloode pool) tuseb kuni 57,88 m le merepinna. Krgendiku laelt leidis tuntud kodu-uurija Oskar Raudmets ka jkriimudega kivi [17]. Seega vib Lehmja tammikut koos selle mbrusega vaadelda ka pisukese jajamuuseumina.

Inimtegevuse nhtavate minevikujlgedena avastas Oskar Raudmets tammiku lneosas muistse pllunduse tunnuseid kokkuloobitud kivivaresid. Ka suure tammiku (vike tammik, vanarahva suus ka sarapikuks nimetatu, asub puistut lbivast maanteest phja pool) kummaliselt lohulise pinnamoe teke sai selgeks [17, 20]: Lehmja mis vttis sealt 19. sajandi II poolel lubjapletamiseks sobivat nn. krkapaasi. See klbas ka rattaroobastesse sillakohustuse titmisel.


Tammiku iga. Lehmja tammik on killuke atlantilise (80005000 aastat tagasi) ja subboreaalse (50002500 aastat tagasi) kliimastaadiumi ajal siin laialt levinud tammemetsast. Seega vib tammiku vanust hinnata umbes viiele tuhandele aastale. Muidugi pole siin kasvamas nii vanu tammesid, sest ka puu on surelik ning tammikus on vahetunud mitu plvkonda. Kliimamuutuste ja inimtegevuse tttu on kokku tmbunud ka tema pindala: Eesti looduse infossteemi (EELIS) andmetel hlmab tammik praegu 11,5 hektarit.

Lehmja tammede keskmist vanust hindas metsakorraldus 1983. aastal umbes 110 aastale, nd siis ligikaudu 130. Siinse vanema plvkonna tammede vanust mras Mart Rohtla mullu vetud korbaproovide analsi alusel: vanim elav tamm osutus 374-aastaseks.


Lehmja tammik muistisena. Seda tammikut tuntakse Eestis ja nd ka Soomes [9] eelkige kohamuistendite jrgi, mida omavahel seob ks tik: siin on tegu puudeks moondatud pulmalistega. Miks see nnda juhtus, seda phjendavad rahvajuttude variandid erimoodi. Enamasti oli see karistus omaaegsete tavade ja tabude rikkumise eest.

Folklorist Mari-Ann Remmel [20, 21, 22, 23] on kogunud ja uurinud tammikuga seotud primusi. Ainuksi Eesti rahvaluule arhiivis leidub 23 rahvajuttude leskirjutust Lehmja tammiku kohta (aastatest 18891998). Mitu neist viitab tammikule kui iidsele hiiepaigale. Ka muinasaja uurija Jaan Jung [4] on kirjutanud Lehmja tammikuna tuntud hiiekohast. Ta osutas koguni vimalikule ohverdamiskohale tammiku edelaservas, kus vanad niined kasvavad ringina ning kuhu rahvajutu jrgi on maetud rootsi sdalased. Tammik vis loodusliku phapaigana kasutusel olla juba ligikaudu 4000 aastat tagasi, sest arheoloogilised leiud tendavad sna laialdase inimasustuse olemasolu Jri mbruses paar tuhat aastat e. Kr.

Mari-Ann Remmel mrgib, et hilisem vrvikas pulmalistelegend varjutas vana hiie tuntuse ja phaduse, kusjuures sellest legendist on sajandite jooksul tekkinud palju erisuguse rhuasetusega variante. Tenoliselt vanima sisuliiniga on jrgmine jutt:

Lehmja tammikus kasvavad tammed olla vanarahva jutu jrele senna sattunud sel kombel: kord on sellel kohal kaks pulmasaja vi pulmaliste juku vastakute sattunud, kummagil olnud kaasas kanged niad, he saja nid olnd teisest vgevam, nidund teised pulmalised tammedeks hes nende niaga, kus nad tnaseni kasvavad. ERA II 83, 254 (50) < Jri, Rae v. T. Wiedemann < Liisa Pikame (1934).

Mned muistendivariandid viitavad karistusele looduse rstamise eest: peomadinas tallasid ja kiskusid lemeelikud pulmalised les Vanaisa (teisal Nia) istutatud noored tammekesed: [---] Vanaisa pahandanud sellest ja kratanud: Et teie minu tammetaimed olete ra tallanud, siis jte nd siia nende asemele! Seda eldes puudutanud ta oma kepiga igat pulmalist, kes sedamaid tammeks muutunud. ERA II 224, 229/30 (6) < Jri, Pajupea k. R. Utno < Ann Tomper (1939).

he rahvajutu jrgi karistanud umbes nelisada aastat tagasi Jris elanud kuulus nid oma tammeistanduse lhkujaid veelgi karmimal viisil: [---]ta [---] haaranud esiti peigmehest, tstnud ta krgele hku ja paisanud ta suure juga vastu maad, nnda et pea vajunud maasse ja jalad jnud lespoole. Selle jrgi pruudi ja kik teised pulmalised kshaaval, ainult ks psnud pgenema ja joosnud Tallinna poole. Sellegi saanud nid ktte ja teinud temaga samuti. Pulmalistest kasvanud suur ja ilus tammik [---] peigmehega eesotsas [---] ainult ks ksik tamm seisab nendest eemal Tallinna pool. ERA II 224, 22/3 (4) < Jri, Karla k. S. Aunver < Ida Aunver (1939).

Muistendite jrgi vis tammik tekkida ka ahastuse vi ohjeldamatu lbutsemise tagajrjel:

Teine jutt pajatab, et pulmalised [---] hirmsa tormi ja tuisuga olla ra eksinud. Nad otsinud ja mranud kll, aga iget teed nad pole leidnud. Siis sajatanud ja vandunud need pulmalised iseendid seal tammedeks ja nende sajatamine ja vandumine linud tide.

Kolmas jutt rgib, et pulmalised sinna loo peale ikka on naljatama ja mngima linud. Nad kasvatanud ka [---] muude naljade seas [---] (tiri-)tamme ja viimaks jenud nad ka prisesti tammedeks. H IV 9, 257/8 (3) < Jri J. Saalverk (1915).

[---] Nd ei julgevat keegi neid puid maha raiuda, sest rahvajutu jrele tulevat tammest siis vee asemel veri vlja. ERA II 131, 197 (292) < Tapa < Harjumaa L. Bckler < Hilda Turro (1936).

Ristiusu mjul ja Jri kiriku lheduse tttu on kohamuistendisse mne jutustaja esituses lisandunud kirikuga seotud elemendid. Niteks:

Pruutpaari nudmise peale laulatanud Jri kihelkonnas Lehmjal katoliku paater paastuajal korra peiu ja neiu paari. Prast laulatust sitnud paatergi pulmalistega heskoos pulma, kus suur tants ja joomine pidanud algama. Et kallis paastuaeg sedaviisi saaks rikutud, moondanud Jumal karistuseks kik pulmalised puudeks tammedeks. Kogu saja on praegu alles Lehmjas nha tee res. hel pool ksik tamm paater. Teiselpool esiti kaks tamme: pruut ja peigmees. Kaugemal hulk teisi tammesid; need on pulmalised. Paater pole kll esiti tahtnud laulatada, aga raha viinud mehe meele peast: pruutpaar laulatatud keelatud ajal. Karistus kis kohe kannul. E 54631 M. J. Eisen < Jri petaja E. Tennmann.

Huvitav, et muistendites on ptud paaril korral mrata ka Lehmja tammede vanust. hel puhul on see 400 aastat (vt. eespool), teisel puhul ligikaudu 2100 aastat:

[---] ks kord lasknud ks Lehmja misa valitseja sealt he tamme maha vtta vankre kodarate tarvis. Kui paraku misa pris-herra kindral von Knorring (praegu tema poja poeg) olnud valitsejaga hirmus tige, et need tammed olla 200 a enne Kristuse sndi kasvama hakanud, neid ei tohtida keegi maha raiuda. H II 588, 6 (8a) J. Saalverk < Kristjan Eller (1896).

Aukartust siinsete tammede vastu suurendasid ka neis juttudes antud sagedased vihjed, et kes tammikule liiga teeb, sellel lheb halvasti vi tema karja tabab nnetus. Lehmja tammiku puutumatuse aura prineb ja on edasi kantud arvatavalt muistsest ajast, kui tammikut kasutati hiiena.

Aga miks on tegu just puudeks moondatud inimestega? Minge ja vaadake ise: kui teil on pisutki fantaasiat, siis nete otsekui peadpidi maasse lduid, tiritammitajaid, vsinult plvili ja rtsakile vajunuid, nidasid ja muid kummalisi tardunud olendeid. Kllap seda kike mrkasid ka meie loomingulised ja krge fantaasialennuga esivanemad. Lehmja tammik ongi suureprane nide selle kohta, kuidas looduse loomingust vib tuleneda rahvalooming, kusjuures viimane kaitseb esimest.

Kuulus kolmik. Nd kll juba kaksik. Rahvajuttude jrgi tuntakse Lehmja tammikus kolme nimelist puud: Pruut, Peigmees ja Peiupoiss. Viimast teatakse ka patuse katoliku Paatrina vi Sandina, kelle mnitamist pulmas Vanaisa karistanud. Peigmees, kes Phjasja lahingute aegu (venelased vallutasid Tallinna 10. oktoobril 1709) oli paraja sdurpoisi eas (sndinud 1682), on nd tammiku kige priskem (mbermt 4,57 m) ja ks ilusamaid puid. Leseks ji ta 1948. aastal, kui karjalapsed umbes niisama vana Pruudi poolkogemata maha pletasid. Saksa ajal, arvatavasti 1943. aastal, raiusid sjave sideliini rajajad Peigmehe ja Pruudi phjapoolsed oksad maha. Sellest traumast Peigmees toibus, kuid taastab oma vra tasakaalu tnapevani.

Peiupoiss on pruutpaarist ligi sada aastat noorem (sndinud 1790), kuid kidura tervisega. Tema tve allosas on nha vana tugev vigastus. Viimatine maanteelaiendus vib aga saada Peiupoisile saatuslikuks: vga tiheda liiklusega tee ulatub nd puu tveni, seega ka tugev vibratsioon ning talvel teele puistatud sool. Mdunud kevadel lehtisid kehvalt vaid mned oksad.


Tammik on kui saareke, mida mbritseb ha laienev asustusmeri. Seetttu on ka inimsurve sellele saarekesele viimase 40 aasta jooksul mitmekordistunud. Tava tammikusse koguneda prineb ilmselt juba hiieaegadest: algul kombetalitusteks, hiljem pidu pidama. 19. sajandi lpupoolel ja 20. sajandi alguspoolel tuldi siia jaanitulele naaberkihelkondadestki. Nd on tammikust saanud parkmets, mida linnastuva mbruse rahvas kasutab jalutus- ja peopaigana. Koormuse suurenedes tuleb rohkem ka looduse kahjustusi. Seetttu viks tammik olla seireobjekt, kus saaks jlgida liigilise koosseisu muutusi olenevalt inimmju suurenemisest. Ja mitte ainult jlgida, vaid leida ka vahendeid kahjustuste ennetamiseks. Niteks mdunud sajandi seitsmekmnendatel kadus tammikust koking, nd on ohustatud jumalakpp. Paljude siinsete liikide taluvus pole meile teada.


Tammiku looduse uurimise ajaloost. sna pikka aega on huvi tuntud tammiku eluslooduse, peamiselt taimestiku vastu. 19. sajandi II poolel liikus siin kandis taimi uurides botaanik Edmund Russow [19]. 1930. aastal suvitas Jri kirikumisas tuntud nitleja-botaanik Albert ksip, keda mistagi kitis siinne taimestik. Ta on kirjutanud [24: 199]: Lehmja tammikus nnestus avastada haruldast krrelist varjulustet (Bromus benekeni), mis seal sarapikus kasvas otse massiliselt. Jrgmisel aastal [25: 2829]:Jumalakpp (O. mascula L.) Lehmja-Tammikul. See koht nikse idapoolseim leiukoht olevat, seni tuntud Jlgimelt [---] 1931. a. ties itsengus 3. V. Krrelistest leidis ta siin veel sugapead ja hulgi sulg-arulustet. ksip kis Lehmjal taimi vaatlemas ka jrgmistel aastatel [26, 27].

1948. aastal avastas harrastusmkoloog Tnis Leisner tammikust ebe-limanuti, meil vga haruldase seeneliigi [5]. 1956. aastal uuris siin samblaid ja kogus neid botaanik Aino Kalda.

1958. aastal koostasin tutvustava levaade kodukandi tammikust [18]. Kuni kuuekmnendate aastate lpuni kis siin sageli pedagoog-botaanik Aleksander Valsiner, kes tegi mrkmeid salumetsa taimestiku sesoonsuse kohta [27]. Neil aegadel huvitus Lehmja tammiku linnustikust ornitoloog August Mank [13]. Aastatel 19631990 uuris tammiku linnustikku ja taimestikku ja seeni ftopatoloog Harry Karis [8]. Tammiku seotust muistse asustusega ksitles Oskar Raudmets [17]. Lehmja tammiku mbruse geomorfoloogiat uuris seitsmekmnendate aastate alguses geograaf Sulev Knnapuu [11]. 1989. a. avastas broloog Leiti Kannukene tammikus kaitsealuse samblaliigi kurrulise tuhmiku. Samal ajal uuris siin samblikke Eva Nilson.

Septembris 1991 kogus Lehmja tammikus seeni mkoloog Erast Parmasto.

Viis aastat tagasi hakkas rhm loodusteadlasi huvi tundma, mis seal saarel keset linnastuvat kla tnapeval leida on. Seda huvi toetas Rae valla valitsus. Uuringuid tehti peamiselt aastatel 19992002, osalt hiljemgi. Mida teada saadi?


Pnev puistu. Metsateadlane Olaf Schmeidt on kirjutanud [25]: Lehmja tammiku tammed on enamikus silmatorkavalt kverad ja okslikud, meenutades toreda ldpildi poolest mingit muinasjutu-puistut. Tenoliselt on need tammed oma noorusaastad veetnud valgusklluses ja hakanud seetttu juba varakult kasvatama klgoksi. Puude jssakuse ks phjusi vib olla ka paepealne kasvukoht tammedele omane sgavale pdleva peajuure kasv on olnud takistatud ning see on mjutanud ka puu maapealset osa. Ja veel: ei ole sugugi vlistatud, et jnesed omal ajal noorte tammede latvu krpisid, mille tagajrjel on ks okstest vtnud ladvafunktsiooni, andes edaspidi tvele edasi ka oksale omaseid kasvuerisusi.

Siin ongi ehk vastus ksimusele, kuidas sai tekkida selline meeleolukas tammeskulptuuride mets.

Lehmja tammikusse kui salumetsa kuulub teisigi puuliike. Esimeses, kige krgemas rindes mrkame ka prni ja saari. Olaf Schmeidti hinnangu jrgi on esimese rinde koosseis: 8 tamme, 1 prn, 1 saar. Seejuures harilik saar, kotbi jrgi lubjasaar, levib siin liigagi hsti, moodustades kohati juba saarikulaike. Metsakorralduse andmetel on puistu tius tammikus 0,5: pindalal, kus saaks kasvada kmme puud, kasvab vaid viis. Kuid liitus, mis nitab vradega kaetud taevafooni, on keskeltlbi 0,8, kohati isegi 1,0: taevas tiesti suletud.


Halli fooniga ligud eraldi kastidesse!]

Lehmja tammikus on kirja pandud: 18 puu- ja psaliiki, 110 rohttaimeliiki, 73 seeneliiki, 35 samblikuliiki, 65 samblaliiki, 420 putukaliiki ja 36 linnuliiki.


Tammikus kasvavad puud-psad: harilik tamm, harilik prn, harilik saar, arukask, harilik haab, raagremmelgas, harilik vaher, harilik pihlakas, harilik toomingas, harilik kibuvits, harilik viirpuu, heemakaline viirpuu, harilik kuslapuu, harilik lodjapuu, harilik sarapuu, harilik kukerpuu, magesstar, harilik trnpuu.


Tammikust leitud putukad: 356 liblikalist (ligi 40 % Eesti suurliblikate faunast), 23 mardikalist, 20 kiletiivalist, 10 kahetiivalist, 4 lutikalist, 2 sihktiivalist, 2 ehmestiivalist, 1 koonuline, 1 vrktiivaline, 1 prussakaline.


Eredamaid prleid tammiku loodusvaramus. Et enamik tammikus theldatud liike on salumetsale ldomased, siis mainigem vaid kaitsealuseid, harva ette tulevaid vi mnel muul phjusel thelepanuvrseid.

Rohttaimi ja seeni [Tiit! Rohelise fooniga ei ole vahepealkirjad vaid lihtsalt bold!]on uurinud suurte kogemustega botaanik ie Jaagome [3]. Tammiku au ja uhkus on kindlasti jumalakpp. Veelgi haruldasem on varjuluste, kes Lehmja tammikust phja pool kasvab vaid Ahvenamaa saarestikus. Eestis teatakse teda kasvamas ainult kmmekonnas kohas Saaremaal ja edelarannikul, neile lisandub Rakvere tammik. Tarnadest kidavad taimetundjat kaks srmtarn ja metstarn. Viimast leidub Eestis sna vhe: siit umbes saja kilomeetri raadiuses kasvab metstarna teadaolevalt veel vaid kahes kohas. Samuti pole Eestis eriti sagedased ka magus hundihammas, ojamla ja maamla hbriid ning harilik kopkk. Tammikus saab imetleda ka lhnava varjulille (uue nimetusega lhnav madar) rikkalikku leiukohta.

Seentest on siin leitud kolm Eestis haruldast liiki. Kaitsealune ebe-limanutt kasvab teadaolevalt vaid neljas kohas Harjumaal ja hes paigas Tsirguliinas. Teine haruldus harjas-ebakrges on puidusaproobne lehikseen. Seda lubjalembest liiki leidub, ehkki harva, Lne- ja Phja-Eestis ning saartel, ikka puisniitudel ja laialehistes metsades. Kolmas, teadusliku nimetusega Dendrothele alliacea avastati siin elusa tamme koorel [14].

Samblike esialgse nimekirja on koostanud lihhenoloog Taimi Piin [15]. Suhtelise liigivaesuse ks tenolisi phjusi on alusmetsa hiljutine (1999) puhastamine psarindest, sest samblike levikut limiteerib muuhulgas ka valgus. Tamme tvedel valitseb jahulvesamblik.

Samblaid uurides on Leiti Kannukene hinnanud Lehmja tammiku liigirikkaks [7]. Kividel kasvab le 20 liigi, lehtpuude tvedel ratavad thelepanu tutikud ja hiissammal (sobiv nimetus vanasse hiide!). Puude tvealuste samblapolstris kasvab teiste seas ka Eesti metsade vriselupaikade tunnusliike ahenevat ja rna tuhmikut, harilikku hnnikut ning harilikku paelsammalt. Ja kige olulisem: liharuldane vriselupaikade tunnusliik kurruline tuhmik [2]. Eestis on teda leitud veel ainult Ida-Virumaalt Merikla klindimetsast ja Phklimelt, mis paraku on jnud Narva veehoidla alla. Lehmja tammikus on selle samblaliigi teadaolevalt kige rikkalikum leiukoht Eestis.

Putukaid on phjalikumalt uurinud entomoloog Mrt Kruus [10]. Leitud 420 liigist on enamik liblikalised. Tabatud liikide koguarv olnuks kindlasti suurem, kui kohalikud loodusesbrad poleks korduvalt lhkunud on valguspnist. Huvitavamad leiud: tammega seotud violet-siilaktiib, prnasuru, peitlane, meile sisse rndav admiral, mitu haruldast juurelast, kaunis ja suur sini-paellane ja lehise-pisivaksik (siinses tammikus lehised puuduvad!).

Linnud. Lehmja tammik pole meldav kevadise linnukontserdita. Olin selle kuulaja ja suleliste lesmrkija aastatel 19992002. Lausharuldusi ei mrganud, ent siin ajavahemikus 19542002 [vt. ka 8, 13] kuuldud-nhtud umbes 60 linnuliigi seas (kellest pooled ka pesitsevad tammikus) on mitu rahva lemmikut, bik, laulurstas, mustrstas, metsvint, salu-lehelind ja paljud teised. Juhupesitsejateks vib pidada stkast ja sinikael-parti, sest lhim veekogu Vaskjala veehoidla Pirita jel asub umbes 2,5 km kaugusel. Harukordset pilti ngi Harry Karis tammikus jululaupeval 1963: Peiupoisi vras istus suur valge lind nagu ingel. See oli taliklaline lumekakk.

Ja lpuks veel ks tammiku thelepanuvrsus viinametigu [19].


Tammik ja hiskond. Inimesed on sellesse prandkooslusest vrispaigasse suhtunud mitmeti. Kuni 1940. aastani oli tammik oma primusliku kuulsuse tttu hsti kaitstud ning Jri kihelkonna rahvas pidas teda oma hisvaraks. Suuremaid pidusid peeti tammiku servas, mitte sees, nagu praegu. Enne sda ei kasutatud vimendust, nd aga viks mne tammikupeo muusika jrgi tantsida nelja-viie kilomeetri kauguselgi. Mida teevad sel ajal tammiku sulelised ja neljajalgsed?

Teise maailmasja ja okupatsiooni ajal sai tammik kvasti kannatada. Suurim laastamist tehti mned aastad prast sda, mil lbi tammiku ehitati AhtmeTallinna krgepingeliin: trassi rajamiseks raiuti puud-psad maha umbes 1,3 hektarilt. Kuuekmnendate aastate keskel, kui tekkis vajadus vahetada liini puitmastid metallmastide vastu, nnestus hiljuti loodud looduskaitse valitsusel elektriliin tammikust vlja tsta, ent uuesti metsastunud trassikoht eristub ndki lejnud puistust, sest seal pole plispuid.

Tnapeval ohustab vana tammikut kige rohkem vhiklikkus ja hoolimatus. Viimane poolsajand li segi kohaliku rahva, ent immigrandid ei tunne siinseid vrtusi ega siis ka austust kunagise phapaiga vastu. Siit siis vead tammiku hooldamisel, kasutamisel ja ehitiste planeerimisel lhikonda. Niteks ulatub ks mitmekorruseline elumaja vaid kmmekonna meetri kaugusele nn. rootsi sdalaste hauast: see on tallatud ja prahistatud. Mned aastad tagasi eraldati rimeestele tammiku lneserva krunt ja praegu ehitatakse seal ajaloolise misarehe asemele kolmekorruselist elumaja. Rehehoonet pruugiti enne sda vihmase ilma puhul peomajana, mille ees asuski peoplats. Nd peetakse pidusid vikesel vlul hooldekodu lheduses. Jumalakpa siinsest suurimast kasvupaigast saab aga tenoliselt uue maja laste mnguplats.

Liikvel on olnud teisigi nutikaid ideid: niteks mte raiuda tammikust vlja psarinne hea vaadata siis tammiku hest otsast sisse, teisest vlja! Vi see, et tammiku lunaosast tuleks lbi ehitada asfalteeritud rularada...

Pealetungi soodustab asjaolu, et puudub Lehmja tammiku kui kaitseala kaitse-eeskiri, ehkki tammik on vetud kaitse alla juba 1960. aastal. Kll on aga vlja joonistatud maaeraldus tammikut lbivale maanteele: liiklusohutuse mttes peab mlemal pool tee telgjoont olema heksa meetri laiune puudest-psastest puhastatud riba. Sellesse tsooni jvad tammiku kuulsaimad puud. Just nende ridade kirjutamise ajal (12. aprillil 2004) avaldati Internetis esimest korda Lehmja tammiku kaitseala piir: kaitsealast on vlja jnud mningad tammiku plisosad, sealhulgas nn. rootsi sdalaste haud.

Peale vimukate ja rahakate tammikukoide teevad mrgatavat kahju ka pisikoid mtlematud poisikesed, aga ka joodikud: nemad rikuvad puid ja nende jrelkasvu haamri, naelte, noa, kirve ning tulega, prahistavad tammikut ja hirivad pesitsevaid linde.

Vib-olla saaks olukorda parandada eelkige lhikonna elanikke ja kohalikke valitsejaid harides. Esimesed sammud on tehtud ja positiivsed nihkedki mrgata. Mdunud aastal ksitlesid tammikuprobleeme Rae valla ja Jri kihelkonna ajalehed, Jri gmnaasiumis peeti samal teemal nitlikustatud loeng. Koolilapsed kivad vahel tammikut koristamas ja valla korraldatavad tammiku hooldustd sujuvad tnavu loodetavasti asjatundlikumalt. Kuid mis peamine uute elanike seas on tekkinud juba vike ringkond, kes tahab, julgeb ja suudab Lehmja tammiku kaitseks vlja astuda.


Mis sellest tammikust saab? nneks on tammikus sna tubli kesk- ja noorema plvkonna puude jrelkasv. Pealegi on tamme iive siin viimastel kmnenditel suurenenud. Loodame, et osa tammebeebisid juab ka tisikka. Pulm kestab aga tammikus seni, kuni jtkub tammesid ja mletatakse kohalikke rahvajutte. Kuigi siinne roheline varamu peab maksma livu rumalusele ja hoolimatusele, jb tammik kestma Eesti psivrtusi hindavate inimeste rmuks. Selle kinnituseks mned read Jri kirikupetaja (19511964) Hugo Valma Lehmja tammikule phendatud lugulaulust:

Tamm see samm me saatuselle,

tamm see teeviit tulevikku.

Peatu, rndur siin phamu!

Vana Tamm aegade valvur.


1. Eisen, Mattias Johann 1920. Eesti kohalikud muistejutud. Tallinn.

2. Ingerpuu, Nele jt. 1994. Eesti sammalde nimestik. Abiks loodusvaatlejale 194: 124.

3. Jaagome, ie 19992002. Lehmja tammiku rohttaimed ja seened. Ksikiri.

4. Jung, Jaan 1910. Muinasajateadus eestlaste maalt III. Tartu.

5. Kalamees, Kuulo jt.1999. Eesti seente levikuatlas, 2, 76. Tartu.

6. Kalda, Aino 1961. Andmeid Eesti laialehiste metsade brofloorast. Floristilised mrkmed, 1, 3:151156.

7. Kannukene, Leiti 2001. Lehmja tammiku samblad. Ksikiri.

8. Karis, Harry 19631990. Lehmja tammiku linnustikust. Ksikiri.

9. Kovalainen, Ritva; Seppo, Sanni 1997. Puiden kansa. Oulu: 25.

10. Kruus, Mrt 20002001. levaade Lehmja tammiku entomofaunast. Ksikiri.

11. Knnapuu, Sulev 1975. Tallinna ja selle mbruse geomorfoloogiline iseloomustus. Loodusuurijate seltsi aastaraamat, 63: 1839.

12. Laasimer, Liivia-Maria 1965. Eesti NSV taimkate. Valgus, Tallinn: 64, 79, 109, 128, 170, 260, 284.

13. Mank, August 1977. Salumetsa linnustikust. ppekigud salumetsa. Valgus, Tallinn.

14. Parmasto, Erast; Parmasto, Ilmi 2001. Seened, mida seeneteadlased ei mrka. XXIV Eesti loodusuurijate pev. Tartu: 69 70.

15. Piin, Taimi 2001. Samblikud Lehmja tammikus. Ksikiri.

16. Pldme, Julius 2001. Lehmja tammik. Kolm ballaadi. Rae vallavalitsus, Tallinn.

17. Raudmets, Oskar 1978. Lehmja tammik ja muistised. Horisont 10: 3133.

18. Remmel, Jaan 1958. Lehmja tammik. Eesti Loodus 9 (5): 297299.

19. Remmel, Jaan 1970. Viinametigu Lehmja tammikus. Eesti Loodus 21 (3): 172.

20. Remmel, Mari-Ann 1989. Lehmja tammik. Jri kihelkonna kohamuistendid II. Eesti fil. II k. Ksikiri Tartu likooli eesti kirjanduse ja rahvaluule ppetoolis.

21. Remmel, Mari-Ann 1997. Pha mistest kohalugude kaudu. Maa ja ilm. Pro folkloristica V. Tartu: 75 91.

22. Remmel, Mari-Ann 1998. Hiie ase. Hiis eesti rahvaprimustes. Eesti Kirjandusmuuseum. Tartu.

23. Remmel, Mari-Ann 2001. Mrsja saatus: pulmateema loodusmaastikuga seotud rahvajuttudes. Akadeemia 12: 2522541.

24. Russow, Edmund August Friedrich 1862. Flora der Umgebung Revals. Archiv fr Naturkunde Liv-, Est- und Curlands II, 6: 1120.

25. Schmeidt, Olaf Gunnar 2001. Mets ja puud (Lehmja tammik). Ksikiri.

26. Valma, Hugo 19511964. Lehmja tammik. Ksikirjaline lugulaul.

27. Valsiner, Aleksander 1977. ppekigud salumetsa. Valgus, Tallinn.

28. ksip, Albert 1975. Mlestused. Eesti Raamat, Tallinn.

29. ksip, Albert 1932. Mningaid taimi ja nende leiukohti II. Loodusvaatleja 1: 2829.

30. ksip, Albert 1932. Mningaid taimi ja nende leiukohti V. Loodusvaatleja 4: 122123.

31. ksip, Albert 1932. Mningaid taimi ja nende leiukohti VI. Loodusvaatleja 5: 157.


Jaan Remmel (1934) on loodusgeograaf, oma elu esimeses ja viimases veerandis Lehmja tammiku heatahtlik naaber.



Jaan Remmel
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012