Eesti Looduse fotov�istlus
2004/06



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
saaremaa EL 2004/06
Alma Toom, looduskirjanik Vilsandilt

Alma Toomi raamat Vilsandi linnuriik on esimesi algupraseid ilukirjanduslike taotlustega loodusraamatuid Eestis.


Eesti looduskirjanduse varasemat ajalugu vime mta ligi pooleteise sajandiga. Loodust kirjeldavaid lugusid ja lugemispalu ilmus koolipikutes ja kalendrikirjanduses juba 19. sajandil, loodushoiualased ja loodusmlestisi kirjeldavad lood hakkasid laiemalt levima 20. sajandi algul. Kui aga looduskirjanduse all mista autori enda looduskogemuse edasiandmist teaduslikult tpses ja kirjanduslikult viimistletud vormis, siis selliseid lugusid hakkas jrjekindlamalt ilmuma alles Eesti Vabariigi pevil: 1920. aastail enamasti matkakirjeldustena kodumaa looduskaunitesse ja huvitavatesse paikadesse.

ks esimesi selliseid oli Anton Hansen Tammsaare reisikiri Vilsandist ajalehes Vaba Maa 1920. aasta oktoobris. Arvatavasti kige laiemalt tuntud looduskirjanduse teos sellest ajast on Tartu likooli kauaaegse professori Johannes Piiperi Pilte ja hli kodumaa loodusest. Loodusesbra muljeid maalt ja merelt, mille esmatrkk ilmus 1935. aastal Noor-Eesti kirjastuselt Tartus. Kolmekmnendad aastad olidki eesti looduskirjanduse esimene krgaeg, mil kujunes vlja kindel autorkond ning ilukirjanduslik loodusproosa omandas selged tunnusjooned.

Esimeseks otseselt ilukirjandusliku taotlusega loodusraamatuks vib pidada 1932. aastal Tartus kirjastushisuse Loodus vlja antud raamatut Vilsandi linnuriik, mille autor on Alma Toom, Vilsandi linnukuninga Artur Toomi abikaasa. See ei ole enam rnnuraamat, vaid autori vaatlustel ning igapevase elu kogemustel phinevate muljete esitus.

Alma Toomi nime ei leia me paraku ei Eesti kirjarahva leksikonist ega Eesti entsklopeedia isikutekitest. Bruno Pao koostatud raamatust Artur Toom Vilsandi linnukuningas [3: 5657] saame Alma Toomi (neiuna ispuu) kohta teada, et ta vanemad olid tulnud Hiiumaalt Saaremaale paremat elujrge otsima ning pdsid anda oma lastele siin vimalikult head haridust. Alma vend Paul ttas Eesti Vabariigi ajal diplomaadina Saksamaal, vend Magnusest sai Saare maavalitsuse sekretr. Alma ise valiti 1922. aastal Vilsandi koolipetajaks, sest eelmine petajanna Emilie Ter oli Kuusnmme bioloogiajaama juhataja Johannes Piiperi hutusel asunud ppima Tartu likooli. sna suure tenosusega vis Piiper suunata ka Vilsandi uue koolipreili tulevasi looduskirjanduslikke ettevtmisi.

Preiliks ei jnud aga haritud ja heast perekonnast prit neiu Vilsandi saarel kuigi kauaks: pisut prast oma 39. snnipeva teatab Artur Toom kirjas ele: Mina ameseerisin [---] nd vhe tsisemalt Filsandi koolipetaja neiu ispuuga, ja lisab, et kui nii edasi lheb, siis vtab tema viimaks ragi [3: 56]. Nii ka lks. Bruno Pao mrgib selle sndmuse kommentaariks: Sellest teistkordse abiellumise hetkest, mis toimus Pha kiriku altari ees 16. septembril 1923. aastal, hakkas Artur Toomil hsti minema. On ju ldtuntud tde, et mistlik ja armastav naine annab mehele tiivad ning teeb kodust dusa ning kosutava paiga. [3: 57] Samas tuleb korrektsuse huvides nentida, et Alma Toomi roll Vilsandi linnukuninga abikaasana ei piirdunud sugugi ainult tema koduhaldjaks olemise, sokkide nelumise ja rohkete klaliste jrelt nude pesemisega.

Pgusa levaate Alma Toomi tegevustest annab seesama raamat Artur Toomist: tuletornivahi noorperenaine aitas koolit krvalt oma abikaasal ilmavaatlusi teha ning aruandeid kirjutada, samuti osales hiskondlikus tegevuses nii Vilsandil (haridusseltsis Murdlaine) kui ka Kihelkonnal, juhendades mitut huviringi. Peale selle kirjutas Alma Toom raamatu Vilsandi linnuriik, mis tutvustas Vilsandit ja Vaikasid ning sealset linnuriiki, rgitades kindlasti ka turistlikku huvi [3: 58]. Haritud naisterahva eneseteostuspded visid kll ehk llatada toonast klarahvast, tnapeval viksid aga tekitada ksimusi helt poolt raamatu kirjutamise ajendite ja tingimuste, teiselt poolt selle laiemate seoste ja mjude kohta.

Esimene taust: Kuusnmme bioloogiajaam. Kuusnmme bioloogiajaam alustas td 1922. aastal ja sellest kujunes Tartu likooli loodusteadlastele ning lipilastele oluline vlit- ja praktikumikoht peaaegu kaheks aastakmneks.

Nimemrgi all Rndaja antakse Kuusnmmest Meie Maas 20. augustil 1932 kaunis idlliline pilt: Kui Kihelkonna alevist vlja sita AtlaKarala tee sihis 67 kilomeetrit, paistab lnepool teeservas krge tihe kuusik. Samas valge teenitaja, kus lugeda T. . Bioloogiajaam. Pevaajal hmara, metsatihe puiealust teed ligi kilomeeter juame Kuusnmme misa. Misa hooned uppumas puiestikku, enam-vhem korras ehitused, millede hulgas hrrastemaja endiste aegade mlestusena veel uhkelt psib. Suureprane mbrus pakub vaatajaile ilu ja rahutunnet. Lne piiris virvendab loojeneva pikese kullas meri rohkete saartega, vhe kaugemal mustendab piirjoon valge torniga seal ongi meil tuntud lindude riik Vilsandi.

Kuusnmmes ttas suviti hulk Tartu likooli tudengeid ja ppejude, kige sagedamini Johannes Piiper, Andres Mathiesen, Heinrich Koppel, Johannes Lepiksaar ning Mihkel Hrms ja Mihkel Leppik zooloogiamuuseumist. Sellest, et Vilsandi valge tuletorn mitte lihtsalt ilu prast bioloogiajaama rahvale le mere silma ei paistnud, vaid jaama ja saare vahel tepoolest tihedasti liiguti, rgib ka Kuusnmme bioloogiajaama pevik, mida pidasid jaamas viibinud lipilased aastail 19271938.

Vljavte 1937. aastast [2: lisa nr. 3]: 6. juuni 37.a. Tusime kell 7.50, ilm oli selge ja vagane. Hommikueine oli tiendatud kakaoga. Kell 8.40 algasime situ Vilsandi. Selleks oli meile mootorpaat vastu tellitud. Peegelsiledal veepinnal mngles ksikuid tuuleiile, torkus silma kajakaid, meriskeid jne. /---/ Kell 14.27 algas Vilsandi turistide kodu nnistamine. /---/ Tki aja prast algas meil proua ja hrra Toomi poolt korraldatud pidulik ja korralik lunasmine, mis kestis kella 18-ni. /---/ Ple htuski pandi meid uude turistidekodusse bima. Hrra Toom jutustas daamidele tondilugusid.

Kuusnmmes korraldati ka loodusloopetajate tienduskursusi, kus tutvustati nii taimi, vee-elustikku kui ka loomulikult Vaikade rikkalikku merelinnustikku. Bruno Pao teate kohaselt ongi Vilsandi linnuriigi kirjutamise ajendiks olnud asjaolu, et peale paeluvatele ekskursioonide, mida Vaikadel juhatas Artur Toom, soovisid kursuslased saada Vilsandi kohta ka kirjalikku materjali, mille alusel end ette valmistada, kuuldut kinnistada ja hiljem pilastele edasi anda. Arvatavasti Tartu loodusteadlaste rgitusel ja oma abikaasa heakskiidul kirjutaski Vilsandis lindudega lhemalt tutvunud petajanna lheldase, kuid mjuva ning haarava levaate Vilsandit ja Vaikasid asustavatest kogukondadest nii inimeste kui ka lindude omast.

Esimene taust: Kuusnmme bioloogiajaam. Kuusnmme bioloogiajaam alustas td 1922. aastal ja sellest kujunes Tartu likooli loodusteadlastele ning lipilastele oluline vlit- ja praktikumikoht peaaegu kaheks aastakmneks.

Nimemrgi all Rndaja antakse Kuusnmmest Meie Maas 20. augustil 1932 kaunis idlliline pilt: Kui Kihelkonna alevist vlja sita AtlaKarala tee sihis 67 kilomeetrit, paistab lnepool teeservas krge tihe kuusik. Samas valge teenitaja, kus lugeda T. . Bioloogiajaam. Pevaajal hmara, metsatihe puiealust teed ligi kilomeeter juame Kuusnmme misa. Misa hooned uppumas puiestikku, enam-vhem korras ehitused, millede hulgas hrrastemaja endiste aegade mlestusena veel uhkelt psib. Suureprane mbrus pakub vaatajaile ilu ja rahutunnet. Lne piiris virvendab loojeneva pikese kullas meri rohkete saartega, vhe kaugemal mustendab piirjoon valge torniga seal ongi meil tuntud lindude riik Vilsandi.

Kuusnmmes ttas suviti hulk Tartu likooli tudengeid ja ppejude, kige sagedamini Johannes Piiper, Andres Mathiesen, Heinrich Koppel, Johannes Lepiksaar ning Mihkel Hrms ja Mihkel Leppik zooloogiamuuseumist. Sellest, et Vilsandi valge tuletorn mitte lihtsalt ilu prast bioloogiajaama rahvale le mere silma ei paistnud, vaid jaama ja saare vahel tepoolest tihedasti liiguti, rgib ka Kuusnmme bioloogiajaama pevik, mida pidasid jaamas viibinud lipilased aastail 19271938.

Vljavte 1937. aastast [2: lisa nr. 3]: 6. juuni 37.a. Tusime kell 7.50, ilm oli selge ja vagane. Hommikueine oli tiendatud kakaoga. Kell 8.40 algasime situ Vilsandi. Selleks oli meile mootorpaat vastu tellitud. Peegelsiledal veepinnal mngles ksikuid tuuleiile, torkus silma kajakaid, meriskeid jne. /---/ Kell 14.27 algas Vilsandi turistide kodu nnistamine. /---/ Tki aja prast algas meil proua ja hrra Toomi poolt korraldatud pidulik ja korralik lunasmine, mis kestis kella 18-ni. /---/ Ple htuski pandi meid uude turistidekodusse bima. Hrra Toom jutustas daamidele tondilugusid.

Kuusnmmes korraldati ka loodusloopetajate tienduskursusi, kus tutvustati nii taimi, vee-elustikku kui ka loomulikult Vaikade rikkalikku merelinnustikku. Bruno Pao teate kohaselt ongi Vilsandi linnuriigi kirjutamise ajendiks olnud asjaolu, et peale paeluvatele ekskursioonide, mida Vaikadel juhatas Artur Toom, soovisid kursuslased saada Vilsandi kohta ka kirjalikku materjali, mille alusel end ette valmistada, kuuldut kinnistada ja hiljem pilastele edasi anda. Arvatavasti Tartu loodusteadlaste rgitusel ja oma abikaasa heakskiidul kirjutaski Vilsandis lindudega lhemalt tutvunud petajanna lheldase, kuid mjuva ning haarava levaate Vilsandit ja Vaikasid asustavatest kogukondadest nii inimeste kui ka lindude omast.

Raamat Vilsandi linnuriik koosneb kahest suuremast alajaotusest: esimene ksitleb Vilsandit ning sealset inimkogukonda, pimides vahele rahvaprimust ja selgitades mere osa saare elustiili mrajana; teine osa tutvustab Vaikasid ja nende sulelisi elanikke. Kumbki osa jaguneb omakorda tinglikult kaheks: esmalt antakse levaade paiga kujunemis- ja asustusloost, seejrel kirjeldatakse sealsete asukate elulaadi ja tegevust.

Raamatu keskne kujund ning mtteline slmpunkt on tuletorn maamrk nii inimestele kui ka lindudele: Krge ja kaugelekumav torn hendab neid heks tervikuks. Ta asetseb piiril, kus lpeb inimeste ja algab lindude riik. Ta on oma valeva koguga peval ja kaugeletungivate valguskiirtega l juhiks ja hoiatuseks mitte ksnes ulgumerel sitvaile laevadele, vaid ka Vilsandi kalureile ja saare elanikkude kirikupaatidele, kui nad ruttavad le lahe kodu poole. Samuti on torn meelitavaks ja rahustavaks kutsujaks vsinud lindudele, kes rhivad kaugelt le merede ja maade oma snnimaa, oma saarekeste poole. [4: 56]

Juba esimestest leheklgedest peale antakse lugejale mista, et selles maanurgas on linnud ja inimesed vrdsed kodanikud, kelle elutingimused, ohud ja vimalused paneb paika mbritsev meri. Thelepanu plvib isegi jnes-Robinson, kes jsilda kergemeelselt usaldades on sattunud Vilsandilt Alumisele Vaikale, kuid prast poolteist aastat kestnud ksildast elu siiski suurele maale tagasi pseb. On selge, et jnes Vaikal oli saareinimestele jlgimist vrt sndmus, millel ei puudu uudislik ega primuslikki mde.

Linde on raamatus kujutatud inimeste heade naabritena, kelle kitumisharjumusi ning iseloomulikke tunnuseid kirjeldab autor kll kohati lriliselt, kuid samas tiesti objektiivselt, eldes vaid seda, mis silmaga nha ja krvaga kuulda. Ta ei isikusta linde ega pa omistada neile inimkitumisest tuttavaid motiive vi ajendeid. Pikemalt kirjeldab Alma Toom eri kajakaliike ning partlasi (meri-, kala-, tmmu- ja naerukajakas, hahk, tmmuvaeras, tuttvart, rohukoskel, ristlind ehk ristpart), juttu tehakse veel tiirudest, meriskist, kivirullijast, tildrist, rdist ja tutkast.

Vaid ks stiilinide, milles kirjeldatakse tiire: Need vikesed, rnad, vahtvalged meripsukesed toovad enesega uskumatult palju ilu, veetlevust ja elustavat rannameeleolu, nende peen vibreeruv hl mere lputusse laulu nii palju varjundeid ja meeldivat vaheldust. Valge on nende sulestik, peake must, peen nokk aga korallpunane, samuti ka vikesed madalad jalad, mis nivad peaaegu iluasjakestena. [4: 47]

Alma Toomi thelepanekud linnuriigist reedavad nii pikaajalist vaatluskogemust kui ka isiklikku kokkupuudet saartel pesitsejatega. Niteks kirjeldab ta, kuidas leujutatavatel aladel pesitsema harjunud naerukajakad hakkasid Vaikadel ehitama jrjest madalamaid pesi, sest uues elukohas leujutused neid enam ei ohustanud. Samas kirjeldab ta, kui keeruline on liikuda vastkoorunud poegadega kajakakoloonias, et mitte vikesi linde ra tallata. Hahasulgede kasutusviisidest kirjutades mainib ta, et nende puhastamine on aeganudev ja tlikas t, sest haudeajal on sulgedesse mitmesugust prgi kinni viltinud. Kllap oli ta isegi seda td teinud.

Raamat nitab, et Alma Toom tundis hsti nii Vilsandi inimeste kui ka lindude tavasid ja oskas neid kirjasnas edasi anda vhemalt niisama nauditavalt, nagu tema abikaasa tegi seda suulises vormis. Eessna on raamatule kirjutanud Johannes Kis, omaaegne haridustegelane ja looduspetuse metoodik, kel on suuri teeneid eesti looduskaitseliikumise he kivitajana.

Erinevalt paljudest teistest looduskirjanduslikest teostest plvis Alma Toomi raamat mitut puhku ka kirjalikku thelepanu. Lhikese, kuid igati heatahtliku arvustuse avaldas 1933. aastal oma ajakirjas Loodusevaatleja taimeteadlane ning looduskaitseaktivist Gustav Vilberg-Vilbaste. Ta on kirjutanud: A. Toomi raamatuke on omaprane teretulnud klaline meie kirjeldavas kirjanduses, kirjutatud sooja sdame ja tulise hingega, pdes olla seejuures lihtne ja ilus, hoidudes eemale sellest klmusest ja liasjalikksuest, mis teeb ebamaitstavaks klm-tsised kirjeldused ja targutsemised. [6: 56] Ka raamatus Eesti populaarteaduslik kirjandus on selle trkise kohta tunnustav lik: Autor Vilsandi linnuriigi kuninga abikaasa on seal elutsevate lindude hea tundja. Ta kirjeldab suure innu ja armastusega, mis paiguti tundub juba vhe liialdatuna, oma lemmikuid kajakate peret, hahku, kosklaid, tiire, vaeraid. Kirjeldust saadavad head lesvtted neist lindudest. [1: 135].

Raamatus kasutatud fotode autoritena tulevad kne alla hrrad Ecke ja Brand, kes on kahel suvel kinud Vilsandil lindude elu vaatlemas ning teinud neist rohkesti lesvtteid, nagu mainib Alma Toom oma raamatus [4: 32]. Nende tehtud fotosid on eksponeeritud Vilsandi muuseumis ning arvatavasti mdud ka suveniirpostkaartidena turistidele.

Alma Toomi raamatu teksti on krbetega kasutatud veel kahes 1930. aastail ilmunud otseselt turistidele meldud reklaamtrkises: 1936. aastal avaldatud broris Matk Vilsandi linnuriiki ning 1937. aastast prinevas llitises Matk Saaremaale ja Vilsandi linnuriiki.

Raamat ti Vilsandi linnuriiki asjatundlikke huvilisi ka vlismaalt. Selle mju ulatusest rgivad isegi sedavrd troostitud materjalid, nagu Artur Toomi lekuulamisprotokollid: trjudes spionaaisdistusi (mida tal oli tulnud teha juba kord varemgi, seoses Vilsandi vaatefilmiga 1935. aastal), on Artur Toom tunnistanud: Doktor Zedtwitziga tutvusin ma jrgmistel asjaoludel. Nimelt oli minu naine Alma kirjutanud lindudest he raamatu, millega doktor Zedtwitz tutvus Berliinis Eesti saatkonda klastades. Nd sitis ta minu juurde Vilsandi saarele, et sealsete lindudega tutvuda ja neist oma raamat kirjutada. [3: 112] Berliini sattus raamat tenoliselt Alma diplomaadist venna kaudu. Peale selle, et teos kitis vlismaalasest teadlase thelepanu, vib seigast vlja lugeda sedagi, kuivrd thus reklaam oli see raamat Vilsandi turistliku avastamise mttes.

1953. aasta jululaupeval ilmus ajalehes Stockholms-Tidningen Leheklg eestlastele, esikljel pikem lugu Teateid Vilsandist allkirjaga [Fakt.]. Selles refereeritakse pikalt ht raadiosaadet (arvatavasti pagulastele meldud nukogude jaamast), kus Eerik Kumari on knelenud looduskaitsetegevusest sjajrgses Eestis. Vilsandi linnuriigi kohta pole kirjutajal teada aga muud, kui et sealne muuseum on hvitatud; Toom ra viidud; tema abikaasa, kes on muu hulgas Vilsandi linnuriigist kneleva raamatu autor, ja nende vike laps on kditatud.

Teine taust: Artur Toom. Kerkib siiski ksimus, missugust vi kuivrd suurt mju avaldas Alma Toomi abikaasa Artur Vilsandi linnuriigi kirjutajale. On selge, et Artur Toom oli suulise loomingu suur meister, nagu on kaunilt mrkinud Bruno Pao. Sellest annavad Meie Maa leheveergudel tunnistust ka mitmed teated Vilsandil kinud matkajailt. Artur Toomi ekskursioonijuhina meenutades rhutatakse tema humoorikust ja lahedat jutustamismaneeri. Sama vib jreldada, tutvudes paari samas lehes avaldatud referaadiga Toomi esinemistest. 13. augustil 1929 vahendab anonmne kirjutaja Toomi ettekannet Saaremaa Merispordi Seltsi knehtul pealkirjaga Huvitavat Wilsandi minevikust. Toom on seal rkinud nii mtilisest Tont-Jaagust, kes vanakuradi Vilsandilt merre ajanud, saare esimesest asukast hollandi laevakapten Tollist, kes oma igust saarele suisa kellegi keisrinna Elisabeti enese kaudu on nutanud, Vilsandisse majaka ehitamisest ja selle traagilisest kokkuvarisemisest kui ka Vilsandi krtsipidamise ja vandiraiumise ajaloost.

Vilsandi linnuriigis on samad lood mrksa vaoshoituma tooniga. Raamatust ei leia me lugu kapten Tolli vitlusest misnikega, kirjaliku lepingu raplemisest ja keisrinna igusemistmisest. Erinevusi on ka varisenud tuletorni loos: Arturi jutu jrgi ehitatud seda umbes 185 aasta eest, Alma kirjutab aga: Ligi aastasada tagasi taheti kord Vilsandi kui lithtsat ning kardetavat paika laevasiduteel mrkida veel teise tuletorniga [4: 6]. Kui Arturil jb tuletorni rusude alla 17 meest, siis Alma teada olnud neid 12, kellest 7 saadi ktte ja maeti surnuaiale, lejnud 5 jnudki sinnasamasse kivihunniku alla [4: 67]. Sel kigel pole kll palju pistmist linnuriigi vi looduskirjandusega, kuid vikest stiilivahet nitab see krvutus ometi.

Artur Toomi linnuelu ksitlevatest juttudest on ka mningaid kirjalikke jlgi. Meie Maas 15. detsembril 1932 teatab anonmne kaastline Artur Toomi ettekandest Saaremaa hisgmnaasiumis: A. Thom esines huvitava ja huumoriga soolatud referaadiga nelja linnu, nimelt kbilinnu ehk ristnoka, punaselg-pajuharaka, mripsukese ja tiiru elust.

Lindude elul ja kaitsel peatub Toom phjalikult ka hes oma vhestest pikematest artiklitest [5]. Artikli esimeses pooles antakse levaade Vilsandi linnuriigi rajamisest ning selle saatusest Esimese maailmasja ajal, samuti nimetatakse uurijaid, kes on Vilsandil ttanud Eesti Vabariigi ajal. Vaikade hendamise kohta Tartu likooli Kuusnmme bioloogiajaamaga mrgib Toom napilt: 1922. a. lksid Kihelkonna kiriku maade planeerimisel Vaika saared Tartu likooli Bioloogiajaama valdusse ja on Zooloogiainstituudi ksutuses. Bioloogiajaama juhataja prof. dr. J. Piiperi heatahtlikkusel on minule endiselt vaba ttamine saartel lubatud [5: 67]. Muu hulgas selgitab autor isikliku kogemuse varal, kuivrd toetab lindude pesitsemisedukust munade rakorjamine pesadest. Ehkki see osa hlmab kolmandiku artiklist, on ingliskeelses kokkuvttes neid mtteid valgustatud kahe pris napi lausega: kllap tundsid kogumiku koostanud loodusteadlased toonagi piinlikkust Vilsandil linnukaitse sildi all toimuva majandustegevuse prast.

Selles artiklis korratakse vga lhedases snastuses ja mina-vormi muudetuna mitmeid Alma Toomi raamatus toodud omamdilisi seiku Artur Toomi tegutsemise kohta linnuriigi loomisel: kuidas soov linde kaitsta tekkinud Toomil nhes, et julm karjapoisike purustas hauduvate lindude pesi; kuidas Esimese maailmasja ajal koolitas Toom tsaariarmee rannakaitsesalga linnukaitsjateks; et saksa sjavelased omakorda lhkusid lindudele ehitatud koopad ja samaks otstarbeks seatud tnnid ja kastid [5: 6466].

Neist vhestest kirjalikest jlgedest ei piisa muidugi tegemaks ammendavaid jreldusi vastastikuste mjutuste kohta Arturi ja Alma kirjatdes. Jb vaid tdeda, et nii Alma Toomi kultuurilooline prand kui ka tema panus Vilsandi linnuriigi arengusse vajavad ja vrivad kindlasti veel uurimist nagu ka kik teised Vilsandi ja Kuusnmme omaaegset teaduselu puudutavad seigad.



1. Annist, August jt. (koost.) 1940. Eesti populaarteaduslik kirjandus. Kuidas see on arenenud ja mida pakub see praegu. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu.

2. Laht, Enno 1982. Kuusnmme poolsaare metsade majandamise ajalugu, tnapev ja tulevik. Diplomit metsamajanduse erialal. EPA kaugppeosakond. Ksikiri Saare arhiivraamatukogus.

3. Pao, Bruno (koost.) 2001. Artur Toom Vilsandi linnukuningas. Saaremaa Merekultuuri Selts, Kuressaare.

4. Thom, Alma 1932. Vilsandi linnuriik. K./. Loodus, Tartu.

5. Toom, Artur 1937. Kolmkmmend aastat linnukaitset Eestis. Lippmaa, Teodor jt. (toim.) Looduskaitse I. Riigiparkide Valitsuse Kirjastus, Tallinn: 6370.

6. Vilberg, Gustav 1933. Toom, Alma, Vilsandi linnuriik. Loodusevaatleja 1: 5556.


Kadri Tr (1975) on Eesti kirjandusmuuseumi teadur ja Tartu likooli semiootika osakonna doktorant, uurimisteemaks eesti looduskirjandus.



Kadri Tr
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012