Eesti Looduse fotovõistlus
2004/08



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2004/08
Muistne taevakaart kivil?

See, mis praegu on vaid aukudega kivi, oli kunagi ürgmuistsel ajal tükike püha ja igavest taevast maapeal: taevakaart, kalender ja kultuskivi üheskoos.


Pärnu jõe kaldal lebab umbes tonni raskune rändrahn. Laperguse kivi ühel küljel äratavad tähelepanu neli suuremat ja üks väiksem auk. Suured augud on ümmargused, ligi kümnesentimeetrise läbimõõduga ja kuus sentimeetrit sügavad. Augud on pealt kitsamad, allpool veidi laiemad. Suurte aukude servad on kumerad, nagu oleksid tehtud väga nüri esemega. Väike auk on kandiline, 5 x 5 x 6 cm.


Kiviliim. Kandilise augu servas on nelja sentimeetri laiune roosa rant. Randi materjal moodustab kiviga ühtse terviku ja on niisama kõva nagu kivi ise, ainult roosat värvi. Ta ei sarnane ühegi tänapäeval kasutatava mördiseguga. Pärlmutrit meenutav, väikeste tühimikega kivim on lubjamördist tunduvalt tugevam ega ole nii jäik nagu betoon. Ilmselt kinnitati kunagi aukudesse roosa segu abil „midagi“, nimetame selle tinglikult märgiks. Ainult et märk ise on aja jooksul kaduma läinud. Tervenisti on säilinud vaid keskmise augu roosast segust rant ja segu jäänused suuremate aukude külgedel (vt. fotot).

Mingil määral on roosa randi koostis ja struktuur jälgitav randi materjali suurendatud murdepinnal: põhiline osa selle materjalist on limusekarbi kokkukleepunud puru. Puru vahele jäävad väikesed tühimikud, kusjuures igas neist on mikroskoopiline mumifitseerunud orgaanilise aine osake.

Kui teo või karbi koda saab vigastada, täitub pragu mõne aja möödudes pärlmutritaolise ainega. Värske karbipulber segatult karbis oleva lima ja liha pudruga kivistub mõne nädalaga, muutudes roosa randi materjali sarnaseks. Milline on selle kiviliimi täpne koostis, pole päris selge. Aga antud juhul polegi see tähtis. Tähtis on, et randi mikroskoopilistes tühimikes leidub orgaanilise aine osakesi, mis peaks võimaldama hinnata randi vanust radiosüsinikumeetodil.


Keegi raius kivisse oma aja aastatuhande. Ajahammas on kivi tugevasti närinud. Eriti kulunud on selle servad ja nurgad. Ka äärmiste aukude välimised servad on kivi keskosa poolsete servadega võrreldes madalamad. Kivi keskosa on vähem kannatada saanud, seal on näha kümmekond väiksemat auku ja värvilist laiku. Selline kulumiskäik viitab tõigale, et esialgu raiuti augud kandiliste servade ja tasase pinnaga kivisse ning plommiti neisse roosa segu abil märgid. Hiljem on kivi kulunud ja selle nurgad ümardunud. Kulumise aste ja iseloom lubavad arvata, et augud on kivisse raiutud väga ammu. Lähtudes aukude asendist kivil ja tähtede seisust minevikus, proovime leida aukude tegemise aja.

Hoolimata tugevast kulumisest meenutab aukude paigutus kivil tähistaevast Taeva Kuusnurgas. Suured augud tähistavad heledamaid, väiksemad augukesed kahvatumaid tähti. Kujutis kivil oleks nagu tuttav, aga siiski pisut võõras.

Tähed, mille omaliikumine on väike, nagu Rigel ja Betelgeuse, sobivad kivil oleva kujutisega. Alumine auk tähistab Rigelit, keskmine randiga auk Betelgeuset, osaliselt säilinud randiga auk kivi ülemises paremas nurgas Aldebarani. Ainult et viimane peaks asuma 6º kõrgemal. Tühjale augule kivi vasemas ülemises nurgas pole praegu sobivat pretendenti. Kaksikute tähtkuju Kastori ja Polluksit ühendaval sirgel umbes 5º kaugusel Polluksist peaks olema hele täht. Kui suured augud tähistavad heledaid tähti, siis peaks kivis olema ka Prooküoni, Polluksit ja Kapellat tähistavad augud. Selliseid suuri auke aga pole. Kõik need erinevused ja ebatäpsused kehtivad praegu, minevikus ei pruukinud see nii olla.

Siirius muudab oma asendit teiste tähtede suhtes poole kraadi võrra, umbes ühe Kuu diameetri jagu, 1360 aasta jooksul. Aldebaranil kulub selleks 8900, Kapellal 4140, Polluksil 2880 ja Prooküonil 1440 aastat. Neandertallaste hiilgeajal 130 000 aastat tagasi oli Siirius Kaksikute tähtkujus, Kapella Kassiopeias, Prooküon ja Polluks Vähis. Kootide ja Reha tähtkuju oli aga peaaegu samasugune nagu praegu. Ainult Betelgeuse oli siis ühe kraadi võrra Bellatriksile lähemal.

Kõigi heledamate tähtede omaliikumised on praeguseks teada tuhandiku kaaresekundi täpsusega aastas [1], mineviku taevakaarte saab taastada. Meid huvitab, kas kivil kujutatud „taevapilt“ on kunagi minevikus langenud kokku tegeliku tähtede seisuga. Kui, siis millal?

Augupõhjade profiili silmas pidades võib aimata kohti, kus märk kunagi täpselt asus. Selgus, et viis märki paiknesid kahel ristuval sirgel, mis moodustavad omavahel 120-kraadise nurga ja märkidevahelisi kaugusi on võimalik määrata umbes sentimeetri täpsusega: Rigelit ja Betelgeuset tähistavate aukude keskmed olid teineteisest umbes 18 cm kaugusel, Betelgeuset ja Aldebarani tähistavate aukude puhul 26 cm.


Augud raius väike mehike. Erilist tähelepanu väärib aga asjaolu, et ka kõigi väikese omaliikumisega tähti tähistavate aukude ja lohukeste vahekaugused olid sellised, nagu oleks mõõtmisi teinud 55 cm pikkuse käega mees. Väike mehike ei teadnud kraadidest ilmselt midagi. Võttis pulga pihku, sirutas käe välja ja mõõtis kahe tähe vahekauguse ära. Suure sinise ja suure punase tähe vahemaa võrdus pulga pikkusega, mille üks ots kattis vaevu ühte ja teine teist tähte. Pulga pikkuseks sai ta meie mõõtudes 19 cm. Suurt sinist tähte nimetatakse nüüd Rigeliks, suurt punast Betelgeuseks ja nende vahemaa on ligikaudu 18 kraadi ehk 65 cm pikkuse käe (minu käe) ja pulgaga mõõdetult 21 cm.

Et veenduda oma oletuse õigsuses, joonistasime kaardi samamoodi nagu „väike mees“, ent mitte kivile, vaid paberile. Selleks mõõtsime silma järgi – pulgaga – Siiriuse, Rigeli, Betelgeuse, Kapella, Aldebarani ja nende ümbruses asuvate suuremate tähtede vahekaugused ja kandsime need sentimeetri täpsusega paberile. Joonisel 1 on kujutatud selline kaart 2004. aasta seisuga. Silma järgi vaadates vahet astronoomilise taevakaardiga pole. Suurte nurkade puhul on pulgaga mõõdetud kaugused ainult mõnevõrra väiksemad.


Tähtede seis, omaliikumised ja aeg. Esialgse oletuse kohaselt tähistas tühi auk kivi vasemas nurgas Orjatähte (Siiriust) ja poolenisti säilinud roosa randiga auk kivi paremas nurgas Aldebarani. Sel juhul lõikunuks neid kahte tähte ühendav sirge kunagi minevikus 120º nurga all Rigeli ja Betelgeuset ühendava sirgega. Siiriuse, Rigeli, Betelgeuse, Mebsuta ja Aldebarani näivad asendid langenuks kivisse raiutud kujutisega kraadise täpsusega kokku siis, kui Siirius asus punktis RA 8 h 00 m, DEC 24º ja Aldebaran punktis RA 4 h 30 m, DEC 23º.

Praegu on Siirius punktis RA 6 h 45 m 8,9 s, DEC -16º 42'´ 58´´ ja Aldebaran punktis RA 4 h 35 m 55,2 s, DEC 16º 30' 33´´. Seega on Siirius liikunud 41º võrra lõunasse ja 18º võrra läände; Aldebaran 6,5º võrra lõunasse ja 2,2º võrra itta. Jagades teepikkuse kiirusega (omaliikumisega), leiame aja. Siiriusel kulus 41º läbimiseks (41º x 3600) : 1,205'/a = 122 490 ±3000 aastat. Aldebaranil 6,5º läbimiseks (6,5º x 3600) : 0,190´´/a = 123 000 ±19 000 aastat. Kraadise vea piires Siiriust ja Aldebarani läbiv sirge lõikus Rigelit ja Betelgeuset läbiva sirgega 120º nurga all ja taevapilt sobis kokku kivisse raiutud kujundiga eelmisel jäävaheajal. Täpsemalt 122 000 ±3000 aastat tagasi. Joonisel 2 on kujutatud Orioni tähtkuju ja tema lähimaid naabreid 122 000 aastat tagasi.


Värvilised laigud. Peale viie suure augu on kivi ülemises vasemas servas selgesti eraldatavad neli väiksemat laiku, mis 122 000 aastat tagasi langesid kraadise täpsusega kokku Menkalinani, Al Anzi, Haedi ja Hassaleha kujutisega. HR 1641 näha pole, sest Al Anz katab teda. Hea tahtmise korral on sobival kohal jälgitavad veel Al Nath, Tejat Posterior, Mebsuta ja HR 2095. Kivi alumine vasem nurk, Rigeli ümbrus, on nii kulunud, et Koodi ja reha tähtkuju kõiki tähti näha ei õnnestu. Reha pulgad Mintaka, Alnilam ja Alnitak on aga selgesti jälgitavad. Heledad tähed Kapella, Polluks ja Prooküon olid siis nii kaugel, et neid tähistavaid auke ei tohikski kivil olla.

Peale aukude ja lohkude on kivil Linnuteed tähistav sakiline joon. Praegu ei ole see joon tähtede suhtes sobival kohal. Galaktika osa, kus asuvad meile nähtavad tähed, on 122 000 aasta jooksul liikunud Linnuteena paistva Galaktika spiraali osa suhtes. Meilt näib, nagu oleks Linnutee ise pööranud ennast ümber Mebsuta, ligikaudu 40º.


Taevakaart, kalender ja kultuskivi. Eelmine suur jäävaheaeg kestis umbes 15 000 aastat. Perioodi algul oli siin paar kraadi soojem kui praegu. Kasvasid pöögid, tammed, pärnad ja jugapuud, nagu praegu Saksamaal [2]. Neil, kes siin elasid, oli aega normaalsetes kliimaoludes areneda 15 000 aastat, seega veidi enam kui meil kiviajast tänapäeva. Järeldus on rabav: eelmise suure jäävaheaja lõpul oli siinne inimolend juba nii tark, et raius augud kivisse ning plommis neisse roosa kiviliimi abil tähti meenutavad märgid. Tegi seda väga täpselt ja vastupidavalt. Ta kas lihtsalt matkis püha ja igavest taevast või raius teadlikult kivisse oma aja aastatuhande.

Seda, mis ülesannet kivi täitis, võib siiski ainult oletada. Ilmselt oli tegu kultuskalendriga. Aukudesse plommitud salapärased „midagi“ olid tähti matkivad värvilised kivikesed. Säilinud randiga auku oli kinnitatud punane, alla paremasse sinine, ülemisse paremasse kollane, vasemasse helesinine ja keskele väike valge kivike. Just sellistena paistsid 122 000 ±3000 aastat tagasi Betelgeuse, Rigel, Aldebaran, Siirius ja Mebsuta. Siirius, Mebsuta ja Aldebaran olid siis ligikaudu ekliptika kohal ja planeedid jooksid neist hanereas mööda: Mars 1,88, Jupiter 11,86 ja Saturn iga 29,46 aasta tagant. Kalender missugune! Siiriuse kohtumine Jupiteri või Saturniga oli kindlasti sündmus.

On ebaloogiline arvata, et vanasti ei olnud mingisugust kalendrit. Kõige algelisem kalender – loodus – oli kindlasti olemas. Talve iseloomustasid lumi ja külmunud maa. Sulav lumi ja tärkav rohelus tähistasid kevadet. Taimede lopsakas kasv on suve tunnus. Sügisel kolletusid ja langesid lehed. Sellised sündmused looduses nagu puude lehtimine, õitsemine ja lindude ränne ei ole aastaaegadega väga täpselt seotud: eri aastatel võivad need aset leida kas varem või hiljem.

Et looduses toimuvaks varakult valmis olla, vajati kalendrit, mis ei oleneks ilmast. Minevikus sobis selleks ainsana tähistaevas. Tähtede asendi ja kõrgusega taevavõlvil on aeg üheselt määratud. Tähtede liikumist saab aga jälgida taevakaardi abil. See aukudega kivi oli kunagi ürgmuistsel ajal tükike püha ja igavest taevast maapeal. Taevakaart, kalender ja kultuskivi: teda paluti ja kummardati, talle toodi ohvreid. Kas palved ei olnud siirad, ohvrid piisavad või oli kõigevägevama arusaam teistsugune, aga püha kivi ja ta ümbrus kattusid 95 000 aastaks mitme kilomeetri paksuse jääga. Ja alles 13 000 aastat tagasi anti siinsele inimesele uus võimalus. Aga sedagi ilmselt mitte igaveseks.


1. Bright Star Catalogue, 5th Revised Ed. (Preliminary Version). Hofflet, Yale University, 1991.
2. Orviku, Karl 1939. Rõngu interglatsiaal – esimene interglatsiaalse vanusega
organogeensete setete leid Eestist. – Eesti Loodus 7 (1): 1–21.
P>Astronoomi kommentaar

Artiklis kirjeldatud tehislohkudega rändrahn on kahtlemata huvitav. Võrreldes teiste Eestist leitud tehislohke kandvate kividega, on Pärnu jõe kaldal oleva kivi augud ühed suuremad ja sügavamad, erilist huvi pakub aukudes säilinud omapärane “kiviliim”. Eriline on ka kivi asukoht: Eestist leitud tuhanded tehislohkudega kivid asuvad enamasti Harju-, Viru- ja Järvamaal; Pärnumaalt on leitud vaid üksikuid.

Lohkude raiumise otstarbe kohta on uurijatel mitmesuguseid oletusi, kuigi aukude uuristamise aega täpselt ei teata. Et tehislohkudega kivid paiknevad enamasti arheoloogiliste mälestiste läheduses, siis hinnatakse nende tegemise ajaks 1000 e.m.a.–200 a. D.


Tähtede kunagised asukohad. Mart Rohtla teeb katse dateerida Pärnu jõe kaldal olevat kivi astronoomiliselt. Leidmaks tähtede asukohti minevikus kasutab ta andmeid tähtede omaliikumise (nurkliikumise kiiruste) kohta taevasfääril. Tähtede omaliikumine on tänapäeval määratud üsna täpselt, kuid Rohtla kasutatud lihtmeetodil saab tähtede mineviku asukohtade aega usaldusväärselt arvutada vaid siis, kui tähe liikumistee pikkus jääb paari kaarekraadi piiresse. Kaugete tähtede omaliikumine on enamasti väike ja nende kunagiste asukohtade aegu saab lihtmeetodil ette-taha arvutada sadade tuhandete aastate ulatuses. Lähedaste tähtede omaliikumine on tavaliselt nii suur, et nende puhul annab lihtne, ainult praeguse aja omaliikumist kasutav arvutus rahuldavaid tulemusi ainult kuni kümmekonna tuhande aasta ulatuses. Kaugete Orioni tähtede Betelgeuse ja Rigeli puhul võib lihtmeetodiga piirduda, lähemal olevate Aldebarani ja eriti Siiriuse puhul saame aga eksitava tulemuse.

Üldjuhul oli meile lähenevate tähtede (nagu on Siirius) omaliikumine minevikus väiksem praegusest ja lihtmeetod annab mineviku asukohtadele liiga väikesed vanused. Täpsem, Siiriuse ruumkiirusel põhinev arvutus annab, et joonisel 2 näidatud asendis Betelgeuse ja Rigeli suhtes (umbes 45 kaarekraadi kaugusel praegusest asukohast, kivi ülemise vasaku augu kohal) ei olnud Siirius mitte 122 000, vaid 300 000 aastat tagasi. Meist kaugenevate tähtede (nagu on Aldebaran) omaliikumine oli minevikus suurem praegusest ja lihtmeetod annab mineviku asukohtadele liiga suure vanuse. Täpsema arvutuse kohaselt asus Aldebaran joonisel 2 näidatud suunas (ülemises paremas augus) 90 000 aastat tagasi.


Mitu võimalust. Seega täpselt sellist taevapilti, kus heledad tähed Betelgeuse, Rigel, Siirius ja Aldebaran asusid ühel ajal niisuguses konfiguratsioonis, nagu Rohtla kirjutise joonisel 2, pole kunagi olnud. 300 000 aastat tagasi olid küll Siirius, Betelgeuse ja Rigel enam-vähem oma “aukudes”, aga Aldebaran polnud kivile veel jõudnudki. Kui Aldebaran 90 000 aastat tagasi oli korralikult oma “augus”, siis oli Siirius oma “august” kaugele edasi liikunud.

Niisiis pole võimalik kuigi hästi samastada uuritava kivi auke Orioni tähtkuju ja ümbruse kõige heledamate tähtede Siiriuse ja Aldebarani kunagise seisuga. On ka teisi võimalusi, et “täita” suuri auke heledate tähtedega. Näiteks, 70 000 aastat tagasi oli Prooküon ülemise vasakpoolse augu ülemises osas, oma aukudes olid ka Betelgeuse, Rigel ja Aldebaran. Sel juhul on aga raskusi Siiriusega: Siirius oli siis ülemise vasakpoolse augu ja tänapäevase asukoha vahel. Miks just kõige heledam täht mängust välja jäeti? Kas kauges minevikus oli Siiriuse heledus märgatavalt väiksem praegusest ja ta ei olnud silmatorkavalt hele? Tänapäeva teoreetilised teadmised tähtede ehituse ja evolutsiooni kohta seda mõtet ei toeta: Siirius on stabiilne täht ja 70 000 aasta jooksul, mis on tähtede elueaga võrreldes lühike aeg, ei tohtinuks temaga midagi olulist juhtuda.

Tõsi, õhkõrna toetust Siiriuse muutlikkusele võib leida antiikaja tähtsaima astronoomi Klaudios Ptolemaiose suurteosest “Almagest”. Sealses tähekataloogis on Siiriust iseloomustatud sõnadega “väga hele, punakas”, Siiriuse punakast värvusest on kirjutanud ka teised antiikautorid. Tänapäeval on Siirius sinakasvalge ja, uskudes Ptolemaiost, tuleks Siirius tunnistada muutlikuks täheks. Muutlikkusest veenvamaks peetakse siiski järgmist seletust: Ptolemaios oli ka oma aja väljapaistvaim astroloog ja et astroloogiliselt tähtsad tähed Aldebaran, Antares, Arktuurus, Betelgeuse ja Polluks olid punakad, siis “varustas” Ptolemaios sama omadusega ka astroloogiliselt kõige tähtsama tähe – Siiriuse.

Kuidas siis määrata huvitava kivi lohkude uuristamise aega kindlamalt? Ehk ärgitab Mart Rohtla kirjutis orgaanilise aine vanuse määramise metoodikat valdavaid uurijaid rakendama omi tehnoloogiaid lohkudes asuva “kiviliimi” analüüsil.


Mihkel Jõeveer, Tartu observatooriumi vanemteadur




Mart Rohtla
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet