Eesti Looduse fotovõistlus
2004/09



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikel EL 2004/09
Mullakaitsest ei saa üle ega ümber

Ei mullast sul olegi enam suurt lugu,
kui kõndima õpid parkettide pääl,
sääl ununeb loodus ja loomise lugu
ja kõrvadest kustub sul põldude hääl.

(Hando Runnel, 1976)

Muld on elu alus nii kaudses kui ka otseses mõttes. See on üks suuremaid rikkusi, mida tuleb kaitsta niisama hoolsalt kui õhku, vett või mõnda haruldast taimeliiki.

Maaviljelusliku mullakasutuse jäljed ulatuvad Eestis muistsetel Saha–Loo põllulappidel kaugesse pronksiaega. Ka veel kõigest mõned inimpõlved tagasi pidasid eestlased end üdini maarahvaks: oma põllulapilt saadi kõik eluks vajalik, maasse suhtuti ülima hoolivuse ja austusega.

Paraku on nüüdisühiskonnas arusaamad maaelust ja mulla väärtustest tunduvalt muutunud. Paljuski on siin põhjus tehnoloogia arengus ja linnaliste eluviiside eelistamises. Tihtilugu ei tajuta inimtegevuse järjest kasvavat survet mullale ning rikutud mullas nähakse vaid esteetilist, mitte elukeskkonna kahju.

Mulla roll ökosüsteemis on kaugelt laiem selle peamisest ülesandest toota, salvestada ning säilitada orgaanilise aine tagavarasid maismaal. Näiteks turvasmuldades pärsib lagunemist vesi ja happeline keskkond, mistõttu turvas akumuleerub. Sellega seostub mullastiku asendamatu osa süsiniku salvestajana ja kasvuhooneefekti vähendajana: kolmandik mullasüsinikust ongi akumuleerunud turvasmuldades. Maailma muldades üldse on orgaanilist süsinikku seotud poolteist kuni kolm korda rohkem, kui seda on biomassis (puud, taimed). Elukeskkonnana eraldab muld pidevalt vett ning mikroorganismide elutegevuse kaudu eritub gaase. Seega on muld vajalik puhastaja ja ainete sidujana vee-, gaaside ja keemiliste elementide ringes. Samuti aitab muld säilitada taimede ja mullas elutsevate loomade genofondi.



Eesti muldi on uuritud kaua ja põhjalikult. Et midagi kaitsta, peab selle kohta olema piisavalt infot. Eesti võib uhkust tunda nii muldade uurituse kui ka kogunenud andmestiku üle.

Eesti mullastiku suuremõõtkavalist kaardistust alustati Eesti Põllumajandusprojekti eesvedamisel 1958. aastal. Küllalt mahukad tööd kestsid üle kahekümne aasta. Peale muldade leviku koguti andmeid nende ülesehituse, veere˛iimi, mehaanilise koostise, keemiliste näitajate, hetkeseisundi ja viljakuse kohta. Praegusajaks on valminud ka mullastiku digitaalkaart (1:10 000), mis on koostatud 1997.–2001. aastal.

Alates 1950. aastate lõpust on agrokeemikud koostanud haritava maa kohta fosfori-, kaaliumi-, kaltsiumi-, magneesiumisisalduse ning mikroväetistarbe kaarte (vase, boori ja mangaani kohta). Samuti on tehtud kaarte, mis annavad ülevaate haritava maa lubjatarbest ja huumusesisaldusest. 1990. aastate algul koostati plii- ja kaadmiumisisalduse kaart Ida-Virumaa kohta. Geoloogid on koostanud mulla geokeemilise atlase [11]. Üheksakümnendatel anti välja ka Eesti muldade degradatsiooniseisundit ja selle tundlikkust hindav kaart [12, 13].



Mullaseire aitab selgitada mullastiku olukorda. Mulla omadused muutuvad aja jooksul ja eeskätt inimtegevuse mõjul. Mulla seisundi hindamiseks on vaja seda pidevalt jälgida. Praegusel ajal kogutakse põhiline osa mullastikku puudutavast infost riikliku keskkonnaseireprogrammi raames. Eri alamprogrammide siht on mulla bioloogiline seire (mullaelustik), põllumuldade seire, mullavee seire ja mulla geokeemiline seire. Mulla bioseiret tehakse niitudel, karjamaadel, sööti jäänud põldudel ja intensiivtootmisega põldudel, kus määratakse vihmaussi- ja mikroobikooslus. Mullas elutsevate organismide liigilise mitmekesisuse abil saab edukalt selgitada, kas ökosüsteem lihtsustub või mitte. Samas on raske hinnata, kas liigirikkuse vähenedes muutub ka mulla bioloogiline talitlus, sest ei suurem arvukus ega mitmekesisus tähenda tingimata tõhusamat tegutsemist.

Eesti mullaelustikust on põhjalikumalt uuritud vaid vihmausse ja nematoode, kes igati sobivad indikaatorliikideks. Vihmausside arvukus iseloomustab üldist mullaviljakust. Samuti saab nende leidumissageduse alusel hinnata mulla liigtallamist ning mullas aset leidnud keemilisi muutusi. Nematoodid (nt. kartuli-kiduuss – Globodera rostochiensis) iseloomustavad aga mulla halvenenud fütosanitaarset seisundit ja teatud mõttes ka mulla bioloogilist saastumist.

Mulla üliarvukast mikrofloorast võib indikaatorliike leida rohkem. Näiteks liigse lämmastikväetise korral kaovad kooslusest mullavetikad (Phormidium, Microcoleus, Anabena, Cylidrospermum) ja mõned mullaseente (Verticillium, Phoma) perekonnad [15].

Eestis tehakse ka maaparandusseiret, kus andmeid kogutakse kuivendatud tulundus- ja eluasememaa kuivendusseisundi, põllumajandusmaa lubjatarbe ning maaparanduse ja -kasutuse keskkonnamõju kohta.



Muldade hävimine on probleem kogu maailmas. Mullad võivad hävida nii looduslikel kui ka inimtekkelistel põhjustel. Siiski võib just inimtegevus kaasa tuua lausa katastroofilisi tagajärgi. Kõige traagilisemad tagajärjed on kõrbestumisel.

Euroopa Liidus ettevalmistatavas mullakaitsestrateegias on välja toodud kaheksa olulist mullakaitse teemat: erosioon, orgaanilise aine vähenemine, saastumine, sooldumine, tallamine, bioloogilise mitmekesisuse vähenemine, mulla katmine ehitiste ja muude rajatistega, maalihked ja üleujutused. Nendest sooldumine, maalihked ja üleujutused on Eesti puhul lokaalse tähtsusega. Enim teevad aga muret mulla katmine, muldade saastumine, erosioon ja orgaanilise aine kadu. Kõige tundlikumad on orgaanilise aine vajaku suhtes põllumullad, sest mis liigub, see kulub. Mulla orgaanilise aine looduslikud kulutajad on mullaelustik ja läbinõrguv vesi, suuri lisakulutusi nõuavad eemaldatav saak ja mulla harimine.



Kaevandusmaastiku rikutud mullad. Kuni 1959. aastani kaevandati põlevkivi Eestis peamiselt maa all, seejärel hakkas kiiresti arenema pealmaakaevandus. Ida-Virumaast hõlmavad põlevkivikaevandusalad ligikaudu 6%, maakonda kuuluvast Mäetaguse vallast aga üle 50%.

Põlevkivi allmaakaevanduses sisse langenud käikude tõttu võib maapind vajuda kuni 2,2 meetrit [2]. Langatused tekivad isegi aastakümnete järel, kui neid ei osata enam oodatagi. Võttes arvesse, et sealses piirkonnas on ülekaalus liigniisked mineraalmullad ja soomullad, soostuvad langatuslohud sageli. Metsades lakkavad senised kuivendussüsteemid korralikult töötamast, teed muutuvad läbimatuteks, metsade produktiivsus langeb ja neid on raske majandada. Ka põldude muutunud veere˛iim toob kaasa muldade viljakuse ja saagikuse languse. Paraku on ühtlast maapinda keeruline ja kulukas taastada. Seni pole sellele probleemile head lahendust leitud.

Mahajäetud karjääride endist taimekooslust ja mullapinda on püütud taastada metsastamise teel. Keskkonnaohutumalt on kulgenud karjäärialade rekultiveerimine põlevkivikaevandusaladel. Seevastu Maardus endises fosforiidikarjääris oli see puistematerjali omaduste tõttu vaevarikas: rekultiveeritud alal hävis 64 hektarit metsakultuure [7]. Puistes olev diktüoneemaargilliit on koostises oleva orgaanilise aine ja püriidi oksüdeerimisprotsessides võimeline isesüttima. Nii erituvad kahjulikud gaasid ja leostuvad keskkonnaohtlikud orgaanilised ained ning raskmetallid. Näiteks tehnogeense lisandina mulda laekuvate vase, plii, arseeni, väävli, tsingi, hõbeda ja molübdeeni sisaldus Maardu kaevanduses ja Tallinna tööstuspiirkondade pinnakihis ületas kolm kuni viis korda Tallinna ümbruse muldade foonilise sisalduse [16].



Mulla puhverdusvõime määrab saastetaluvuse ja väetuskoormuse. Mitmesuguseid saasteaineid satub mulda eri allikatest. Atmosfääri kaudu leviv saaste võib muldi kahjustada väga ulatuslikult. Siin oleneb kõik sellest, millised on õhukaitse nõuded, kui korralikult neist kinni peetakse ja milline on mulla keemiline reaktsioon. Eesti muldadest on keemiliselt soodsa nõrga aluselise või neutraalse reaktsiooniga ligikaudu 45%. Näiteks happevihmade korral leevendab see muldade hapestumist oluliselt. Viimastel aastatel on nii Eestis kui ka mujal Euroopas heitgaaside koguseid aga tunduvalt vähendatud, seetõttu on ka mullad paremini kaitstud.

Haritaval maal võib õhust pärinevat väävlit või lämmastikku käsitleda tasuta saadud väetisena. Paraku võivad need ained happevihmade koostises kahjustada mulda katvat taimkatet. Keskkonnakaitse seisukohast on tähtis arvestada kõiki väetusainete lisandumisallikaid ja mullaomadusi neid kinni pidada. Mulla- ja veekaitse on teineteisega lahutumatult seotud ja eriti oluline on see nitraaditundlike alade majandamise puhul, Eestis näiteks Pandivere ja Adavere–Põltsamaa ümbruses.



Lubiväetistega muldade hapestumise vastu. Võrreldes nõrgalt aluseliste või neutraalsete muldadega, on happeliste põllumuldade majanduslik ja keskkonnakaitseväärtus väiksem. Happeliste muldade lupjamine aitab aga suurendada mullaviljakust, parandada toite-, vee- ja õhure˛iimi, mis parandab keskkonnaseisundit tervikuna. Süstemaatilise riikliku tegevuse tulemusena vähenes happeliste muldade (pHKCl < 5,5) osakaal 1950. aasta 40%-lt 1989. aastaks 16,5%-ni [17]. Viimase paarikümne aasta jooksul on maakasutuse ja maaomandi muutuste tõttu hoogustunud põllumuldade taashapestumine. Hinnanguliselt vajaks praegu kasutusel olevast maast aastas lupjamist 60 000 hektarit iga viie aasta järel. Lubiväetiste külvi tehakse aga palju vähem.

Mullakaitsest lähtuvalt on kasutatav lubiväetis tekitanud aga eriarvamusi. Kas tolmpõlevkivituha kui tööstusjäätme kasutus mulla lupjamisel on ohutu? See sisaldab ju raskmetalle, sealhulgas pliid, kaadmiumi, elavhõbedat, tsinki, vaske ja molübdeeni rohkem, kui neid on mullas tavaliselt [6]. Happelised mullad vajavad suuri lubiväetiste koguseid, mis tähendab mulla raskmetallikoormuse pidevat kasvu, kerge lõimisega vähe huumuslikest happelistest muldadest võivad raskmetallid välja leostuda. Pikaajalises lupjamiskatses täheldati vaid uraanisisalduse mõningast suurenemist mullas [1]. Loodetavasti selgitab maaparandusseire ka selle probleemi keskkonnaohtlikkuse.



Kas vedada reoveesete põllule? Viimasel ajal on tihti olnud kõne all reoveepuhastite reoveesette kasutuselevõtt, et taastoota põllumajandusmaade muldade orgaanilist ainet [10]. Näiliselt on lahendus keskkonnahoidlik: orgaaniline aine läheb taasringlusse, reoveesete hoidlates väheneb punktreostuse oht ja haritaval maal leevendub huumusevajak. Paraku ei ole konkreetset ülevaadet, kui palju muld heitvees leiduvaid ksenobiontilisi komponente ja raskmetalle talub ning suudab siduda. Või kui palju ksenobiontilisi komponente pikema aja jooksul akumuleerub mullas kasvavates toidu- ja söödataimedes. Väidetavalt ei ületa raskmetallide sisaldus Eesti heitmudas kriitilist piiri, kuid määramata keemilisi saasteaineid on teisigi.



Maad tuleb harida mõistlikult. Nüüdisaja põllumajandusmasinad on küll tunduvalt kergemad kui paarkümmend aastat tagasi, kuid intensiivne mullaharimine võib mulla omadusi ja struktuuri halvendada. Tihenenud muld ei tähenda üksnes seda, et väheneb poorsus ja sellega koos niiskusolud ning õhustatus: ühtlasi hävib mulla õhulembene elustik ja toiteelementide sisaldus väheneb denitrifikatsiooni ja leostumise teel. Suure niiskusesisalduse tõttu on tallamise suhtes kõige õrnemad turvas ja savilõimisega gleimullad. Seevastu kõige vastupidavamad on kivised ja suuremateralised liiv- ning saviliivmullad. Mullastiku alusel peavad kõige rohkem tihenemisprobleemiga arvestama Tartu-, Põlva-, Jõgeva-, Hiiu- ja Järvamaa põllumehed [8]. Eesti muldade kivisuse tõttu on tehnilist sügavkobestust võimalik teha vaid kolmandikul põllumuldadest.

Kündmisel tuleb arvestada ka sellega, et künnikiht ei saaks ülemäära sügav. Kui künda kiviseid põlde liiga sügavalt, suureneb pinnakivisus tunduvalt, sest peened osakesed varisevad kiirelt allapoole. Samuti jaotub põllumuldade niigi vähene huumusesisaldus suuremale mullamahule (ruumalale) laiali. Mulla pindmise kihi struktuuri muutus ja veehoiuvõime puudulikkus võivad häirida üheaastaste kultuurtaimede arengut: vihmahood uhuvad väetised sügavamale ja taim saab vajalikud ained kätte alles hilisemates kasvufaasides. Seeläbi suureneb umbrohtude konkurentsivõime, mis võib tähendada aga vajadust suurema koguse herbitsiidide järele. Seega optimaalne künnisügavus tagab nii mulla bioloogilise produktiivsuse kui ka hea keskkonnaseisundi.



GMO-d ja muld. Nüüdisaegse biotehnoloogia abil aretatud saagirohked geneetiliselt muundatud organismid (GMO) on jõudnud ka meie põldudele. Teatavasti kimbutavad kahjurid GMO-sid palju vähem, seetõttu väheneb tunduvalt ka vajadus teha taimekahjurite ja haiguste keemilist tõrjet, mis on vaieldamatult positiivne tahk. Enamasti intensiivistab GMO-de tarvituselevõtt oluliselt põllumajandust, sest pinnaühiku kohta on võimalik saada suuremaid saake, mida tuleb rohkem väetada. Selle tõttu võib kasutuses olev põllupind veelgi väheneda. Ühtlasi vähenevad haritavate põldude mullaviljakus ja huumus. Mullale ohtlikum on püüe teha GMO-d herbitsiidikindlaks, sest ülepritsitud mullal ei suuda looduslikud taimed, mida põldudel nimetatakse umbrohtudeks, enam kasvada. Muld muudetakse otsekui desinfitseerimismatiks, arvestamata tema bioloogilist sisu



Vee- ja tuuleerosioon. Eesti pinnamood on enamjaolt tasane ja kõrgusevahed väikesed. Seetõttu loodusolud üldjuhul ei soodusta vee-erosiooni loodusliku taimkattega muldadel. Siiski on meil ligikaudu 105 800 hektarit erosiooniohtlikke alasid [3], kus pinnase erosioon võib tekkida nii tugevate vihmahoogude kui ka inimtegevuse tagajärjel. Eelkõige on ohustatud kõrgustike alad Kagu-Eestis ja Pandiveres ning Vooremaal. Kuid tõsiasi on, et maaharimisest tingitud mullaerosioon on meil vähenenud. Seevastu on erosiooni käes kannatavaid alasid omajagu lisandunud vaba aja veetmise ja üldise ehitustegevuse tõttu. Meie vähesed kõrgemad künkad on muudetud slaalominõlvadeks ja suusaradadeks, arvestamata seejuures mullaerosiooni ohtu. Väike-Munamägi on üks kurb näide nende seas.

Meelelahutusüritustest on viimastel aastatel moodi läinud ka nn. off-road-matkad ja mäkketõusuvõistlused, mis samuti kahjustavad mullapinda.

Tuulekande ehk deflatsiooniohtlikke alade pindala ulatub meil 77 400 hektarini [4]. Eesti tuuliseimad alad jäävad aga Lääne-Eesti saarte läänerannikule ja Loode-Eestisse, kus aasta keskmine tuulekiirus on üle 6 m/s. Mandri-Eesti sisemaal on seevastu keskmine tuulekiirus enamasti alla 4 m/s, kuid ka seal võib ette tulla tormituuli [5].

Üldiselt on tuultele avatud rannikuäärsed mullad põllumaaks liiga kehvad ja tuuleärakande mõju rannarohumaadele on väike. Kõige tormisem on Eestis hilissügisel. Sel ajal on muld aga harilikult märg, sageli külmunud või lumega kaetud ja tuule ärakanne tavaliselt muldi ei ohusta. Looduslikest aladest on tuulekannet täheldatud näiteks luidetega mererannikutel Häädemeeste, Lääne-Hiiumaa ja Peipsi põhjakaldal.

Kunagi tagas vähima inimsurve rannikuäärsetele õrnadele liivmuldadele Nõukogude piirivalve. Paraku on neist aladest praegusel ajal saanud puhkajate meelispaigad. Kuid liivmullad on toitainevaesed ja taimestuvad väga aeglaselt. Samuti on kõrgemal asuvad luitevallistikud suvel põuakartlikud. Seepärast on sageli käidavates mererandades vaja mulla ja õrna taimkatte kaitseks ehitada randa viivad laudteed.



Väärtuslik muldkate kooritakse ja kaetakse uusehitistega. Nüüdisajal on moes rajada kodu linna piirile looduskaunisse kohta. Nii on paljudest linnalähedastest põllumaadest, nn. rohelisse vööndisse kuuluvatest metsadest ja rannaaladest saanud uued elurajoonid. See aga tähendab vajadust uute teede ja kommunikatsioonide järele, mis omakorda kahjustavad muldi. Kahjuks muutub mõnevõrra ka hoonestatud asumi mikrokliima: suvi on tavaliselt põuasem ja mullad muutuvad kiiresti tolmkuivaks, tugeva saju korral on pinnavoolude ja erosiooni oht. Samuti ei suuda linna killustatud looduskeskkond ja osaliselt kahjustatud mullastik lendlevat tolmu hästi siduda ega katustelt ja asfaldilt valguvat saastunud sademevett neutraliseerida. Kahjustatud muldade tõttu kannatavad omakorda puiesteedel ja parkides kasvavad puud. Jääb vaid imestada, miks maksab maapind linnas tuhandeid kroone rohkem kui haritav maa, mis on mulla omaduste kui ka keskkonnahüvede kindlustamise poolest palju väärtuslikum. Seda ongi nutikad mehed taibanud – linnalähistel põllumaadel on sagenenud nn. mulla röövimine: viljakas huumushorisont ei eemaldata mitte üksnes ehituskrundilt, vaid ka reservmaadelt. Kurb näide pärineb Harku ilmajaama lähistelt, kus ligikaudu kümme hektarit maad oli huumuskihist paljaks kooritud [9].



Mullakaitse vajab suuremat tähelepanu. Mulla väärtust ja selle kaitse vajadust on mõistetud ning selle üle küllalt palju arutletud . Näiteks üheksakümnendatel aastatel teravnesid metsamuldade kaitse probleemid, millele on tähelepanu pööranud Loit Reintam [14]. Tänavu mais peeti Eesti teaduste akadeemia looduskaitsekomisjoni 43. ettekandepäev "Muld ökosüsteemis, seire ja kaitse".

Paraku on mullakaitse õigusakte üritatud justkui katta teiste valdkondade normatiivaktidega. Ükskõik mitut tekki me üritame servapidi mulla kaitseks peale sikutada, jääb keskosa, st. muld ikka katmata ning ökosüsteemi kaitse tervikuna puudulikuks. Senini pole meil mullakaitseseadust, ehkki eeltöid selle tarbeks tehti juba 1997. aastal, mil valmis mullastikuseaduse eelnõu.



Arno Kanal
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet