Eesti Looduse fotov�istlus
2004/09



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikel EL 2004/09
Mullakaitsest ei saa le ega mber

Ei mullast sul olegi enam suurt lugu,
kui kndima pid parkettide pl,
sl ununeb loodus ja loomise lugu
ja krvadest kustub sul pldude hl.

(Hando Runnel, 1976)

Muld on elu alus nii kaudses kui ka otseses mttes. See on ks suuremaid rikkusi, mida tuleb kaitsta niisama hoolsalt kui hku, vett vi mnda haruldast taimeliiki.

Maaviljelusliku mullakasutuse jljed ulatuvad Eestis muistsetel SahaLoo pllulappidel kaugesse pronksiaega. Ka veel kigest mned inimplved tagasi pidasid eestlased end dini maarahvaks: oma pllulapilt saadi kik eluks vajalik, maasse suhtuti lima hoolivuse ja austusega.

Paraku on ndishiskonnas arusaamad maaelust ja mulla vrtustest tunduvalt muutunud. Paljuski on siin phjus tehnoloogia arengus ja linnaliste eluviiside eelistamises. Tihtilugu ei tajuta inimtegevuse jrjest kasvavat survet mullale ning rikutud mullas nhakse vaid esteetilist, mitte elukeskkonna kahju.

Mulla roll kossteemis on kaugelt laiem selle peamisest lesandest toota, salvestada ning silitada orgaanilise aine tagavarasid maismaal. Niteks turvasmuldades prsib lagunemist vesi ja happeline keskkond, mistttu turvas akumuleerub. Sellega seostub mullastiku asendamatu osa ssiniku salvestajana ja kasvuhooneefekti vhendajana: kolmandik mullassinikust ongi akumuleerunud turvasmuldades. Maailma muldades ldse on orgaanilist ssinikku seotud poolteist kuni kolm korda rohkem, kui seda on biomassis (puud, taimed). Elukeskkonnana eraldab muld pidevalt vett ning mikroorganismide elutegevuse kaudu eritub gaase. Seega on muld vajalik puhastaja ja ainete sidujana vee-, gaaside ja keemiliste elementide ringes. Samuti aitab muld silitada taimede ja mullas elutsevate loomade genofondi.



Eesti muldi on uuritud kaua ja phjalikult. Et midagi kaitsta, peab selle kohta olema piisavalt infot. Eesti vib uhkust tunda nii muldade uurituse kui ka kogunenud andmestiku le.

Eesti mullastiku suuremtkavalist kaardistust alustati Eesti Pllumajandusprojekti eesvedamisel 1958. aastal. Kllalt mahukad td kestsid le kahekmne aasta. Peale muldade leviku koguti andmeid nende lesehituse, veereiimi, mehaanilise koostise, keemiliste nitajate, hetkeseisundi ja viljakuse kohta. Praegusajaks on valminud ka mullastiku digitaalkaart (1:10 000), mis on koostatud 1997.2001. aastal.

Alates 1950. aastate lpust on agrokeemikud koostanud haritava maa kohta fosfori-, kaaliumi-, kaltsiumi-, magneesiumisisalduse ning mikrovetistarbe kaarte (vase, boori ja mangaani kohta). Samuti on tehtud kaarte, mis annavad levaate haritava maa lubjatarbest ja huumusesisaldusest. 1990. aastate algul koostati plii- ja kaadmiumisisalduse kaart Ida-Virumaa kohta. Geoloogid on koostanud mulla geokeemilise atlase [11]. heksakmnendatel anti vlja ka Eesti muldade degradatsiooniseisundit ja selle tundlikkust hindav kaart [12, 13].



Mullaseire aitab selgitada mullastiku olukorda. Mulla omadused muutuvad aja jooksul ja eesktt inimtegevuse mjul. Mulla seisundi hindamiseks on vaja seda pidevalt jlgida. Praegusel ajal kogutakse philine osa mullastikku puudutavast infost riikliku keskkonnaseireprogrammi raames. Eri alamprogrammide siht on mulla bioloogiline seire (mullaelustik), pllumuldade seire, mullavee seire ja mulla geokeemiline seire. Mulla bioseiret tehakse niitudel, karjamaadel, sti jnud pldudel ja intensiivtootmisega pldudel, kus mratakse vihmaussi- ja mikroobikooslus. Mullas elutsevate organismide liigilise mitmekesisuse abil saab edukalt selgitada, kas kossteem lihtsustub vi mitte. Samas on raske hinnata, kas liigirikkuse vhenedes muutub ka mulla bioloogiline talitlus, sest ei suurem arvukus ega mitmekesisus thenda tingimata thusamat tegutsemist.

Eesti mullaelustikust on phjalikumalt uuritud vaid vihmausse ja nematoode, kes igati sobivad indikaatorliikideks. Vihmausside arvukus iseloomustab ldist mullaviljakust. Samuti saab nende leidumissageduse alusel hinnata mulla liigtallamist ning mullas aset leidnud keemilisi muutusi. Nematoodid (nt. kartuli-kiduuss Globodera rostochiensis) iseloomustavad aga mulla halvenenud ftosanitaarset seisundit ja teatud mttes ka mulla bioloogilist saastumist.

Mulla liarvukast mikrofloorast vib indikaatorliike leida rohkem. Niteks liigse lmmastikvetise korral kaovad kooslusest mullavetikad (Phormidium, Microcoleus, Anabena, Cylidrospermum) ja mned mullaseente (Verticillium, Phoma) perekonnad [15].

Eestis tehakse ka maaparandusseiret, kus andmeid kogutakse kuivendatud tulundus- ja eluasememaa kuivendusseisundi, pllumajandusmaa lubjatarbe ning maaparanduse ja -kasutuse keskkonnamju kohta.



Muldade hvimine on probleem kogu maailmas. Mullad vivad hvida nii looduslikel kui ka inimtekkelistel phjustel. Siiski vib just inimtegevus kaasa tuua lausa katastroofilisi tagajrgi. Kige traagilisemad tagajrjed on krbestumisel.

Euroopa Liidus ettevalmistatavas mullakaitsestrateegias on vlja toodud kaheksa olulist mullakaitse teemat: erosioon, orgaanilise aine vhenemine, saastumine, sooldumine, tallamine, bioloogilise mitmekesisuse vhenemine, mulla katmine ehitiste ja muude rajatistega, maalihked ja leujutused. Nendest sooldumine, maalihked ja leujutused on Eesti puhul lokaalse thtsusega. Enim teevad aga muret mulla katmine, muldade saastumine, erosioon ja orgaanilise aine kadu. Kige tundlikumad on orgaanilise aine vajaku suhtes pllumullad, sest mis liigub, see kulub. Mulla orgaanilise aine looduslikud kulutajad on mullaelustik ja lbinrguv vesi, suuri lisakulutusi nuavad eemaldatav saak ja mulla harimine.



Kaevandusmaastiku rikutud mullad. Kuni 1959. aastani kaevandati plevkivi Eestis peamiselt maa all, seejrel hakkas kiiresti arenema pealmaakaevandus. Ida-Virumaast hlmavad plevkivikaevandusalad ligikaudu 6%, maakonda kuuluvast Metaguse vallast aga le 50%.

Plevkivi allmaakaevanduses sisse langenud kikude tttu vib maapind vajuda kuni 2,2 meetrit [2]. Langatused tekivad isegi aastakmnete jrel, kui neid ei osata enam oodatagi. Vttes arvesse, et sealses piirkonnas on lekaalus liigniisked mineraalmullad ja soomullad, soostuvad langatuslohud sageli. Metsades lakkavad senised kuivendusssteemid korralikult ttamast, teed muutuvad lbimatuteks, metsade produktiivsus langeb ja neid on raske majandada. Ka pldude muutunud veereiim toob kaasa muldade viljakuse ja saagikuse languse. Paraku on htlast maapinda keeruline ja kulukas taastada. Seni pole sellele probleemile head lahendust leitud.

Mahajetud karjride endist taimekooslust ja mullapinda on ptud taastada metsastamise teel. Keskkonnaohutumalt on kulgenud karjrialade rekultiveerimine plevkivikaevandusaladel. Seevastu Maardus endises fosforiidikarjris oli see puistematerjali omaduste tttu vaevarikas: rekultiveeritud alal hvis 64 hektarit metsakultuure [7]. Puistes olev diktoneemaargilliit on koostises oleva orgaanilise aine ja priidi oksdeerimisprotsessides vimeline isesttima. Nii erituvad kahjulikud gaasid ja leostuvad keskkonnaohtlikud orgaanilised ained ning raskmetallid. Niteks tehnogeense lisandina mulda laekuvate vase, plii, arseeni, vvli, tsingi, hbeda ja molbdeeni sisaldus Maardu kaevanduses ja Tallinna tstuspiirkondade pinnakihis letas kolm kuni viis korda Tallinna mbruse muldade foonilise sisalduse [16].



Mulla puhverdusvime mrab saastetaluvuse ja vetuskoormuse. Mitmesuguseid saasteaineid satub mulda eri allikatest. Atmosfri kaudu leviv saaste vib muldi kahjustada vga ulatuslikult. Siin oleneb kik sellest, millised on hukaitse nuded, kui korralikult neist kinni peetakse ja milline on mulla keemiline reaktsioon. Eesti muldadest on keemiliselt soodsa nrga aluselise vi neutraalse reaktsiooniga ligikaudu 45%. Niteks happevihmade korral leevendab see muldade hapestumist oluliselt. Viimastel aastatel on nii Eestis kui ka mujal Euroopas heitgaaside koguseid aga tunduvalt vhendatud, seetttu on ka mullad paremini kaitstud.

Haritaval maal vib hust prinevat vvlit vi lmmastikku ksitleda tasuta saadud vetisena. Paraku vivad need ained happevihmade koostises kahjustada mulda katvat taimkatet. Keskkonnakaitse seisukohast on thtis arvestada kiki vetusainete lisandumisallikaid ja mullaomadusi neid kinni pidada. Mulla- ja veekaitse on teineteisega lahutumatult seotud ja eriti oluline on see nitraaditundlike alade majandamise puhul, Eestis niteks Pandivere ja AdaverePltsamaa mbruses.



Lubivetistega muldade hapestumise vastu. Vrreldes nrgalt aluseliste vi neutraalsete muldadega, on happeliste pllumuldade majanduslik ja keskkonnakaitsevrtus viksem. Happeliste muldade lupjamine aitab aga suurendada mullaviljakust, parandada toite-, vee- ja hureiimi, mis parandab keskkonnaseisundit tervikuna. Sstemaatilise riikliku tegevuse tulemusena vhenes happeliste muldade (pHKCl < 5,5) osakaal 1950. aasta 40%-lt 1989. aastaks 16,5%-ni [17]. Viimase paarikmne aasta jooksul on maakasutuse ja maaomandi muutuste tttu hoogustunud pllumuldade taashapestumine. Hinnanguliselt vajaks praegu kasutusel olevast maast aastas lupjamist 60 000 hektarit iga viie aasta jrel. Lubivetiste klvi tehakse aga palju vhem.

Mullakaitsest lhtuvalt on kasutatav lubivetis tekitanud aga eriarvamusi. Kas tolmplevkivituha kui tstusjtme kasutus mulla lupjamisel on ohutu? See sisaldab ju raskmetalle, sealhulgas pliid, kaadmiumi, elavhbedat, tsinki, vaske ja molbdeeni rohkem, kui neid on mullas tavaliselt [6]. Happelised mullad vajavad suuri lubivetiste koguseid, mis thendab mulla raskmetallikoormuse pidevat kasvu, kerge limisega vhe huumuslikest happelistest muldadest vivad raskmetallid vlja leostuda. Pikaajalises lupjamiskatses theldati vaid uraanisisalduse mningast suurenemist mullas [1]. Loodetavasti selgitab maaparandusseire ka selle probleemi keskkonnaohtlikkuse.



Kas vedada reoveesete pllule? Viimasel ajal on tihti olnud kne all reoveepuhastite reoveesette kasutuselevtt, et taastoota pllumajandusmaade muldade orgaanilist ainet [10]. Niliselt on lahendus keskkonnahoidlik: orgaaniline aine lheb taasringlusse, reoveesete hoidlates vheneb punktreostuse oht ja haritaval maal leevendub huumusevajak. Paraku ei ole konkreetset levaadet, kui palju muld heitvees leiduvaid ksenobiontilisi komponente ja raskmetalle talub ning suudab siduda. Vi kui palju ksenobiontilisi komponente pikema aja jooksul akumuleerub mullas kasvavates toidu- ja sdataimedes. Videtavalt ei leta raskmetallide sisaldus Eesti heitmudas kriitilist piiri, kuid mramata keemilisi saasteaineid on teisigi.



Maad tuleb harida mistlikult. Ndisaja pllumajandusmasinad on kll tunduvalt kergemad kui paarkmmend aastat tagasi, kuid intensiivne mullaharimine vib mulla omadusi ja struktuuri halvendada. Tihenenud muld ei thenda ksnes seda, et vheneb poorsus ja sellega koos niiskusolud ning hustatus: htlasi hvib mulla hulembene elustik ja toiteelementide sisaldus vheneb denitrifikatsiooni ja leostumise teel. Suure niiskusesisalduse tttu on tallamise suhtes kige rnemad turvas ja savilimisega gleimullad. Seevastu kige vastupidavamad on kivised ja suuremateralised liiv- ning saviliivmullad. Mullastiku alusel peavad kige rohkem tihenemisprobleemiga arvestama Tartu-, Plva-, Jgeva-, Hiiu- ja Jrvamaa pllumehed [8]. Eesti muldade kivisuse tttu on tehnilist sgavkobestust vimalik teha vaid kolmandikul pllumuldadest.

Kndmisel tuleb arvestada ka sellega, et knnikiht ei saaks lemra sgav. Kui knda kiviseid plde liiga sgavalt, suureneb pinnakivisus tunduvalt, sest peened osakesed varisevad kiirelt allapoole. Samuti jaotub pllumuldade niigi vhene huumusesisaldus suuremale mullamahule (ruumalale) laiali. Mulla pindmise kihi struktuuri muutus ja veehoiuvime puudulikkus vivad hirida heaastaste kultuurtaimede arengut: vihmahood uhuvad vetised sgavamale ja taim saab vajalikud ained ktte alles hilisemates kasvufaasides. Seelbi suureneb umbrohtude konkurentsivime, mis vib thendada aga vajadust suurema koguse herbitsiidide jrele. Seega optimaalne knnisgavus tagab nii mulla bioloogilise produktiivsuse kui ka hea keskkonnaseisundi.



GMO-d ja muld. Ndisaegse biotehnoloogia abil aretatud saagirohked geneetiliselt muundatud organismid (GMO) on judnud ka meie pldudele. Teatavasti kimbutavad kahjurid GMO-sid palju vhem, seetttu vheneb tunduvalt ka vajadus teha taimekahjurite ja haiguste keemilist trjet, mis on vaieldamatult positiivne tahk. Enamasti intensiivistab GMO-de tarvituselevtt oluliselt pllumajandust, sest pinnahiku kohta on vimalik saada suuremaid saake, mida tuleb rohkem vetada. Selle tttu vib kasutuses olev pllupind veelgi vheneda. htlasi vhenevad haritavate pldude mullaviljakus ja huumus. Mullale ohtlikum on pe teha GMO-d herbitsiidikindlaks, sest lepritsitud mullal ei suuda looduslikud taimed, mida pldudel nimetatakse umbrohtudeks, enam kasvada. Muld muudetakse otsekui desinfitseerimismatiks, arvestamata tema bioloogilist sisu



Vee- ja tuuleerosioon. Eesti pinnamood on enamjaolt tasane ja krgusevahed vikesed. Seetttu loodusolud ldjuhul ei soodusta vee-erosiooni loodusliku taimkattega muldadel. Siiski on meil ligikaudu 105 800 hektarit erosiooniohtlikke alasid [3], kus pinnase erosioon vib tekkida nii tugevate vihmahoogude kui ka inimtegevuse tagajrjel. Eelkige on ohustatud krgustike alad Kagu-Eestis ja Pandiveres ning Vooremaal. Kuid tsiasi on, et maaharimisest tingitud mullaerosioon on meil vhenenud. Seevastu on erosiooni kes kannatavaid alasid omajagu lisandunud vaba aja veetmise ja ldise ehitustegevuse tttu. Meie vhesed krgemad knkad on muudetud slaalominlvadeks ja suusaradadeks, arvestamata seejuures mullaerosiooni ohtu. Vike-Munamgi on ks kurb nide nende seas.

Meelelahutusritustest on viimastel aastatel moodi linud ka nn. off-road-matkad ja mkketusuvistlused, mis samuti kahjustavad mullapinda.

Tuulekande ehk deflatsiooniohtlikke alade pindala ulatub meil 77 400 hektarini [4]. Eesti tuuliseimad alad jvad aga Lne-Eesti saarte lnerannikule ja Loode-Eestisse, kus aasta keskmine tuulekiirus on le 6 m/s. Mandri-Eesti sisemaal on seevastu keskmine tuulekiirus enamasti alla 4 m/s, kuid ka seal vib ette tulla tormituuli [5].

ldiselt on tuultele avatud rannikursed mullad pllumaaks liiga kehvad ja tuulerakande mju rannarohumaadele on vike. Kige tormisem on Eestis hilissgisel. Sel ajal on muld aga harilikult mrg, sageli klmunud vi lumega kaetud ja tuule rakanne tavaliselt muldi ei ohusta. Looduslikest aladest on tuulekannet theldatud niteks luidetega mererannikutel Hdemeeste, Lne-Hiiumaa ja Peipsi phjakaldal.

Kunagi tagas vhima inimsurve rannikursetele rnadele liivmuldadele Nukogude piirivalve. Paraku on neist aladest praegusel ajal saanud puhkajate meelispaigad. Kuid liivmullad on toitainevaesed ja taimestuvad vga aeglaselt. Samuti on krgemal asuvad luitevallistikud suvel puakartlikud. Seeprast on sageli kidavates mererandades vaja mulla ja rna taimkatte kaitseks ehitada randa viivad laudteed.



Vrtuslik muldkate kooritakse ja kaetakse uusehitistega. Ndisajal on moes rajada kodu linna piirile looduskaunisse kohta. Nii on paljudest linnalhedastest pllumaadest, nn. rohelisse vndisse kuuluvatest metsadest ja rannaaladest saanud uued elurajoonid. See aga thendab vajadust uute teede ja kommunikatsioonide jrele, mis omakorda kahjustavad muldi. Kahjuks muutub mnevrra ka hoonestatud asumi mikrokliima: suvi on tavaliselt puasem ja mullad muutuvad kiiresti tolmkuivaks, tugeva saju korral on pinnavoolude ja erosiooni oht. Samuti ei suuda linna killustatud looduskeskkond ja osaliselt kahjustatud mullastik lendlevat tolmu hsti siduda ega katustelt ja asfaldilt valguvat saastunud sademevett neutraliseerida. Kahjustatud muldade tttu kannatavad omakorda puiesteedel ja parkides kasvavad puud. Jb vaid imestada, miks maksab maapind linnas tuhandeid kroone rohkem kui haritav maa, mis on mulla omaduste kui ka keskkonnahvede kindlustamise poolest palju vrtuslikum. Seda ongi nutikad mehed taibanud linnalhistel pllumaadel on sagenenud nn. mulla rvimine: viljakas huumushorisont ei eemaldata mitte ksnes ehituskrundilt, vaid ka reservmaadelt. Kurb nide prineb Harku ilmajaama lhistelt, kus ligikaudu kmme hektarit maad oli huumuskihist paljaks kooritud [9].



Mullakaitse vajab suuremat thelepanu. Mulla vrtust ja selle kaitse vajadust on mistetud ning selle le kllalt palju arutletud . Niteks heksakmnendatel aastatel teravnesid metsamuldade kaitse probleemid, millele on thelepanu pranud Loit Reintam [14]. Tnavu mais peeti Eesti teaduste akadeemia looduskaitsekomisjoni 43. ettekandepev "Muld kossteemis, seire ja kaitse".

Paraku on mullakaitse igusakte ritatud justkui katta teiste valdkondade normatiivaktidega. kskik mitut tekki me ritame servapidi mulla kaitseks peale sikutada, jb keskosa, st. muld ikka katmata ning kossteemi kaitse tervikuna puudulikuks. Senini pole meil mullakaitseseadust, ehkki eeltid selle tarbeks tehti juba 1997. aastal, mil valmis mullastikuseaduse eelnu.



Arno Kanal
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012