Eesti Looduse fotovõistlus
2012/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

UUDISED
Miks uued tõved on meie mändidele eriti ohtlikud?

Jaanuaris kaitses Eesti Maaülikoolis doktoritööd Rein Drenkhan, teemaks „Okkajäljemeetodi kasutamisest männi okkahaiguste epidemioloogilises uurimistöös”, juhendajaks Märt Hanso. Doktoritöös ühendati kaks erinevat metsandusvaldkonda: metsapatoloogia ja metsa-produktsioonibioloogia, lihtsamalt öeldes: metsa haigused ja puude juurdekasvu bioloogilised alused.

Neid valdkondi ühendada võimaldas uus, Soomes välja töötatud okkajäljemeetod. Nimelt võivad puutüves puude kunagisi kasvutingimusi reeta mitte ainult aastarõngad, vaid ka puu kunagiste okaste jäljed. Okkajälgi on aga märksa keerulisem uurida kui aastarõngaid. Okkajäljed jäävad ainult igihaljaste puude puitu, s.o. neile, kellel elusokkad püsivad kauem kui üks kasvuperiood (aasta), näiteks mändidele.

Iga-aastaseid okkajälgi loetakse vastava aastarõngani lihvitud puidu pinnalt (pilt 1). Okkajälgedest saab välja lugeda puu okastiku ajaloo: okaste eluea igal kalendriaastal, varisemisaegade ja -hulga, tõenäoliste haiguspuhangute jms. mustrid. Vastavad aegread saavad olla nii pikad kui palju on võimalik leida ja dateerida vana, kuid tervet puitu: 100 või isegi 1000 aastat tänapäevast! Sellisest ajalukku ulatuvast andmestikust saab arvutada statistilisi seoseid puu okastiku ja kasvu vahel ning hinnata, mil määral eri vanuses okkad puu kasvu on mõjutanud.

MILLISED OKKAD „TOIDAVAD” PUU JUURDEKASVU?

Seni arvati, et seda teevad kõik rohelised okkad. Selgus aga, et nii see ei ole: mänd vajab oma kasvuks eelkõige kahe ja kolme aasta vanuseid okkad, hoopis vähem aga samal aastal tekkinud okkaid. Ka nelja-aastased ja veelgi vanemad elusokkad ei „toida” enam puu kasvu.

Selle osa kohta puu okastikust, mis toidab puu juurdekasvu pakuti doktoritöös esmakordselt välja uus metsateaduse mõiste: produktiivne okastik. Matemaatiliselt suudeti looduslikel mändidel eristada see produktiivne okastik mitte-produktiivsest.

Muuhulgas rehkendati okkajäljeandmete põhjal välja, et kui mänd kaotab okkahaiguste tõttu poole produktiivsest okastikust, väheneb nii tema jämedus- kui ka kõrguskasv veidi enam kui kolmandiku võrra. Hullemast päästab ilmselt „headel aastatel” kogutud toitainete varu puus. Aga vaid siis, kui selliseid „häid” aastaid jätkub!

KLIIMAMUUTUS TÕI UUED HAIGUSED

Doktoritöö väliuuringutel avastati männiokastel mitu, ilmselt viimaste aastate ilmastikumuutuste lainel meile saabunud uut seenhaigust, nende hulgas kaks karantiinset (s.t eriti ohtlikku). Seejuures pisiseen Diplodia pinea (okkaid, kuid ka võrseid, käbisid ja isegi puitu kahjustava haiguse tekitaja) tuvastati esmakordselt kogu Balti- ja Põhjamaade piirkonnas ning pruunvöötaudi tekitaja Mycosphaerella dearnessii isegi terves Põhja-Euroopas.

Kuidas seondub doktoritöös määratletud produktiivse okastiku mõiste meie mändide uute haigustega? Olgugi need haigused mitmetes riikides ja maailmajagudes juba hästi tuntud, pole nende toimemehhanism seni selge. Nüüd selgus, et uued haigused, näiteks puna- ja valgevöötaud (tekitajad vastavalt Mycosphaerella pini ja Cyclaneusma minus) surmavad mändidel just selle äsja defineeritud, juurdekasvu toitva produktiivse okastiku. Puu kulutab seejärel varuained, uusi ei saa aga enam tekkida. Niiviisi pikalt „nälgiva” puu viivad surmani aga vahel ka juba teised haigused ja putukkahjurid.

Et uute haiguste mõju männile paremini mõista, võrdlesime nende toimet meil enam kui sajandi kestel tuntud okkahaiguse männi-pudetõvega. Erinevalt sellest „vanast“ ja „ägedamast”, kuid epideemilisest (s.t lühikeste, üheaastaste haiguspuhangutena esinevast) männi-pudetõvest, on uued haigused meil hävitanud puude kasvuks olulisima, produktiivse okastiku nüüd juba neljandat aastat järjest!

Kuna kliima arengut on pea võimatu ennustada, ei oska me kahjuks hinnata, kui kauaks uued haigused meie mände kahjustama jäävad ja milliseid kestvamaid „tasakaaluhäireid” puude produktsioonibioloogias endaga kaasa toovad. Seepärast jätkatakse uuringuid.

MIKS ÜLDSE ON METSAPATOLOOGIA OLULINE?

Vastame küsimusega: milline riik saab endale lubada möödavaatamist ohtudest metsa- ja pargipuudele? Uute ohtlike haigustega saab võidelda seda tõhusamalt, mida varem need avastatakse ja mida paremini neid tuntakse. Ka kõnealusel doktoritööl on oluline rakenduslik väljund: leida tõhusam ja samas looduskeskkonnale ohutum tõrjestrateegia nii uute kui ka varem tuntud metsahaiguste (männi-pudetõve) vastu.
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet