Jõuluüllatus Lõuna-Aafrikas

Ei ole üksi ükski (Hiiu)maa?

Kui Mandri-Eestis on praegu peakõneained majanduslangusest tulenevad elu- ja olmemured ning “pronksimeeste” neliku kohtuprotsessi järelkajad, siis küllap enamiku hiidlaste meeli on vallanud jahmatus hiigeltuulepargi võimaliku tuleku üle nende väikesele kodusaarele.

Sel nädalal kõneles Hiiumaal juba mõnda aega tuurivast probleemist ka üleriigiline ajakirjandus ja käima läks senisest laiem allkirjade kogumine pargi-idee vastu (vt. eespoolt sõnumit “Võitlus tuuleveskitega”). Niipea, kui allkirja-aktsioonist teada sain, ruttasin seda toetama. Ei, mitte lihtsalt selle pärast, et tohin ennast juba mituteist aastat pidada Hiiumaa sõbraks ja paljusid hiidlasi oma väga headeks tuttavateks. Ma olen veendunud, et veerandi tuhande kõrge tuuliku püstitus muudaks täiesti fataalselt Eesti ühe kõige terviklikuma ja väärtuslikuma looduse ja külakultuuri pelgupaiga nägu ja sisu, nii et sellest ei jääks õieti midagi järele. Samavõrd kindel olen ma ka Hiiu madalate sobimatuses meretuulepargi asukohaks, kuna tegemist on lindudele äärmiselt olulise paigaga.

Sellele ammusele veendumusele sain muide väga olulist kinnitust ühest novembrikuu “Osoonist”, kus Kristjan Kaljundi (KK) küsimustele vastas USA energiaameti rahvusliku taastuvenergialabori NREL tuuletehnoloogia keskuse vaneminsener Jim Johnson (JJ), kelle kallutatust tuulikuvastasusele on küllap raske uskuda.

Lõik saate helireast originaalkeeles:

KK: There's been some concern about the wind turbines in terms of /…/ and killing birds. Have you overcome these by now?

JJ: /…/ The best thing as far as location is concerned to decrease the amount of avian interaction, that is birds being killed or bats, just to not put them where they are, because all man-made structures kill these animals, whether it's buildings or wind turbines or television or radio towers. They all kill those animals, so the best thing in that case is just not put them there.

Ehk lühidalt maakeeles öeldes: lindudele olulistesse kohtadesse ei ole mõistlik püstitada mingisuguseid ehitisi. Tegelikult pole selles ju midagi uut. Korduvalt on näidatud, kuidas näiteks hüdrojõudu tikutakse sageli kasutama kalade või tervete veeasurkondade elu arvel. “Taastuvenergia” ja “roheline energia” ei ole sünonüümid.

Kohe samal päeval, kui rahvusvahelisel petitsioonide leheküljel allkirju koguma hakati (http://www.petitiononline.com/EITAHA/petition.html), hakati ka arvustama allkirja andnuid ja veel enam allkirja kogujaid. Kusjuures kriitikute hulgas oli ka roheliste hulka kuuluvaid isikuid.

Tahes-tahtmata tuli meelde see kirg ja ettevõtlikkus, millega rohelised lasksid mõniteist aastat tagasi põhja – tagantjärele on selgunud, et igaveseks … – Kagu-Eesti jäätmekeskuse idee, kuna suhteliselt reaalne võimalik asukoht riivas paari pere huve. Eks sealgi tulnud kaaluda, mis on olulisem: kas paar peret või terve piirkond. Nüüd on siis ühel kaalukausil tervikuna Eesti kauneim maakond. Mis täpselt on teisel kausil, seda ei oska mina praeguste andmete põhjal öelda: liiga palju on segaseid (kuulu-?)jutte küll Venemaa osalusest, küll kogu kasumi minekust jumal teab kellele ja kuhu.

Minu jaoks ei ole sel kuigi suurt tähtsust; lihtsalt Hiiumaa on minu arvates igal juhul liiga kallis hind. Seda rohkem on ta seda kahtlemata hiidlastele endile, kellest ühe mõttekäik on kenasti kirjas tuuleveski-võitluse veebil: “Mõnele mehele ütleksin vaid, et elad Lasnamäel, Pärnus või kus iganes linnas suures majas – see on sinu valik ja see, et elan rahulikus, privaatses maakonnas Hiiumaal – on minu valik. Sina asusid suurde majja elama teadmisega, et see on suur ja nn. tehismaistu. Mina ja paljud noored pered ja muidugi kõik, kes naudivad Hiiumaa vaikust, rahu, loodust ja kõiki neid väärtusi, hindame just seda, mida tahetakse meilt ära võtta.”

Kõige räigema allkirjakogujate-vastase pamfleti riputas oma ajaveebi ei keegi muu, kui roheliste üks esikõnelejaid, paljude – ja küllap ka iseenda – arvates tark poliitik ja särava mõistusega analüütik Marek Strandberg, kes ikka on jutlustanud vajadust edendada kohalikku elu hajaasustuse ja energia väiketootmise kaudu. Seekord võtab Strandberg kasutusele jultunud kõrtsikakleja alatud võtted.

Kirjatöö on sedavõrd vastik, et ma ei hakka siia isegi linki lisama. Olles kulutanud ligi sada kirjarida dialoogile Allkirjakoguja ja Talumehe vahel, kellest teine on kujutatud aruka ja ausana, esimene aga alatu, juhmi ja harimatu lurjusena, viskab esiroheline lõpuks möödaminnes õhku ka paarirealise etteheite valitsusele, “kus pole suudetud varsti kahe aasta jooksul valmis teha koalitsioonilepingus kokku lepitud üle-Eestilist taastuvenergia teemaplaneeringut” (kirjaviis muutmata, TJ).

Strandberg Hiiumaast ilmselt suurt midagi ei tea. Vähemalt kinnitas ta seda mulle isiklikult siis, kui käis riigikogu valmiste eel saarel sealsele rohemehele kihutustööd tegemas. Seda arusaamatum on “suure poliitiku” jultumus võhivõõraid inimesi mis tahes pahedes süüdistada. Kus on siis nüüd tema tolerantsus kohalike huvide suhtes? Miks on ta arsenali võtnud jesuiitlikud eesmärk-pühendab-abinõu-põhimõtted? Tõepoolest: MIKS?!

Toomas Jüriado