Kleebin pildireale siiski ka ühe loo sappa. Aastavahetuse eel tundsin äkki, et ammu käärinud mõte tahab peast paberile saada. Ilmselt ilmus see kommentaar eilses Eesti Päevalehes; kindlalt ei tea väita, sest toimetuse postkasti see ajaleht paraku ei jõudnud. Aga veebis näen tugevasti pügatud versiooni, millest minu jaoks loo olulisim osas – hoiatus heauskseile, kes meile nii omasel moel pikemalt mõtlemata uue sõnaga nakatuvad – on välja jäänud. Olgu seepärast siinkohal siis täispikk lugu, mis sest, et tema seos keskkonnaga on kitsas mõttes kasin. Aga eks keelekeskkondki ole keskkond, mida saastata ei maksa!

Ei saa enam vaiki olla

Püüan ise oma suuremates ja pisemates kirjatöödes enamasti vältida võõrlaene ja jääda võimalikult emakeelseks. Samas ei jaga ma päriselt ikka ja jälle lahvatavat ahastust varem idast, vahepeal ehk ka põhjast ja nüüd rohkem läänest tulevate keelemõjutuste pärast. Küllap on neid ikka olnud ja tuleb ka edaspidi ning mis sest ikka nii hullu. Näiteks minagi pigem kopin ja peistin kui lõikan ja kleebin; võib-olla seetõttu, et pole lasteaias käinud ...

Siiski on üks sõna, mis mulle küll õige raskelt rohkem silma, vähem kõrva on lõiganud, aga mille vastu ma pole kohanud võitlemas ühtki tulihingelist keelepuhtuse eestvõitlejat. Seejuures ei häiri mind sugugi mitte see, et seegi sõna ja temast moodustatud tuletised on pärit vene keelest, vaid selle sõna äärmuslik roppus. Olen oma vene kultuuri hästi tundvailt tuttavailt korduvalt kuulnud, kuivõrd ebameeldivalt üllatunud on olnud meie intelligentsed idapiiri tagant tulevad külalised, kuuldes, et Eestis on see väljend saanud lausa igapäevasõnaks.

Küllap paljud on juba taibanud, mis väljendist ma räägin. Kes ei ole, see võib selle sõna leida näiteks Andres Maimiku EPL 30. detsembri arvamusloo „Mälestus oma majast” teisest lausest: on seal neljas. See sõna algab p-ga ja lõpeb i-ga ning sellest on moodustatud ehk isegi populaarsemad ist- ja ism-lõpuga tuletised.

Maimik ja EPL arvamustoimetajad pole paraku mingid erandid. Pole viitsinud täppisregistrit pidada, aga julgen ometi mälu järgi arvata, et olen seda sõna või tema tuletisi kindlasti kohanud ka Postimehes ja Õhtulehes ning isegi kultuurilehes Sirp. Kõnelev meedia, tõsi, tundub vähemalt toimetajate-saatejuhtide tasemel olevat suutnud seda väljendit vältida; vähemalt pole ma seda seal märganud. Küll aga kuulnud avalikes esinemistes.

Neile, kes kasutavad seda väljendit täie teadmisega tema päritolust ja algsest tähendusest, ei oska ma eriti midagi öelda. Võib-olla lihtsalt soovitada püüda oma õllelaua- ja ajaleheveerukeel vähemalt teatud osas lahus hoida; eestikeelsete roppuste puhul seda enamasti suudetakse – kui suisa taotlus teine ei ole.

Aga ma ei kujuta päris täpselt ette, kui palju selle sõna kasutajad ja/või toimetajad tegelikult sõna täpset tähendust ja päritolu üldse teavad. Sest olen näinud seda kirjutatuna ka nõrga b-ga. Ja mõnelgi korral viinud soliidsed keskealised haritud prouad lausa meeleheitele, kui olen neilt otse küsinud, kas nad ikka teavad selle sõna tähendust. „Noh, ükskõikne või midagi nii,” on nad seletanud. „Jah, seda küll, aga mis keelest see pärit on ja kuidas see võiks eesti keeles kõlada?” olen edasi urgitsenud. Ja tõesti – nad ei teadnud, mis asjanduse on endale suhu võtnud ...

Nii et ettevaatust Kopli trammis või Lasnamäe bussis teiskeelsete kaasmaalaste suust kuuldud sõnade kirjakeelsel kasutamisel ning tundmatuid sõnu sisaldavate tekstide toimetamisel!

Toomas Jüriado