Fotol on (vasakult) Dmitri Šparo, tema abikaasa Valentina Lailo, Šparo südi abiline Jekaterina Kolesnikova ja Walteri büsti loonud skulptor Oleg Slepov

TÜ vanemteadur teadusloolane Erki Tammiksaar annab ülikooli muuseumile üle vimpli, mille on Herman Walteri ümbermatmise puhul valmistanud tema sugulased

Herman Walteri büst jõuab ülikooli: (vasakult) rektor Alar Karis, Eesti suursaadik Venemaal Simmu Tiik, Dmitri Šparo, Venemaa konsul Ivan Stepanov ja Oleg Slepov

Mineviku suurmehed lähendavad Eesti ja Venemaa polaarajaloouurijaid

Esmaspäeva, 19. septembri ennelõunal sai Tartu ülikooli peahoones teoks sündmus, millest kirjutasime eelmises Uudistajas (http://www.eestiloodus.ee/uudistaja393.html): ülikoolile anti üle TÜ vilistlasest polaaruurija Herman Walteri ümbermatmisega seotud esemed.

Suvel Kotelnõi saarel ümbermatmistseremoonial viibinuist oli kohal kuus: kuulus Vene polaarrändur, Põhjala avastamise ajaloo uurija ja heategevuslike seiklusürituste korraldaja Dmitri Šparo, tema asetäitja, kaht eelmist Kotelnõi-retke juhtinud Jekaterina Kolesnikova ja Walteri skulptuuri autor Oleg Slepov; Eestist meie Venemaa suursaadik Simmu Tiik, teadusloolane Erki Tammiksaar ning filmi- ja rännumees Riho Västrik.
Šparo andis ülevaate Eduard von Tolli ekspeditsioonist, millel Walter arsti, ornitoloogi ja kütina kaasa lõi ning 1902. aasta alul paraku suri. Kolesnikova üsna süngete fotodega illustreeritud ülevaade selgitas, millisesse seisundisse oli Walteri viimne puhkepaik sattunud igikeltsa sulamise tõttu. Sisuliselt suudeti polaaruurija säilmed päästa lausa viimasel hetkel, nii et kindlamasse pinnasesse ümbermatmine oli vältimatu.
Suurepäraselt täiendas külaliste esinemist lõiguke Riho Västriku filmist, mis taaselustas pildis ja helis suvise kurb-piduliku tseremoonia Kotelnõil.

Ülikooli muuseumis meenutavad nüüd Herman Walterit Slepovi tehtud pronksbüst, kiviminäidised pinnasest, kus polaaruurija põrm puhkab, samast Kotelnõilt leitud ajupuidutükk ning Walteri sugulaste spetsiaalselt ümbermatmise puhuks valmistatud vimpel.

Venemaa polaarentusiastid jõudsid võõrustajate seltsis käia mitme Eestist pärit polaaruurijaga seotud paikades, näiteks Ferdinand von Wrangelli haual Viru-Jaagupis, Adam von Krusensterni mõisas Kiltsis ning von Tollide värskelt avatud muuseumis Kukruse mõisas.

Üritusel Tartu ülikoolis viibis arvukalt meediaesindajaid; siiski tundub, et Dmitri Šparo taolise suurmehe lühikäik väärinuks põhjalikumat valgustamist ka eestikeelses ajakirjanduses; näib, et venekeelsed kolleegid olid ses suhtes hoopis ettevõtlikumad. Eesti Loodus püüab veidi seda lünka leevendada ja avaldada lähiajal Šparost pikema kirjutise. Põhjust seda teha on kindlasti küllaga, sest Erki Tammiksaare hinnangul aitavad tekkinud kontaktid Eestil ja Venemaal ühiselt uurida polaarretkede ajalugu sügavuti ja veelgi viljakamalt.

Uudistaja

Lihulas tunnistati parimaks film Soome loodusest

Läinud nädalal nägi Läänemaal taas suurepäraseid loodusfilme: peeti 9. rahvusvaheline Matsalu festival.

Laupäeval kuulutas žürii, mida juhtis Yossi Weissler Iisraelist ja kuhu kuulusid veel Ulvar Käärt, Tiit Randla, mullune võitja soomlane Petteri Saario ja Erki Tammiksaar, välja võitjad. Grand prix määrati sakslasest režissööri Oliver Götzli filmile „Skandinaavia loodus – Soome”. Žürii hinnangul on see ainulaadne kunstiteos „segu imepärastest kaadritest, andekast montaažist, oskuslikust režiist ning võrratutest loodushelidest. Selle filmi vaatamine on emotsionaalne kogemus, mis puudutab sügavalt”.

I preemia kategoorias „Loodus” sai „Ungari loodus – imeline märgala” (režissöör Zoltan Török, Ungari), kategoorias „Inimene ja loodus” „Green” (Patrick Rouxel, Prantsusmaa). Žürii eriauhind määrati eestlanna Marianne Kõrveri filmile „Inimese mõõt”, Jaapani ja Uus-Meremaa linateosele „Elujõud – Brasiilia cerrado” (režissöör Satoshi Okabe) ning Kreeka režissööri Andreas Apostolidise võistlustööle „Inimesteta maa”.

Parima režii auhinna pälvis kategoorias „Loodus” soomlane Jouni Hiltunen („Tundmatu Põhjalaht”), kategoorias „Inimene ja loodus” aga brasiillased Marcos Negrao ja André Rangel („Katkine kuu”). Parima operaatoritöö auhinna said vastavalt Reinhard Radke ja Ivo Nörenberg (Saksamaa, „Serengeti”) ning Ron Chapple (Kanada, „Petropolis”).

Kiituskirjaga märgiti järgmisi filme: „Iraan, edelaosa” (režissöör Mohammad Reza Fartousi, Iraan), „Amazonas – 3. Tuleviku mets” (Christian Baumeister, Saksamaa), „Hundisaar, aastapikkune teekond” (Ksenia Kirsanova, Venemaa), „Vihmaussikütid” (Randall Wood, Austraalia), „Elujõud – Madagaskar” (Masahiro Hayakawa, Jaapan, Uus-Meremaa), „Tekkimise maa” (Moshe Alpert, Iisrael), „Elu džunglibaldahhiini all – kinkažu” (Motohiro Amano ja Masaru Kuroki, Jaapan), „Delta” (Vassili Sarana, Eesti) ning „Ida-Scheldt – allveeavastused” (Edward Snijders, Holland). Anti ka hulk eriauhindu.

Vt. täpsemalt www.matsalufilm.ee.

matsalufilm.ee / Uudistaja

Hetk loodusringi avamiselt Viljandis

Foto: Peep Tobreluts

Viljandis saavad loodusesõpradest lapsed huviharidust

Viljandis alustas 13. septembril tööd laste loodusring. Avamisele oli peale kohalike asjaliste tulnud loodushariduse arendajad ka kaugemalt, näiteks Tartust ja Matsalust.

Esmalt arutasidki asjatundjad, mismoodi edendada loodusharidust Viljandis ja Viljandimaal. Ringi hoidja Peep Tobreluts andis lühikese ajalooülevaate ning avas raha puudusel paremaid aegu ootama jäänud unistusi. Arutelulised andsid häid soovitusi: näiteks luua ringile Facebooki konto (see ongi praeguseks olemas) ja korraldadaViljandi õpetajatele keskkonnahariduslik koolitustsükkel.

Siis toimus esimene ringitund lastega; pooleteise tunni jooksul võeti vastu külakosti ning jagati sealsamas lastele: keskkonnamängud kohe mängimiseks, õppematerjalid uurimiseks ja raamatukokku, head soovid otse südamesse. Iga osaleja sai külvata ühe seemne minikasvuhoonesse. Kõigi külvid on tähistatud ja aja möödudes saab näha, kas ja kes potist tärkab.

Päeva lõpuks matkati läbi linna Viljandi järve äärde, vaadati linnaloodust ning lõpetati retk kohvikus. Ringi teise tegevusnädala teema oli siili pesakasti ehitus.

ELHS/Uudistaja